See raamat oli väga hea 400 eesti seent - väärt ost. Aga ka eelmistest aastatest riiulis olnud Tunne seeni pole ju paha. Ega nad ei kattu ka 100%. Aga järgmise sügise unistuseks jäi Põhjala seeneraamat. Seal tundus olevat palju ka mittesöödavaid kuid põneva väljanägemisega seeni. Tahaks ju teada, et kui puugipask ette jääb, et mis ta ikkagi on. (Ega ma ei tea, et kas see viimane just selles raamatus on, kuid palju sarnast omanäolist oli küll.)
Ma mõtlesin, et panen siia kirja, milliseid uusi seeni ma see sügis korjama õppisin. Et siis on koht, kust aasta pärast meelde tuletada.
Lehter-kukeseen
Neid oli suvalises kohas Hiiumaa metsas pea pool ämbrit. Kahjuks oli mul seal aega vaid veerand tundi jalgu sirutada - praamile oli vaja jõuda. Väga maitsva kastme sai neist!
Liivtatik
Vana tuttav ju küll aga ikkagi ka uus avastatus maitsva kastmeseenena. Paljukest ma ikka valgusküllastes männikutes seenel käinud olen. Ikka rohkem kuusikutest ja segametsades.
Timpnarmik
Ka kole rikkaliku saagiga seen. Neid jäi mul ühe matkaraja äärde ka pool ämbrit maha. Maitselt tagasihoidlikum kuid siiski mõnus.
Kitsemampel
Veel üks väga head saaki andev seen, mida asjatundjate sõnutsi vähe tuntakse ja ka vähe korjatakse. Ometi konkreetsete määramistunnustega seen. Ja Loksa kandi metsades, kuhu ma see sügis siis mitu korda sõitsin, sagedane.
Tippseenekohaks jäi see Lõuna-Eesti soosaartega põlismets. Kus seal olid kukeseened, kuuseriisikad, puravikud ja võiseened läbisegi! Aga nagu ma suure jutuka kohale meelitanud sõbrannadele ütlema pidin - õige aeg on ka oluline. 3 nädala pärast polnud seal mitte kui midagi enam leida.
Pildid on osaliselt pärit Loodusmuuseumi kodulehelt.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar