Oma tavapärasel aeglasel viisil närisin läbi Kaarel Robert Pusta
mälestuste, mis hiljaaegu EPL tänuväärses sarjas ilmusid. Pusta oli EW elukutseline diplomaat - hmm võib-olla peaks EW sealt eest isegi ära võtma. Ta oli elupõline diplomaat juba enne vabariiki, ajal, mis Eesti riigi juhtkond talle selja pööras, ja jätkas seda elu ka pärast Eesti okupeerimist.
Pusta kohta võiks öelda, et ta võitles läbi oma karjääri kahekümnendatel aastatel üürikeseks maksvusele pääsenud demokraatiaideaalide nimel. Ei talunud ta despootlikke isevalitsejaid ega vaid suurte õigustele põhinevat rahvusvahelist suhtlemist. Pariisis ja Genfis, Tallinnas ja Brüsselis ajas ta praeguses mõttes Euroopa asja, riikidevahelise demokraatliku koostöö nimel. Oli Läänemeremaade liidu idee autoreid. See liit, mis oleks parimal juhul haaranud riike Rootsist Poolani, võinuks olla tubli jõud Venemaa ja Saksamaa vahel. Mitte nii kergesti rünnatav ja tükeldatav. Pan-Euroopa liikumine ja Rahvasteliit olid samuti Pusta diplomaatilise tegevuse keskmes.
Aga kõige sellega läks teatavasti kurvalt. Natsionalism ja isevalitsuste kultus tõstsid pead terves Euroopas. Ei saanud asja läänemeremaade ühisrindest, Leedu ja Poola konflikti ning Rootsi sõltumatu poliitika tõttu. Muutus mõttetuks Rahvasteliit, kelle sõnumeid kolmekümnendatel enam keegi ei kuulanud.
Pusta ise sattus vapside valitsusnimekirja, sellest ise midagi teadmata. Istus seepärast vangis, käis kohtu ees, mõisteti õigeks, kuid ei saanud Pätsi rezhiimi ajal enam endist staatust tagasi. Kolmekümnendate lõpul nimetab ta Eestit juba nende riikide hulgas, kus demokraatiat enam pole. Läheb siit minema, uurib isegi Luksemburgis vapside juhi Artur Sirgi salapärast enesetappu.
Ning tuleb veel korra, 40. aasta kevadel, Eestisse tagasi. Kohtub raugastunud Pätsi ja Tõnissoniga, kes mõlemad lootuse kaotanud ja ootavad oma hetke venelaste võimuletuleku hirmus. Ja sõidab taas diplomaatilise ülesandega Euroopasse - nagu juba korra 1917. aastal. Aga seekord sandis meeleolus ning kaasas Jaan Tõnissoni sõnad Tartu raudteejaamas: vaevalt, me enam näeme. Ja ei näegi. Sest Pusta sureb Madriidis 1964, diktatuuririigis. Pätsi ega Tõnissoni pole siis enam ammu.
Kas võiks Pusta praegu uhke olla, nähes Eestit Euroopa Liidus? Või oleks ta hoopis pettunud, et me seal sugugi piisava innuga kaasa ei löö. Vaid hoopis küüned enda poole rabame, mis rabada annab. Ikka rahvuslike huvide nimel - täpselt nagu kolmekümnendatel.
Postitused
