Kuidas see eluke kunagi veereski?

Arusaamatul kombel sattusin soomekeelses Wikipedias surfama ja selle kaudu minevikurännakule umbes 20 aasta taha. Umbkaudu siis saime värviteleri ja hakkas minu kommerts-tv vaatamise periood. Selleks ajaks kui Eesti kommertskanalid lõpuks kohale jõudsid, olin selle faasi ammu lõpetanud.
Värviteler oli meil hirmus kolakas, raske nagu põrguline. Vastu pidas siiski hea hulga aastaid. Seni olime vaadanud õige pisikest mustvalget ekraani. Kuni selle ajani paistis kätte viis telekanalit. ETV, KTV, Leningradi TV, Soome 1 ja Soome 2. 1988. aasta paiku saabus aga ühel päeval koju imelik teholoogiaime koos ohtrate juhtmetega ning kaks väga vahelduva pildikvaliteediga uut kanalit: Kolmostelevisio ja Rootsi TV soomlastele mõeldud kokkuvõte. Mõlemad uuendasid minu telepilti tublisti. Tegelikult oli vist kolmas uus kanal ka - mingi Moskva oma. Aga sealt ei vaadatud ju ometi suuremat miskit. Ainult see plastmasskolakas teleka peal, mida pidi aina antenniauku ühendama ja siis jälle lahti võtma. Lõpuks oli antenniauk päris sodi ja telekast kadusid värvid sootuks.
Rootslased näitasid päris palju sporti, mh ka Inglise vutiliiga ülekandeid laupäeviti. Paari aastaga tegin endale rootsi keele põhitõed selgeks ja varsti sain juba kõigest aru, mis nad rääkisid. Soomlaste Kolmoskanava oli aga meie kodu vaadatuim telekanal aastatel 1988-1991. Vahtisime mokad töllakil sealt põhimõtteliselt kõike - ka soomekeelset nalja, hommikuprogrammi, noortekaid. Õhtu algaski tavaliselt noortesaatega ning jätkus paari jumaliku seebiga. Falcon Crest, Dynastia, St Elsewhere. Mmm. Pärast näidati reeglina miskit jänkide filmi ka. Vanemat või enamasti uuemat. Vahepeal oli Spedet ja...
Ai, need olid ajad. Õhtud sisustatud. Mis oli mõnus, sest vihkasin neil aastatel eriliselt kooli ja klassikaaslasi ja üldse igasuguseid inimesi. Paksu nohikuna ei käinud ma pidudel ega suhelnud kellegagi. Pärast tunde õhinal koju, Rockradio või hiljem Radiomafia möirgama ning telekas Kolmose peale. Nõnda mu pubeka-aastad möödusidki.