Kolküt ja risat

Kunagi minu nooruspõlves oli üks vahva jänkide telesari, mille nime soomlased niimoodi tõlkisid nagu pealkirjas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mina olen nüüd ka kõvasti 30+. Täna õhtul saime kokku vana armsa kursuseseltskonnaga - nagu meil ikka aeg-ajalt tavaks. Haritud kultuursed inimesed, kellega kunagi ammu oli kuradima vahva koos õppida. Ja loomulikult kaugeltki mitte ainult õppida. 

Neist päevist on juba hiiglama palju vett merre voolanud, aga miskipärast alles täna avastasin enda jaoks tõeliselt kui täiskasvanuks me möödunud aastatega oleme saanud. Räägime lastest, nooblitest restoranidest, uutest elukohtadest, kultuursest meelelahutusest. Ilmselt see peabki nii olema. Lihtsalt pole osanud endast kui päris päris täiskasvanust mõelda. Vist ei saagi aru kui palju oled ise muutunud, kuni kohtad oma eakaaslasi ja näed ja kuuled nende elust.

Muidugi pole selles midagi halba. Sest seltskond on endiselt mõnus. Kohtuks tiheminigi, aga ega täiskasvanutel on ju kohustused. Tänanegi kuupäev tuli kuu aega ette kokku leppida ja ei sobinud ta kaugeltki kõigile. 

Kolme näoga mees Kuninga tänaval tundub ütlemata mõnus väike õhtune lokaal. Selline, kus sajalised rändavad kassasse nii et arugi ei saa. Maitsva veini, suupistete ja maitseka muusikaga. Jah, just - selline kolmekümneste koht.