Muusika-aasta 2006

Aeg on üles riputada järjekordsed muusikalemmikud. Aastal 2006 sain muusikaga tegelemiseks vähe mahti. Ja kui võimalust oligi, vaatasin päris tihti minevikku. vanuse asi või mis... Igatahes sai uute ja huvitavate plaatide ning muusikapalade nimekiri õige lühike. Seas siiski tõelisi pärleid.
Mõnda alltoodust on võimalik kuulata Vikerraadios 31. detsembril kell 21-23. Vaevalt muidugi, et keegi sel hinnalisel momendil raadiot kuulata viitsib. Aga igaks juhuks mainin siiski.

Aasta albumid:

Bob Dylan - Modern Times
Mary Lee's Corvette - Love, Loss & Lunacy
Mark Knopfler/Emmylou Harris - All The Roadrunning
Bonnie Raitt - Souls Alike

Aasta laulud:

Mary Lee's Corvette - Wasting The Sun
Wailin' Jennys - Firecracker
Secret Machines - Alone, Jealous & Stoned
Bonnie Raitt - Crooked Crown
Mark Knopfler & Emmylou Harris - This Is Us
Snow Patrol - You're All I Have
Drive-By Truckers - Gravity's Gone
The Pipettes - Pull Shapes
Sarah Harmer - I Am Aglow
Thea Gilmore - Call Me Your Darling
The Storys - Cinnamon
Josh Ritter - Girl In The War
Beth Orton - Shadow Of A Doubt
Laura Veirs - Bedroom Eyes
Prince - Fury
Belle and Sebastian - The Blues Are Still Blue
Richard Ashcroft - Music Is Power
Zutons - Valerie

PARADIISISAAREL

Ookean ja loodus

Loodus on siin paradiislik – inimesele tülikaid või ohtlikke loomi-putukaid ei pidavat siin peaaegu üldse leiduma. Ei madusid, skorpione, ämblikke – tõeline pensionäri suvituskoht (nagu ta ka aastakümneid valdavalt olnud on).
Mina sattusin millegipärast igal pool viigipuusid uudistamas – enamasti küll määraja puudumise tõttu pigem aimama, et see võiks ehk kuuluda sellesse liigirohkese perekonda ju, sest... vili või leht meenutab midagi...
Hoolimata selest, et me sinna talvel sattusime, oli ikkagi kõikjal õitsvaid lilli, põõsaid ja puid. Ja muidugi pidev äratundmisrõõm haljasaladel ja lillepeenardel – puha meie toataimed. Lemmiktaim on haljastajatel jõuluajal jõulutäht. Seda jätkus kõikjale.


Üks kauaaegseid unistusi oli mul ookeanis ujumine. Arvasin lausa, et teen seda iga päev. Aga võta näpust! Punane lipp oli rannas üleval ja ega vees ka kedagi ei olnud. Meie, rumalad turistid, nagu me olime, ei saanud sellest alguses aru – vesi on ju soe, miks siis vette ei lubata??? Temperatuur ju ainuke põhjus mitte ujuma minekuks! Käärisime siis püksisääred üles ja jalutasime madalas vees ja nautisime lainevahtu. Kauaks meile seda ei antud ümbritsevate rõõmuks – tuli suur laine ja kastis meid pea nabani märjaks. Siis jõudis meile ka kohale, et laine on siin lihtsalt kohati selline prognoosimatu – tuleb suur laine pisikeste seas ja lööb kõik su plaanid uppi.
Õnneks ikkagi tuul rauges natuke viimaseks kaheks päevaks ja sain ka täitsa ookeani ujuma! Nüüd ma tean, miks kasutatakse sõna kibesoolane – just selline ongi ookeni vesi. Paar korda oli mul kõik silmad-suu-nina seda täis. Unustasin end madalasse vette merekarpe korjama ja ei jälginud laineid. Nii tuligi suurem vahusäbar ja lükkas mu pehmelt pikali. Isegi prillid jäid alles!

Loro Park

Loro Park on vist Kanaaride suurim turismimagnet. Papagoipark, mis ajapikku arenenud tõeliseks loomaaiaks. Peamiseks on pargipidajatel siiski papagoid. Neid on seal tohutult palju ja just nende iga värvi lindude säilimise heaks looduses kulutatakse enamik küllalt soolasest piletirahast.


Papagoid on võimalik õpetada tegema fantastilisi asju - näiteks arvutama või rattaga sõitma. Loro Park pakkus lisaks papagoishow’le veel teisigi huvitavaid atraktsioone. Merelõvide etendus oli ehk kõige mõnusam. Need on nii uskumatult toredad elukad, keda saab õpetada tegema igasuguseid trikke. Suur vuntsidega olevus seejuures oli eriti tore. Temas justkui õhkus meeletut indu kõik need trikid ära teha.
Loro Pargis on veel suur akvaarium, ahvid, pingviinid ja nii mõnedki muud loomad. Pikad looklevad teerajad – igal sammul mõni uskumatut värvi papagoi häält tegemas.
Aga mõnusaim moment oli meie jaoks vist tunnike kohalikus restoranis. Banaanitaimede ja sidrunipuude keskel. Aeg oli veel küllaltki varajane ja istusime seal peaaegu terve tunni vaid kahekesi. Päike paitas nii mõnusasti ning naeratus tuli justkui iseenesest näole. Selle hetke oleks tahtnud peatada.

Liiklus ja Didix

Tunnistan, et kui ma oleks ikka tegelikult teadnud, millised teed ja tänavad seal on, siis ma poleks küll julenud autoga sõitmise peale mõelda. Didix on Fiat Punto, mille Hertzi daam meile pilvisel esmaspäevahommikul peale suuremat paberimäärimist ja sabas seismist üle andis.


Üks tänav hoopis La Orotavas

Auto oli pargitud vähemasti 10-kraadise kallakuga tänavale, nina muidugi ülespoole. Pool aastat Mufti roolis automaatkäigukasti nautimist oli oma jälje jätnu. Mina seal minema ei saanud igatahes, peale 2 õnnetut katsetamist tuli üks sõbralik Hertzi tädi küsima, et milles mure. Ja nii ta parkisgi selle auto teistpidi sellel tänaval – nina allapoole. Ei tea mis mõtted tal peas küll olla võisid („Saame me kindlasti selle auto ühes tükis tagasi...“)
Eks esimesed tunnid olid kõige õudsemad - auto suri muudkui ristmikel välja jne. Hullem, kui esimene sõidutund autokoolis! Aga kolmandaks päevaks oli mul ka täiesti käpas juba siduri ja gaasiga auto kohapeal hoidmine. Ja ma ei unustanud pidevalt ära seda tõsiasja, et Didixil on olemas sidur (seda otsisin ma esimesed paar päeva koju jõudes siis muidugi ka Muftil...).
Didix oli vist ainult 1,1 mootoriga – kui 30 oli vaja mäest üles ronida, siis oli ok. Aga kiirteel, kus sõideti 120, seal lauge tõusu peal üle 80 välja võtta... jaaa. Raske.

Aga meid teenis ta vapralt ja ka Teidel käisime suuremate probleemideta ära. Tublid Itaalia autotootjad. Loodetavasti veereb Didix veel kaua mööda Tenerife mägiseid teid.

Tänavad kesklinnas (just põhjaranniku linnades) näevad välja nagu meie Tallinna vanalinna keskmised tänavad. Laiuselt. Käänakuid on enam ja kõrguste vahe oluliselt suurem. Aga neil pole tõesti palju seda lamedat ruumi seal põhjapool – ookani ja mägede vahel. Seda olulisem on sõbralik liikluskultuur – eks muidugi ole harjutud ka hullude turistidega, kes milleski midagi ei taipa. Aga hämmastav ikkagi.

Parkimiskohta on linnades väga keeruline leida. Tänavaääred on päeval lootusetult täis ja ka kahes reas kõrvuti parkimine pole midagi imepärast. Paaril korral sõitsime lihtsalt linnadest läbi, sest mitte kusagile polnud autot jätta.
Jalakäijatega ollakse väga sõbralikud. Tänavat ületada pole kusagil probleem, sest vöötraja juures jäädakse alati seisma. Milline tohutu kontrast Eesti oludega.

Mäed

Ühel hommikul asusime Didixiga teele. Esimest korda paistis alla Puerto Cruzi mäetipp kätte. Seega oli lootust, et seal üleval on selge ja kaunis ilm. Ei teadnudki tegelikult, mida oodata. Pole ju kunagi varem mägedes käinud. Elamus osutus vapustavaks. Pärast mõtlesime, et ehk olid ka teised päevad ainult alt vaadates pilves – pealtpoolt pilvi oli ilus ilm. Aga kes teab.
Vaikselt vinnasime ennast mööda korralikku asfaltmaanteed aina kõrgemale. Esimene asi olid vaated. Algul merele, hiljem juba mägede suunas. Kusagil kõrgel paistsid kätte tohutud okaspuumetsad, kõrgemal Teide ise kogu oma suursugususes. Loodus hakkas vaikselt muutuma. Palmid asendusid päris lehtpuudega, varsti olime pilvedega ühel kõrgusel.


Tee lookles muudkui ülespoole. Ootasin vist järsematki minekut tegelikkusest. Tegelikult oli korralik tee isegi väikese Didixi jaoks. Fotokas tahtis iga hetk pildistada. No nii põnev ja huvitav ja erakordne oli!
Kanaari saared kuuluvad Hispaaniale. Ja saartel, mis emamaa rannikust asuvad õige kaugel, valitseb Hispaania elulaad täielikult. Saarte algasukate guanchode kultuurist on alles ainult nännipoodide t-särkidel asuvad sümbolid. Aga teel Teidele hakkas äkki silma teeäärne kritseldus: Kaanari saared ei ole Hispaania! Hiljem nägime sarnaseid vastupanumärke paaris kohas veelgi. Nii et kusagil saartel elavad nähtavasti iseseisvuslased, Hispaania ülemvõimu vastased.
Okaspuumets seal kõrgel võlus eriti. Tohutult suured käbid ja kui pikkad okkad. Küllap vist nad männid olid seal ikkagi (valge mänd?). Õhk oli värske ja hommikuselt jahe. Kui lõppesid männid, algasid põõsad ja peale hakkas tõeline mäestik. Valgus oli seal hoopis teistsugune. Vahepeal veidi udune, siis punakaspruun ja lõpuks kristallselge, vahvalt omapärane. Jalutades oli natukene raske hingata.
Aga meie sõitsime aina edasi. Mööda laavakiviväljadest, kitsast kaljuäärt pidi. Teide ise aina lähemal ja lähemal. Ja siis olimegi 2353 meetri kõrgusel. Seal, kust köisraudtee veel üle tuhande meetri kõrgemale sõitis. Ilma meieta. Vabandust. Polnud julgust sinna imepisikesse vagunisse minna. Polnud ehk viitsimist ka tunde sabas seista. Seal üleval päikeselõõsas oli niigi hea. Rahulik avarus täis musta ja roostekarva laavakivi.


Tagasiteel tegime männimetsas veel ühe jalutuskäigu. Sattusime ammusuletud kaevanduse juurde, kus oli väike mälestusmärk 1971. aastal hukkunud kaevurile. Mis tol korral õigupoolest juhtus? Sai mõeldud, et püüame internetist uurida. Kahjuks on nüüd ununenud nii kaevuri nimi kui kaevanduse täpne asukoht.
Aga meie kihutame juba lõputuid käänakuid võttes läbi pilvede allapoole. Üleval oli päike ja all on päike, tee keskel aga pea läbinähtamatu udu. Selline oli Teide 13. novembri hommikupoolikul.

Linnad

Puerto de la Cruz

Puerto de la Cruz oli meie kodu terve selle nädala. Atlandi ookeani kaldalt nobedasti kõrgustesse tõusev linn. Poole kilomeetri kaugusel veepiirist vaatad juba ookeanile nagu pilvelõhkuja katuselt. Nii kiirelt maa tõuseb.
Rannad on õigupoolest kahel pool kesklinna. Ühel pool on selline lihtrahva peesitamispaik rohkem. Kaunis palmidega palistatud rannatee möödub musta värvi liivaga rannast, mille vastu taob Atlandi ookean oma võimsaid laineid. Tihtipeale taob nii kõvasti, et vetteminekust pole mõtet unistadagi.
Teisel pool südalinna naudib rikkam (või siis lihtsalt mugavam) rahvas oma rannamõnusid mere äärde ehitatud basseinide ääres. Mis on tegelikult halenaljakas vaatepilt. Ookean käeulatuses, eelistab see rahvakild basseini kloorivett. Sest kloori Tenerifel armastatakse. See lõhn ei kao ninast kuigi kergelt.
Veepiiri lähedal on tohutud hotellikompleksid täis Põhja-Euroopa rikkaid turiste. Üksnes pühapäeva hommikupoolikul tuleb Tenerifele Taanist kolm suurt lennukitäit inimesi. Ja Soomest, Rootsist, Saksamaalt... Paljud turistid sellest hotellitsoonist nädala-kahe jooksul ei väljugi. No võib-olla teevad vanalinnas mõne tiiru. Samuti madalal asuv vanalinn on hotellide poolt justkui sisse piiratud. Sugugi mitte inetu, aga ka mitte väljapaistvalt kena tänavaterägastik täis ninni-nännipoode ja erineva tasemega söögikohti.


Pisut kõrgemal veepiirist on villade rajoon ja uhkemad hotellid. Viimased põhiliselt Saksa pensionäride päralt.
Kus elab seda turistidemassi teenindav personal? Julgen pakkuda, et mägedes. La Orotavas ja kõrgemalgi.

La Orotava

Ma ei teagi täpselt, kuidas Puerto Cruz La Orotavaks üle läheb. Tegelikult katkematult kõrgustesse tõusva linna katkestab mingil hetkel neljarealine kiirtee, kuid tegelikult on linna nimi vist juba enne seda vahetunud. La Orotava on igal juhul tutvumist väärt. Tegelikult jättis see linn ehk nähtust kõige sügavama mulje. Vanalinn on põnevaid vanu hooneid täis, tänavad on kitsad ja vonklevad paralleelselt mäeküljega või siis üles ja alla. Aeg-ajalt avaneb suurejooneline vaade alla ookeani suunas.


Kõndisime seal ringi juba emotsioonidest väsinuna – olime ju just Teide jalamilt tulnud. Äkki seisime ühe kauni sisehoovi väravas ja jälgisime, kuidas paabulind seal aeglaselt ringi jalutab. Söögikoht! Imeilus ja üldse mitte nii üle mõistuse kallis. Kaua otsustamine aega ei võtnud. Sellest sai meie reisi kõige kaunim lõunasöök. Vana villa oli imetoredasti korda tehtud – nagu siit pildi pealt ka näete. Teenindus sõbralik, toit imehea. Üpris täiuslik elamus, ütleks. Kui kunagi La Orotavasse satute, siis kasutades Loro Pargi hüüdlauset: “a must on Canaries.” Söögikohal on ka oma veebiaadress: www.zonakiu.net

Garachico

Kindlasti väärib märkimist Garachico. See väike linnake asub Puerto Cruzist läänes, kohe ookeani rannikul. Pika ajalooga on seegi paik. Reisijuhi väitel elas linnake oma paremaid päevi enne 1706. aasta vulkaanipurset, mis suurema osa hoonestusest hävitas. Aga nii mõnigi vanem hoone on tänaseni säilinud. Garachicos käisime kohe esimesel päeval, kui Didix meie käsutuses oli. Pärast seiklusrikast hommikut liiklusega harjumisel ja parkimiskohtade otsimisel, olime sõitnud pärast maalilist põhjaranniku teed lääne suunas. Mööda banaaniistandustest ja teeäärsetest pisikestest söögikohtadest ja uskumatutest vaateplatvormidest ja kõrgetest kaljudest. Läbi tunnelite. Parkisime lõpuks otse ookeani kaldale ja lootsime, et linna pole pikk tee kõndida. Ega olnudki. Varsti olime peaväljaku ääres ja imetlesime pisikest Simon Bolivari mälestusmärki. Bolivar, paljude Lõuna-Ameerika riikide vabastaja Hispaania koloniaalvõimu alt, miks on tema mälestusmärk siin? Garachicos sündis Bolivari ema.

Reisijuhi alusel planeeritud söögikohta me Garachicost ei leidnudki. Tea, kas nimi vahetunud või restoran suletud hoopis. Möllavate lainetega ookeanist pole kaugel igav, aga odav pitsarestoran. Sugugi mitte ainus meie jaoks sel nädalal. Ettekandja on väga lõbus sell, muudkui viskab vimkasid. Ja toit on söödav. Mere ääres on valmimas tore uus jalutusrada kivide vahele, kuhu aga veel pekslevate lainete vahele kõndima ei pääsenud. Kõrval on nelinurkne kiviehitis Castillo, merekindlus. Selliseid leidub siin pea igas mereäärses linnas ja kohalikud on nende vanade kindluste üle väga uhked.

Santa Cruz de Tenerife

on saare pealinn. Selline Tallinnaga samas suurusjärgus linn, mis jääb peamistest turismiteedest kõrvale. Päris tore linn tegelikult, kus erinevalt Puerto Cruzist kuulis peamiselt hispaania keelt. Sel päeval, kui Santa Cruzi sõitsime, polnud meil kiirteelt ära pööramisega õnne. Õiget teed La Lagunasse ei leidnud ja nii kihutasime otseteed mere äärde, Santa Cruzi, välja. Parkimiskoha leidsime päris mere äärest McDonalds’i parklast. Kohe seal kõrval asub Calatrava auditoorium, tohutu valgest kivist kontserdihoone. Mis meile meenutas esimesel pilgul kuulsat Sydney ooperimaja, aga ega ta nüüd midagi võrreldavat muidugi pole. Siiski avanes sealt auditooriumi juurest tore vaade linnale ja linna taga asuvatele teravatipulistele mägedele.
Mereäärne jalutuskäik viis meid pikkamisi vanalinna. Seal me muudkui vantsisime – vasakul päris suurlinnalik automagistraal, paremal tohutu kaubasadam. Käib ju Tenerife varustamine endiselt peamiselt meritsi.

Santa Cruz üllatas mind vist kõige rohkem selle poolest, et ta oli üpris tüüpiline pealinn hullumeelse liikluse, mõnusalt pika, aga sisutute poodidega palistatud kaubatänava ja paljude ilusate väljakutega. Lõpuks veel tore turg nimega Meie Ema Aafrika Turg (Mercado de la Nuestra Madre Africa). Jah, tõepoolest – tegelikult olime me ju parajasti Aafrikas. Puht geograafilises mõttes. Leidsime sealt turult õige toreda kaelakee.
Santa Cruzis tundsime ka esimest korda üle õige mitme kuu, mida tähendab palavus. Selleks hetkeks, kui linnast lõpuks õige tee välja leidsime, oli enesetunne juba üpris kuum ja väsinud.

La Laguna

La Lagunasse jõudmine oli paras imelugu. Leidnud küll oma meelest õige koha kiirteelt ära pööramiseks, sattusime otsekohe meeletusse liiklusmöllu. Läks aega, enne kui leidsime pisut rahulikuma tänava ja isegi vaba parkimiskoha. Viieks sekundiks. Nii palju läks aega, kuni hoonest väljus käsi pilduv härrasmees ja teatas, et siia kohe päris kindlasti parkida ei saa, sest kohe on kohal tohutult suur kaubaauto ning koht on reserveeritud talle. Jutiku nukker-kurnatud nägu tagas meile siiski peatuspaiga kohe seal kõrval.

Aga oli see nüüd ikka La Laguna? Leidsime peagi ühe kiriku ja sealt kõrvalt linnaplaani. Võrdlus meie reisikirjaga kindlat vastust ei andnud.
Lõpuks siiski jõudsime oma napi La Laguna kaardi ääre peale ja saime kindla teadmise – see ikka on see linn! Tõmbasime hinge, sellest tihedast liikluskeerisest eemaldumise puhul ja külastasime kohalikku pagaritöökoda. Üldiselt jättis see linn väga rahuliku ja vaikse mulje, aga me olime taas sattunud ringi hulkuma siesta ajal – seega oligi enamik kohti kinni ja inimesi tänaval vähem.

Kulinad

Igal sammul oli linnades nännipoode – nii ehteid kui nõusid, nii riideid kui tüüpilist turistinänni. Usun, et minuga oli raske, sest alguses tundus, et seal oli nii palju omanäolisi ehteid müügil ja nii ma käisin igas ettejuhtuvas kulinapoes. Reisi teises pooles kõik mulle nii ainulaadne enam ei tundunud, kuid ühtteist sai kaasa ostetud küll.
Kõige huvitavam neist kandis vist nimetust Tierra Fertil. Tõeliselt värviliste ja paljuski käsitsitehtud hilpude kodu. Üks tore värviline ruuduline pluus sai sellest poest ostetud.
Kukuxumusu oli üks kaubamärk, mille nännipoed kuulusid ühtede huvitavamate hulka. www.kukuxumusu.com Hakkasime omapäi kõiki neid poekesi sedamoodi kutsuma.

***

3 sellist elamust, mis annavad edasi kogu meie reisi meeleolu, ja mida ma kõhklematult kõigile esmakordselt Kanaaridele minejatele soovitaksin, oleksid:

- Musta liivaga rand Puerto de la Cruzis, palistatuna hiiglaslikest aaloepuhmastest, inimesekõrgustest kaktustest ja palmidest – seal lihtsalt tuleb ujumas käia! Kui muidugi tuul lubab. Ja kindlasti peab ka mõned merekarbid sellest lainevahust välja noppima ja tasku pistma.
- Muinasjutuline restoran La Orotavas. Kiu’s oli tasakaalus vanailmeline õhkkond, lopsakas eksootiline taimestik, vaade ookeanile (u 600m kõrguselt) ja muidugi fantastiline toit!
- Väikelinn Garachico imekitsukeste käänuliste tänavate ja igivanade majadega. Ja milline park veel seal mäejalamil oli!

Kristian ja Jutik

Jõulupäevil...

Kõigepealt ikka vabandused, vabandused... Meie Tenerife stoori pole ikka veel päris valmis. Aga küll ta jõuab - omal ajal või pisut hiljem.
Jõulupäevil käisime Lõuna-Eestis päikest otsimas ja leidsimegi ta sealt. Kipitavalt külmana, aga ikkagi.
Minu tänavune jõululugemine on Leho Lõhmuse värskelt ilmunud raamat "Nõmme ajalugu". Üks mu supertoredatest kingitustest. Mind tohutult lummab selle väikese linnakese lugu, kus ma olen sündinud. Või linnaosa, nagu me teda täna tunneme. Kõige huvitavam fakt, mis Lõhmuse raamatust välja joonistub - nii tihe on seos Nõmme arengu ja raudtee vahel. Nõmme tekkis tänu auruvedurile ja arenes üksnes ning alles siis tõeliseks linnaks, kui liikuma hakkas elektrirong. Sellel samal pisikesel Kivimäe jaamalgi, mis minu kodust vaid mõne pika sammu kaugusel, on lähiümbruses toimuvale olnud otsustav mõju.
Mitte, et Nõmmel nüüd midagi hirmus erilist oleks viimase sajakonna aasta jooksul juhtunud. Seda mitte. Nõmmel on peaaegu alati elatud konservatiivset, alalhoidlikku elu. Eesti ajal ja Vene ajal ja Saksa ajal. Majaomanike kodanlik kultuur, kui nii võib öelda. Aga millegipärast tundub mulle, et siinsete mändide all üles kasvanud põlvkonnad on olnud õnnelikumad, kui mitmel pool mujal Tallinnas.

Tagasi hämaruses

Oleme kenasti kodumaal tagasi. Õige pea loodame teile ka reisikirja valmis kirjutada ja lugemiseks üles riputada. Millal see õige pea täpsemalt on? Oeh... Äkki siiski varsti. Praegu on küll kahjuks kõik õhtud hõivatud.
Aga eile tõime juba imetoreda jõulupuu tuppa ja ehtisime äragi. Et oleks kiisul millega mängida.

Virrvarr

Just selline tundub kõik minu peas. Olen siin omajagu Pöffist kirjutanud, aga tõtt-öelda jääb tänavune festival mõtetes kuidagi väga tahaplaanile. Hirmus kahju.
Homme alustame Jutikuga reisi Tenerifele. Eks enamus tublisid inimesi on seal juba ammuilma ära käinud. Aga praegu lihtsalt tahaksin kusagile ära. Ehk on seal isegi päikest näha. Mis siinsetes oludes tundub peaaegu mõistetamatu. Pea peab natukene puhata saama. Muidu läheb veel hullusti.

Pöffimaag 4: Elu pärast surma

Tänasest Päevalehest võib lugeda kellegi kommentaari sellele esmaspäevasele “Pärast pulmi” filmile. Seal on väidetud, et ajalise järgnevuse segiajamine filmis ei olnud mitte režissööri uuenduslik võte, vaid tulenes hoopis filmilintide vales järjekorras esitamisest. Kui tõesti nii, siis tegi Kosmose filmitehnik haruldaselt head tööd. Minu suutis igatahes küll täiesti ära petta. Muidugi läks see film ka korra “põlema”, nii et tehnilised probleemid olid tõesõna.
Nii või teisiti, tahaksin seda linateost veel korra vaadata, et selgust saada. Ilma ajalise segaduseta oleks see ausõna märksa igavam film! Hehhee...
Nojah. Igatahes eile jätkasin Põhjamaade filmide seltsis. Ning esimest korda sellel Pöffil pettusin veidi. Norralaste “Tüütu mees” polnud halb film, lihtsalt veidi kuiv ja maitsetu festivaliliha. Ulmehuvilistele üpris tuttava idee filmilikkuses pole kahtlust. Noor mees otsustab teha enesetapu ja hüppab metroorongi alla. Mis ootab teda ees pärast surma? Taevas või põrgu? Tegelikult mitte kumbagi. Ta tuuakse bussiga kusagile kõrbeservale ja viiakse sealt linna, mis ilmselt meenutab seda sama linna, kus ta varemgi elas. Igav rutiinne töö tavalises kontoris, korter, igavesti sõbralikud töökaaslased, aga külmad nagu kalad.
Mehel ei lähe siiski kaua mõistmaks, et midagi on väga valesti. Toidul pole maitset, alkohol ei tee purju – ühesõnaga elul puudub mekk. Ja naine, kellega ta üsna sundimatult koos elama hakkab, huvitub üksnes mööblidisainist. Tõesti. Millestki muust ei soostu rääkimagi ja mees pakub talle üksnes puhtmateriaalset huvi. Lapsi surmajärgses maailmas pole.
Peategelase uued enesetapukatsed ei too soovitud tulemust. Ta lihtsalt ei sure – sõitku rong tast kui mitu korda tahes üle. Aga ühes keldris on üks imelik sein, mis teda tõmbab. Ja seina sees auk. Kas selle seina taga on päris maailm? Või lihtsalt üks alternatiivreaalsus päris tordi ja lastega? Tont seda teab.
Selles filmis on tekitatud päris huvitav olukord, kus inimestelt on võetud kõik emotsioonid ja vaba tahe. Nad on sisuliselt masinad, mitte elavad olendid. Loodud igavesti jätkama nii, nagu enne. Teeseldes. Tüütu mehe enda programmeerimisel on lihtsalt midagi valesti läinud.

Pöffimaag 3: Üksindusest

Suur osa festivalifilmidest räägivad ühel või teisel moel üksindusest. Taanlaste “Seep”, mida pühapäeva õhtul pooljuhuslikult vaatama sattusin, polnud selles suhtes erand. Kogu tegevus toimub ühe korrusmaja kahes korteris. Ühes neist korteritest elab äsja oma elukaaslasest lahku läinud naine, teises transvestiidikalduvustega noormees. Mõlemad on jäägitult õnnetud kujud, kes pole oma lähedaste mõistmist pälvinud. Nagu arvata võib, hakkavad nad filmi käigus vaikselt teineteisele lähenema. Kergelt see muidugi ei lähe. Soovahetusoperatsiooni ootav noormees sulgub oma korterisse, teenides raha üpris näruse prostitutsiooniga. Tema päeva ilmestab mingisugune Ameerika seebiseriaal. Naine aga ei saa oma hiljutisest elukaaslasest kuidagi lahti – kuigi mehi proovib ta läbi hulgi.
Filmis on üritatud kasutada seebiooperlikku jaotust. Justkui iga seriaali “osa” algab omaette olukorratutvustusega. “Seep” ei ole soe ega kergestihaaratav film, aga mind võlus asjaolu, et varju ei jäeta seal midagi. Just nii kalgilt karm võib täiskasvanu elu olla. Kui teda ei mõisteta.
Huvitaval kombel kordus Taani filmiõhtu ka esmaspäeval. “Pärast pulmi” viib meid Indias orbudele keelt õpetava taanlase maailma. Hiljuti Bondi filmis kurikaela mänginud Mads Mikkelsen teeb siin suurepärase, ilmeka rolli. Et kodutute laste turvakodu jaoks raha saada, lendab filmi peategelane üle aastate tagasi kodumaale. Varjamatu vastumeelsusega. Aga ta peab heategijast miljonäriga kohtuma.
Kodumaal, täiesti ootamatult, paisatakse ta elu segamini. Nagu paisatakse ka film ise. Režissöör Susanne Bier kasutab nimelt ajalise järgnevuse segiajamise võtet. Esimesel hetkel tundub, et midagi oleks justkui filmist välja lõigatud. Aga lõpuks lapitakse kõik tükid kokku. Ja pilt saab ehk paremgi kui saanuks siis, kui filmikeel olnuks “tavapärane”.
Aga mida siis peategelane Taanist eest leiab? Too saladuslik miljonär on abielus mehe endise kallimaga ja tema endisel kallimal on abielluma valmistuv tütar. Võite kaks korda arvata, kes on tegelikult neiu isa? Ja saladused ei lõpe sugugi sellega.
Nagu “Seep”, on ka “Pärast pulmi” väga põhjamaine film. Elus tuleb läbi teha hulk katsumusi ja isegi kui sa näiliselt oled võitnud või lihtsalt pakku pääsenud, pole sa seda tegelikult hoopis. Ja eks see üksindus hiilib ikka nurga taga virilalt naeratades...
Eilne “Hommikusöök Pluutol” tõi lõpuks Sõprusse täissaali. Või õieti peaaegu. Otse minu kõrval istuma pidanud, aga kohale tulemata jäänud paar peaks küll kibedalt kahetsema. Sest Neil Jordan sai küll omamoodi väikese meistriteosega hakkama. Film hiilgab fantastilise muusika ja riietusega. Toimub ju tegevus glamuursetel 70-te algusaastatel, kui õhus oli sõna otseses mõttes kulda ja karda. Üks ajastu rockijumalaid on ka sellesse filmi ära eksinud. Bryan Ferry, see Roxy Musicu elegantne lauljaonu nimelt.
Aga film ise on Iirimaa raskete konfliktiaastate kroonika. Ja samal ajal tobenaljakas pilt veidi teistsuguste noorte ellu. Ja samal ajal ühe üksiku (aga seekord mitte õnnetu üksiku) hinge seiklustest vihameelses maailmas. Ja seda ka: suur film sõprusest.
Nagu taanlaste “Seebis” on ka seekord peategelane transvestiit. Aga seda hoopis loomulikumal moel. Selles mõttes, et Cillian Murphy ei ole selles filmis mees naisteriietes. Ta ongi igas suhtes naine. Ja sellepärast hoopis teistmoodi.
Üksindus? No eks ole siin sedagi. Ega Kitten ju ühiskonda ei sobi. Ja oma armastust muidugi ei leia. Aga ta saab hämmastavalt hästi hakkama. Igas olukorras. Muutumata, kompromisse tegemata. Vaat see on saavutus omaette!
Ning ärme unustame punarindu. Nemad on veel kõige armsamad.

Pöffimaag 2: Guantanamo

Kui hommik oleks õhtust targem. Aga praegusel nukral aastaajal ta seda ju ei ole. Ikka puhub vali tuul sul juuksed peast, ikka kihutavad pilved vormelikiirusel üle taevalaotuse ja aeg-ajalt kallab külma vihma. On see ju alati olnud filmifestivali jaoks täiuslik aeg – seda enam veel tänavusel eriti sombusel hilissügisel.
Pajatan veel mõnest nähtud filmist veidi. Pühapäeval näiteks seadsime ennast õige vara teele, sest piletid filmile “Tee Guantanomosse” olid ammu ostetud. Seda üllatavam, et palju kõneainet tekitanud linateost sugugi täissaal vaatama ei saabunud. Vist on teema eestlasele ikkagi liiga raskepärane ja kauge.
Film oli õige tavatu jutustus grupist noortest inglastest, kes sõidavad esivanemate maale Pakistani pruute otsima. Üpris tavapärane, et isa seda oma pojalt nõuab. Õige kiiresti harjuvad Birminghamis üles kasvanud poisid Pakistani oludega ja tunnevad end seal koduselt. Juhtumisi on 2001. aasta oktoober ja ameeriklased on alustanud oma karistusaktsiooni Afganistanis. Tõsiusklike moslemitena tahavad noored inglased naaberriigi vendi aidata ja otsustavad Kabuli sõita. Hetkeajendil, suuremalt kaalumata, mida nad õieti teevad.
Talebani võimu viimaste päevade Afganistan on üks õige masendav paik. Ja poisid mõistavad kiiresti, et õigupoolest pole neil seal midagi peale hakata. Sõjalist ettevalmistust pole, tahtmist sõdida veel vähem. Aga kohalikud ei lase neid enam tagasi Pakistani. Selle asemel jäävad nad pealetungivate võitlejate lõksu ja võetakse Talebani kõrilõikajate pähe vangi.
Mis järgneb, on kummaline õudusunenägu. Afganistanis peremehetsevad ameeriklased ei usu sugugi, et nende kätte on langenud süütud inglise poissmehed. Poisse peetakse välismaalt tulnud võitlejateks ja neid mehi tuleb kohelda eriti ohtlike kurjategijatena. Filmi peamine osa kujutabki seda, kuidas ameeriklased oma vange kohtlevad. Õige hullusti, aga ega see vist sõjatingimustes ennekuulmatu pole. Siiski on hämmastav jänkide ja nendega koostööd tegevate brittide metsik hirm ja vihkamine oma hoolealuste suhtes. Sõjavange ei peeta inimesteks ja Bushi doktriini karmus annab sõjaväelastele mõista, et nii see olema peabki. Mõni harv juhus humaanse vangivalvuri näol muidugi sekka satub, aga põhirõhk on siin sõnal harv.
Kulub aastaid, enne kui tõde noorte inglaste kohta lõpuks päevavalgele tuleb. Poiste pealtkuulajad Guantanamo laagrites saavad küll õige ruttu aru, kellega neil on tegemist. Aga oma viga tunnistada nad sugugi ei soovi. Nii saavad poisid tunda põrgupiinu õige mitmete “kaasaegsete” pealtkuulamismeetodite näol. Kuidas oleks näiteks täisvolüümil death-metal muusikaga? Mõned head tunnid väikeses kongis?
Lõpuks ei jää ameeriklastel siiski midagi üle. Viga tunnistamata ja andeks palumata saadavad nad poisid lihtsalt Inglismaale tagasi. Ja seal nad lastakse vabaks. Ning õige pea on nad Pakistanis pulmi pidamas tagasi.
Aga süütud poisikesed need meie kangelased enam pole. Nüüd on nad tõsiusklikud moslemid, kes on omal nahal jänkide külalislahkust tunda saanud. Pole väga põhjust imestada kui nad ühel ilusal päeval kätte maksta otsustavad. Ja kelle teene see siis ikkagi on? Selle üle tasub mõtiskleda.
“Tee Guantanamosse” viis mind taas kord mõttele, milline traagiline viga on ameeriklaste välispoliitika ikkagi olnud. 9. septembri sündmustele reageeriti niivõrd valesti kui vähegi saab. Selle asemel, et oma värsket vaenlast tundma õppida ja üritada leida rahumeelne väljapääs, mindi pimedat tunnelit mööda otse sõtta. Lõpmatusse sõtta, kus ei saa olla võitjaid. On ainult kaotajad: kõikide maailma riikide elanikud, kes enam ennast kunagi turvaliselt tunda ei saa. Ja see viimane ei ole üksnes ega isegi mitte peamiselt Al-Qaeda süü. Selle põhjustasid lääneriikide lühinägelikud poliitikud ise.

Pöffimaag

Pärast nädalat, mis sai veedetud nii unes kui ilmsi roheliste poliitikat analüüsides ja üldkoosolekul nähtut seedides, jõudis eile lõpuks kätte esimene pöffipäev sel aastal. Ja milline päev ta oli! Mitmekülgne ja joovastav. Ah, seda filmiarmastust, mis kord aastas minus ikka jälle pead tõstab! Tõesõna, neid lugusid jälgides tõstab taas pead usk inimkonda.
Õigupooolest - üks pöffifilm sai juba varem ära nähtud. Hollandlaste noortekas "Šnitsliparadiis" viis üle päris mitme aasta Kinomajja. Päris lõbus lugu noorest poisist, kes oma isa vastuseisust hoolimata otsustab kiirtoidukoha köögis nõudepesijana "elu näha". See köök on tõesõna karikatuurne - karvaste purjus meeste mängumaa, kus puhtus pole peamine ja suits hambus liha praadimine pole mingi eriline patt. Euronormid... mis euronormid? Filmis saab nalja, armastus ei puudu kah ja Maroko päritolu noored rokivad täiega. Või vähemalt niipalju kui karvane bossilooder lubab.
Tänane päev algas aga Kosmose üldse mitte uuendatud nahkistmetel koos serblaste filmiga "Homme hommikul". Tosin aastat Kanadas elanud Nenad tuleb korraks kodumaale tagasi, et oma noorikuga abielluda. Maailm, mille ta eest leiab, pole kuigivõrd muutunud. Belgradis elatakse endiselt lootusetult kitsastes korrusmajades, juuakse viina ja tõmmatakse suitsu. Ja üsna pea mõistab Nenad, et tegelikult on need inimesed tema ainsad päris sõbrad. Ja see tüdruk, kelle ta välismaale minnes oma parima sõbra embusse jättis, on tegelikult tema ainus ja igavene armastus.
Imetore väike film sellest, et minevik käib sinuga alati kaasas. Ja kui kunagi pöördud tagasi sinna kus tuled, saad aru, et tegelikult pole võimalik põgeneda. Slaavilikult metsik ja üdini kurb on see serblaste linateos. Nii harva saab tänapäeval selle kultuuriruumiga tutvuda. Põnev elamus.
Loetud tunnid hiljem leiame end Vene Kultuurikeskuse ebamaises saalis. Sinna pole ma vist kunagi varem juhtunud ja seepärast jahmatabki kogu see sealne nõukasümboolika alates laemaalist ja lõpetades sirbi ja vasarase vapiga seinal. Pole raske kujutleda, kuidas N. armee ohvitserid siin sirgetes rivides istusid. 50 aastat tagasi on aeg selles ruumis seisma jäänud.
Ja ometi sobib Lõuna-Aafrika "Tsotsi" sellesse veidi ebamaisesse ümbrusesse. Tsotsi on noor taskuvaras. Et ellu jääda, peab ta olema iga hetk valvel ja jälgima iga liigutust enda ümber. Filmi käigus muutub Tsotsi külmaverelisest kurjategijast hoolivaks inimeseks. Sündsustunne on siin võtmesõna. Igas inimeses on see olemas, ükskõik kui sügaval peidus.
Ühel päeval tulistab Tsotsi noort naist ja varastab tema auto. Äkki selgub, et tagaistmel on väike beebi. Tsotsi tahab lapse sinnasamasse maanteele jätta, aga miski sunnib viimasel hetkel ümber mõtlema. Ta võtab lapse kaasa ja ise veel laps, püüab tema eest hoolitseda. Seal Soweto lootusetus kastikülas leiab ta tänu beebile täiesti ootamatult elule uue sisu. Leiab teistsuguseid inimesi. Jõuab ajapikku tagasi omaenda vägivaldse lapsepõlve juurde tagasi. Ja pöördumatult katkevad senised sidemed. Tsotsi on võitnud võõrkeelse filmi Oscari ja asja eest. Sündsustunne.
Ja siis Glastonbury! Ma armastan muusikafestivale. Ja eriti filme muusikafestivalidest. Glastonbury on 35-aastase ajalooga pidu Inglismaal, mida Michael Eavise nimeline härra korraldab oma maa peal. Peamiselt selleks, et inimesed saaksid korra aastas kokku tulla ja olla. Olla nad ise. Või kui nad tahavad, kehastuda kelleksi teiseks. Ilma piirideta, ilma normideta. No vähemalt peaaegu. Julian Temple'i fantastilise filmi keskmes olid festivalikülastajad ise. Muusika ja muusikud olid seal nende jaoks, mitte vastupidi. Glastonbury kui Inglismaa Jeruusalemm. Kui pelgupaik. Kui kõigi veidrike kodu mõneks ebamaiseks unetuks ööpäevaks. Keset imekaunist päikesetõusu ja muda ja vihma.
Kunagine vaba hipifestival on tänaseks kõvasti turvatud äriprojekt. Ja muusikat kuuleb Glastonburys nüüd tõesõna igasugust. Aga inimesed pole kõigi nende aastatega muutunud. Paljas pepu ja naeratav nägu on endiselt kõige tavalisemad vaatepildid.
Lähemalt võib sellest Glastonbury filmist lugeda suurepärasestGuardiani ülevaatest.

Unenäoline laupäev

Paistab, et kui ma täna sellest ei kirjuta, siis kirjutamata ta jääbki. Sest mälupilt tuhmub paratamatult. Liiga liiga kiiresti.
Laupäeval toimus TTÜ aulas meie uue rohelise erakonna asutamiskoosolek. Seda päeva olin ammu oodanud ja ega ta pettumust nüüd küll ei valmistanud. Saalist õhkus jõudu ja tahet midagi ära teha. Et see tahe ei kaoks!
Aga alustame algusest. Kui ülikooli kohale jõudsin, oli osalejate registreerimine algamas. Tuttavad näod tuiskasid ringi või arutlesid vaikselt omapäi. Aula oli veel inimtühi. Jõin vaikselt kohvi ja vaatasin, kuidas Jutik laua taga inimesi registreeris. Muidugi ei saanud ta lihtsalt kõrvael jääda. Poleks üldse tema moodi.
Äkki leidsin ennast aulaukselt, rinnas kollane silt turvamees. Pidin minagi vabatahtlikuks hakkama. Midagi oli korralduses viltu läinud, et tulevase erakonna liikmed niimoodi eesliinile paisati. Aga mis seal siis ikka. Tühi töö oli see ukse peal seismine. Lõpuks said ikka kõik sisse, rinnasildiga või ilma. Mingi panuse olin siiski juba andnud.
Koosolek algas ja mida edasi, seda enam vaimustusse sattusin. Teadmata midagi tulevikust ega seda ennustamata - ilus on alguse juures olla. Ise seda rohelise käpajäljega hääletuslipukest tõsta või siis tõstmata jätta. Jälgida, kuidas sünnib midagi käegakatsutavalt uut. Mis on mitmete mitmete inimeste pika ja tänamatu töö vili. Sellest hääletuslipukesest muide - üks tore vanem daam kõndis TTÜ-s ringi ja muudkui küsis kõigi käest, kelle käpajälg see on? Presidendi käpajälg muidugi!
Koosoleku vaheajal vräppi nosides tekkis äkki mõte: miks mitte ise mõnda komisjoni või kogusse kandideerida? Vist see otsus tegigi päeva täiuslikuks. Natukene närvikõdi. Muidugi poleks ma iialgi uskunud, et nii palju hääli võin koguda. On ikka kuramuse meelitav, et oled kellelegi mingil moel positiivselt silma jäänud.
Aga kõige põnevamad olid vist siiski need viimased tunnid. Vabatahtlike häältelugejatena kusagil Tehnikaülikooli tagaruumides tegime sõna otseses mõttes palehigis tööd. Tund tunni järel. Vist ise ikka veel eufoorias sellest alguse juures olemisest.
Hääled lõpuks loetud, tähtsad dokumendid allkirjastatud, naeratavate inimeste seas magusat veini limpsides olin ikka veel justkui unenäos. Pea kümme tundi pärast koosoleku algust. Kodus ei tahtnud isegi süüa. Ja ka und ei tulnud sel ööl. Inimesel on parem, kui ta leiab mõttekaaslasi.

Imelist: päike novembris

Mis maja see võis kunagi olla?

Juba on tänu headele inimestele selgeks saanud, et tegemist on ühe osaga tsaariaegsetest kaitserajatistest Vääna jõe lähedal. Antud hoone asub sisemaal, aga mitte kaugel Türisalu pangast. Maginot' liinist ehk kaitsevööndist Tallinna ümber on Eesti Ekspressis kirjutanud Pekka Erelt. Kevadepoole tahaks sinnakanti veelgi luusima minna. Tundus põnev.

Kes tappis tegelikult Robert Kennedy?

John Kennedy mõrva ümber on vandenõuteooriaid rohkem kui üks. Nüüd on keegi härra põhjalikult uurinud Johni noorema venna Bobby tulistamist Los Angeleses 5. juunil 1968 ja jõudnud järeldusele, et asja taga võisid olla CIA-ga seotud ladina-ameeriklased. Täna tegeleb väidetavalt sama teemaga ka BBC Newsnight.
Muuseas: hetkeseisuga on see BBC Newsnight siit vabalt vaadatav. Lihtsalt klõpsa: watch. Nähtava sisu on küll pea identne ülalviidatud Guardiani artikliga.

Mõtterevolutsioon

No eks mina olen ikka ka alati tahtnud maailma muuta. Paremuse poole muidugi. Sinnapoole, mida ma ise paremaks pean. Loomulikult. Aga kust tavaline inimene ikka need võimalused võtab. Alati ju korrutatakse sulle: midagi ei ole parata, selline on elu. Ja eks sa vaikselt lepidki olemasolevaga parema puuduses.
Aga eelmisel neljapäeval sai mulle äkitselt selgeks, et revolutsioon on siiski võimalik. Piisavalt nutikate inimeste teostatuna võiks ta olla lausa käegakatsutavas kauguses. Liitudes roheliste algatusgrupiga ei oodanud ega lootnud ma vahest nii radikaalset muutust Eesti poliitikaellu, kui see, mida me nüüd välja pakume. Igatahes kulgesin neljapäeva õhtul nagu udus peale Von Krahlis Marek Strandbergi kuulamist. Äkki on mõtterevolutsioon siiski võimalik? Hoolimata kõigist lõpmatutest takistustest.
Kui roheliste programm pärast erakonna ametlikku asutamist avalikkuse ette tuleb, soovitan lugeda ja mõelda. Ja võimaluse korral ka mõnda meie helgemat pead kuulama minna. Eriti soovitan seda sulle, kes sa valimas ei käi ja kellel Eesti poliitikast juba ammu kõrini on saanud. Ega ma muud lubada ei julge, kui et... meiega on teistmoodi!

Kiisu - hetkel Patrick

Palju kiisusid otsivad veel kodusid http://kass4sandra.fotki.com/kassipojad/

Kallis trükiviga ja Borat

Tegin täna oma elu kõige kallima trükivea. See võib mulle maksma minna 480.- krooni. Nimelt trükkisin mobiililt parkides autonumbri valesti sisse. Seega läks mul see tund kesklinnas ka mobiiliarvele juure (15.80) ja lisaks oli mul kojamehe vahel trahvikviitung. Õigemini viiviseotsus, nagu Falck ja Tallinna Transpordiamt seda nimetavad. Eks näis, kas õnnestub EMT iseteeninduskeskkonnast saadud parkimistasude väljavõttega midagi tõestada. Sealt on näha, et terve selle kuu olen parkinud oma telefoninumbrilt autot ...MFT ja nüüd siis äkki MFF.
Teil pole sellealaseid kogemusi olnud?

Igatahes tuju selline asi paremaks ei tee.
Ja oleks siis Plazas nähtud Borat seda "kallist parkimist" ka väärt olnud. Tore, et E ja H selle naljaka leidsid olevat. Minu jaoks oli see lihtsalt ülipiinlik film. Ma tõesti hoidsin poole ajast silmi kinni. Kole oli, noh.

Lõhnad

Ma olen alati imestanud, kuidas lõhnad justkui päästavad valla mingid hingesoppi nähtamatult kogunenud mälestusi. Pikka aega pole sa neist teadlik ja siis äkki hüppavad nad esile. (Tegelikult mind ei peaks sellised seosed mind üllatama, alma materis ometi natuke hariti selle koha pealt...)
Lõhn... ja sa näed vaimusilmas lapsepõlve ligitõmbavat-eemaletõukavat uudistamiskohta vana pesuruumi taga kuuseheki ääres. Lõhn... ja silma ees köök, kus emm süüa tegi, kus me tihtipeale kolmekesi pidusööke korraldasime. Eriti tuleb meelde üks vana-aastaõhtu, mil ma nagu tavaliselt sel ajal hiigelsuurtest elutoaakendest välja vaatasin ja lugesin, mitut raketti mul õnnestub näha peale südaööd (jah, siis lasti neid seal metsa sees väga vähe, aga see-eest neid korralikke ja kõrgele-kõrgele tõusvaid). Tavaliselt ma 10ni ei jõudnud lugemisega.
Lõhn... ja silmade ette tuleb meie kiisu. Liisbet. Mustavalge-kirju ja kriimuninaline varjupaigaelanik. Sest siis sai väga tihti selle vedelseebiga käsi pestud ning see lõhn oli kogu aeg köögis või käte küljes. Ja see lõhn meenutabki nüüd teda. Kuidas saab üks pisike loomake nädalaga niimoodi südame külge kasvada, et ka praegu seda kirjutades pisarad voolavad? Sest ainult nädala ta meil ringi vudis. Siis ütles tervis üles. Aga nüüd ma pean sul minna laskma, armas Liisu. Me ikka aegajalt mõtleme su peale. Aga varsti on meil taas karvakera siin ringi jooksmas. Igatahes selliseid mõtteid me täna veeretasime. Ja usun, et nii ongi õige.

Baby! Heaven sent me you

Olen juba kaua kaua unistanud korralikust muusikakeskusest. Teate küll - sellisest mõnusast, et kõlarid on toa eri nurkades ja muusika tõepoolest ärkab ellu. Ja voolab läbi sinu.
No ja siis oli ka veel teine unistus. Selline väiksem ja vaiksem ning ebatõenäolisem teostada. Et kunagi saaks koju jälle toimiva vinüülplaadimängija. Vana armsa plaadikogu kuulamiseks, mis juba aastaid riiulil tolmab.
Jalutame me siis ühel päeval suvalisse elektroonikapoodi. Ja ma ei usu oma silmi! Alla kolme tuhande kroonine aparaat: cd, kassett, raadio, lahtised kõlarid - seda küll. Aga ka vinüülimängija! Sealsamas juures. Kõik üheskoos! Ma ausõna ei uskunud, et selliseid aparaate üldse maamuna peal olemas on. Ja teda veel Tallinna suvalises elektroonikapoes kohata. Imede ime, kuramus küll.
Täna saime ta lõpuks koju toodud. Raske on kirjeldada seda tunnet, kui pärast aastate pikkust vaheaega Texas Tornadose 90. aasta kauamängiva ümbrisest välja võtsin ja suure musta pöörlema panin. Aitäh, Schneider Electric! Baby! Heaven sent me you.

Päev täis lootust

USA valimiste tulemused taastasid pisut minu usku Ameerika rahvasse. Konservatiivide pime edasimarss peatati. Ometi kord. Demokraadid on lisaks Esindajatekoja endale haaramisele lähedal imele Senatis. 45:55 kaotusseis suudetakse ehk tõesti enda kasuks pöörata. Ja seda vaid 33 senaatori ümbervalimisel. Sel õudsel päeval paari aasta eest, kui Bush tagasi valiti, tundus vabariiklaste haare Washingtonist peaaegu lõplik. Kirjutasin toona isegi õige lootusetut teksti.
Täna on jälle lootust. Esindajatekoda hakkab juhtima San Francisco liberaalist naispoliitik Nancy Pelosi. Bushi silmis oli täna märgata hirmu. Vabariiklaste jaoks veel suuremat õudusunenägu kujutab aga endast üks teine naine: New Yorgi senaator Hillary Clinton. Täna hommikul üks BBC analüütik hoiatas siiski: Hillaryt USA presidendiks ei vali. Kandidaadiks tasub nimetada keegi Kesk-Läänest või Lõunast. Loodetavasti demokraadid kuulavad tarka juttu. 2008. aastal tuleb Ovaalkabinett omale saada. Riskida ei tasu.

Jumalast hüljatud kaubandusboks

Vabaduse väljaku tunnelis on üks Jumalast hüljatud kaubandusboks. Otse kõrval pakutakse kaupa Egiptusest tunnuslause all: Me toome Egiptusest kõike peale päikese. Ilmselt edukalt, sest firma on seal kaua vastu pidanud. Olen ammu mõelnud, et peaks kord sisse astuma ja neilt ühe vaarao muumia tellima... Aga see on teine jutt.
Too boks aga Egiptuse oma kõrval - ka seal pakutakse alati ühte ja teist eksootilist müüa. Küll India kaupa, küll Hiina oma, igasugu siidi ja karda, anumaid ja potte. Aga koht oleks justkui ära neetud. Üle kuu aja ei püsi rentnik kunagi, vaid lõpetab kurvalt oma kola väljaviimisega. Ilmselt on tänu sellele boksile tabanud pankrot nii mõndagi tublit firmat. Ometi - alati leidub uus üritaja. Eksootika ju müüb! Seda me usume. Seal Vabaduse platsi kõledas tunnelis.

Värvid hallis hilissügises

Kui ma olen eakas ja hommikust und enam suurt ei ole (mida ma hetkel küll ette ei kujuta), siis ma tahaksin, et mu maja suur klaasist sein avaneks päikesetõusu poole. Istuksin mõnusas tugitoolis ja naudiksin värve. Ega igal hommikul neid ei antagi, aga täna hommikul oli neid eriti rikkalikult. Uksest välja astudes oli taeva pilveribalad ereroosad. See oli nii intensiivne, et pani seisatama. 10 minutit hiljem tööl parklast kontori poole sammudes olid taevakaarel juba hoopis teised värvid - soojad kollased toonid.

Koosolemise lust ja valu

Von Krahli näitlejad Tiina Tauraite ja Erki Laur koos oma väikese pojaga pakuvad üpris mõtlemapaneva tunni etenduses "Erki ja Tiina". Intelligentne teater on tihti natukene raskesti talutav ja nii on ka selle tükiga. Teemasse süvenemist ja kannatlikkust on omajagu vaja. Ja suurel osal hõredast publikust ei paistnud kumbagi leiduvat. Palju mõistmatuid pilke ja pearaputusi, nihelemistest rääkimata.
Tegemist on põhiliselt tantsuetendusega. Kui seda suurepäraselt koordineeritud liikumise kunsti päris tantsuks nimetada saabki. Erki ja Tiina teevad kõike sünkroonis - vähemalt mõnda aega. Vahetevahel nauditava täpsusega.
Aga mina jälgisin huviga just neid momente, kui koostöö (kahtlemata ettekavatsetult) katkes. Mõnikord vaevunähtavalt lühikeseks hetkeks. Neil momentidel oli lavalt õhkumas mingit kummalist pinget.
Mul pole õrna aimugi, mida tegijad meile tegelikult öelda tahtsid. Mina nägin selle tunni jooksul paarisuhte iga külge. Kompavast tutvumisest läbi võimuvõitluse ja konfliktide üksteisemõistmise ja harmooniani. Kuni selle õndsa tundmuseni, et kõik on paika loksunud. Kahest inimesest saab üks.
Võib-olla on napiks sedagi tunnet. Võib-olla hakkab kõik taas otsast peale. Aga võib-olla on tulemuseks hoopis midagi enamat. Ega ei tea, kui ise järgi ei proovi.

Erkki ja Tiina Von Krahlis

Tänane Krahli etendus koosnes sümbolitest – tegelikult see oligi ainult sümbolite jada. Lugu kui sellist polnudki – juhul kui sa ise seda sinna juurde ei mõelnud. Jah, hoopis teist masti etendus kui üleüleeilne Draama Must komöödia, kus oleks võinud ajud koju ahju peale sooja jätta. Mõtlemine polnud kohustuslik. Siin aga oli näha, et ega me tavaliselt ju mõelda taha. Pole ammu näinud Krahli saali nii tühjana kui täna.

Algus oli mehe ja naise natuke naljakas vestlus (ma natuke tundsin end ära). Edasi oli aga ainult liikumine, koreograafia, tants. Kuidas kaks inimest liiguvad läbi aja ja kohtade. Alguses lihtsalt juhuslikult samades kohtades, sarnaste huvidega. Siiski vahel erinedes. Siis vaikselt ükseist märgates. Olles peaaegu üks, kuid siiski kaks. Võideldes. Mängides.

Lõpus olnud väike koduvideo pani kõigele toreda punkti. Pere. Mees, naine ja laps. Kodus.