Pöffindus 7: Desh Mera

India koomiline satiir "Peepli Live" käsitleb farmerite enesetappe. Jah, ka sellise asja üle saab nalja visata ja seekord päris oskuslikult. Indias laenuorjusesse surutud vaesed põllumehed teevad igal aastal hulgaliselt enesetappe ja seda väidetavalt lootuses, et riik või osariik perekonnale iga surma eest heldelt tasub. Mis paistab ju selle üle mõeldes kaunis ebatõenäoline. Kuid kirjaoskuseta inimese jaoks on suust suhu leviv kõmu sama hea kui fakt.
Vaese farmeri lootusetut olukorda kasutavad ära kõikvõimalikud poliitikud ja ajakirjanikud, ajades vaese mehe lõpuks kodust välja. Hiiglasliku riigi tohutud vastuolud toob Peepli Live halastamatult välja. Linnavurledest telerahvas elab võrreldes lihtsa maainimesega teisel planeedil. Ja igasugused klannijuhid ja muud eri tasandi poliitilised liidrid hoolivad tavainimesest sama vähe kui kärbsest. Eriti kuna teatavasti on valimised tulemas. Nagu alati.
Vaesel farmeril on omavahelist lõputut võimuvõitlust pidavad naine ja ema ja mehest veidi nutikam vend, kes oskuslikult tema tunnetega manipuleerib. Teade enesetapuplaanist muudab mehe ootamatuks meediakangelaseks. Aga nagu selliste tegelastega ikka, ei hooli avalikkus temast tegelikult. Inimene pole oluline, üksnes sümbolil on teatud väärtus.
Film on värviline, reibas ja imetoreda muusikaga, mida esitab kohalik bänd Indian Ocean.

Pöffindus 6: Popp film valust

Näinud verist itaallast, sain hiljem õhtul kaeda verist ameeriklast. Danny Boyle'i "127 tundi"". Kellegi härra filmi eel vestud jutt esmaabi vajanud vaatajast Toronto filmifestivalil pani kogu publiku mõnuga "seda stseeni" ootama. Verdtarretamapanevalt jälki. Eks ma isegi mõtlesin, et oot mis siis nüüd. Stseen tuli. Ja läks. Esmaabi meil ei vajatud.
Härra asjatundja mainis veel, et Danny Boyle on geenius. Võib-olla tõesti, aga materjal pole minu meelest seekord geniaalne. Jälle tõsielulugu. Keegi hää meelega kaljumäestikus ringi lippav seiklusteotsija jääb kättpidi kaljulõhesse kivide vahele kinni. Vabaks end murda ei õnnestu, vett napib, söögist rääkimata. Pole levi, pole kaasinimesi, pole kedagi, kes teaks, kuhu noormees rändama läks. Tunnid ja päevad mööduvad, olukord muutub aina lootusetumaks, pähe tikuvad mälestused ja nägemused õnnelikumast elust. Taas - umbes nagu itaallaste "20 sigaretiski" - muudab õudne kogemus noormehe justkui üleöö vastutustundlikuks isikuks. Enam ei lähe ta kunagi kõrbe, endast kirja järgi jätmata. Enam ei ole ta egoist, võtab hoopis naise, saab lapse ja muutub kindlaks ühiskonna tugitalaks.
Ei, äkki see käibki nii. Mina pole sääraseid füüsilisi katsumusi läbi pidanud tegema ja seepärast tegelikult ei tea. Lihtsalt muidu pole märganud, et inimesed ühtäkki oluliselt muutuksid. Eriti veel paremuse poole.
Et sellest ka kriitika Boyle'i suhtes. Ta on hakkama saanud kauni ameerikaliku filmiga üksikisiku heitlusest ja ümberkasvamisest. Aga nagu miks ometi? Mis pani teda sellest loost huvituma? Siin puudub asjalik sõnum - kui välja arvata: ära roni sinna, kus on ohtlik. Puudub ka lugu, mis muudaks filmi piisavalt meelt lahutavaks või põnevaks. Mind suutis James Franco selle pooleteist tunniga küll ära tüüdata.

Pöffindus 5: Keigar sõjatandril

Ma ei teagi, mida arvata itaallaste tõestisündinud loost "20 sigaretti". Kirjeldab ta jubedavõitu lugu noorest itaallasest, kes elab Roomas lustielu ja unistab näitlejaametist. Ühel ilusal päeval kutsub keegi vanem perekonnatuttav teda appi Iraaki filmi väntama. Aasta on 2003, Saddam äsja kukutatud ja Itaalias arvatakse, et sõjavägi seal nüüd rohkem rahutagamismissioonil. Lahingud võiksid ju läbi olla.
Pühendunud sõjavastane võtab siis kätte ja lähebki. Ei möödu 24 tundigi kuni ta enesetapurünnaku kätte satub ja sellest vaevu eluga pääseb. Kõik ta äsja soetatud sõjaväelastest kamraadid ja ka tuttav filmimees saavad hukka.
Edasi näeme peategelast üleni verisena haiglavoodis. Verine püsib ta seejuures lausa päevi. Kuni selleni kui ta lõpuks Itaaliasse tagasi toimetatakse. Kaastunnet põhjustav vaatepilt, aga kas ka ülemäära tõenäoline? Itaalias näeme, kuidas igasugused tähtsad inimesed talle õlale patsutamas käivad. Meediakangelane ja muidu ka tubliks muutunud noormees leiab äkki, et tema vanemad on hirmus toredad inimesed ja parim sõbranna sobivaim tulevane naine. Veidi paranenuna käib ta juba sõjavastaseid loenguid pidamas.
Loomulikult on noormehe saatus hirmus ja päris tervelt ringi lipata ja jalgrattaga mööda Rooma tänavaid ringi kihutada ei saa ta enam kunagi. Aga kas tema Iraagis tõmmatud 20 sigaretti ikka väärivad säärast haipi? Kuna mees ise kirjutas raamatu ja väntas sellest filmi, on selge, et peategelane on kujutatud just sellisena nagu ta ise end näha tahab: särava naeratusega läbi raskuste. Õppimisteekond, mis lõpeb õnneliku pereelu ja kindlalt välja kujunenud veendumustega.
Njah - kahjuks mind ei suutnud see film veenda.

Pöffindus 4: Koleilus Euroopa

Laupäevane Kosmos oli justkui ilmutus. Vääramatult täitusid kõik hiigelsaali istmed. Arvestades sellega, et tegemist on tänapäeval kokakoola b-kinoga, pole seda tõenäoliselt vähemalt aasta aega juhtunud. Ise nägin viimati Kosmose täissaali väga väga ammu.
Inarritu "Biutiful" tõmbas mingil seletamatul põhjusel kogu selle rahvamassi kohale. Javier Bardem on nõnda popp? Pöffi publik on ju enam-vähem sarnane tavapärase kinoskäija rahvaga - puhtad ja ilmselgelt eluga hästi toime tulevad nooremapoolsed inimesed. Ju siis kusagil selle seltskonna seas oli kõmu liikunud.
Mina kõmust kõrvalehoidjana ootasin lihtsalt ilusat elamust ja mingis mõttes selle ka sain. Lisaks valusale tagumikule ja pikkadele arusaamatuse minutitele, mis tulenesid puudulikust tõlkest. Paar pikka hiinakeelset ja nii mõnigi veel pikem hispaaniakeelne dialoog jäidki tõlkimata. Pärast palus keegi härra seepärast andeks, aga palju inimesi olid juba keset filmi ära läinud.
Bardem vähihaige luuserina Barcelonas vääriks niisiis kunagi üle vaatamist. Film näitas Barcelonat sellisena, nagu ükski turist teda kunagi ei näe. Illegaalsed sisserändajad tegemas mõttetut tööd olematu raha eest. Hiinlased kusagil keldris higises töökojas. Või aafriklased kaubamaja ees võltstoodangut müümas. Deporteerimise hirmus, täiesti suvaliste liigkasuvõtjate lõa otsas. Selliste nagu Bardemi mängitud Uxbal. On Uxbal katalaani või baski nimi? Netiotsing toob peamiselt vaid selle filmiga seotud lingid.
Uxbal aga seega vastuoluline tegelane. Kahe lapse ja oma hirmudest vaevatud naisega peab ta kuidagi toime tulema. Omamata pidevat sissetulekut. Lisaks lootusetu haigus, mis ei anna võimalust isegi oma asju enne surma korralikult korda seada.
Visuaalselt on "Biutiful" ilus vaade Euroopa räpasele poolele. Ja seda räpast leiab siinsetest linnadest lõputult. Aga film kõnetab ka seda, kes otsib põnevat, vastuolulist karakterit ning tahab näha raskeid siseheitlusi. Kindlasti festivali kõrghetkede hulgas.

Pöffindus 3: Rolling Stones ei mängi Brooklynis

Imetore iiri-ameerika lugu "Valged iiri joodikud" räägib kunstnikuhakatisest, kes 1975. aasta Brooklyni vaesuses oma teed püüab leida. Õiges iirlaste filmis olla kaklust, joomist ja pisaraid ning selles mõttes klapib hästi. Vend kurikael, isa joodikust sinikrae, ema hoolija ja hoolitseja. Poiss joonistab kõrtsi udusele aknale tüdruku portree, pankrotiohus kontserdisaalis lubab õhel õhtul mängida Rolling Stones, paljalt ringilippamine sügiseses surnuaias. Film sisaldab hulgaliselt selliseid pisikesi armsaid momente - ameerika iirlaste muusika taustal kõlamas.
Peategelase kunstiteosed on tegelikult väga vahvad. Oleks huvitav välja uurida, kes need tegelikult joonistas. Ja tema armulugu tüdrukuga, kes tahaks maailma näha, oli ka kuidagi armsalt lahendatud. Mõnikord ongi nii, et film jätab seletamatul kombel sooja tunde. Ilma et olekski mingit erilist sõnumit või sümbolit. Tavaliselt kohtab selliseid linateoseid Pöffil. Sellepärast ma seal käingi.

Pöffindus 2: Ilus surm

Quebeci "Viimane põgenemine" on valus perefilm Parkinsoni tõve all kannatavast vanaisast ja tema segaduses järglastest. Käsitletakse kõiki asjakohaseid teemasid: õudust, ebamugavust, hirmu, häbi. Haige vanainimesega toimetulek on raske, nõudes nii aega kui lõputult närve. Filmis muidugi on peamiselt pidupäevad ja pere koos, igapäevast õudust, kus vana naine peab aina kehvemaks muutuva abikaasaga üksi hakkama saada, näeb vähem.
Paratamatult jõutakse otsustava küsimuseni: kas selline vääramatult kuhtuv elu kui inimese enesekontroll kaob, on enam midagi väärt? Võib-olla lubada viimased väikesed rõõmud ja lahkuda? Seekord jaksab vanaisa ise otsuse teha ja selle veel ellugi viia. Alati see muidugi nii olla ei pruugi. Eutanaasia lubatavus ilma korduva kindla tahteavalduseta on mure, mida see film käsitleda ei jaksa. Ja ega polegi tarvis. Mõtlema paneb aga küll.
Kanada filmid on tihti intiimsemad ja elulähedasemad kui ameeriklaste omad. Võib-olla järgitakse pisut enam euroopalikke filmitraditsioone ning ei üritata igal moel vägisi meelt lahutada. Vanaisa kadumise kõrval vaadeldakse siin ka peresuhteid üldisemalt. Kui põlvkondi on koos mitu ja ühiseid mälestusi igasuguseid, pole ükski ühine otsus kerge ega inimsuhe enesestmõistetav. Põnev värk.

Pöffindus 1: Puslemeister

Pöff algas vist talvisemalt kui kunagi varem. Selles mõttes läks aga eelmise aastaga samamoodi, et esimene film juhtus väga ebapopulaarne olema. Kinomajas ehk parimal juhul paarkümmend inimest.
Lugu, mida näidati, väärib vaatamist küll. Argentiina film "Mõistatus" on lõuna-ameerikalikult soe, aga delikaatne. Väga hullusti inimese hinge ei puurita, pigem vaadatakse igapäevaelu raskustele leebelt ja mõtlikult otsa. Seekord on kangelannaks keskealine koduperenaine, kes kokkab ja peseb ja hoolitseb oma mehe ja kahe täisikka jõudva poja tagant nagu jaksab. Kuni sünnipäevaks pusle kingitakse. Ja naises tekib kirg. Kõik tühjad päevased tunnid pusledele kulutanud, võtab ta ühendust teise samasuguse hulluga. Et koos trenni teha ja ehk isegi puslede kokkupanemise võistlusele minna. Loomulikult on partner veidi müstiline nägus meesterahvas, rikas ja ekstsentriline pealekauba. Kõike, mida proua abikaasa sugugi pole.
Edasist võib aimata. Palju saladusi perekonna ees, mõõdukalt rõõmu ja kurbust, väike armulugu. Aga puslenakkus nii lihtsalt üle ei lähe. Armas väike film.

Kadrilaupäev

Kisub vägisi talveks. Kuu aega varem kui vaja. Või tegelikult poleks üldse tarvis, aga jõulu aegu elaksin selle lumeuputuse kuidagi üle. Novembris on ütlemata vastik.
Eile kui tuisk vahepeal veidi pausi pidas, peeti meie pisikese tubli kogukonnaseltsi algatusel kadrilaupäeva. Lapsed said mõistatusi lahendada ning laule laulda, täiskasvanud tule juures seista ja maitsvaid pisipirukaid mugida. Ei midagi erakordset, aga ikkagi ütlemata tore. Mis siis, et rahvast tuli vähe. Ja peagi hakkas jube külm. Aga ikka on tore kui keegi üritab ja jaksab teistele mõelda.
Mitte ainult iseendale. Nagu need tegelased meie majast, kes oma autod terveks päevaks parklasse jätavad ja sealt lund koristada ei lase.
Igatahes tore kui kohalikud kogukonnaseltsid väikest viisi pead tõstavad. Ka linnaasumis. Lõppude lõpuks peavad inimesed ise oma elukeskkonna eest otsustama hakkama. Mitte ainult valimistel delegeerima ja pärast sõimama.

Segaste stereotüüpide maailm

Läksin sedapuhku Draamateatrisse teadmisega, et nii hullusti ei pettu. Nojah, ikkagi Kivirähk. Vassiljevi ja Bubõri lugu. Kaks Peterburi arhitekti, kes tulevad Revalisse saksa teatrit ehitama.
Algaines nõrgavõitu, sest ega neist kahest mehest suuremat teada pole. Mis inimesed nad olid, mida mõtlesid ja tundsid. Memuaare neist järel pole.
Nõnda vestab Kivirähk selle loo stereotüüpide kaudu. Üks on tubli abielumees, teine ringi tormav naistekütt. Üks ettevaatlik tuhvlialune, teine tuisupea. Tögatakse venelastele nii olulisi sugulussidemeid. Või teeseldud armuvalu.
Kui kord jõuab baltisakslaste kätte, on Kivirähk palju karmim. Näitab neid kui väljasurevaid põhjala haldjaid. Blondid habemed ning unustusse kaduv eluviis. Viited Saksa muistenditele ning julm kättemaks teatrilaval sajanditepikkuse orjapõlve eest.
Minul oleks baltisakslastest pigem kahju. Või vähemalt ei väljendaks ma nende suhtes sellist tohutut vimma. Neid inimesi polegi enam. Kadunud kultuur, mida tänapäeva eestlane vaid absurdi najal ette kujutada suudab.
Ja siis on Kivirähkil eestlased. Otsekui "Rehepapist" välja karanud. Leidlik, töökas tulevikurahvas. Alati valmis sakslastele vingerpussi mängima. Teisest küljest kaunis hoolimatu ja ükskõikne.
Näitlejate kohta paha sõna öelda ei saa. Märt Avandi on võrratu koomik, Mait Malmstenile on pikad blondid juuksed justkui loodud ja Ivo Uukkivi ongi täiuslik 20. sajandi alguse venelasest arhitekt. Kersti Heinloo, mulle varem küllalt tundmatu , särab Bubõri naise Juliana. Nojah ja Kangur, Palmiste ja Sukk niikuinii. Eestlased Pass ning vähemal määral Reinold käravad kah. Võrratu ansambel.
Ehk ega Andrus vist sedapuhku ülemäära vaeva näinud. Tükk on paras jant, suurem kui ette oskasin aimata. Ma ei tea, kuidas see lõpp tal õieti niimoodi välja kukub. Ei kukugi väga hästi. Kas draamateatri lugu just Bubõri ja Vassiljevi abil tulnuks jutustada - pole päris kindel. Lava tehakse tühjaks ja ega etendusest peale lusti ja naeru väga palju pihku jää.

Hämarusse sunnitud teadvus

Umbkaudu praegu saab iga kord siin töö juures põhjalikult kõrini. Kell on kusagil poole nelja kandis, järjekordne päikeseta päev kaob vaikselt öhe. Mu toanaabritest noored daamid jätkavad väsimatult viieni ja kauemgi veel. Mina vaatan aknast õue ja tahaksin minna.
Kuigi ega see pikk kodune pime õhtu ka alati mingi lust pole. Harva kui jaksad ennast välja vedada. Eile käisime tunnikese vihmas jalutamas. Vastik. No hea küll, vahest leiab tegevust - reedel mängisime kassiga kolmekesi Dragonoloogia lauamängu (muidugi kass võitis!) ja laupäeval minu vanemate juures lihtsalt kaarte. See oli mõnus. Aga pole ka alati võimalik.
Neljapäeval algab iga-aastane pöffimaraton. Filmid nõuavad keskendumist, aega, jaksu pikad õhtud linnas vastu pidada. Aga pingutus on vähemalt väärt. Esimesed piletid juba ostetud ja nüüd pole muud kui oodata.

Trummid ja tants

Olen ammu kontserdile tahtnud, aga kunagi ei õnnestu. Viiesajakrooniseid ja kallimaid pileteid osta ei jaksa ja vahest pole lihtsalt jaksu. Eilegi mõtlesin enne Maailmatrumme, et kohe üldse ei viitsi. Õnneks siiski läksime ja kogesime ühte vähem pimedat õhtut.
Üks kontserdil viibimise võlu on minu jaoks inimesi jälgida. Senegali trummarid haarasid rahva tähelepanu täielikult. Kolm lõbusat meest ja nende vaikselt transsi viiv rütm. Üks mees tantsis ennastunustavalt karguga, mõned lülitasid ennast lihtsalt välja.
Vaevalt, et eile õhtul muusikaajalugu tehti või keegi sellest unistaski. Mõnikord piisab ka sellest kui pooleks tunniks ennast lihtsalt rütmi kanda annad.
Ainult neid inimesi ma ei talu, kes tulevad kontserdile sõpradega latrama. Seda võiks pagan küll kusagil mujal teha. Milleks sulle muusika kui sa muusikat ei kuula.

Poskast, Verast ja vene keelest

Ühel kurval vihmasel õhtul sattus pihku paks ja läikiv raamat Jaan Poskast. Alguses paistis lootusetult igav - akadeemilised ülistavas vormis ülevaated ja genealoogiline perekonnalugu. Huvitavamaks läks siis kui kaasaegsed ise sõna said. Ning muidugi pilte vaadates. Muuseas: viimases KesKusis (või kuidas seda J-K Raidi poliitiliselt vastikut, kuid kultuuriteemadelt huvitavat väljaannet nimetama peab?) kirjutas fotode maagiast Andreas W. Kirjutas nii, et elulooraamatuid vaadates on tema jaoks fotod ehedam pilk kadunud aega kui tavaliselt veidi subjektiivne jutt. Ma nõus.
OK, aga põhilise juurde tagasi. Kui tihti mõtleme sellele, et vana Eesti Vabariigi loojad elasid enamiku oma elust venekeelses keskkonnas? Jaan Poska on suur eestlane, kuid advokaadi ja linnapeana suhtles ja töötas ta vene keeles. Kodus Rootsi päritolu abikaasa ja lastega kõneles samuti vene keelt. Sõprade ja tulevaste riigitegelaste Pätsi, Teemandi, Strandmaniga ilmselt samamoodi. Alles 1917 hakati Tallinna linna asju eesti keeles ajama. Poskat polnud siis enam kauaks. Ehk siis vana Eesti poliitilised liidrid elasid sisuliselt vene kultuuriruumis. Muidugi tähendas see mõndagi ka EW elukorralduse ja hilisema saatuse jaoks.
Teine põnev koht raamatus on see kui juttu tuleb Jaani tütrest Vera Poska-Grünthalist. Selle naise elust saaks vägeva filmi. Üks esimesi kõrgharidusega naissoost juriste Eestis. Võrdõiguslikkuse eestvõitleja. Pärast sõda Rootsis elades eri riikides elavate pagulaste ühendaja. Ja ikka jätkuvalt oma arvamises kindel. Tänapäeval saanuks sellisest daamist uhke poliitiline liider. Aga Vera ei tahtnud vana vabariigi ajal poliitikasse minna. See oli suletud meeste klubi ja seda aktsepteerisid tollal isegi kõige aktiivsemad daamid.
Võib-olla kui Vera võtnuks oma asjaks naiste poliitikasse toomise, oleks tänases Eestis naissoost poliitilisi liidreid rohkem?

Kusagil novembris

Jätkan oma kaootilist ja katkendlikku blogimist. Indu ei ole, tavaline novembrikuine tõttamine. Sügisel minnakse meil siin otsekui arust ära, metsik sebimine kuni jõulude ja külmetamisteni. Ja siis on toss väljas. Midagi suurt ja olulist ometi ei juhtu. Päevakajalised teemad on ütlemata tüütud. Kas ma tõesti peaksin Sami Lotilast või eurokalkulaatorist midagi arvama?
Narva ja Kohtla-Järve pakkusid vahepeal veidi vaheldust. Kohtla-Järvel käisin üldse esimest korda. Igati tubli linn, veidrusi märksa vähem kui arvasin. Hiiglaslik pime ja tühi polikliinik vast vaid. Võib-olla oli asi laupäevas, aga linnaäärne majakolakas on korraliku haigla mõõtu.
Suursuguselt laia Keskalleed mööda jõuad linna esindusväljakuni. Mõlemal pool seisavad hiiglaslikud Stalini-aegsed kolossid. Sellised korraliku ministeeriumi mõõtu sammastega lossid. Huvitav, mida sinna küll kavandati? Praegu vist tavalised kortermajad. Platsile sobib kenasti ka kaevurimälestusmärk. Aga juba vabariigi ajal ehitatud linnavalitsuse maja neljandas küljes enam sugugi mitte. No kes tuli selle peale, et taoline nõukaaegne arhitektuurikompleks säärase jubeda kastiga ära rikkuda?
Tänavad muidugi lagunevad. Majade taga on osa teeplaate üles võetud või kadunud. Ei kujuta hästi ette, kuidas nad oma autodega seal sõidavad. Aga ikkagi on Kohtla-Järve keskus kuidagi sümpaatsem kui näiteks Narva.
Narvas on muidugi linnus oma rohkete näitustega. Eduard Vilde rännakud, muusikamuuseumi mänguriistad, Asutava Kogu ajalugu. Kõik see mahub sinna eri korrustele lahedasti ära. Linna ajaloo nõukahõngulisest väljapanekust rääkimata. Kahju on ainult, et kuskilt ei pääse värske õhu kätte.
Peale linnuse ja raekoja ning Kreenholmi kandi pole Narvas muidugi midagi. Lõputud paneelmajad ja peaaegu sama lõputud kaubanduskastid. Elatustase ei saa olla halb kui kõik see kaubandus seal lahedasti ära elab.
Vahepeal oli roheliste volikogu, kus inertsist ja kohusetundest oma eriarvamust avaldamas käisin. Strandberg on nõuks võtnud parteivastasuse tiivul Riigikokku ratsutada. Tänasest Ekspressist pidavat tema teooriaid ka lugeda saama. No ma neid juba kuulsin. Naljakas on muidugi see, et ta oma sõltumatute riigikogulaste ristiretke rohelise erakonna kaitsva tiiva all läbi viib. Parteisid vihkav parteilane. Aga tublimad erakondlased kui mina on muidugi rahul ja ootavad käsi hõõrudes tohutuid häältevirnu.
Aga täna on hoopis maailmatrummid Rock Cafes. Loodetavasti püsin niikaua ärkvel.

Jerry Brown, Moonbeam, on tagasi

Taas üks Ameerika valimisöö läbi. Demokraadid said jõhkralt lüüa nagu oligi oodata, kuid suutsid Senati enamuse säilitada. Ning võitlus jätkub kahe aasta pärast: Obama vs Palin, tõenäoliselt. Kõmu ja miljardeid klikke. USA valimised on samasugune ülemaailmne meediasündmus nagu suured spordivõistlused. Hämmastav ju mingis mõttes, aga ameeriklased ju oskavad tühjast-tähjast metsiku show üles ehitada. Puudust ei tule kangelastest ega veidrikest.
Mina tahtsin hoopis kirjutada öö kõige huvitavamast võitjast, kellele Eestis vaevalt tähelepanu pööratakse. Pöörase poliitilise ajalooga Jerry Brown, värske California kuberner. Või no mis värske saab öelda mehe kohta, kes on sama ametikohta juba varem pidanud. Ja nii iidsel ajal nagu aastatel 1975-1983. California ajaloo noorim kuberner on nüüd USA kõige rikkama osariigi läbi aegade vanim boss. Wikipediast Browni elulugu vaadates selgub, et mehe teekond on isegi karjääripoliitiku kohta olnud imetlusväärne. Seitsmekümnendatel oli ta üks esimesi USA roheliselt mõtlevaid poliitikuid, võideldes edukalt naftalobistidega. Samas on ta olnud aateline liberaal (näiteks võidelnud surmanuhtluse vastu), rahanduses konservatiiv (väljaminekud kontrolli all) ja kui vaja, siis ka puhtakujuline populist (kõik halb pärineb Washingtonist jne). Kõigest hoolimata ei löönud Brown üleriiklikult kunagi läbi - proovis kolm korda edutult demokraatide presidendikandidaadiks ning korra sai lüüa Senati valimistel. California tasandil aga alati võitja: isegi populistlikus puhangus vahepeal demokraatidele selja pööranuna suutis ta saada valituks Oaklandi linnapeaks.
Ja nüüd pärast glamuurset Schwarzeneggerit, üle seitsmekümnesena tagasi kuberneritoolil. Põnev lugu.

Aulis Virtanen ja Arne Hegefors

Kirjutasin Facebooki esimese osa allolevast jutust, aga siis tuli tahtmine pikemalt nostalgiliselt ohata.

***

Ilus jalgpallimäng eile: Newcastle vs Sunderland. Väravaid ja puha. Aga mõlemad meeskonnad triibulistes särkides mustade pükstega. Vahi mis vahid, ikka ei suuda eristada. Mustvalge teleriga olnuks õudus täielik. Ma ei tea, mida Aulis Virtanen oleks suutnud lohutuseks öelda.
Aulis Virtanen - legendaarne Inglise jalgpalli kommentaator, kellega koos üles kasvasin. Armastas mängu algul alati seletada, kuidas mustvalgete telerite omanikud meeskondade vahel vahet suudavad teha.
Need Inglise jalgpalli laupäevaõhtupoolikud olid pikki aastaid minu nädala parim aeg. Soomlased näitasid neid ülekandeid harva - ehk vaid 10-12 mängu hooajas. Seda enam ma novembrit ja nende mängude algust ootasin. Tihti polnud mul meeskondade tabeliseisust aimugi - N. Eestisse ju selline info ei jõudnud.
Virtase mustvalge teleri kommentaar oli igati ajakohane. Sest kui üks meeskond oli siniste särkidega ja teine punastega, siis mustvalgel ekraanil olid nad eristamatud. Aga mõnikord sai siis sokkide erineva värvi abil vahet teha. Või siis pükste.
Tihtilugu tuli ette ka seda, et ühendust Inglismaaga ei õnnestunud kuidagi saada. Oh siis seda ärritust ja rõõmu kui kahekümnendast minutist ülekanne siiski alata võis. Või siis oli mäng kurja ilma tõttu hoopiski edasi lükatud ja tuli mingi teisega asendada. Tegelikult oli selline ettearvamatus tore. Mina armastasin Inglise jalgpalli toona sedavõrd, et polnud vahet, mis meeskond parajasti mängis.
Aulis läks kusagil kaheksakümnendatel pensionile ja tema asemel kommenteeris enamasti Hannu-Pekka Hänninen. Ja päris kaheksakümnendate lõpul hakkas ütlemata kehva pildiga paistma rootslaste TV4. Ja nemad näitasid laupäeviti Inglise jalgpalli veidi tihedamini kui soomlased. Nii vaatasin siis Arne Hegeforsi juhitud "Tipsexstra" saadet ja õppisin sedamoodi rootsi keelest aru saama.
Kuldsed laupäevad. Silme ette tulevad ema köögist toodud võileivahunnikud ja värskelt valminud kirju koer. Kivimäe saunast ostetud limonaadidest ja pepsidest rääkimata. Ning jalgpallile järgnes sujuvalt loodusfilm ja Inglise krimka ja uudised ja loto ja Saksa krimka ja film. Kord nädalas vestern, muidu mõni põnevik. Laupäeva õhtupoolik: parim aeg nädalast.