Poll

Poolteist aastat tagasi rändasime ühel nädalavahetusel kambakesi Pärnumaal. Muuhulgas käisime ka filmi võtteplatsi imetlemas. Veidrat vette ehitatud räämas mõisa mererannal.

Nüüd on peamiselt sakslaste Eestis vändatud "Polli päevikud" kinos ja eile käisime teda üheskoos vaatamas. Huvi oli kasvõi näha, kuidas nad seda vette ehitatud mõisa kujutanud olid. Tookord suvel mõtlesin, et võib-olla kasutatakse vaid detaile ja jääb mulje nagu oleks tegemist tavalise maamõisaga. Aga sugugi mitte. "Polli päevikute" merre ehitatud maja paistab filmilinal just sellisena nagu ta tookord suvel paistab.

Filmi taustaks olev tõsieluline lugu on väga põnev ja EPL-i artikkel tutvustab seda märksa paremini kui mina oskaksin. Mina lihtsalt märgiks paar asja üles. Kõigepealt selle, et baltisaksa ammusurnud kultuurist oli ammu filmi tarvis. Mõned mälestusraamatud on juba ilmunud, ühest sellisest tegin aegu tagasi isegi juttu. Baltisakslased valitsesid seda maad aastasadu, kuid on tänaseks kadunud mitte üksnes füüsiliselt vaid ka eestlaste teadvusest. Neid justkui poleks siin kunagi olnud. Ometi on eestlaste tänane mõttemaailm üdini saksalik, töökusele ja majanduslikule edule orienteeritud. Pole raske mõista, kellelt päritud.

Ja teiseks on "Polli päevikud" filmina igati õnnestunud. Parajas annuses armastust, tragöödiat ja nalja. Suurepärased näitlejad eesotsas noore Paula Beeriga ning tõetruu pilt 1914. aasta ängistusest. Venemaa sõda Saksamaa vastu oli baltisakslaste jaoks lõpu algus.

Viimased

Taskus on veel 45 paberkrooni, mis kulutamist ootavad. Siis on sellega kõik. Või peaaegu vähemalt. On ju meie arusaamatu kogumiskire tõttu kodus olemas ka kõik paberkroonid. Peale ühekroonise, mida enam ringluses pole ja tohutu raha eest ostma ka ei hakka.
Eesti euromüntide täiskomplekt tuli aga vähimagi vaevata viie päevaga kokku. Polnud stardikomplekti vajagi.

Uus on nagu vana

Uue aasta esimese postituse olen viimastel aastatel teinud Viini uusaastakontserdi saatel, kassi ja kuuse kõrvalt. Seekord läks teisiti. Polnud 1. jaanuaril suuremat öelda ja ei ole ka praegu.
Esimene euromakse Eestis möödus Vapianos emotsioonivabalt. Üheeurosed riigi kontuuriga särasid uhkelt, aga raha on lihtsalt tükk metalli ja kadus taskusse muu pahna sekka.
Uus aasta tuli Lehtmetsa mail Albu vallas. Sõprade, lauamängude ja kvaliteetveini seltsis. Ilutulestik ning linnarahva pidu jäid sealt vaadates paksude metsade taha peitu. Ja oligi parem. Oleksin rõõmuga mõneks päevaks sinna jäänudki. Energiat pole ja suurlinna tuled ei kutsu.
Nüüd vaja aasta kõige aeglasem kuu - jaanuar - üle elada. Alustan siin tööl teda vähemalt hea uue muusika saatel. Ja lund loomulikult sajab.

Minu muusika aastal 2010

2010 oli taas üks väärt aasta. Ses osas mis minu tüüpi muusikat puudutab. Püüan nüüd siis need kõige armsamad siia kokkuvõtvasse postitusse koguda.
Tavapäraseks hakkab muutuma probleem albumitega. Rasked ajad ja aina kehvemaks muutuv keskendumisvõime ei luba enam anduda ühele plaadile nädalateks. Nooruses kuulasin mõnda kauamängivat kümme korda järjest ja ta sai osakeseks mind ennast. Enam ei õnnestu kuidagi. Jäänud on hetkelised ahhaa-elamused, mis enamasti seotud üksikute lauludega.
Ja ikkagi mõne kauamängiva ma lõppenud aastast soovitada julgen. Sellise päris erilise.
Kuna pea kõik laulud netis üleval, panen igale loole või albumile ühe lingi ka juurde. Et kes kohe süveneda viitsib...
Ainus miinus on see, et muusika pärineb ainuüksi inglisekeelsest maailmast. Ammu oleks aeg geograafiat laiendada. Miks ma ometi niikaugele ei jõua?

Albumid:

The New Pornographers - Together
Kanada uued pornograafid on mu lemmikbänd juba hea mitu aastat. Tekkinud selline raskesti seletatav kiindumus nende mitmehäälsesse ja mitmekülgsesse muusikasse. Uus Together pettumust ei valmista, laulud on tublid ja tugevad, meloodiad lähevad hinge ja mõni moment paneb rõõmust hüppama.
http://www.youtube.com/watch?v=_KZANuDcRO4

Blue Rodeo - The Things We Left Behind
Jep, Kanada bänd jälle. Kodumaal hiiglased, mujal maailmas lilliputid. Olin juba üpris veendunud, et nende meeste paremad asjad on üheksakümnendatel ära tehtud. Aga The Things... on taas absoluutselt tippklassi Sinine Roodeo. Võin neisse lauludesse uppuda ja iga kord uue elamuse saada.
http://www.youtube.com/watch?v=zWdEMOzW3k0

Arcade Fire - The Suburbs
No mis see siis nüüd tähendab. Jälle Kanada! Arcade Fire'it armastab muidugi terve maailm ja igati põhjusega. Eks sellist staadionile tikkuvat rokki mängivaid bände on päris palju, kuid harva leiab nende seast sellist klassi. Ühtlasi see asjaolu ka veel, et inimeste loodud muusika suudab mõnel üksikul juhul endiselt miljoneid müüa.
http://www.youtube.com/watch?v=iP2HbiTfJ8k

Manic Street Preachers - Postcards From A Young Man
Walesi veteranid on mõndagi näinud ning kogenud ja nende uue albumi kergekaalulisus päris meeldib mulle. Eks see lihtsus ole veidi näiline ka, sest see "one last shot at mass communication" kõnetab tegelikult päris mitme erineva nurga pealt.
http://www.youtube.com/watch?v=czvUR6-5xHw

Idlewild - Post Electric Blues
Idlewild on grupp Shoti habemikke, kes pole veel suure maailma teadvusse jõudnud. Aga nad võivad seda vabalt teha, sest tegelikult juba 2009. sügisel ilmunud Post Electric Blues valmistab suurteks vallutusteks ette. Ütlemata mõnusad lood, aga nendesse peab aega leidma süvenemiseks.
http://www.youtube.com/watch?v=miD85_PdZ4w

Laulud:

The Swell Season - Low Rising
See kaunis laul oli aasta enam-vähem esimene elamus keset jaanuari alguse jõhkraid lumemägesid. Pärast nägin Swell Seasoni iirlast ja tshehhitari nukras armastusfilmis Once, mida ETV2 ühel sügisõhtul näitas.
http://www.youtube.com/watch?v=b5KV1Lf2NkY

Midlake - Rulers, Ruling All Things
Vaatasin neil päevil 12. sajandi Inglismaad kujutavat sarja The Pillars Of The Earth ja mõtlen kui kenasti Midlake sinna mängima sobiks. Päriselt tulevad nad hoopis Teksasest, armastavad Jethro Tulli ning Radioheadi ja on indiringkondades vägagi armastatud. See imearmas lugu näitab, miks.
http://www.youtube.com/watch?v=_wlFzNAyGuQ

Yeasayer - I Remember
Popmuusika tundus mulle külm ja kalk sel aastal. Ainsaks erandiks New Yorgi Yeasayer, kelle päris mitu lugu mind naeratama panid. I Remember on ses mõttes ohtlik, et võib päris pikaks ajaks pähe keerlema jääda.
http://www.youtube.com/watch?v=NUdy1xVXak0

Dave Rawlings Machine - Ruby
Kunagi ma vaatasin laupäevaõhtuti vesterneid. See laul pani mind neid aegu igatsema. Dave Rawlings mängib tavaliselt Gillian Welchi taustal, sel aastal nad vahetasid kohad. Ruby on kantri nagu kantri peab olema, südantlõhestav ja autentne. Raadiost seda ei kuule.
http://www.youtube.com/watch?v=x668-BgXDMM

Turin Brakes - Sea Change
See on miski Londoni bänd. Päris popp vist. Nende viimane Outbursts mulle päris meeldis ja Sea Change hüppab sealsete laulude seast kohe esile.
http://www.youtube.com/watch?v=OfzdLUwWZg8

Nada Surf - Electrocution
Aasta Byrdsi moment. Ah te noored ei tea The Byrdsi? Olete palju kaotanud. Roger McQuinn oleks selle laulu üle uhke, aga tegelikult on tema autoriks hoopis minu jaoks tundmatu kaheksakümnendate artist Bill Fox. Jingle-jangle taevas.
http://www.youtube.com/watch?v=hdzUi4IeMXw

The Mynabirds - Numbers Don't Lie
Ameerika tüdruk Laura Burhenn, kellest suuremat ei tea. Laul on igatahes vahva ja video ka ja aasta lõpul tulid nad välja ka mõnusa ostlemise vastase jõululauluga.
http://www.youtube.com/watch?v=VvPBXE2Ikjs

Laura Marling - Goodbye England (Covered In Snow)
Laura on Inglismaal väga armastet noor lauljatar, kes kriitikute arvates ühe aasta albumiga hakkama sai. Mulle meeldis sealt kõige rohkem nukker talvine lahkumislaul, mis ühtlasi vaimustav ood Inglismaale.
http://www.youtube.com/watch?v=ppSCEaT6SIA

Natalie Merchant - Bleezer's Ice Cream
Nataliel on erakordne hääl, mida mäletan juba kaheksakümnendate bändist 10000 Maniacs. Vahepeal üksi kuulsaks saanud naine vaikis kaua ja tegi nüüd väga oodatud kambäki plaadiga, kus ta on kohandanud lauludeks 19. ja 20. sajandi Ameerika poeesiat. Lasteluulet kirjutav Jack Prelutsky on selle toreda jäätiseloo autor.
http://www.youtube.com/watch?v=l7b0UqwuF84

Camera Obscura - Honey In The Sun
2009. aasta lugu, mis minu teadvusse jõudis lõppeva aasta kuumal suvel. Taas tõeline inimeste loodud muusika: puhkpillid, viiulid, kitarrid. Lisaks veider keldrisaund. Viieminutine meistriteos, rohkem romaani kui novelli mõõtu.
http://www.youtube.com/watch?v=ZfDg7Vz8Ow4

Mary Chapin Carpenter - The Way I Feel
Pr. Carpenter meeldis mulle hirmsasti umbes viisteist aastat tagasi. See uus The Way I Feel on lihtsalt üks ütlemata vahva kantrilugu. Autoraadio saatel murede eest minema kihutamine. Klassika.
http://www.youtube.com/watch?v=YViSFPzTk1I

Paul Weller - Wake Up The Nation
Weller teeb oma asja hoolimata trendidest ja sellest, kas keegi veel hoolib või mitte. Ja on ennast sel moel omalaadseks institutsiooniks muutnud. Iga muusikaajakiri tunneb uhkust kui Pauli jälle esikaanele saab panna. Mehe viimane plaat on täidetud lühikeste etüüdidega - mõni päris vahva, mõni pea kuulamatult kole. Nimilugu tahtis kevadel veidi ühiskonda raputada. Ja valitsus vahetuski.
http://www.youtube.com/watch?v=HykV37M67MI

Villagers - Becoming A Jackal
Noore Iiri mehe maailmavalu. Stiilselt ja tõetruult esitatud. Mercury kandidaat ning rohelise saare suur tulevikulootus. Loodetavasti ei muutu (nagu laulus) unistaja aastatega šaakaliks.
http://www.youtube.com/watch?v=hg0UsO5SFb8

Maps & Atlases - Israeli Caves
On olemas selline muusikastiil nagu matemaatiline rokk. Tark rahvas kirjutab midagi krutskitega meloodiatest ja arütmikast. Mapid ja atlased vast seda stiili esindavad - veidi popilikus vormis. Iisraeli koobastesse minnakse igatahes vaimustava rütmiga.
http://www.youtube.com/watch?v=SNCj9lp7ifE

Kathryn Calder - If You Only Knew/Follow Me Into Hills
Kathryn kuulub New Pornographersi ridadesse ja on juba seetõttu mulle armas. Neiu esimese sooloplaadi kaks lugu olid vist sel aastal laulud, mida kõige enam kordi kuulasin. Vaimustavad mõlemad - ei oska ühele teist eelistada ja seepärast olgu nad siin mõlemad mainitud. Netist leidsin kahjuks vaid esimese.
http://www.youtube.com/watch?v=DduayqzcLto

Gold Motel - We're On The Run
Jälle üks ringikihutamise laul. The only thing i know is in the rear view mirror. Gold Motel on muidu värske Chicago punt noorukese Greta Morganiga eesotsas.
http://www.youtube.com/watch?v=ts-bT5y3QBg

The Indelicates - Ill
Your sex is your sickness. You're too clever to be mentally ill. Sussexi duo The Indelicates hiilgab selliste huvitavate fraasidega. Väga äge poplaul tegelikult, suurepärane intro ja muu taoline täiesti olemas. Plaadi andsid välja oma kulu ja kirjadega.
http://www.youtube.com/watch?v=00-bzBW_Qvs

Josh Ritter - Lantern
Josh on oma suure Põhja-Ameerika fännklubi jaoks supertäht. Euroopas meest suuremalt ei tunta. Iirimaal vahest vaid. 2010. aastaks on suured plaadifirmad ta maha jätnud, kuid Facebookis käib oskuslik reklaamikampaania. Joshi muusika on Ameerika folk-rock tema parimate traditsioonide vaimus. Aeg-ajalt mõjub kosutavalt.
http://www.youtube.com/watch?v=cPOhe04tuxk

The Burns Unit - Majesty of Decay
See on minu valiku ainus laul, mida mitte mingis versioonis netist ei leidnud. Hämmastavalt tore sellegipoolest - kui peaksin üheainsa lemmiku aastast 2010 valima, siis äkki oleks see just Majesty of Decay. Burns Unit on muidu Šoti-Kanada muusikutest koostatud ilmselt kooslus. Tuntuim osaleja folklauljatar Karine Polwart Banknocki külakesest Falkirki lähedal.
http://www.theburnsunitband.com/music/

Belle & Sebastian - The Ghost Of Rockschool
Minu tänavustes muusikaeelistustes kipuvad korduma Kanada ja Šotimaa. See võrratu bänd pärineb Glasgow'st ja on juba 15 aastat avaldanud täiesti omalaadset hella ja pehmet muusikat. Uus album on neil tervikuna vaimustav, soovitan soojalt.
http://www.youtube.com/watch?v=p9-fTBTgfT4

JP, Chrissie & The Fairground Boys - Australia
Chrissie Hynde, The Pretendersi pikaajaline lauljatar, oli üks mu lapsepõlve suuri naishääli. Ja teda laulmas kuulda on tänagi fantastiline. Kahjuks juutuubist on leitav vaid kehvapoolne kontsertesitus sellest toredast Austraalia loost.
http://www.youtube.com/watch?v=Nlpf2Cs-cLY

Eric Clapton - That's No Way To Get Along
Ericu ees tahan mütsi maha võtta sellel puhul, et ta lõpuks ometi pärast aastatepikkust siirupivalmistamist on võtnud kätte elektrikitarri. See pikk rulluv bluus näitab Claptonit sellisena nagu teda alati kuulama peaks. Ilma ülearuse popi ja paatoseta.
http://www.youtube.com/watch?v=ki5VZzMlrWY

Joel Plaskett - Through & Through & Through
Nova Scotiast pärit Joeli lugu on hämmastavalt kaasahaarav rokk. Optimistlikult päikeseline. Vahtralehemaa lihtsalt on hea musa kodu.
http://www.youtube.com/watch?v=y3IP35ib9Q0

The Gaslight Anthem - The Spirit Of Jazz
Kontsertvideost vaatavad vastu igast otsast tätoveeritud punkarid. Muusika ei ole sugugi selline. Pigem raadiosõbralik kitarrirokk.
http://www.youtube.com/watch?v=T2GcSYZOh2k

Caitlin Rose - Own Side Now
Tõusuteel noor Nashville'i lauljatar, kes ma südamest loodan ei muutu osaks kantri meinstriimi. Debüütplaat on armas, laulud värsked ning ausad.
http://www.youtube.com/watch?v=a-WvS-qvtmQ

Jukebox The Ghost - Empire
Meisterlikult komponeeritud poplugu Washingtoni triolt. Mis teha, naudin selliseid.
http://www.youtube.com/watch?v=8PPGjpGvbxA

The Guggenheim Grotto - Wisdom
Ja lõpetuseks veelkord Iirimaale. Põhimõtteliselt vaata eelmist - taas suurepärane taskueepos popi parimate traditsioonide kohaselt. Vürtsiks veidi viiulit ja tšellot.
http://www.youtube.com/watch?v=F2ocnkxhuJ0

Kuidas rõõmsalt surra ja veel rõõmsamalt elada

Linnateatris mängitava lavakaetenduse "Jumala narride vennaskond" peamine väärtus on minu jaoks noorte näitlejate säravates silmades. Just nooruslik energia on tudengitükkide juures alati kõige vahvam. Ja see üürike ühistegemise lust, mis professionaalses teatris paratamatult kaob.
Ehkki Nüganeni lavastatud ja Peter Barnesi kirjutatud tükk on tegelikult ka tähelepanuväärne. Keskaegsest mässumeelsusest ajalootunnis just palju ei räägitud. Et mida need ametliku kiriku poolt ketseriteks kuulutatud ja armutult hävitatud inimesed tegelikult taotlesid. Kättesaadava informatsiooni hulk ja maailmapilt olid ju üdini piiratud. Ei rännatud siis ringi mööda mandreid ega loetud pakse raamatuid. Kes lugeda oskas, luges ühte. Teadagi millist. Enamik mitte sedagi. Aga ega vabaks saamise tahe ja huvi maailmas toimuvast aru saada seepärast väiksemad olnud.
Barnes on käsitlenud kolme omapärast vastuhaku viisi, millest vähemalt üks - enesepiitsutajate oma - ka päriselt eksisteerinud. Riigi, kiriku ja abielu kolmikahelatele hakatakse vastu kaose, naeru ja valuga. Kuni must katk rändab, on igaüks neist aktsepteeritav. Kuid varsti tuleb kord taastada.
Kui ma senikirjutatu üle loen, jääb mulje, et tegemist on ühe jubeda tragöödiaga, mida kindlasti vältima peaks. Tegelikult muidugi mitte. Nelja teatritundi mahub hoopis lõputult pisikesi rõõmuhetki. Sellest, kuidas teatritudengid saali end kuulama suudavad panna. Ning kuidas vahetevahel mõne profi lavaletulek tükki elavamaks ja tõsiseltvõetavamaks suudab muuta. Et minu meelest lausa elamus ja ehk ka väikestviisi teatriajalugu.
Ja kes neist noortest siis tulevane teatritäht võiks olla? Maiken Schmidt äkki. Või Pääru Oja.

Kiired päevad

Tuli umbes 36 tundi ilma Jutikuta veeta sel nädalavahel. Kuidagi kiiresti läks see aeg. Laupäeval ootasin jalgpalli, aga Inglismaa tuisuilma tõttu jäi suurem asi mänge ära. Olin sunnitud vaatama Blackburni ja West Hami kohtumist, mis oli taseme poolest ilmselt üks hooaja kehvimaid. Ja ikka ei saanud arugi kui õhtu oli läbi ja uni tikkus silma.
Pühapäeval oleksin võinud lihtsalt istuda ja raamatut lugeda, aga pole minust ühe koha peal kükitajat. Üritasin siis jalutada, aga külm tuuleiil võttis näonaha tundetuks. Kuigi mõnus üle hulga aja päikesega tõtt vaadata. Kodus hakkasin siis hoopis koristama. Kui meil kassi ei oleks, ei peaks vast seda niigi tihti tegema. Lisaks panin pesu pesema ja tegin endale süüa. Ja äkki oligi väljas pime.
Täna pidin lõuna ajal olude sunnil Kristiine keskuses käima. Bussis hakkasin mõtlema peatuse nimele Taksopark, mis on kadunud aegade mälestis. Taksopark oli praeguse Kristiine Keskuse asemel seal veel 15 aastat tagasi. Ühesõnaga nooremale rahvale ei ütle see nimi midagi. Mulle aga toob ta meelde rongisõidud Kivimäe ja Balti jaama vahel. Rongist heitsin alati põnevil pilgu tohutu taksode parkimisplatsi poole, mis siis praeguse hiigelkaubamaja asemel laius. Peaaegu kõik Volgad olid ju siis mustad või äärmisel juhul valged. Aga peaaegu alati seisis kusagil parklas ka üks punast värvi masin. Seda siis pilguga otsisingi. Sõita selle punase taksoga kunagi ei õnnestunud.
Aga Kristiine keset argipäeva tekitab minus tavapärast tüdimust. Pensionärid aeglaselt vantsimas mööda imekitsast teerada. Miks ei kasuta krundiomanikud tühist osa oma miljonilistest rendituludest lumekoristusele ja selle äravedamisele? Ei, linnas pole praegu meeldiv liikuda.

Rohelus pole minus veel surnud

Facebookis on üks uus tore lehekülg, millele võiksite "meeldib" klikata. Kui rohelist asja enda jaoks ka vähe oluliseks peate, muidugi.

Mõned vaatavad õhtuti telekat

Eriskummaline, aga mitte erakordne õhtu eile.
Kell 5 Järve Selveri parklas autot soojendamas.
Kell 6 maanteel 65km tunnis liikuva veoki taga vaevlamas.
Kell 7 Pärnu üliaeglasel ringteel vurrina pöörlemas.
Kell 8 Papiniidu tänava lumekuhjade vahel teed otsimas.
Kell 9 Supelsakstes enne lokaali sulgemist kiirustades kuuma pastat luristamas.
Kell 10 Villa Wessetis cappucino't ja meeldivat keskustelu nautimas.
Kell 12 end Pääskülas omas voodis välja sirutamas.

Andesta ja unusta

Nagu paljud inglisekeelsed väljendid, nii ka forgive and forget kõlab eestindatuna kuidagi lamedalt. Aga selline käsk mulle täna anti. Rohelise erakonna üldkogul, tuntava häälteenamusega. Ma ei oska päris sobivate sõnadega kirjeldada organisatsiooni, milles sind surutakse teerulliga leppima. Leppima tegudega, mis inimeste õiglustunnet rängalt riivanud. Leppima ilma, et keegi oma tegude pärast isegi vabandust paluks. On ju häbi sellisesse organisatsiooni kuuluda?

Aga see ei hämmastanud mind tegelikult mitte üks põrm. Tõsiselt jäin mõtlema hoopis Strandbergi väite peale, et parteilased ongi üks lambakari ja tõeliselt vabu ning andekaid inimesi peab otsima kusagilt mujalt. Ega nemad taha parteivärgiga mingit pistmist teha. Jah, tõesti, see kuulus parteilane tegi oma kaaskannatajaid jõhkralt maha. Ütles, et teie siin pole midagi väärt, kuulute rumalukesed erakonda. Te ei sobi oluliste asjade üle otsustama. No näiteks, kes teie partei Riigikogu kandidaatide nimekirja tipus olema peaksid.

Peab tunnistama, et saalis nähtu veenis, et veidral moel on mehel õigus. Ükski argument ei päde kui koosoleku ees jõupositsioonilt jõhkralt survestatakse ning inimlikkus nurka visatakse. Siis võtame rivvi ja järgime juhti. Pärast tunneme enda üle uhkust. Isegi kui meilt viimanegi otsustusõigus ära on võetud. Aga öeldi ju, et nii on parem.

8. detsember

Ilus on praegu aknast välja vaadata. Sinine taevas, lume alla mattunud puud. Tore oleks näiteks kelgutada. Kuigi ilmselt liiga külm. Eile õhtul kui lörtsi krae vahele tilkus, vaat siis oli mõnusalt soe jalutada.
Hommikul jõllitas mind EPL-i avalehel Strandbergi irve. Artiklis endas on tsiteeritud igati mõistlikku juttu rääkivat Toomas Trapidot, aga kes see ikka lugeda viitsib. Rohelise erakonna põhiolemuse võtab see esileht kenasti kokku. Jälk ja jube.
Ja siis tuli meelde, et täna ju möödub 30 aastat Lennoni mõrvast. Ning silme ette kerkis pilt ühest ammusest talvest uue raadiomaja 7. korrusel. Siis kui raadiomaja akna taga kõrgus veel hiiglaslik telemast, mis mulle esimestes klassides ema juurde teetähiseks oli. Ja kuidas ema oma toakaaslastega jahmunult ja kurvalt John Lennoni surmast kõneles. Küllap 9. detsembril tegelikult. Kas tõesti oli see kõik kolmkümmend aastat tagasi? Püha müristus.
Ning tähelepanuväärne on tänase päeva juures veel see, et interneti jalgpallimängus Hattrick jõuab minu jaoks kätte oluline verstapost. Nimelt saadan täna pensionile oma klubi elava legendi, 40-aastase Vladimir Lybini. Volodja tuli mu meeskonda märtsis 2004 ja kuna Hattricki jalgpallihooaeg kestab neli kuud, pidas vastu üle kahekümne hooaja. Oli klubi kapten, parim mängija ja lõpuks veel ka treener. Täna saab tema aeg läbi.

Pöffindus: kokkuvõte

11 päeva ja 16 filmi. Ei ühtegi totaalset pettumust, aga vist ka see suur ahhaa-elamus jäi seekord olemata. Aga väärt Pöff sellegipoolest. See filmide pingeritta seadmine nagu eelmistel aastatel, on siiski liiga totter ja seda ma kordama ei hakka. Vaadata soovitan võimaluse korral kõiki nähtud filme, välja arvatud ehk minu meelest asjatult üles haibitud "127 tundi" ning see väsitav India komöödia, mida vaadates magama jäin. Parima mälestuse jätsid seevastu "Biutiful" ja "Taksofon".

Pöffindus 15 & 16: Idamaadest läänemaiselt

Minu plaani Pöffi viimastest filmidest kiiresti kirjutada luhtas eilne Hiiumaa-sõit. Ei leidnud lihtsalt aega. Mis Hiiumaasse puutub, siis üsna üllatuslikult on ta pime ja lumine. Kella neljast alates vähemalt.
Aga pühapäeval vaatasin kahte idamaist filmi, mis mõjusid küllaltki läänelikult. Kõigepealt Hiina vestern "Naine, püss ja nuudlisöökla". Kusagil väga uhkelt mõjuva punakaskollase mägise maastiku vahel peab veider kamp nuudlisöögikohta. Millalgi sajanditagustel keisripäevil kui liiguti hobustega ja püssirohi paistis haruldusena. Omajagu veider muidugi, et esimene püss ja kahur välismaalastelt ostetakse. Püssirohi ju puhas Hiina leiutis.
Film on sisuliselt lõputu kassi-hiire mäng nuudlirahva ja kinnimakstud riigiametniku vahel. Kõik püüavad kõiki tappa ja varandust endale saada. Visuaalselt on see Hiina kummardus spagetivesternitele väga kaunis. Öine valgusemäng kuu ja pilvedega näiteks.
Muuseas - filmikoopia põles linastuse keskel ära. Midagi sellist pole Pöffil aastaid näinud.
Pöffi lõpetas minu jaoks Jaapani film "Tualett", mis oli ka kõigi vaatajate seekordne lemmik. Ise talle muidugi häält anda ei jõudnud. Kui Hiina filmi puhul ootasin pigem kaasaega, siis see peamiselt jaapanlaste poolt tehtud lugu toimub tervikuna USA-s. Ja pigem ongi tegemist ameerika indie-filmiga.
Kolm äsja oma Jaapani päritolu ema kaotanud veidrikku elavad koos jaapanlannast vanaemaga, kes väidetavalt inglise keelt sugugi ei mõista. Kõik lapsed on omamoodi imelikud. Üks mänguroboteid harrastav nohik, teine ebakindel kolledžiplika ning kolmas närvivapustuse läbi teinud tüüp, kes hiljem osutub briljantseks klaverikunstnikuks. Terve kolmik on stiilipuhtad ameeriklased ning nende suhe müstiliselt vaikiva jaapanlannast vanaemaga ongi filmi keskne teema. Esitatud armsalt ja delikaatselt. Vihjates, et keelebarjäär ja kultuuride kokkusobimatus on igati ületatavad. Piisava valmisoleku korral kompromissideks, muidugi.
Ja kass Sensei (tegelikult Dalton) oli imetore.

Pöffindus 14: Võidukas kummitus

Kui eile lennukinost loobuda otsustasime, ei osanud aimata, et asenduseks valitud Roman Polanski "Ghost Writer" ehk "Variautor" samal õhtul Euroopa aasta parimaks filmiks valitakse. Mitte üksnes seda, koguni kuue auhinna vääriliseks hinnatakse. Ja vaid loetud meetrid Solarise kino suurest saalist eemal, kus meie sel hetkel istusime.

Lennukinost loobusime, sest algselt välja pakutud "Illusionistid" asendati dokumentaalikaga soome saunast. Mis jätab kuidagi külmaks. Aga see Polanski varjukirjaniku lugu osutus igati korralikuks poliitiliseks põnevikuks.

Ewan McGregor mängib endise Briti peaministri varikirjanikku. Meest, kes poliitiku eest tema memuaarid valmis kirjutab. Juba olemasoleva mustandi alusel, mille valmistanud mees veidral moel oma otsa leidnud. Vaevu on peategelane kusagil USA idarannikul asuvasse nukralt vihmasele saarele jõudnud kui lahvatab skandaal. Endist peaministrist süüdistatab Haagi rahvusvaheline kohus sõjakuritegudes. Tüüp on alati teinud kõik, mida ameeriklased soovisid. Nii nii Tony Blair eks ole.

Polanski on hankinud oma filmi tohutult tuttavaid nägusid. Peaministrit kehastab näiteks keigar Pierce Brosnan isiklikult. Mees, kellel on selline ilme, et tema poliitilisi veendumusi on ääretult keeruline tõsiselt võtta. Aga ehk just seepärast ta sellesse rolli sobibki. Eriti filmi lõpplahendust arvestades, mis kuulsa poliitiku lihtsalt võimsamate jõudude mänguasjaks tunnistab.

Nojah - ma pole piisavalt filmifriik, et öelda, kas Variautor nüüd tõesti parimatest parim on siin Euroopas. Või olid need auhinnad järjekordne näpuviibutus USA-le ja samas kaabukergitus pehmelt öeldes vastuolulise minevikuga kinolegendile. Nii või teisiti: filmi kannatab vaadata küll.

Pöffindus 12 & 13: Raske reede

Reede õhtud kipuvad minu vanuses juba unised olema. Kui sa oled viis päeva järjest umbkaudu poole seitsme paiku üles tõusnud, saab väsimus lõpuks võitu. Nõnda polegi väga imestada, et ma osa India filmist "Parem või vasak?" maha magasin. Osalt vist ka seetõttu, et tegemist on ääretult tüütu komöödiaga. Kaks tundi jaburdamist kusagil mägedes mingi punase auto ja mitte midagi mõistlikku tegevate inimeste ümber. Ilmselt hulk Bollywoodi tuntud nägusid. Keegi tütarlaps mu kõrval kõkutas pidevalt naerda, nii et küllap selles loos siis mõne jaoks midagi oli. Minuga ei haakunud ta paraku üldse.
Õhtu teine film "Taksofon" sai ära vaadatud samas saalis, kuid on hoopis teisest puust. Shveitslastest armastajapaar üritab veoautoga kõrbe läbida, aga muidugi jätab sõiduk nad keset kõrbe. Nii tuleb veeta järgmised nädalad Alzheeria kõrbeoaasis, kus pole mobiililevi ega ka paljusid teisi läänemaailma mugavusi. Mehe katsed veoauto korda saata tunduvad lootusetud ja naine sukeldub aina enam kohalikku ellu.
Oaasi keskseks kohtumispaigaks kipub olema kohalik telefonikeskus, mida peab müstiliselt rahulik tumedasilmne noormees. Beduiinipealiku pojapoeg, nagu ta hiljem shveitslannale selgitab. Muidugi tekib neil kahel seal midagi armuromaani taolist - ehkki väga täpselt seda filmis ei näidata.
Loomulikult on kõigil vaja kusagile helistada, aga kõrbes see iga päev võimalik pole. Ja ajal polegi tegelikult suuremat tähendust. Mida sümboliseerib "New Yorgi aega" näitav kell telefonijaama seinal, mis näitab alati 8.30.
Oaasirahvas on rahumeelne ja sõbralik ning shveitslanna leiabki sealt lõpuks maailma, mida ta oma rännakutel otsis. Tema meestuttav aga mitte. Kaua näeb ta vaeva oma näruse veoautoga ja ei märkagi, kuidas kaasa temast paratamatult ja lõplikult eemaldub.

Pöffindus 11: Naiselik hävitustöö

Kena keskealine paar peab kusagil Inglismaa kolkas mahekirjandustalu. Naine hoiab majapidamist, mees kirjutab poppe kriminaalromaane. Teisedki kirjanikud käivad nende pool rahulikku elu nautimas ja raamatuid treimas. Ropu suuga lesbi ja eluvõõras jänkist kirjandusteadlane. Kõik on harmooniline, valitud kõrvalehüpped sealhulgas.
Kuni oma sünnipaika naaseb filmi nimikangelanna "Tamara Drewe." Ja lööb senise elukorralduse totaalselt segamini. Loomulikult on kirjanikul temaga oma minevik, nägusal aednikupoisil samuti. Kõmuajakirjanik Tamara veab peagi kohale kuulsa rokktrummari, kohalike teismeliste tüdrukute suue iidoli. Ehk on see trummari vahva välisilme noore Prince'i pealt maha viksitud? Või ehk hoopis mõne poistebändi staari jäljendus? Igatahes väga vahva tüüp sportauto, suure metsiku koera ja täieliku ignorantsusega.
Möllu, suhteid ja veidraid olukordi kui palju. Mõnus vaadata vahelduseks sellist vähempöffilikku meelelahutust. Igati nutikas Briti komöödia. Võib-olla üks viimaseid omasuguste seas kui sealne koalitsioonivalitsus oma plaani Briti Filminõukogu maa pealt pühkida teoks teeb. Millest oleks muuseas väga kahju.

Pöffindus 10: Araablane ehk itaallane

Täiesti märkamatult jõudsin üleeile kümnenda filmini. Umbes sinna, kus arvasin olevat nädala lõpuks või nii. Aga Pöffil on tõeliselt raske piiri pidada.

"Itaallane" on selline veidi tüüpiline Euroopa lugu, milliseid ikka aeg-ajalt vändatakse. Omamoodi lõbus ja kergemeelne, aga siiski tõsisema alltekstiga. Justkui väike sallivusõpetus meelelahutuse kaudu.

Film räägib automüüjast, kes olles tegelikult alzheerlane, mängib tööl ja eraelus karjääri nimel itaallast. Pole kuigi lootustandev algseis. Aga peategelane on oma palja pealae, läikiva Maserati ja mureliku ilmega pagana vahva tüüp. Ja muidugi omamoodi lõbus jälgida, kui oskuslikult ta tööl ja tüdruksõbra juuresolekul oma tõelist identiteeti varjab. Ja kuidas pere seltsis end taas araablaseks muundab.

Asjad lähevad kihva siis kui haigeks jäänud isa pojal enda eest ramadaani kombeid jälgida palub. Kuu aega söömist ja joomist vaid päikeseloojangu ja -tõusu vahel. Ei mingit abieluvälist seksi. Palvetamine kindlal kellaajal.

See kõik ei sobi kuidagi itaallasest automüüjale. Kuidas pääseda ärilõunatest, kuidas jätta sõbranna puudutamata, kuidas tema vanemate juures koogist ära öelda. Ja kõige tähtsam: mil viisil lõpuks tervet elu koos hoidnud pettusest loobuda. Film väidab, et loobuda on võimalik ja pärast saab parem. Küllap see on filmi kohus.

Pöffindus 9: Väikelinnaidüll

Ameeriklaste "3 tagahoovi" tundub tänapäeva filmihuvilisele ilmselt tempota ja kohati isegi igav. Mind tabas aga seda vaadates mingi veider seitsmekümnendate fiiling. Kuuekümnendate-seitsmekümnendate vahetusel tehti mõnikord filme, kus kaamera fokusseeris päikesele, lilledele, puudele, väikestele loomadele ja lindudele. Tempo tõmmati tahtlikult maha ja anti vaatajale tegevusliinide vahel hetk aega mõelda ja puhata. Nojah ja siis veel see, et seitsmekümnendad ju minu varajase lapsepõlve kümnend, mida alati suure ja päikeselisena ette kujutan. Väike, kaitstud ja õnnelik mina.
Tempo kaotatakse tahtlikult ka kolmes tagahoovis, mille sündmused puudutavad ühte päeva ja kolme perekonda. Või õieti vaid kolme inimest: väikest koolitüdrukut, kes hommikul bussist maha jääb. Ärimeest, kelle lend ootamatult tühistatakse. Ja koduperenaist, kes suure põnevusega võtab endale ülesande lähedale kolinud filmistaar praamile sõidutada.
Kolm paralleelselt kulgevat lugu, mis järveäärse rohelusse uppuva elamurajooni igapäevaelu korraks segi paiskab. Olemata samas muidugi pikemaajalise mõju või tagajärgedeta. Või siiski?

Miks WikiLeaks ja mitte ajakirjandus?

Jagan sinuga New Yorgi ülikooli ajakirjandusprofessori Jay Roseni videoloengut sellest, miks salajaste dokumentide levitajad eelistavad netilehte WikiLeaks ja mitte traditsioonilist ajakirjandust. Väga põnev värk.
Igapäevaseid paljastusi ja vastukajasid jälgin Guardianist.

Jay Rosen on Wikileaks: "The watchdog press died; we have this instead." from Jay Rosen on Vimeo.

Pöffindus 8: Ebamugav New York

Põhja-Ameerika indifilmide programm on mulle igal aastal meeldinud ja seekordki saab sealt hulgaliselt lugusid vaadatud. "Imperialistid on ikka veel elus!" kujutab veidrat kampa New Yorgis elavaid võõramaalasi. Seekord pole tegemist vaeste eluheidikutega, pigem jõukama rahvaga, kes aga end kõigi võimaluste maal siiski koduselt ei tunne. Peategelane on igati sümpaatne näguss noor daam, sündinud Pariisis, aga Palestiina, Liibanoni, Bosnia ja Jordaania päritolu. Seega peamiselt araablane. Teeb fotosid relvadega Araabia naistest. Stuudios ja võltspüssidega mõistagi. Ehk siis kontseptuaalne kunst.
Film on väga vaimukas pilt võõramaalase ellu 9/11 järgses Ameerikas. Pidevad kahtlustused, et keegi jälgib. Hirm kriisikolletes elavate sugulaste pärast. Igati noorele inimesele omane tutvus kaunilt karvase Mehhiko juuraüliõpilasega, kes hiilgab hingetusega. Ning tühjust täis retked ühest justkui eksklusiivbaarist või kunstinäituselt teisele. Ja tegelaste pidev ülim ebamugavus, mis tohutult koomiline. Just need pisikesed naljakad detailid äratavad selle filmi ellu ja jätavad meelde. Vanatädi eksklusiivpeol. Hiinlasest kuulsustegruupi. Pidevad põrkumised teiste araablaste ja mehhiklastega. Kõike kahtlustav perekond.
Aa ja need imperialistid? Hõngu on tunda, aga varjugi ei näe.

Detsembriheietus

Eile muidugi jälle pöffifilm ka, aga sellest pajatan hiljem. Praegu lihtsalt heietaks tühja-tähja.
Hommikul otsisin netist mõnda asjakohast Jaan Anveldi tsitaati 1. detsembri tähistamiseks, aga näe ei leidnud. Vanad tublid kommunistid ei ole moes.
See, et detsember lõpuks kätte jõudis, on igatahes tore. Käed on talvest krobelised ja sügelevad, väljas liikuda ei taha ja ometi on väidetavalt sügis. Veel nädalaid. Aprilli pole keegi silmapiiril näinud. Eile mõtlesin, kas lumehanged ikka vahepeal ära sulasid. Aga samas mäletan hirmsat palavust. Nii et vist oli suvi.
Peale Pöffi praegu palju elumõnusid pole. Wikileaksi uudiseid on küll tore jälgida. Sellist tõsielulist poliitilist seepi on väga vaja. Raputab ja jahmatab. Ausalt öeldes poleks mina küll osanud oodata, et ühel päeval uhkete ja tähtsate räpased saladused sel viisil lekivad. Aga eks see kümme aastat tagasi olekski veel võimatu olnud. Vaba info on tihtilugu ropp ja jube, aga eluliselt oluline. Ilma selleta elaksid kõik samas neetud suletud maailmas, oma kookonis, kus enamik kaaskodanikest ennast nii tohutult hästi tunnevad. Oma kuradima tarbimismängude ja superstaaridega. Assange, sa oled mu iidol.
Muidu on vastik. Liverpool kaotab. Roheliste listid tapavad emotsionaalselt iga jumala päev. Uuel aastal ehk saan neist lõpuks lahti. Ja muidugi iga liigutus nõuab raha.