Pikalt planeeritud ja peas kümneid kordi läbi mängitud lahkumine läks päriselt sekunditega. Ei mingeid dokumente, ainult paar klõpsu äriregistris ja lahkumiskiri erakonna listidesse. Kõik.
Tahaksin õige lihtsate sõnadega kirja panna, mis ikkagi valesti läks. Miks ma nii hullusti pettusin? Peamiselt olid muidugi mul endal valed ootused. Arvasin, et saabki teistmoodi. Kuidas võib inimene eksida.
Sest alguses oli unenägu. Unistus uut moodi poliitilisest erakonnast, kus igaüks saab kaasa lüüa, arutleda ja otsustada. Mitte ainult parteijuhtide jutu peale noogutada ja tänaval portreid imetleda. Mõtlesin, et aitan programmi teha ja üritusi läbi viia, kandideerin ja arendan erakonnasisest otsedemokraatiat, mis põhikirjas nii kaunilt kirja oli pandud.
Enne 2007. aasta valimisi sai mitut moodi panustatud. Meeles on üks töine pühapäevaõhtu armsaks saanud Rävala puiestee ajutises büroos. Milline ühistegemise tunne seal sel päeval oli! Ja kui hea meel, et valimisnimekiri korralik sai. Ja veidi hiljem muidugi Riigikokku pääsemise eufooria. Võimalus roheliseks poliitikaks.
Viltu hakkas kiskuma õige ruttu. Sisedemokraatia ikkagi ei tahtnud tööle hakata. Keegi polnud temast huvitatud, Toompeale pääsenud erakordsed inimesed kõige vähem. Idee sumbus kiiresti liigsesse bürokraatiasse, formaalsetesse nägelustesse. Programmi tehti esialgu õhinaga, aga varsti saadi aru, et ega temaga palju peale hakata pole. Opositsioonierakond ei saa oma ideid just suuremat ellu viia. Ja siis muidugi jamad valimisrahadega. Tuuleärimeeste rahastatud kampaania tekitas algusest peale küsimusi. Vastuseid ei tahtnud Strandberg kaaslastega anda. Liiga kiiresti hakkas selgeks saama, mis inimestega tegu. Öeldi pahasti, tunti ennast halvasti.
Leisi oli veel viimane rõõmus üldkogu. Isegi loen imestusega praegu kui palju seda päeva nautisin. Sest just seal valitud juhatusest hakkasid tõsisemad vastuolud pihta. Algas erakonna raudse rusika moodustamine uue Toompea kontori ümber. Meie sukeldusime ajalehte. Nägime meeletult vaeva, et erakonnakaaslasi tegutsema innustada. Tahtsime, et info liiguks. Tegime kõike ilma rahata, üksnes entusiasmi toel. Mõned võtsid öötunde abiks. Erakonna kontorile meie tegevus ei sobinud. Püüti takistada. Kui ei õnnestunud, hakati halvustama.
Rakveres olime juba avalikult sõjas. Ajalehetegijad olid selleks ajaks väsinud. Liiga palju tasuta tööd. Kuid ei mingit kiitust, üksnes viha ja süüdistused. Esimesed meist olid juba lahkuma sunnitud, teised hakkasid aina vihasemalt vastu. Mul endal polnud veel lootus kadunud. Arvasin, et värskelt loodud volikogu paneb erakonna tööle. Ning kohalikud piirkonnad viivad meid uhkelt kohalikele valimistele vastu.
Tegelikult kujunes Rakvere järgne aeg õige lootusetuks. Erakonna üritused tekitasid üksnes metsikuid peavalusid. Listide taplus lõi hetkeks adrenaliini üles, aga peagi tekkis tohutu tüdimus ja ükskõiksus. Piirkonnad loodi üksnes paberil. Kohalikud valimised olid häving. Eurosaadik Tarandi roheliseks hakkamine tundus tore üllatus, aga see polnud erakonna võit.
Siis tuli Rapla. Kirjutasin toona, et kui saaksime uue juhatusega vastuoludest üle, oleks veel võimalik roheline erakond päästa. Ei teadnud kahjuks, et kolm Toompea vahvat meest olid juba samal üldkogu õhtul otsustanud meile noa selga lüüa. Jätta nemad erakonnas võimust ilma! Ennekuulmatu. Ja nad otsustasid teha oma hävitustööd nii osavalt, et vastupanu lõplikult lämmatataks. Ei teadnud erakonna juhatus nende õõnestustööst esialgu suuremat. Loodeti taasluua vanadele ideaalidele vastav erakond. Kuid progress oli aeglane.
Ja läinud aprillis see siis juhtuski. Toompea koondas jõud ja asus kuule lennutama. Viskas mu vahvad kaaslased lihtsalt erakonnast välja. Ei tajunud me sel hetkel vastupanu mõttetust. Kirjutasime põnevil valimisprogrammi, lennutasime nooli kohtu ja äriregistri suunas, saatsime laiali pressiteateid. Teadsime, et õigus on meie ja arvasime, et erakond arvab samuti. Alles turvameeste üldkogul sai selgeks, et aparaadiga ei võidelda. Mõne napi nädalaga olid erakonna uuesti ülesehitajad muudetud osava propaganda abil lõhestajateks. Inimesed ei näinud labastest süüdistustest kaugemale. See oli otsustav kaotus.
Ja tegelikult ka lõpp. Oleksin pidanud juba siis lahkuma. Või vähemalt pärast augustis Rootsis tehtud otsust. Edasine pool aastat agooniat ja tulutuid pisilahinguid jäänuks olemata. Ei õnnestunud andestada ega unustada. Ootasin ja lootsin ometi viimseni. Kuni täiesti võõrast nägu ja tegu valimisnimekiri sundis vältimatult lahkuma.
Mida ma nende aastatega võitsin? Hulga imetoredaid sõpru, mõne kindla peale pikkadeks aastateks. Kogemuse kui julmalt poliitikat tehakse. Seda ka. Teadmise, et minust võib vahetevahel isegi kasu olla.
Mida ma nende aastatega õppisin? Et tagasihoidlik inimene on koosolekul kõlbmatu. Ja seda ka, et oma peaga mõtlemine on erakonnas mõeldav vaid teatud piirides. Minusugune jääb igaveseks opositsionääriks. Ei rahuldu ma sisimas labaste kompromissidega. Ning osutun mõnikord lihtsalt koostöövõimetuks.
Aga sellega on kõik. Minu erakonda ei ole enam.
Postitused
2 kommentaari:
Tjah. Mõtlesin ka ykspäev, et mis ma sealt siis sain? Palju toredaid inimesi ja hulga kasulikke kogemusi. Teadmise mõnest asjast ja inimesest, kellest eemale hoida. Polegi nii vähe.
Wow, oop oli rohelistes? Õigel ajal tulid ära. - Marat Sar
Postita kommentaar