Minu muusika aastal 2013

2013 oli äge muusika-aasta. Pole kunagi suutnud nii pikka lemmiklugude nimekirja tekitada. Tunnistan, et seekord tsenseerisin küll märgatavalt vähem laule välja kui varem. Aga ju nad siis on seda äramärkimist väärt.
 

Aasta albumid.

 

The Temperance Movement - The Temperance Movement

Tõeline avastus. Vanakooli hardrokk, esitatud sajaprotsendilise innu ja pühendumisega. Terve plaat rokib ja üksikud kohustuslikud ballaadid imearmsad. Uskumatul kombel selle Glasgow bändi debüüt.

https://www.youtube.com/watch?v=xitA0g63QlQ

https://www.youtube.com/watch?v=ZtAZTgaog9o

The Fratellis - We Need Medicine

Täiesti vapustav annus tõelist rokki ja rolli. Kui korra neid lugusid kuulama hakkad, siis naljalt katki ei jäta. Bändi nimi ütleb seda, et seal mängivad kolm venda Fratellisid. Ja pärit on nemadki Glasgow'st.

https://www.youtube.com/watch?v=I5QL37Sk8lU

https://www.youtube.com/watch?v=NHANIpPyCYE

Laura Marling - Once I Was An Eagle

Laura on minu hinnangul hetke parim lauljanna/laulukirjutaja. Tema lauludes on seletamatut väge. Nooruse uljust, tihedamat mõtet. Ja mis kõige vahvam, 23-aastane saab ainult paremaks minna. Ei kujuta küll hästi ette, kuidas.

https://www.youtube.com/watch?v=mUnZybH1nTE

Vampire Weekend - Modern Vampires Of The City

Lihtsalt head laulud reas, üksteise järel. Väga mitmekülgne plaat. Pole ilmaaegu paljude arvates aasta tippe.

https://www.youtube.com/watch?v=oG6lTQNW04I

https://www.youtube.com/watch?v=2b1GgT07aes

 

 

Aasta flashback.

 

Grateful Dead - Sunshine Daydream

Grateful Deadi kontserte on avaldatud kümneid, kui mitte sadu. See on üks neist, 1972. suvest. Võeti ka filmilindile, paari katkendit võib vaadata. Läbinisti vaimustav staff. Pikemad jammid ulatuvad poole tunnini, kogupikkust on albumil hea viie tunni jagu. Selliseid virtuoose enam ei sünni.

https://www.youtube.com/watch?v=IXLP7SDksao

https://www.youtube.com/watch?v=zGfFUsAQaYE

 

 

Aasta laulud.

 

 

Dido - Girl Who Got Away

Briti daam on vist suurema kuulsuse päevad seljataha jätnud, aga tema uuel plaadil on paar atmosfäärilist, sulnist, kerget meistriteost. See on selline laul, mida võid rõõmuga nautida igas olukorras, aga eelkõige pimedas toas, üksinduses. Kes meist ei tahaks põgeneda...kasvõi üheks päevaks?

http://www.youtube.com/watch?v=NNE_Ox6q4rE

Johnny Marr - Upstarts

Kaheksakümnendate hipsterite lemmikbändi Smiths kitarrist. Ajakiri NME arvab, et Marr on "jumalalaadne geenius". Ajad on siiski nüüd hoopis teised ja Upstarts üsna tavapärase kõlaga, aga siiski väga nauditav kitarripopp.

http://www.youtube.com/watch?v=LLOlo2zYqt8

Richard Thompson - Salford Sunday

Salford on linn Inglismaal Manchesteri lähedal. Sadu tuhandeid elanikke, aga keskmine turist pole vast temast kuulnudki. Vana rebase Richard Thompsoni fantastiline laul räägib ühe mehe pühapäevahommikust. Eilse õhtu sulnis kaaslane on lahkunud, jäänud on vihm, üksindus ja kahetsus. Suur kahetsus.

http://www.youtube.com/watch?v=mRLC-GaJPS8

The Self Help Group - The Rapture

Tundmatu Brightoni bänd teeb imepäraselt õhulist muusikat. Mitmehäälne laul, klaver, akustilised kitarrid. Paneb sind paremast maailmast unistama. Kaome üheskoos sügavale öhe.

http://www.youtube.com/watch?v=olp-f7JciAk

Cold War Kids - Dear Miss Lonelyhearts

Ei saa öelda, et mulle see California indiebänd alati meeldiks, aga selles end vaikselt lahti rulluvas laulus on maagia peidus. Nagu paljud selle aasta parimad laulud, räägib seegi vaikse loo üksildasest südamest. Video - nagu kahjuks päris tihti - pigem segab laulu nautimist.

http://www.youtube.com/watch?v=qFOPtjkN0Gk

Jason Isbell - Traveling Alone

Mees kitarriga, kes laulab südantlõhestavaid, aga imeilusaid laule. Klassika, üks paljudest, aga ega nendest päriselt kunagi ei väsi. Meenutab päris palju Ryan Adamsit, ehkki päris sama tasemeni vist ei küündi. Aga reisilaulud on mulle alati meeldinud.

http://www.youtube.com/watch?v=R1r0-dyXkro

Lord Huron - She Lit A Fire

Tüdruk läitis tule mu südames ja kadus. Kadus ja jättis mind kibedalt nutma. Vaid mahajäetu suudab kirjutada nii ilusa laulu. Üks paljudest Los Angelese pehme roki üritajatest. Selliseid bände on väga palju, aga see ei vähenda kopka eestki konkreetse laulu imetabast kergust. Jah, selline muusika mulle meeldib.

http://www.youtube.com/watch?v=QJLjzk7DmeM

Bruce Robison & Kelly Willis - Border Radio

Nostalgiahõnguline lõunaosariikide kantri. Kelly Willis on päris mainekas laulja-laulukirjutaja. Üks neist paljudest, kelle muusika on jänkide kantriraadio jaoks liiga autentne ja folgilikult puhas. Bruce on Kelly abikaasa, ühisest plaadist unistasid nad juba ammu. Nüüd sai see Ameerika Hooandja toel teoks. Tasub kuulata.

http://www.youtube.com/watch?v=Pnb0oXVrqzo

Laura Marling - Once

Noor inglise lauljatar, minu suur lemmik juba aastaid. Upub mõnikord oma muusika sisse ära, aga mõnikord avaldab selliseid lugusid, mis vaid veidi üle paarikümnese tüdruku jaoks täiesti fenomenaalsed. Nagu noor Joni Mitchell. Üritatakse suure plaadifirma toel vägisi turustada ja staariks teha, aga ega ta ei pea hirmus kuulus olema. Laulude tase on niikuinii võimas, ütleksin, et konkurenti talle hetkel naljalt pole.

http://www.youtube.com/watch?v=ZM5C8xk_1XY

Janelle Monae (feat Prince) - Givin' Em What They Love

Vähe tänapäevasest soulist on minu jaoks kuulamist väärt, aga see konkreetne lugu küll. Janelle võidab kindlapeale jälle mitmeid Grammy'sid ja miks ka mitte. Selle loo juures on tore ka vana hea Prince'i kaasamine - annab laulule päris palju juurde. Bostonis on muide ametlik Janelle Monae päev: 16. oktoober. Nii kõva tegija seal üle lombi.

http://www.youtube.com/watch?v=21X7ALvwN8Y

Lorde - Royals

Nojah, mis minul ikka mingi Uus-Meremaa teismelisega ühist võiks olla, aga mõnikord mulle sellised vahvad pisikesed popiteosed meeldivad. Laul on vist lihtsalt ühe noore tüdruku fantaasia, aga mõnusalt üles ehitatud ja esitatud.

http://www.youtube.com/watch?v=LFasFq4GJYM

Odd Hugo - Kissing In The Falling Rain

Midagi eestimaist ka. Avastasin nad millalgi kevadel ja siis käisin ka Tallinn Music Weekil vaatamas. Maailma mastaabis ei midagi revolutsioonilist, aga noort kvaliteetset staffi on Eesti muusikasse väga tarvis. Ilmselgelt ka väga profid mehed oma pillidel. Muidugi pole see neile, kelle arusaam Eesti muusikast piirdub näosaatega.

Aga mis kõige vahvam - tundub, et poisid naudivad täiega.

http://www.youtube.com/watch?v=D2tYl6h5En0

Camera Obscura - Desire Lines

Glasgow folkroki meistrid avaldasid järjekordse suurepärase albumi. Mulle meeldib nende vaoshoitud viis muusikat teha, meeldivad pehmed slaidisoolod ja armastan Tracyanne Campbelli häält.

http://www.youtube.com/watch?v=I4Uy3Zjg50o

Nick Cave & The Bad Seeds - We No Who U R

Udune hommik metsas. Päikesekiired piiluvad veidi häbelikult läbi puuvõrade. Värske ja karge. Imeline valgus, imeline laul.

http://www.youtube.com/watch?v=tjF57zEbxpI

Dawes - Most People

Veel ühed California õrnutsejad. Aga ma olen juba sellises eas, et võin säärast elegantset täiskasvanurokki võltshäbita nautida. Laulu sõnum ka erakordselt asjakohane.

https://www.youtube.com/watch?v=zUWu8Ny36dc

JJ Grey & Mofro - Tame A Wild One

Vana kooli rütm ja bluus on mulle alati meeldinud. Ja see laul on ikka tõesti kütkestav. Mäletan ühte kojutulekut kui panin ta pikkadeks minutiteks korduse peale. Vaba hinge vangistamine ei lõpe kunagi hästi.

https://www.youtube.com/watch?v=A_8whcWL0PM

Mavis Staples - Can You Get To That

Uus Mavis on alati sündmus. Proua laulud on hingelt alati puhas gospel, isegi kui mõne sõnad veidi maisema sisuga.

https://www.youtube.com/watch?v=kVO1sivbq5k

The Lumineers - Dead Sea

Lumineersi debüüt ilmus tegelikult juba kevadel 2012, aga minuni jõudis aastajagu hiljem. Aga see on üsna erakordne plaat, seepärast ei taha neid siit kõrvale jätta. Bändi minimalistlikes lauludes on mingi eriline point, mis paneb neid aina uuesti ja uuesti kuulama.

https://www.youtube.com/watch?v=u2yTiDlr8Mc

Black Rebel Motorcycle Club - Lullaby

Üldjuhul ei kuulu mu lemmikbändide hulka, aga see laul on oma suursuguses erakordne. Võtab kananaha ihule nagu niuhti.

https://www.youtube.com/watch?v=fe7u77BDhm8

Eleanor Friedberger - Other Boys

Eleanor on kummaline nähtus. Ta muusika ei sarnane õieti kellegagi tänases muusikaäris, need laulud on nagu sõna otseses mõttes sõltumatud ja vabad. Kui ma teeksin oma nimekirja paremusjärjestuses, seisaks Other Boys seal vägagi kõrgel. Aegumatu staff. Millal küll teda Eestis esinemas näeks?

https://www.youtube.com/watch?v=6MmR4HQul08

Texas - If This Isn't Real

Üks mu noorpõlvelemmikuid, kes kõigepealt läks puhtaks kommertsiks kätte ja siis aegamisi kadus pildilt. Ahh - Sharleen Spiteri - kui armas sa mulle kunagi tundusid. Hämmastuseks avastasin tänavu, et Texas on äkki tagasi. Ja imelisel kombel teevad nad enam-vähem sellist musa mida mäletan aastatest enne suurt kuulsust. Et nagu täiuslik ju!

Õigest laulust ma kahjuks videopilti ei leidnud. Olgu siis üks teine.

https://www.youtube.com/watch?v=jaqDQUmKop0

Two Hours Traffic - Magic

Üks neid väikeseid poppärleid, mida ikka igal aastal õnneks ilmub. Tihtipeale tuleb neid Kanadast nagu seesamunegi siin. "Magic", meenub kohe see klassikaline The Carsi laul. See siin on peaaegu sama hea ja video ka hästi armas.

https://www.youtube.com/watch?v=rerDrRhXTxQ

Rival Sons - Jordan

Uhh! See lugu on nii suursugune. Justkui mõni seitsmekümnendate rokioopus. Sobib makilindile keerlema, mitte arvutisse.

https://www.youtube.com/watch?v=2kakGAlB1zU

Josh Ritter - Hopeful

Josh tegutseb veidi valel ajal. James Taylori ja Paul Simon ajastul, millalgi seitsmekümnendatel jällegi, oleks ta maailmakuulus. Mitte et tal praegugi vähe austajaid oleks. Oskab kirjutada imetabaselt häid laule, midagi pole öelda. Video kahjuks taas jube tüütu. ;)

https://www.youtube.com/watch?v=ysA0GMOugng

Born Ruffians - Dancing On The Edge Of Our Graves

Neetult kaasahaarav lugu. Tõmbab sind esimesest biidist kaasa. Oleks säärast musa rohkem.

https://www.youtube.com/watch?v=19NAsTl5QCg

Walk Off The Earth - R.E.V.O.

See on miski päikesest põletatud jänkide bänd. Üleni optimistlik ja isegi laul revolutsioonist kõlab nagu jalutuskäik jäätiseputkasse. Aga sellegipoolest väga vahva. Puhas, sundimatu suvepopp.

https://www.youtube.com/watch?v=ME8eh4rMO7Y

Cayucas - A Summer Thing

Eelmise suve laul, no nii enam-vähem. Natukene helget päikeselist hommikut, pisut tuttavat nukrust. Jah, olgu see suvi nii tore kui tahes, lõpuks hakkab ikka vihma kallama. Ja tüdruk lubab alles talvel tagasi tulla.

https://www.youtube.com/watch?v=sINzGHV68PA

Arctic Monkeys - Do I Wanna Know?

Ometi midagi kuulsat ja moodsat. New Musical Express on selle bändi albumit "AM" aasta parimaks pidanud. Ma nii kaugele ei läheks, aga see konkreetne Sheffieldi pundi laul rullub küll väga lahedalt. Video on vist küll aasta lahedaim.

https://www.youtube.com/watch?v=bpOSxM0rNPM

Neko Case - Night Still Comes

Ilma Nekota ei saa. Nagu Eleanor Friedberger või Laura Marling, on temagi muusikaäris täiesti omalaadne ja eriline. Night Still Comes on Neko uue plaadi kõige kergemini embusse haarav lugu. Teised vajavad märksa rohkem tööd ja vaeva.

https://www.youtube.com/watch?v=5N7SWaeaeRA

Mount Moriah - Bright Light

See on lausa ülivõrdeliselt lahe lugu! Kui kogu sellest pikast listist ainult üks välja valida, siis see on see. See on see 2013. aasta laul. Bändist ei tea ma suurt midagi, aga kui nad suudavad sellise vastupandamatu gruuviga muusikat teha, siis muud polegi vaja. Kirgas valgus, jessas kui kirgas! Ja tüdruk näeb välja nagu noor Sharleen Spiteri.

https://www.youtube.com/watch?v=0yIyIudISVA

Arcade Fire - Here Comes The Night Time

Mulle tavaliselt ülemäärane haip ei meeldi ühegi bändi puhul, aga kui laul on piisavalt hea, peab ta nimekirja mahtuma. Viib mõtted nendele nooruspõlve hullumeelsetele õhtutele, mis minu puhul küll vaid teoorias aset oleksid võinud leida. :)

https://www.youtube.com/watch?v=_fFAKrIntzY

Pluto Jonze - Eject

Mõistetamatult kaasahaarav hea tuju laul Austraaliast. Kui te oma arvutitele ja muule taolisele kraamile absoluutselt puhkust ei anna (nagu mina paraku), tahavad nad ehk ühel hetkel põgeneda. Ja õige ka!

https://www.youtube.com/watch?v=rDgiQ_6uqVs

Step Rockets - Kisser

Selle laulu viibimine siin tuleb minu ajuti esile kerkivast meeltesegasest armastusest lihtsakoelise popi vastu. Tihtipeale jääb selline laul päevadeks pähe ringe tegema. No miks ta siis aasta parimate hulgast välja peaks jääma?

https://www.youtube.com/watch?v=Dpx3v3QFKvk

Amanda Shires - Wasted and Rollin'

Mõnusalt rulluv alternatiivkantri. Amanda on muuseas abielus siin listis samuti figureeriva Jason Isbelliga. Tsiteerides ajakirja Spin kriitikut: laulab nagu maalähedane Emmylou Harris. Dolly Partoniga on Amanda häält samuti võrreldud.

https://www.youtube.com/watch?v=pHxKq9rLfBs

Emily Barker & The Red Clay Halo - Dear River

Üks vahva Inglise folgineiu. Enamasti on ta laulud õrnad ja traditsioonilise kõlaga, Dear River aga erandina päris rokib kohe. Üks mu lõppeval aastal enim kuulatud laule.

https://www.youtube.com/watch?v=ktsvTEhaf0w

Rachid Taha - Ana

Nii-öelda maailmamuusikaga läks jälle kehvasti. Eriti ei kuulnud ja kui kuulsingi, ei olnud suuremas vaimustuses. Rachid Taha on pea ainus erand. Alžeerias sündinud Rachid laulab nii araabia kui prantsuse keeles. Mõnusalt vürtsised Põhja-Aafrika lood.

https://www.youtube.com/watch?v=g75eq3mDt7s

Jessie Ware - Wildest Moments

Vanakooli raadiolugu. Suurepärase refrääniga kesktempopopp. Ilmus vist seegi 2012, aga mis sest.

https://www.youtube.com/watch?v=bMJkddvJ4L4

The Lone Bellow - Teach Me To Know

See bänd meenutab mulle veidi rändavaid tõekuulutajaid. Tundub, et nad on oma mängu vägagi pühendunud. Aga mis siis selles halba. Konkreetse loo juures on kõige vahvam lõpuosa, selline vahva kaasalaulmise värk.

https://www.youtube.com/watch?v=Eu-xtzS_4rc

Robben Ford - Fair Child

Robben on keskealine kitarrivirtuoos. Hea viisteist või rohkemgi aastat tagasi käis siingi esinemas. Enamik mehe repertuaarist on puhas jazz või siis selline piinlikult valge mehe bluus. Kenasti produtseeritud, virtuooslik, aga hingetu ja kodutu. Mõnikord aga läheb Robben sellegipoolest mulle südamesse.

https://www.youtube.com/watch?v=aABGgiukKTk

Brendan Benson - It's Your Choice

Vahva raadiolugu seegi. Umbes kaheksakümnendate stiilis või nii. Ma ei suuda säherdusele jõhjralt kaasahaaravale meloodiale kunagi vastu panna.

https://www.youtube.com/watch?v=VY_iDYwB3WA

The Deep Dark Woods - Red, Red Rose

Üks neid The Bandi surematu pärandi edasikandjaid. Kanadas osatakse sundimatult luua väga ilusat muusikat. Sellist suudab armastada nii titt kui vanur.

https://www.youtube.com/watch?v=J2b-d1T3wWI

Jonathan Wilson - Moses Pain

Superhea hipimusa. Nagu minu lemmikud enamasti, on seegi ajatu kõlaga. Ajamasin võib sind viia nii minevikku kui tulevikku, Jonathan sobib nii või naa. Ryan Adams vist temalgi eeskujuks.

https://www.youtube.com/watch?v=YbLgRhrvPIo

Thao & The Get Down Stay Down - We The Common

Lauljanna on Vietnami päritolu Thao Nguyen. Sündinud ja üles kasvanud küll Ameerikas. Ja eks see olegi tüüpiline Ameerika tänapäeva popp. Veidi ehk kiiresti ammenduvat maiku, aga meeldis mulle siiski tänavu piisavalt, et siia listi sobida.

https://www.youtube.com/watch?v=1GIhARLtI6I

AC Newman - Do Your Own Time

Kanada teemant The New Pornographers figureerib pea alati nendes mu nimekirjades või siis vähemalt bändi üksikliikmed. Selgi aastal sai juba mainitud Neko Case ja siin veel ka üks lugu uute pornograafide juhtfiguurilt härra Newmanilt, mis liiga hea, et teda ignoreerida. Keset laulu üllatav naiskoor on väga AC-lik lüke.

https://www.youtube.com/watch?v=7ePmM-e2nR0

Robert Vincent - Riot's Cry

Mitte veel just väga tuntud Liverpooli laulja-laulukirjutaja. Suudab luua nii elutervelt puhast rock'n'rolli, et kõrv puhkab. Ennustan suurt tulevikku.

https://www.youtube.com/watch?v=EyDh2lFWV6c

Mari Pokinen - Enne und

Seda laulu kuulsin esimest korda Mari ja Riho Sibula ühiskontserdil 29. detsembril. Väga värske ja väga suurepärane elamus. Korrata on seda keeruline, sest lugu olla päris uus ja netist ma seda hetkel veel ei leia. Aga Mari on väärt siin listis olema. Panen juurde ühe tema teine imeilusa laulu, filmist "Kertu".

https://www.youtube.com/watch?v=xSdptloZHzM

 

Woodpigeon - Red Rover, Red Rover

Kanada, ikka Kanada. Viimane laul siin nimekirjas, nii et sõnad saavad otsa. ;)

http://vimeo.com/channels/woodpigeon/58130737

Pöff 2013: Lõpetuseks

Selgub, et sai nähtud respektaablid 15 täispikka filmi. Aga eks oli ka 17 pöffipäeva kui ma väga ei eksi. Panen nad traditsiooniliselt subjektiivsesse pingeritta. Lühifilmide kava ja moedoki jätan kõrvale - ega kumbki ka suurt elamust pakkunud.
Esikümme olid kõik ääretult nauditavad, Möödanik saab esikoha vist vaid seetõttu, et oli oma rütmilt ja hingestatuselt sobivaim. Pettumuse valmistas Hiina ja ka Kanada film polnud seekord päris see, mida lootsin.
Eks näe, mida tulevik toob. Loodetavasti polnud viimane Pöff.
1. Möödanik (Iraan-Prantsusmaa)
2. Armastajate igavene elu (Suurbritannia etc)
3. Nebraska (USA)
4. Armastus on täiuslik roim (Šveits)
5. Llewyn Davise ballaad (USA)
6. Frances Ha (USA)
7. Ainult New Yorgis (Iisrael-USA)
8. Mu armas pipramaa (Kurdistan etc)
9. Kodu (Rootsi)
10. Grigris (Tšaad)
11. Olematu tänav (Hiina)
12. Tänav Palermos (Itaalia)
13. Vic ja Flo nägid karu (Quebec-Kanada)
14. Patu puudutus (Hiina)
15. Gloria (Tšiili)

Pöff 2013: Armastajate igavene elu

Ja nüüd veel mu selleaastase Pöffi viimane film, mida nautisin talviseks tõmbuval pühapäevaõhtul tubli peavalu kiuste. Jim Jarmuschi värske teos oli väga sobiv festivali lõpetama. Nimelt on tegemist visuaalselt lummava filmiga, mis voolab sinust läbi nagu parim muusika.
Lugu armastajavampiiridest nimega Aadam ja Eeva, on muidugi parajalt jabur. Aga teostatud täiesti perfektselt. Just sellised hedonistlikud, targad, suursuguselt ülbed, aga sajanditest veidi räsitud võiksidki igavesti elavad vampiirid olla.
Ja muidugi on see vampiirlikult öine film. Ööolendid magavad päevad maha. Seejuures on Aadama elukoht Detroidi ja Eeva Tangier' ööd totaalselt erinevad. Tangieris on tänavad ööd läbi valgustatud, kohvikud töötavad, inimesed tänavanurkadel, kellest võrratu Tilda Swintoni Eeva nagu vaim mööda libiseb. Detroit on pime, mahajäetud, allakäinud linn. Sobiv paik muusikuhingega pikajuukselisele Aadamale. Aadama stuudio on võrratu paik. Kõik need superilusad kitarrid, grammofonid, keerlevad makilindid on iga muusikalembese inimese unistus. Kuidas suudab vampiir endale seda kõike lubada? Kust pärit need raharullid, mis ta imetabaste muusikariistade ja värske, puhta vere eest poetab? Sajandeid on olnud aega koguda.
Kurb ja nukker on see lugu ka. Vampiirid ei saa enam elada nagu kunagi kombeks. Verevarud on limiteeritud, puhta ja terve nektari eest tuleb välja käia terve varandus. Ja üksindus, igavus, maailmast äralõigatus on igavesti elava olendi paratamatud kaaslased.
Armastajate igavene elu on säherdune poeetiline ja kunstiliselt imearmas teos, mida peab ise nägema. Minu sõnad talle õigust ei tee. Rosinaks näeb ekraanil suursugust John Hurti vampiirina elava 16. sajandi näitekirjaniku ja Shakespeare'i pahalase Christopher Marlowe'na.
Creatures of the night. Kui kaunid nad on.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/17-valitud-teost/armastajate-igavene-elu

Pöff 2013: Mu armas pipramaa

Vaimustav lugu Iraagi Kurdistanist, mis sisuliselt iseseisev. Tegevus oli viidud üsna Saddami kukutamise järgsesse aega kui uus riigivõim end veel kuigi kindlana ei tundnud. Peategalane Balam on endine võitleja, kes tsiviilelust suuremat ei hooli. Ta on säherdune vesternite üksik ratsanik - tahab tegutseda omaette, oma reegleid järgides. Pereklannidel baseeruvas riigis pole see sugugi lihtne.
Nii sõidab linnaelus pettunud Balam riigi äärealadele, kus on kombeks riigivõimu esindajad kiiresti kõrvaldada. Aga Balami näol on kohalikul klannipealikul tegemist hoopis teist masti vastasega.
Peategelane pole siiski päris üksi. Tema asešerifiks saab juba hulga ülemusi matnud ettevaatlik mees, kes välisel vaatlusel on puhas Sasha Baron Coheni Borat. Ja armastusliini pole sugugi kõrvale jäetud. Filmi teiseks peategelaseks saab noor kooliõpetajanna Govendi, Kurdistani kohta haruldaselt iseteadlik ja iseseisev naine. Et kaks omapäist rändajat Govendi ja Balam omavahel klapivad, pole niisiis eriline üllatus.
Lugu on parajalt naljakas, täis pikitud spagetivesternitest tuttavaid detaile. Igal mehel on relv ja naised ei oma sõnaõigust. Vähemalt kuni Govendi saabumiseni. Vastasseis riigiesindaja ja klanni vahel saab tähendada vaid paratamatut arveteõiendamist. Ja hang-trummi muusika, mida noore õpetajanna (ja tegelikult ka näitlejanna Golshifteh Farahani) esituses kuulda saab, on lummav.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panoraam-1/mu-armas-pipramaa

Pöff 2013: Gloria

See Tšiili film oli mulle paras pettumus. Kibestunud vanemad naised pole kunagi olnud minu teema, aga selles loos ühe taolisega just tegemist oli.
Ammu lahutanud Gloria lapsed on täiskasvanuks saanud ja naise hing ihkab lähedust. Nii käib ta omavanuste tantsuõhtutel (kus kõlas peamiselt seistmekümnendate-kaheksakümnendate disko) ja püüdis avastada mõnda sobivat härrasmeest. Närviliselt suitsu pahviv ja viskiklaasi armastav naine ei ole oma meestuttavatega kunagi eriti rahul. Elukogemused ilmselgelt ei luba. Aga siiski kohtab ta lõpuks esmapilgul sobivat meest. Too on endine mereväelane, šikk ja kena härra. Ütleb õigeid asju ja oskab vajalikul hetkel hoolivust üles näidata. Aga muidugi pole elu nii lihtne. Mehel on oma minevik, st eksnaine ja endiselt isa küljes rippuvad tütred. Erinevalt Gloriast ei suuda ta endist elu maha jätta.
Ja nii see film kulgeb. Gloria on aeg-ajalt rahul, aga enamasti sugugi mitte. Tütar ootab last ja valmistub sõitma peigmehe juurde Rootsi. Seda enam vajab Gloria nüüd hooliva härrasmehe lähedust. Aga too on tossike. Laseb jalga niipea kui tütred helistavad. Naine joob, joob, joob ja vihastab. Ning lõpuks maksab kätte, kattes endise merekaru paintballikuulidega. Suhe on pöördumatult läbi.
Vaatasin filmi vältel mitu korda kella. See on minu puhul väga halb märk. Film ei kõnetanud ja peaosalise kibestunud olemus ei sobinud. Kuigi roll oli suurepäraselt tehtud, mida näitavad arvukad festivaliauhinnad.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/screen-international-kriitikute-valik-1/gloria

Pöff 2013: Vic ja Flo nägid karu

Päris ootamatu lahendusega Quebeci film. Vananev naine saabub üksildasse maakolkasse, et halvatud onu eest hoolitseda. Ta tunneb end selgelt ebamugavalt ja õige pea selgub ka miks. Tegemist on ennetähtaegselt vabastatud eluaegse vangiga. Peagi saabub tema juurde armastatu, samuti vangis istunud veidi noorem naine.
Üsna kiiresti saab selgeks, et naiste minevik tahab neid paratamatult kinni püüda. Onu eest hoolitsemine jääb teisejärguliseks teemaks, kohalikud viivad ta peagi hooldekodusse. Põhiteemaks saavad kahe naise omavahelised suhted ning kaastundlik, aga range järelvalveametnik, kes pidevalt ümbruskonnas luusib. Nojah ja siis luusib ümbruskonnas veel keegi, keegi peategelase naissõbra minevikust. Ilmselgelt mustast minevikust. Lõpplahendus saab julm ja jõhker.
Nauditav vaadata see film just pole, küll aga omapärane ja väga ootamatute süžeekäikudega. Lugu ise päris tugev, nii et selles mõttes pettuma ei pea.
Ja kuidas selle karuga lood on? Hullud.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/kanada-kino-fookuses/vic-ja-flo-ngid-karu

Pöff 2013: Lühifilmide panoraam I

Omamoodi traditsiooniks on saanud Pöffi ajal ka korra lühifilmidele pilk peale heita. Kahjuks seekord midagi põrutavat näha ei olnud. Või siis pole üks kord aastas lühilugude vaatamine lihtsalt piisav praktika. Ei oska alati head asja hinnata.
Prantslaste filmist "Tolkou" jäid meelde kütkestavalt teostatud merelained ja naljakas läbipaistev inimkujuline veeolend, kelle sees ujusid väikesed värvilised kalad. "Koduloomade ajalugu" meenutas päris vaimukalt lapsepõlve lemmikloomi, kes kõik paratamatult ja kiiresti hinge heitsid. Ja siis on meeles veel väike blond koolipoiss Pierre oma suvesõbra, lambaga. Magama jäädes luges Pierre üle aia hüppavaid lambaid, lammas aga üle aia hüppavaid blonde poisse.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/animated-dreams-1/panoraam-i

Pöff 2013: Olematu tänav

Veidi kergekaaluline, aga siiski nauditav Hiina põnevik. Püütakse veidi vaoshoitult viidata suurriigi nähtamatule küljele. Riigisaladuste kaitseloori taha varjuvale kummalisele osale ühiskonnast, millest tavaline inimene midagi teada ei tohi. Repressioonide näitamisel jääb film siiski vist põhjendatult poolele teele. Räigemat sorti piinamist ekraanil ei näidata ja inimene ikka päriselt ei kao (mis Hiinas vist üsna tavaline), pigem tehakse lihtsalt elu põrguks. Režissöör oli ise Tallinnas ja ütles, et tema filmi pole Hiinas veel näidatud ja ei tea, kas see õnnestub. Raske öelda.
Loo keskmes on ilmselt tüüpiline tänapäeva noormees. Mitte just eriti pühendunud töötegija, vanematega väga läbi ei saa, armastab arvutimänge ja sõpradega lollusi teha. Seadused pole vähemasti alati täitmiseks.
Ühel päeval kohatud noor naine jääb noormeest kummitama. Salaarmumises pole ju midagi kummalist. Aga seekord poisil veab: tal õnnestub naisega veel mitu korda kokku saada ja kohtamiselgi käia. Aga midagi on ilmselgelt valesti. Linnakaarte joonistavas firmas töötav peategelane ei leia üheltki kaardilt tänavat, kus naine töötab. Naiivsevõitu tegelasena ei ehmata see teda siiski eemale, ta käib hoopis korduvalt selles saladuslikus kohas luuramas. Naise poolt noormehe tööautosse unustatud mälupulgad annab ta naise bossile pikemalt mõtlemata tagasi. Aimamata, kui pingsalt teda juba jälgitakse ja millises ohus ta on...
Igal juhul oli see Hiina film eestlasele veidi mõistetavam kui eelmisel nädalal nähtud kummaline "Patu puudutus". Ja kuigi eriti lähedale me karakteritele ei pääse, saame vähemalt teada, et mida suurem ja vägevam riik, seda enam keeb näiliselt rahuliku ühiskonna eest varjul üks tulikuum pada. Kus peidavad end Hiina Snowdenid ja Assange'id? Kaua peame neid veel ootama?
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/rahvusvaheline-voistlusprogramm-eurasia-1/olematu-tnav

Pöff 2013: Möödanik

Iraanlane Fahradi on teinud lummava filmi igapäevastest asjadest. Hämmastav kui kaasahaarav võib olla lugu, kus inimesed lihtsalt elavad oma elu, ei jõuta jalustrabavate pööreteni ega leita elumuredele ka mingit ühest ja selget lahendust.
Üks mees saabub nelja-aastase vaheaja järel Teheranist Pariisi, et lahutada oma abielu. Prantslanna, kelle juurest ta kunagi lahkus, on leidnud vahepeal uue elukaaslase. Lugu pole aga lihtne. Naise uue elukaaslase abikaasa on elus, kuid lebab pärast nihu läinud enesetapukatset haiglas koomas. Kas ta üritas end mehe uue armastuse tõttu tappa? Neil on väike poeg. Peategelasest iraanlase esialgu veel seaduslikul abikaasal on aga omakorda kaks tütart - kumbki neist pole aga nende ühine laps.
Ühesõnaga saabub üks mees tõelisesse suhete sahipuntrasse. Ta käib koos naisega kohtuniku juures ja lahutab abielu. Nüüd ei seo teda selle perekonnaga ametlikult enam midagi. Ja ometi pole see nii. Naise tütred on talle ikka veel lähedased, eriti vanem tütar, kes ema uue elukaaslasega sugugi läbi ei saa, eelmist meest aga kõrgelt hindab. Iraanlane teeb lootusetuna tunduva katse enne lahkumist tüdrukut aidata ja ühtlasi senistele suhetele punkt panna. See veidi õnnestub, veidi mitte. Nagu elus ikka, on kõik ütlemata keeruline.
Mulle meeldis selle filmi rahulik tempo ja inimlik keel. Ei mingeid liialdusi, ei pingutatud huumorit ega üleliigset süngust. Ja - mis seal salata - näitlejad on kenad ja saavad oma rollidega hästi toime. Selle igapäevaselt valusa loo jälgimine on väga hea viis oma elust paar tundi kulutada.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panoraam-1/mdanik

Pöff 2013: Bergdorfi moeresidents

Mingi teine Pöff. Publik paistis tavalisest maksujõulisem ja film ise oli põhimõtteliselt ainult ühe New Yorgi kaubamaja promo. Rohkelt ülevoolavat kiitust ning mulle peamiselt tundmatute moegurude glamuuri. Mõttetu ajaraisk.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/moekino/bergdorfi-moeresidents

Pöff 2013: Armastus on täiuslik roim

Kummaline Šveitsi mõrvalugu. Tegevus toimub tänapäeval, kuid filmi õhkkond viitab justkui mingile kadunud ajale, võib-olla seitsmekümnendatele aastatele. Igal juhul tundub filmis kujutatu praegusest elust palju vähem fragmentaarne ja tegelased ei keskendu niivõrd elamustele või tarbimisele, rohkem isikliku mõnu ja heaolu maksimeerimisele. Kiirustamata, ringi tõmblemata. See ei ole ju tänapäev, oh ei.
Mathieu Amalric kehastab väga võluvalt kirjandusprofessor Marci, kes on just selline tänapäeva ühiskonda sobimatu mees. Suudab puht intellektuaalse võimekusega leiva lauale tuua, ilma ülemäära pingutamata. Seega on võimalik keskenduda iseendale. Ja seda Marc ka teeb. Ultramodernne ülikool täis noori neide, kummaline suhe õega, kellega Marc koos alpimajakeses elutsev, pidev suitsunälg ja nii läbi terve filmi. Mees, kes saab mõelda peamiselt ainult iseendale.
Samas saab juba alguses selgeks, et Marcis on peidus pimedam pool. Tema juures rõõmsalt aega veetnud naisüliõpilane kaob. Alpides on veidrad augud (sinna võib sisse kukkuda või midagi sisse poetada). Marci igivana maastur pimedatel kurvilistel mägiteedel. Veider romaan kadunud tüdruku kauni kasuemaga.
Loo lahendus on siiski parasjagu ootamatu. Vaatajal lastakse harjuda rahuliku tempoga, lastakse peategelasega koos elu nautida. Alles filmi lõpupoole hakkad aimama, et nii see ei jää.
Üks huvitavamaid filme, mida olen sel aastal näinud. Veidi nagu teisest ajastust ja ehk just seetõttu kummaliselt paeluv.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panoraam-1/armastus-on-tiuslik-roim

Pöff 2013: Patu puudutus

Kummaline Hiina film, mida näidati väga vihmase päeva hilisõhtul. Väsinud ja tüdinenuna tundus see lugu eemaletõukav, kuigi põhimõtteliselt oli ta omapäraselt ülesehitatud ja vajaks võib-olla põhjalikumat analüüsi.
Hiina on veider riik. Riigikommunism kogu oma bürokraatliku aparaadi ja parteilise juhtimisega on kombineeritud totaalse turumajanduse ja täiesti läänemaise mammona kummardamisega. Pole imestada, et kodanike jaoks võib selline süsteem tunduda täiesti skisofreenilisena. Kui inimesi on nii palju nagu Hiinas, on päris selge, et võitlus pudrumägede tippu jõudmiseks on erakordselt jõhker.
"Patu puudutus" näitab inimesi, kellel läheb kops totaalselt üle maksa. Kes otsib õiglust, kes põnevust, kes väljapääsu. Vahendid on äärmuslikud, kättemaks julm, veri lendab. Film koosneb tegelikult lühilugudest, millest igaüks keskendub inimese katsele oma elus midagi muuta. Õige kiiresti saab selgeks, et muutus on lootusetu. Ja siis valib iga tegelane äärmusliku lahenduse.
Võiks ju öelda, et see, mis "Patu puudutuses" toimub, on puhas hullus. Aga võib-olla Hiina kontekstis on need ainsad lahendused. Eetilisi ja moraalseid valikuid teha on sellises ühiskonnas ülikeeruline.
Njah, filosofeerida võib nii ja naa. See film ei ole parim meelelahutus ja ei kõlba vaadata väsinuna hilisel õhtutunnil. Nii palju on vähemasti selge.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/17-valitud-teost/patu-puudutus

Pöff 2013: Kodu

Väike armas Rootsi film. Nagu isiklikult kohal viibinud režissöör Maximilian Hult selgitas, vändatud hoopis Islandil. Sellepärast need väikeküla hooned olidki nii värvilised, Rootsis ju vaid punane puu.
Film räägib noorest haritud naisest, kes inimestega eriti suhelda ei taha. Hoiab omaette, vältides ebamugavaid inimesi ja olukordi. Mulle oli see nii valusalt tuttav, et varjutas muud emotsioonid. Ise ju ka tihtipeale samasugune pelglik. Inimlikud kontaktid ei tule kergelt.
Filmi peategelane suudab selle mure muidugi veidikene seljatada. Muidu poleks ju arengut ega intriigi. Ta sõidab Stockholmist vanaema juurde, keda pole 20 aastat näinud. Ja leiab seal endale omapärase toetusgrupi, kus lisaks vanaemale veidi õnnetu, oma kohta otsiv külapoiss ning muidugi ka kohalik nägus, aga üksildane noormees. Love interest. Luhtunud katsete ja tagasilöökide kaudu jõuab naine lõpuks inimliku läheduseni.
Kurbust ja traagikat on selles üsna ettearvatava stsenaariumiga loos päris palju. Lõpp on õnnelik, aga jätab vaataja ikka kuidagi nukraks. Igas inimeses on varjul nii palju sellist, mida teised kunagi ei näe.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/tridensi-voistlusprogramm/kodu

Pöff 2013: Nebraska

Võluv mustvalge film teistsugusest Ameerikast. Peaosas on selles Alexander Payne'i vändatud loos Bruce Dern, keda mäletan paljudest lapsepõlves Soome telekast nähtud filmidest ja kes toona mulle tohutult meeldis. Dern mängis tihti negatiivseid või siis veidi ekstsentrilisi tüüpe. Täna on härrasmees lähenemas kaheksakümnele, kuid oskused on alles, pilk ja hääl endised.
Nebraskas mängib Dern seniilsevõitu vanameest, kes usub siiralt, et on võitnud mingi loteriiga miljon dollarit. Ajanud oma näägutava abikaasa ja pojad poolhulluks, võtab noorem poeg lõpuks kätte ja sõidutab isa vanasse koduosariiki Nebraskasse. Miljon dollarit on tühipaljas unistus, kuid kodulinn, sugulased ja tuttavad on alles. Suurem osa filmi karakteritest on vanad ja kangekaelsed inimesed, sellised, kes võivad andestada, kuid ei unusta. Bruce Derni Woody on nende hulgas nii armsalt teistsugune: tahumatu, aga loomult pehme. Vana mehe elu viimane reis ei suju kaugeltki viperusteta, kuid tundub, et lõpuks saavutab ta kõik, mida lootis.
Hea meel, et Bruce Dern sai veel ühe suure rolli ja et ta selle nii vägevalt välja kannab. Cannesi filmifestivali parima näitleja auhind on selle tunnistuseks.
http://en.wikipedia.org/wiki/Nebraska_(film)

Pöff 2013: Ainult New Yorgis

Väike vahva komöödia Palestiina ja Iisraeli raskestimõistetavast kohtumisest New Yorgis. Noor araablane Arafat ei ole omale sobivat naist leidnud ja elab veel 30-aastasena koos vanematega. Seksinäljas ja seksisõltuvuses mees saab töölt kinga ega leia kusagil asu. Anonüümsete seksahoolikute grupis tutvub Arafat muretu elumehega, kes asub innukalt mehe probleeme lahendama.
Lahendus on lausa sensatsiooniline. Arafatile tehakse ettepanek sõlmida fiktiivabielu noore iisraellannaga. Eesmärgiga, et viimane saaks USA-s elamisloa. Nojah ja siis pole enam muidugi kellegi jaoks üllatus, et noored pikapeale armuvad. Hoolimata palestiinlaste ja iisreallaste vihavaenust. Hoolimata perekondade mõistmatusest. Armastus pühib aegamööda teelt kõik tõkked ja juhib osalised vältimatu õnneliku lõpu suunas. Nii on see filmides. Päris elus olen ses suhtes veidi skeptiline.
Aga see on lahedalt tehtud film. Võrratu meelelahutus.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/poffi-vitamiinilaks-1/ksnes-new-yorkis

Pöff 2013: Tänav Palermos

Väga omapärane film. Paigutus "Vitamiinilaksu" programmi pole päris arusaadav, sest kui see on komöödia, siis on ta väga väga väga traagiline komöödia.
Põhimõtteliselt väike pilguheit lõuna-Itaalia ellu nagu seda klišeelikult ikka kujutatud. Tohutu hulk lapsi ringi lippamas, räuskavad, kõiketeadvad mehed, kõigi koduste töödega üksi hakkama saavad naised. Filmi keskne teema on kangekaelsus, võimalik, et veidi naisõiguslikus võtmes. Ülikitsal Palermo tänaval kohtuvad kaks autot - ühe roolis sellest linnast pärit ääretult vihases tujus naine, teist juhtimas kohalik vana naine, kes sõltub oma surnud tütre perekonna armust. Kumbki järele ei anna ega ole nõus eest ära tagurdama. On ju tegemist kahesuunalise tänavaga, millel ometi ka kaks pisikest Fiati teineteisest mööda ei mahu.
Sisuliselt on vastamisi kaks erinevat kultuuri: lesbipaar ja traditsiooniline suur Itaalia perekond. Perekond, kes pealegi elab samal tänaval ja omab kogukonna täit toetust. Jääb mulje, et vana naine on vaid oma võimuka väimehe mängukann. Aga see on näiline mulje. Tegelikult on kõik ümbritsev taustamüra kahe tohutu egoga naise omavahelises lahingus. Lahingus, milles ei saa tegelikult olla võitjat.
Tänav Palermos on pilguheit inimloomuse tumedale poolele. Sinna, kuhu pole asja humaansusel ega kokkulepetel. Võitlust elu ja surma peale võib ette tulla igal sammul.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/poffi-vitamiinilaks-1/tnav-palermos

Pöff 2013: Llewyn Davise ballaad

Vendade Coenite värske film viib meid 1961. aasta New Yorki, kus verinoor Bob Dylan on just oma läbilööki tegemas. Aga see film ei räägi Bobist, hoopis virelevast folgilauljast nimega Llewyn Davis.
Davis pole mingi uustulnuk. Ta on muusikaäris juba aastaid olnud, enamasti küll folgiduo ühe poolena. Aga nüüd on ta partner surnud ja mees üritab üksi muusikamaailmas kanda kinnitada. Ta on sooloplaadi välja andnud, saab aegajalt tööd stuudiomuusikuna ja esineb klubides. Kuid ajastule omaselt pole tal hinge taga sentigi. Kogu raha läheb kellegi teisi kui artisti enda taskusse. See oli neil aegadel tüüpiline - muusikalepingute sõlmimisel oli tugevam osapool plaadifirma või laulude kirjastaja, mitte artist.
Nii elabki Davis sõprade sohvadel, neid pidevalt viimseni välja vihastades. Tal pole kodu, elukaaslast ega kindlat töökohta. Kitarr ja seljakott kaasas, seikleb ta talvises New Yorgis ringi nagu vana linnakõuts. Coenid oskavad seegi kord filmi lülitada väga vahvaid väikeseid detaile. Nii on Llewynil pidev mure oma sõprade imeilusa kassiga, kes koos temaga ühest korterist välja lipsab ja on veidi aega mehe kaaslaseks tema lõpututel eksirännakutel. Kuni kass muidugi ühel päeval jalga laseb. Õnne pole, mis teha. Vahepeal teeb Davis veel müstilise eksirännaku Chicagosse. Ühes autos veidra vaikiva biitniku ja veel veidrama vanamehega, keda fantastiliselt kehastab John Goodman.
Aga ega sellest kõigest abi pole. Davis on ja jääb luuseriks - kuigi laulud, mida ta seal klubis esitab, on meisterlikud ja imekaunid. Kaugeltki mitte 1961. aasta folk, oma ajast kaugel ees. Saatus on muusikute vastu tihti karm.
Mulle väga meeldis selle filmi rahulik rütm. Meeldis see ammukadunud veidi naiivne New York. Meeldis see, et kõik oli just nii nagu see toona võiski olla.
http://en.wikipedia.org/wiki/Inside_Llewyn_Davis

Pöff 2013: Grigris

Grigris on Tšaadi noormees, kellele meeldib ööklubides tantsida. Ta on selles tõesti meisterlik, publiku lemmik. Ja seda hoolimata vigasest jalast, mis tal normaalselt kõndida ei luba. Paraku ei maksta klubis tantsimise eest eriti raha. Tšaad on vaene, hurtsikute maa. Grigrise kasuisa püüab ühes sellises rätsepatöö ja fotograafiaga hinge sees hoida, kuid jääb peagi haigeks ja perekonnale langevad kaela tema tohutud ravikulud. Sotsiaalvõrgustik puudub sootuks.
Nii pole Grigrisel muud valikut kui hakata tegelema põrandaaluse kütuseäriga, mis seisneb selles, et üle jõe tuuakse naaberriigist illegaalselt bensiini ja äritakse see seejärel vaheltkasuga maha. Grigris on vahva suhtlemisaldis noormees, kuid äri on karm ja seda juhtiv tüüp juba vigu ei andesta. Jääb mulje, et too veetlev ärikas hoiab kogukonda oma raudses haardes. Sa kas töötad tema heaks või vireled niisama.
Muidugi ei puudu filmist ka armulugu. Grigris armub ülepeakaela kohalikku neidu, kes igateb modellikarjäärist. Aga töötab paraku prostituudina. Kõik kokku üsna lootuseta lugu. Kui Grigris otsustab juhtärika eest veel ka bensiini varastada, et kasuisa ja iseenda võlad tasuda, läheb asi hoopis hulluks. Kas on kusagile vältimatu kättemaksu eest põgeneda? Grigris vähemalt üritab ja tal õnnestub isegi oma tüdruk kaasa võtta.
Seda aafriklaste ja prantslaste ühisfilmi pole väga lihtne vaadata. Taustu ei avata ja Grigrise loo tagamaad jäävad selgusetuks. Aga olgu ta siis lihtsalt ühe õnnetu olevuse katse oma varjust üle hüpata. Päris julge katse, peab tõdema.
http://en.wikipedia.org/wiki/GriGris

Pöff 2013: Frances Ha

Taas see aeg aastast. Ja et need filmid päriselt ei ununeks: nagu kombeks igaühe kohta ka siia väike sissekanne.
Avatud sai Pöff seekord mustvalge jänkide indiefilmiga. Kõlab pretensioonikalt, aga päris lihtne ja armas lugu. Miks mustvalge, jäi ausalt öeldes arusaamatuks. Üsna mõttetu kunstiline ilustus mu meelest. Esimesel festivaliõhtul olid kobarmügerikus millegipärast hirmsad sabad - masside ohjamine polnud vabatahtlikel veel päris käpas. Täismaja vaatajaid muidugi ka.
Filmi peategelane Frances on väga lennukas noor naine, kes üritab moderntantsuga raha teenida. Mis loomulikult pea võimatu üritus. Tal on parim sõbranna, kellega nii lähedane kui üldse olla saab. Poiss-sõbrast saab ta samas juba filmi alguses lahti ja õige pea hakkavad ka elu ülejäänud kaitsevallid kokku kukkuma. Tööl ei lähe sugugi hästi ja sõbranna lahkub alguses ühisest korterist ja siis hoopistükkis teise riiki. Frances hakkab suhtlema hoopis uue seltskonnaga, aga midagi jääb kogu aeg puudu. Välisest optimismist hoolimata ei tea ta tegelikult, mida oma eluga pihta hakata ja mis suunas üldse liikuma peaks. Vist päris paljude kahekümnendates noorte saatus tänapäeval.
Aga Frances Ha pole sugugi sünge film. Peategelane on üks ütlemata vahva tüüp - liikuv, suhtlev, veidi kohmakas ja tahumatu energiapomm. Tantsustseenid on kindlasti filmi ühed tipphetked. Kena pisikene indie.
http://en.wikipedia.org/wiki/Frances_Ha

Lõputu talve harvadest elamustest

No näed, eelmises igiammuses postituses kirjutasin midagi kevadest. Täna ta siis algas. Olin just hambaarsti haardest pääsenud ja istusin Mosaiigis Vabaduse platsil. Päike paistis, mõnus. Niikaua kui toas püsid, tundubki hea soe. Õues on hirmus.
Et loomulikult on lõplikult kõrini, tahaks vabalt liikuda, hingata ja igal pool ringi sõita. Aga mis ma ikka torisen. Parem mõnest viimasel ajal saadud elamusest mõni sõna.
Filmidest kõigepealt. Eile õhtul vaatasin Hardi Volmeri "Elavaid pilte". Eesti mõistes on see suursugune töö, nii tehniliselt kui visuaalselt meie jaoks enneolematu. Toodud rahva ette suurema kärata, mis päris sümpaatne. Eesti 20. sajandi kurbloolik kroonika - viienda aasta revolutsioonist Estonia uppumise ja khm, jõulise kinnisvaraarenduseni. Kõige uhkem leid Volmerilt vast see, et peategelaseks pole eestlanna vaid baltisaksa paruni tütar. Väike kummardus sellele meie jaoks kaduma läinud rahvale.
Pildikeelelt on "Elavad pildid" väga vahva. Alguses tummfilm, kahekümnendate aastate lõpus jõuab kohale heli, alguses tehniliselt krobeline, edasi aina parem. Ei märganud, millal mustvalgest värviline sai - küllap kolmekümnendate lõpupoole. Nii on Eesti ajalugu justkui ka filmi ajalugu.
Ainult hirmus nukker on see film. Sellest hetkest kui vana Üksküla esimest korda kaadrisse jõuab kuni Ita Everi viimaste stseenideni. Küllap asja pärast. 20. sajandi Eesti oligi ütlemata nukker.
Veel meenub selle aasta alguses nähtud filmidest "Lincoln". Tubli tükk filmi. Meeldis, et süvenetakse lühikesse, aga üliolulisse perioodi suure mehe elus. Tavaline sünnist surmani stiil muudab filmi lihtsalt episoodiliseks, nüüd aga on võimalik minna sügavuti. Puudub ka patriootlik trummipõristamine, mille eest Steven Spielbergile eriline tänu. Kõrvalkarakterid on vaimustavad, eelkõige Tommy Lee Jonesi mängitud Thaddeus Stevens. Selline film, et mõned head tunnid Vikipeedias on tagantjärgi loo tausta uurimiseks kindlustatud. Daniel Day-Lewise parima meespeaosa Oscar polnud lihtsalt õigustatud, see oli ainuvõimalik.
Ja siis oli veel "Paralleelmaailmad", ootamatult nauditav ulmekas. Meenus kohe China Mieville'i "Linn ja linn" ehk siis nüüdki oli lugu kahest üheaegselt ja paralleelselt eksisteerivast ühiskonnast. Paralleelmaailmates olid nad teostatud nii, et ühed elasid all ja teised tagurpidi nende pea kohal. Ehk siis alumiste jaoks elasid ülemised tagurpidi taevas. Justkui keegi tantsiks laes või nii. Nojah, seda peab vist ise nägema, seletada väga ei oska. Visuaalselt suurepärane mõte, lugu ise võib-olla mitte nii vaimustav. Maailmadevaheline traagiline armastuslugu, lisaks vaesus vs rikkus ja keeld teist maailma külastada. Kõik nagu aimata võib. Aga seda filmi vaadanuks ka puht kunstilistel põhjustel, lugu polnuks vajagi.
Teatris on ka veidi käidud. Loota loost rääkides. Kõigepealt siis NO-teatri tükist "Iga eht südamelöök", mis saanud kriitikutelt enamasti nahutada, vahest harva ka kiita. Mulle meeldis. Võimalus nautida suurepäraste näitlejate eneseväljendust, emotsioone ja liikumist. Loo puudumine ei häirinud sugugi. Juhan Liivi luule värviliste lambikestega kaetud laval. Omlett Jamie Oliveri moodi. Näitlejate ebamugavus, mis andnud inspiratsiooni teha tavalisest teistmoodi.
Teisest küljest pole ka ülitraditsioonilisel teatritükil midagi häda kui ta on lavastatud piisavalt intiimselt ja kütkestavalt. Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" on igati neljatunnist ajakulu väärt. Traditsiooniline klassika muidugi, mida ma kusagil Draama suures saalis ealeski ei viitsiks vaadata, aga Laial tänaval tuuakse näitlejad vaatajate keskele - nii ...et vaiksemal hetkel võid nautida näiteks kaasvaatajate näoilmeid. Ja olen nüüd lühikese vahega kaks korda Andrus Vaarikut laval näinud ja pole midagi öelda, on alles võimas vana. Tavaliselt kõrvalosadega leppima pidanud Epp Eespäev talle vääriline partner ka.
See teine Andrus Vaarikuga tükk oli ka Linnateatris. "Hamlet" Alo Kõrvega peaosas. Selles võib nautida Linnateatri tavapärast võlu - viimseni viimistletud draamat. Veidi arusaamatuks jäi klassikalise loo toomine viinasmugeldamise kõrgaja Eestisse. Vist küll ainult lavakujunduse tarbeks. Sest tekst ja tegevus jäid Shakespeare'ile truuks. Andrus Vaarik säras Poloniusena ja oli kena täiendus Aadlile, Kõrvele, Ojarile. Ehk antud juhul mängis oma nooremad kolleegid isegi üle.
 

Väheke kevadeootust

Eile arvutis sadu fotosid läbivaadates ja sorteerides sain aru kui palju toredat ikka juhtub. Ka siis kui õieti kusagil pole käinud ega midagi olulist teinud. No kasvõi üksnes viimase poole aasta jooksul. Mõni tähtsusetuna tunduv moment on tagasi mõeldes imetore. Oskaks nii elada, et tunneks pisikestest asjadest rohkem rõõmu. Siis kui nad juhtuvad, mitte tagantjärgi tarkusena. Vaat see oleks tore.
Aga väljas on kuupäevast hoolimata imeilus. Seisad tuulevaikses kohas ja saad aru, et päike käib juba vähe kõrgemalt. Kusagil taamal hiilib kevad lähemale.

Uue aasta pajatus

Mõtlesin, et võiks siia aeg-ajalt jälle kirjutada. Kasvõi mõne suurema elamuse korral. Eks aeg näitab, mis sellest välja tuleb.
2013 on tohutult suur number. Mäletan, kuidas teismelisena millalgi kaheksakümnendate lõpul mõtlesin, et aasta 2000 on veel nii hirmus kaugel. Tea, milline ma siis küll olen ja kas mind üldse enam on. Kõik see on tulnud ja läinud. Nüüd on mingi hilisem aeg. Aeg, mis ruttab ilma peatumata mööda. Pühade eel vaadatud Twilighti seeria viimases filmis - vampiirid ja libahundid - räägiti surelikkusest ja surematusest. Ma usun, et surematute jaoks lippab aeg sama kiiresti. Kui mitte kiiremini veel.
Uus aasta tuli vihmasajus libisedes. Pidi kuidagi majast välja tänava äärde pääsema. Ilutulestikku lasti isegi äärelinnas metsikult palju ja kaua. Muidu mängisime lauamänge. Kõige vahvam oli kolm tundi kestnud võitlus "Vereimejate kantsi" pärast. See on ausõna eestlastel toredasti välja mõeldud mäng. Neljakesi rabeledes võtab lõpuni jõudmine tublisti lõbusat aega. Päris uus "Raamat" kõikvõimalike kirjandusküsimustega on seevastu hästi hariv. Saime ruttu aru kui puudulikud need literatuursed teadmised meil ikkagi on.
Ja pärast aastavahetust sai Jututäringuid veeretatud. Veeretad üheksat täringut ja jutustad neil olevate piktogrammide põhjal loo. Või siis alustad ja teised jätkavad. Täringute peal võivad olla näiteks kala, loss, võti, õun, tulnuka moodi inimese nägu. Mis iganes. Iga kord tuleb veidi erinev kombinatsioon. Väsinuna ja veinisena ääretult mõnus ajaviide. Alustasime muinaslugu vahvast kuningriigist ja jõudsime kuidagimoodi mardikaga muteerunud kuningapojani, kes troonipärijana lossitorni lukustati. Veidi fantaasiat ja kõigil on hästi lõbus.
Eile oli õige traditsiooniline 1. jaanuar. Veetlevalt kurb Viini kontsert ning siis traditsioonilised uue aasta suusahüpped ja veidi Inglise vutti. Suusahüpetes jäi parim austerlane seekord teisele kohale. Mis polegi kõige hullem uue aasta enne. Aasta esimese päeva õhtul aga hakkad paratamatult mõtlema, et homme algab kõik taas uuesti. Iga nädalaga veidi enam lootust, et seegi talv saab kunagi otsa.