Aga film on hea. Eestis tehtu kohta küll. Ei jää venima, ei toppa dialoog, tundub usutav ning algusest lõpuni läbimõeldud. Vana head Tallinna on rõõm vaadata. Imelugu, et nii õnnestunud võttenurki on veel leitud. Halleluuja!
Näitlejate valik on viimseni õnnestunud. Juhan Ulfsakist või Indrek Tarandist oma episoodilistes rollides kuni lausa vaimustava Tõnu Kargi ja võluvalt printsipiaalse Mait Malmstenini. Esipaar Sergo Vares ja Liisi Koikson ka. Liisi on ehtne, andekas, armas tüdruk. Tahaks kohe mõnda tema plaati kuulata. Filmis võiks ta ka veel mängida. Ja Sergo paistab väga lootustandev näitlejahakatis.
Kriitilisemaks läheksin sisule mõeldes. Põhiliselt seetõttu, et päris nii suursuguse ja epohhiloovana seda väikest mässukatset vist ikkagi pidada ei saa. See innukas Zinovjev ja tuhanded punasõdurid piiri taga ootamas on vist pehmelt öeldes kunstiline liialdus. Aga olgu, filmi aitab põnevamaks teha. Ning muidugi on kergem kujutada vaenlastena väliseid jõude kui oma riigi teisitimõtlejaid.
Kuigi - kartsin, et Anveldi kampa näidatakse veel palju hullemana. Õnneks säilitasid filmitegijad siiski teatud mõõdukuse - au neile selle eest!
Kõige vähem saan aru 1924. aasta septembri ja 2007. aasta aprilli kõrvutamisest. Me ei suuda tajuda seda ühiskonda, milles 84 aastat tagasi elati. Lugu on selles, et tollal ei olnud mitte üksnes põhimõttelised kommunistid reaalselt olemas. Kohe päris Eesti kommunistid. Neil oli ka arvestatava osa tööliste toetus ja mõnes mõttes asja eest. Eesti oli vaene, tohutute klassivahedega riik, kus tõepoolest kõigil ei olnud hea elada. Selge see, et maailmarevolutsioon oli paljudele rohkem kui üksnes ahvatlev mõte.
Tänapäeva üdini tarbimisele suunatud ühiskonnas on meil tollast Eestit raske ette kujutada. Ei mõista me töölise elu ega vabrikandi dilemmasid. Nüüd tahavad ühtemoodi kõik. Probleem on nende vähestega, kes ei taha. Aga nemad relvaga riiki kukutama ei hakka.
On omamoodi paradoks, et 24. aasta Riigikogus olid poliitilised jõud vasakult paremale palju paremini esindatud kui nad on seda praegu. Tänast Eestit iseloomustab pigem ühetaolisus, poliitilises mõttes igavus. 1924. aastal mässasid ideelised kommunistid, 2007-l seiklusi otsivad, sügavama ideeta noored märatsejad. Mina nende sündmuste vahel paralleele ei leia. Ka Venemaa ei taotle täna kommunismi kehtestamist ega toeta siin Eestis sisuliselt mitte ühtegi poliitilist ideed. Nendegi tegevuse mõte väljendub peamiselt rahas. Ja vähemal määral kurvas nostalgias.
Ah jaa... rohelistest lootsin ma ju väikest viisi revolutsionääre. Mitte relvastatud mässulisi, aga ikkagi teistsuguse elukorralduse veendunud kuulutajaid. Esialgu pole me ülesandega hakkama saanud. Liiga lihtne on sulanduda, liiga raske eristuda. Aga lootus pole veel lõplikult kadunud.
Ah... filmist pidin ju kirjutama. Pagan mind küll. Hea film on. Kärtsu ja mürtsu ja fantastilisi näitlejaid ja imearmsaid naeratusi. Soovitan. Mõtlemisainet annab ka. Vähe teistsugust kui tegijad mõtlesid, aga see on mu meelest ka super.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar