31.12.08
Minu muusika 2008
Eks kuulasin ka vanemat musa - olgu siinkohal ära märgitud kolm Dave'i - Dave Edmunds, Dave Lindholm ja David Lindley.
Albumid:
Kirtana Rasa - Põhjataeva tuled
Miks peaks Eesti muusikat esindama Kirtana Rasa? Aga miks ka mitte? 2008 ei nautinud ma ühtegi teist Eesti artisti nii palju. Ehk näen kunagi laval ära ka.
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=123890272
The New Pornographers - Challengers
See võrratu Kanada bändi album ilmus tegelikult 2007, aga jõudis minuni alles lõppeval aastal. Bändis on neli erinevat lauljat ja kaks-kolm laulukirjutajat.
http://www.myspace.com/thenewpornographers
Psapp - The Camel's Back
See sakslase ja inglanna kooslus on tuntud selle poolest, et nad teevad oma elektroonilist muusikat mänguinstrumentidega. Toytronicaks nimetatakse. Olgu, aga neetult head laulud on neil ka.
http://www.myspace.com/psapp
Sam Roberts Band - Love At The End of The World
Taas üks näide mu Kanada-armastusest. Ütleksin, et aasta rockalbum. Aus, kvaliteetne musa. Kui Uued Pornograafid on pärit Vancouverist, siis Sam Robertsi punt Montrealist.
Elagu Kanada!
http://www.myspace.com/samrobertsband
Teddy Thompson - A Piece Of What You Need
Teddy on vana lemmiku Richard Thompsoni poeg, aga see tuleks kohe unustada. Ta kirjutab võrratuid laule. Loodaks ühel päeval teda Eestis esinemas näha. Oh, neid unistusi.
http://www.myspace.com/teddythompsonmusic
Thea Gilmore - Liejacker
Thea hääl paneb ikka mu südame põksuma. 12 uut meistriteost selle võrratu inglanna sulest.
http://www.myspace.com/theagilmore
Laulud:
Architecture In Helsinki - That Beep
Melbourne'ist, Austraaliast pärit indiebändil pole Soomega mingit pistmist. Aga see nende väike poppärl hakkas mind just nüüd aasta lõpul kummitama. Rohkem bändist miskit ei teagi.
http://www.youtube.com/watch?v=hmieVoMeqZM
Bellowhead - Fakenham Fair
See meeleolukas armastuslaul on üks mu suuri lemmikuid. Bellowhead teeb omapäraseid, puhkpillistet versioone vanadest Inglise traditsionaalidest. Fakenhami igakuised põllumajanduslaadad on muuseas päris kuulsad.
http://www.myspace.com/thisisbellowhead
The Black Crowes - Locust Street
90-te lemmiku ootamatu naasmine. Seda laulu kuulates rändad aga hoopis 70-te päikeselisse Californiasse. Näen vaimusilmas lintmakki, ookeanile avanevat verandat ja imekaunist tütarlast tugitoolis naeratamas.
http://www.myspace.com/theblackcrowes
Bo Kaspers Orkester - Dom tar dig ifraan mig
Imeilus armastuslaul Rootsi bändilt, mida olen juba üle 10 aasta armastanud.
http://www.bokaspers.com/bokaspersorkester
Calexico - Two Silver Trees
Olen kuulnud, et Calexico otsib inspiratsiooni igast maailma nurgast. Mehhikost Saksamaani ja vist otsaga Jaapanini välja. Selles imetoredas laulus on midagi orientaalset. Aga kõlbab hästi ka bändi koduosariigi Arizona kõrbemaastikul.
http://www.youtube.com/watch?v=sCA0_bNXAao
Death Cab For Cutie - I Will Possess Your Heart
Seda võiks vist lausa progeks pidada. Meenutab milleski paari aasta eest avastatud võrratut Secret Machinesi. Õppetund, kuidas ühte muusikateost ehitama peab. Videos paraku kärbitud lühiversioon.
http://www.youtube.com/watch?v=JmS0Kjxs2v4
Duffy - Mercy
Ei saa üle ega ümber. Geniaalne poplaul vägagi korralikult albumilt. Noor daam tuli, nägi ja võitis. Jätab pikkadeks tundideks kaasa ümisema.
http://www.youtube.com/watch?v=1d4G-BVHpJ8
Elbow - Grounds For Divorce
Elbow ehk küünarnukk pole suurem asi nimi rock-bändile. Aga see raskest abielulahutusest pajatav paljukäijatud lugu on kahtlaselt kaasahaarav.
http://www.youtube.com/watch?v=dJgc3oTdFZA
The Feeling - Without You
Siirup mis siirup, aga kui autos mängima paned, siis lausa ootad kuni jõuab ülejäänu plaadi jälle temani kedrata. Lihtne meeldivus on ju poplaulu oluline komponent.
http://www.myspace.com/thefeeling
Fleet Foxes - Mykonos
Kui peaksin valima vaid ühe laulu aastast 2008, siis oleks see Mykonos. Ei leidu kriitikute paljukiidetud debüütplaadil, aga mulle avaldas suuremat muljet kui nende album. Meenub Zombies, Mamas and Papas, aa kuuekümnendad. Samas ikkagi ajakajaline.
http://www.myspace.com/fleetfoxes
Florence and the Machine - Kiss With The Fist
A kick in the teeth is good for some, a kiss with a fist is better than none. Ega rohkem ei peagi kommenteerima.
http://www.youtube.com/watch?v=tpsDegqioVA
The Fratellis - A Heady Tale
Korralikku rock'n'rolli kohtab tänapäeval vähe. Glasgow'st üks vähestest allesjäänud eksemplaridest.
http://www.youtube.com/watch?v=bvkLZTGRe0E
Gary Louris - Vagabonds
Gary on Jayhawksi seljataha jätnud. Uus plaat on intiimsem, aga kuratlikult armas nagu Minneapolise geeniuse laulud ikka. 2009 toob taasühinemise Mark Olsoniga. Tasub oodata.
http://www.youtube.com/watch?v=a0TCcXP8Wvo&feature=channel
Hayes Carll - Girl Downtown
No üks kantrilaul peab ikka ka valikusse mahtuma. Katie ja Billy kohtuvad ja no arvake aga, mis edasi saab. Just.
http://www.myspace.com/hayescarll
Herman Dune - Baby Baby You're My Baby
Lühike, täiuslik. Kõlbab kasvõi iga päev kümme korda kuulamiseks. Parema tuju nimel.
http://www.myspace.com/therealhermandune
Ian Hunter - Brainwashed
No mida põrgut vanamees, mis sa pungid! Aga vau kus Ian alles pungib! Peaks minema lähimasse ostukeskusesse mõnel kenal laupäeval ja selle laulu sõnu seal täiest kõrist kisama.
http://www.ianhunter.com/
Jenny Lewis - Carpetbaggers
Silvet ütleb, et carpetbagger tähendab poliitilist seiklejat või saamameest. Oh yeah. Milline rõõm on seda Elvis Costelloga kahasse lauldud lugu kuulata.
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=33871577
The Killers - Spaceman
Häbi on niigi ülipoppi bändi promoda. Aga tore laul on. Mis siis, et pisikest naapoleoni mängiv solist näeb erakordselt naeruväärne välja. Ülejäänud mehed vähemalt soliidselt karvased.
http://www.youtube.com/watch?v=kkfY58pWyOs
Les Amazones De Guinee - Wamato
Guinea naissõdurid avaldasid oma teise albumi. 40 aastat pärast esimest. Ehtsaid Aafrika rütme ja väga suurepärast pillimängu. Retour en force des Amazones!
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=399471425
Lindsey Buckingham - Love Runs Deeper
No eks ma olen muuhulgas ka Fleetwood Maci kuulates üles kasvanud. Ja Lindsay on vana hea Maci laulukirjutaja. Ega tema sooloplaadi saund teistsugune ole. 20-30 aastat tagasi oleks Love Runs Deeper olnud tohutu tohutu raadiohitt.
http://www.myspace.com/lindseybuckingham
Lucinda Williams - Real Love
Lucinda on fantastiline daam. Täiusliku albumi avaldas ta küll juba kümmekond aastat tagasi, aga uus Real Love rokib ka täiega. Ootamatult õnnelikuks saanud inimese laul.
http://www.myspace.com/lucindawilliams
The Raconteurs - These Stones Will Shout
Jack White'i ja Brendan Bensoni ühisbänd sai mulle alles sel aastal tuttavaks. These Stones Will Shout paneb ennast korduvalt kuulama.
http://www.myspace.com/theraconteurs
Rodney Crowell - The Rise And Fall Of Intelligent Design
Vana hea Rodney unistab sellest, et saaks olla USA esimene naispresident. Mehe uusima albumi esimene pool on tervikuna pea täiuslik - teisest poolest aga kahju.
www.rodneycrowell.com
Snow Patrol - Take Back The City
Sai seda millalgi siin blogis aasta lauluna tutvustatud. Korralikul pop-laulul on vaja anda kuulajale võimalikult hea esmaemotsioon. Selles on Take Back The City meister.
http://www.youtube.com/watch?v=ZSPxUjdoAjo
Supergrass - Rebel In You
21. sajandi üks mõnusamalt kõlavaid bände. Hands down, you're beautiful.
http://www.youtube.com/watch?v=i3O7_Fw8Vmg
Tift Merritt - Broken
Tift Merrit kirjutab rahulikke meistriteoseid. Selliseid, mis poevad hinge ja uuristavad sinus vaikselt pesa. Broken on võrratu näide.
http://www.myspace.com/tiftmerritt
Vampire Weekend - A-Punk
Lihtsalt üks väike võrratu reggae-punk.
http://www.myspace.com/vampireweekend
We Are Scientists - After Hours
Veel üks tore automakis kuulamise lugu. Juba esimene lause paneb kuulama: this door is always open, no one has the guts to shut us out.
http://www.myspace.com/wearescientists
The Zutons - Always Right Behind You
Zutons teeb sellist mõnusalt vanaaegse kõlaga musa. Ja laulud on pagana head.
http://www.myspace.com/thezutons
Punane peet pole rauaallikas - elagu kaerahelbed!
maks, toores 31 mg
päevalilleseemned 6,8 mg
kaerahelbed 5,5 mg
mandlid 5,2 mg
sojauba, keedetud 5,14 mg
nõges 4,4 mg
maksavorst 3,9 mg
uba, kuivatatud, keedetud 3,32 mg
sarapuupähkel 3,6 mg
uba keedetud kuivatatud 3,32 mg
rukkileib 3,2 mg
petersell 2,9 mg
maapähkel 2,9 mg
kanamunad 2,5 mg
rosinad 2,4 mg
hernes 2 mg
seesamiseemned 14,6 mg
vasikaliha 1,8 mg
küüslauk 1,5 mg
spinat 1,3 mg
kanaliha kuumtöödeldud 1,26mg
kuivatatud virsik 1,2 mg
punane peet 0,89 mg
sampinjon, konserv 0,84 mg
punane vein 0,82 mg
sealihast suitsusink 0,7 mg
kartul 0,67 mg
maasikad 0,5 mg
porgand 0,48 mg
lõhe soolatud 0,41 mg
seller leht 0,4 mg
kapsas 0,38 mg
tomatid 0,29 mg
õun 0,22 mg
greip 0,14 mg
piim 2,5% 0,04mg
PS: Tegelt sai see postitus inspireeritud kahest asjast. Kõigepealt mälestusest, et ma jätsin seltskonnas ühele järjekordsele peediülistusele reageerimata. Ja et sinul, armas H., hemoglobiin madal on :)
30.12.08
Blogiaasta tipphetked
1. Olümpiamängud.
Kaks teleka ja arvuti taga igavikku saadetud nauditavat nädalat.
2. Pagana hea film.
P.T. Anderson mõistab hukka mõlemad sambad, millel Ühendriigid seisavad: edasipüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse.
3. Lanzarotel sai Eestist lõpuks puhata.
Märtsiks oli mul kõigest viimseni kõrini. Laavaväljad tõid kergendust.
4. Palanga taasavastamine.
Lapsepõlvemälestused kohinal tagasi: 19 aastat hiljem.
5. Tema Bobilikkus Tallinnas.
Isiklik elamus sai mitmel põhjusel rikutud, aga lihtsalt see fakt, et ta siia üldse tuli.
6. Obama võit.
Ma vist ikka päriselt ei uskunud, et nii imeline sündmus teoks võiks saada.
7. Kortslehe viimne tants.
Midagi sai minu ja roheliste vahel pöördumatult läbi.
29.12.08
Aga tegelikult?
Palestiinlased on Iisraeli kolonialismi õnnetud ohvrid.
Vägivald ei peatu enne kui palestiinlased sellele ise lõpu teevad.
Uuematest ulmekatest ja reisikirjadest
Igatahes olin mina täna hommikul täis hakkamist leida endale ka kohe teine osa. Et äkki kuskilt veebist annab tõmmata. Aga vat see mis alles kirjaniku peas on, see on kättesaamatu :) Järg tulevat alles 2009 sügisel. Ja kesse teab, millal eesti keelde tõlgitakse. Peab siis kuskilt inglisekeelse hankima. Ei aita alati veebiavarused.
Kunnase Gort Ashryn oli veel parem lugemine. Isegi kogu selle sõjataktikalise vahejutu juures oli see naisterahvale huvitav. Mulle on muidugi alati meeldinud kauges tulevikus toimuvad kosmosesaagad. Mida suurem tellis, seda parem. Pidevat tabasin end mõtlemast, et mida küll Ohpuu sellest raamatust arvaks - seda oleks huvitav lugeda. Ja isale peaks ka viima, talle kindlasti meeldiks.
Eriti huvitav oli idee sellest, et kuidas kolme täiesti erineva rassi (kes vajasid elamised absoluutselt erinevaid tingimusi) impeeriumid võiksid asuda ühes ja samas ruumiosas. Suurepärane näide sellest, mis vahe on kompromissil ja tegelikul win-win lahendusel.
Ja siis veel üks reisikiri - Minu Alaska. Esiteks oli mul huvi juba ainult selle pärast, et see on Petrone kirjastuselt. Teiseks oli maanurk huvitav - ega ma tea Alaskast midagi. Ja kui ma ta kätte võtsin, siis ma sain aru, et millise uue dimensiooni annab ikkagi juurde see, et tegemist ongi eesti keeles kirjutatud raamatuga, mitte tõlketeosega. Sõnamängud, viited kodulinna nurgakestele, nüansid - väga mõnus. Mitte, et see raamat oleks nüüd erilise sõnameistri kirjutatud aga ta pani mind sellest mõtlema.
Ja hea raamat oli. Ostke!
Pühad-sünnipäevad läbi
Parasjagu sai vaba aega nautida. Kingitud raamatuid poole 4ni öösel loetud ja unereziim sassi aetud (katusega z ma ei julge enam kasutada, see sindrima blogger kustutab kogu postituse selle klahvikombinatsiooni peale). Aga siis pühademeenutusi eestpoolt tahapoole.
Kõigepealt just tulime kinost, nagu Hajameelnegi siin juba muljetab. The Day the Earth Stood Still oli minu jaoks üle ootuste film. Ju mu ootuste latt oli siis madalal. Ilusad "Noa laevad" olid - need kerad, mis üle maailma kõikjale ilmusid. Ja see Klaatult kuuli välja opereerimise osa oli ka täitsa hea. Aga kogu suhete osa oli väga skemaatiline. Kindlasti oleks parema lapsnäitleja leidnud sellesse ossa (või oli tal väga kehv juhendaja...). Kõige jaburam oli muidugi ökoteema sisse toomine - kogu lause selle kohta oli, et inimene hävitab Maa. Ei midagi spetsiifilisemat - oleks ju võinud mingi selleteemaline arutelu olla. Aga jah, nagu me pärast omakeskis arutasime, kogu selleteemaline info ju võib aeguda. Ja ruttu. Helbi siis seda suppi paari aasta pärast. Mida üldisem, seda turvalisem. Aga igavam.
Enne seda käisime maal ja saime vahelduseks Tallinna pea mustale maale ka lumes sumbata ja oma kuuse ise metsast ära tuua. Ja mitte lihtsalt kuuse vaid sellise, mille puudumisest suurt lugu pole. Kasvas teine suurte puude all ja viimase aasta kasv oli ka vaid kolmandik või isegi neljandik teistega võrreldes. Varsti oleks kängu jäänud ja ehk äragi kuivanud. Nii ta meile koju jõudis - üks külg on nagunii vastu seina ja nii pole ka ühest poolpaljast küljest suuremat lugu. Diivani pealt tundub kõik täiuslik!
Koduteel oli nii mõnus siin-seal peatusi teha ja sõbrad üle vaadata. Viskasime nalja, et nii võikski Eestit läbida - iga 50km tagant kuskil tuttava juures pooletunnise peatuse teha.
Aga paljukest me ise seda külakosti viisime - ise saime hoopis huvitavamat igatahes vastu. Kõigepealt leivajuuretise (jätkan oma eelmise aasta katsetusi, vt leivateo muljeid) ja veel imehead rulaadi koos kopsupasteediga. Üle pika aja tuli leib enam-vähem, tüüpiline viga kiusamas - liiga vähe soola.
Ja enne seda oli sünnipäev. Peaaegu juubel (mina neid ei usu, kes ütlevad, et enne kui 50 kukkunud pole, ei tohi juubeli sõna kasutada). Ise ei saa midagi aru, et nüüd on siis vanus hoopis 3-ga algav number.
Oktoobris mõtlesin, et kui head mõtet ei tule, mida peol teha, siis ei hakka üldse pidama. Aga tuli enda arvates mõte - noh selline enam-vähem. Et teeks paar giidiga tuuri vanalinnas. Nii alustasimegi sünnipäevakambaga Ingeri bastionitest Anne-Malle Halliku eestvedamisel. Mulle tegi alguses nalja, et üle poole meile ettenähtud tunnist kulutas ta maa peal ära (et siis maa all nagu pole midagi rääkida). Pärast selgus, et ta arvas, et tal on poolteist tundi aega... Tjah, aitäh telefonineiu, kelle kaudu ma seda ekskursiooni broneerisin. Ühel hetkel oli kell seal maal, et tormasime ummisjalu Toompealt kuuse alla Jüri Kuuskemaaga kohtuma - kes oli meid vist jällegi ära unustanud.
Ja kui Kuuskemaa oli 20 min meiega lihtsalt Raekoja ees seisnud ja loengut pidanud, siis kirusin juba mõttes, et oleks teadnud, oleks auditooriumi hankinud. Linna talle taustaks vaja polegi. Aga natuke ikka linna peal ka ringi liikusime. Hea boheemlane on ta ka. Umbes veerand tundi enne meie aja lõppu meenub talle minu palve, et võiks Balthasar Russowist rääkida. Parem hilja kui mitte kunagi olen minagi alati arvanud!
Väga peenetundelised meie linna giidid just pole. Üks räägib neegritest kohati jumal teab mida ning teine sutsuke irooniliselt (või lihtsalt provotseerivas stiilis?) Kristusest. Saaks ju naatuke teisiti - kus sa tead, et kes sul seltskonnas on. Heakene küll, mustanahalisi ju polnud ja seda oli ka näha, aga kristlast ju kaugelt ei tunne. Või krišnaiiti, kes ka oma portsu jutu sees kätte said.
Kokkuvõttes oli mul huvitav - tõeliselt. Ma tavaliselt ei viitsi nii pikalt ühe koha peal seista, ikka tahaks ühel hetkel tagumiku maha toetada. Aga nüüd oli nii huvitav, et ei tulnud meelde jalgade väsimusele mõeldagi. Rahvast tuli seinast seina tagasisidet :) Osaline muljetab siin.
Igatahes - mul on kindel plaan järgmise aasta alguses mingi uus ekskursioon korraldada ja seekord siis juba kõik kulud ekskursantide vahel ära jagada (andke märku, kui potentsiaalseid huvilisi on). Paneks mingi segaseltskonna kokku.
Controvento jätkas üllatuste rida - nimelt hoolimata sellest, et ma olin rääkinud neile, et ma sünnipäeva pean, oli meile kenasti 2 eraldi lauda kaetud. Täiseti absurdne minu jaoks. Ma ei tea, et kas mina olen lihtsalt pea viimased 30 aastat olnud igasugu ürituste ja peolaudade orgunni sees, aga selline asi oli ikka totaalselt jahmatav minu jaoks. Õnneks said nad lõpuks aru ja veerand tunniga saime ikka kõik ühe laua taha.
Ma sain tegelikult paar päeva hiljem aru, et see tore laupäev oli. Seal sees olla oli ikkagi väsitav.
Kingitused on vägevad olnud. Kõigepealt kokku 1300.- eest kinkekaarte – jehuu Apollo, siit ma tulen! Ma saan aru küll, et ega nüüd hirmus palju selle eest ei saa, aga tavaliselt ma selliseid summasid raamatupoes ei kuluta (erinevalt Hajameelsest, keda on tõeliselt jahmatav raamatupoes möllamas näha :). Kuigi tahaksin ja olen vist isegi paar korda endale lubanud, et vat kui järgmise tulemuspalga kätte saan, siis kulutan sealt miski korraliku osa raamatupoes. Aga ikka on mingi reis silme ees, kuhu seda tundub mõistlikum olevat paigutada.
Ja siis veel imehea L’Occitane kreem (vist see, ei viitsi teise tuppa täpsustama minna), mesi, lauamänge 2 tk, Nepaali kott (sobib hästi meie Nepaali jakkidega kokku!), ammuotsitud köögitaburetid (jee – see vana jurakas lendas poolteist aastat hiljem kui planeeritud minu köögiust välja), kaelakee, juturaamat ja kokaraamat, küpsetusvormid.
Ei mingeid münte. Siiani. Aga ma veel loodan :)
23.12.08
Rondellus ja Doro vat
Kõigepealt käisime Nigulistes Rondelluse keskaegse jõulumuusika kontserdil. Veider paik see Niguliste, polnud sinna aastaid sattunud. Astudes keldris asuvasse garderoobi, unustad hetkeks, et tegemist on kirikuga. Sisustus on puhas 70-te lõpu N. Eesti a la Linnahall. Trepist üles kõndides astud kirikusse siiski ja sisened vastavalt pühalikku õhkkonda. Lugude vahel ei plaksutata, tulesid ei kustutata, iga väiksemgi köhatus ja nihelus on tohutult hästi kuulda. Siin ennast vabaks lasta ei saa.
Aga ei sest hullu, sest Rondelluse muusika on imeilus. Naishääled kõlavad imelises akustikas ingellikult, vanad pillid avitavad kaasa. Suled silmad ja oled keskaegsel pidusöögil või hoopistükkis kloostri paksude müüride vahel. Loost olenevalt. Vahel on ju laul sügavalt pühalik, vahel jälle kuuleme omaaegset tantsumuusikat.
Veidi häirib, et muusikud publikuga ei suhtle. Suurepäraselt sobiks väike tutvustus sellest muusikast, mida nad mängivad. Mõni sõnagi. Aga küllap peavad laulud enda eest kõnelema. Lõpus kõlab pärast pikka pinevat vaikust ka vabastav aplaus. Ja isegi lühike lisalugu!
Ja siis külma tuult trotsides koššerrestorani Moses, mis teatavasti asub Karu tänava sünagoogi allkorrusel. Omamoodi pühalik on õhkkond sealgi. Valvuri valvsa pilguga all tuleb läbida metallidetektor. Palju inimesi siin täna õhtust ei söö. Silma hakkab Eino Baskin vene keelt kõneleva daamiga. Menüüst ei oska muidugi midagi valida. Aga lõpuks tundub üks roog huvitav - Doro vat (täidetud kana - Etioopia juutide toit) teravamaitselise kastme ja keedetud kartuliga. Tasub proovimist?
Jõuame kõnelda kaua Pariisist, jälgida kuidas kõrvallauda tuuakse üks toidukäik teise järel, juua palju õlut, vett, mahla, kuulata Iisraeli estraadi. Kuni pea tunnise ootamise järel toit lõpuks saabub. Ja oo - oli teine ootamist väärt! Taldrikul kõrgub lausa väike küngas. Kõige all kiht küpsist, siis sibul, seller, vapustavalt hea tomatikaste, muna, kartul ja lõpuks suus sulav kanaliha. Minu jaoks hoopis uus maitseelamus ja parim õhtusöök üle hulga hulga aja. Mmmm... Kõht lööb veel praegugi nurru.
Ma ei ole mingi eriline gurmaan, aga Moses paistab väärt restoranina. Kunagi tahaksin sinna tagasi.
22.12.08
See aeg aastast vol 4
Oli ilus päev
Üks minu jaoks tundmatuks jäänud proua vedas meid mööda niiskeid Tallinna bastione ja siis Jüri Kuuskemaa ise manas silme ette pildi kaua kadunud linnast. Kuuskemaa on võrratu giid. Kogub grupi raekoja sammaste alla kokku ja lihtsalt asub kõnelema. Haarates juba paari minuti kuulaja rännakule kaasa. Keskaegsest tarbijakaitsest, Suure Gildi pidusöökidest, Balthasar Russowi päevist Pühavaimu kiriku õuel.
No muidugi küsib ta oma teenete eest kena kopika. Aga küllap on elamus seda väärt. Pidusöök Controventos samamoodi. Sünnipäevalapsele oli kõigi olulisem, et külalistel oleks põnev ja hea olla. Paistis, et eesmärk õnnestus. Keset kõige hallimat ja pimedamat aega pole just lihtne inimesi kaasa haarata. Aga kui väga tahta, saab hakkama.
Igatahes suur tänu teile kõigile, et mu armsale Jutikule rõõmsa päeva pakkusite.
19.12.08
See aeg aastast vol 3
1. B.B. King - Back Door Santa
2. Dave Edmunds - Run Run Rudolph
3. Leon Redbone/Zooey Deschanel - Baby It's Cold Outside
4. Barenaked Ladies - Christmastime (Oh Yeah)
5. Bright Eyes - Blue Christmas
6. John Lee Hooker - Blues For Christmas
7. Leon Redbone - Christmas Island
8. The Pogues/Kirsty McCall - Christmas In New York
9. Rogue Wave - Christmas
10.Rosie Thomas - Why Can't It Be Christmastime All Year
11.Leon Redbone - Let It Snow
12.Sex Pistols - Punk Rock Christmas
13.Zee Avi - No Christmas For Me
14.Leon Redbone/Dr. John - Frosty The Snowman
15.Loreena McKennitt - A Winter Garden
16.They Might Be Giants - Santa Claus
17.Leon Redbone - Sittin' By The Fire
18.Glasvegas - A Snowflake Fell (And It Felt Like A Kiss)
19.Bruce Springsteen - Santa Claus Is Coming To Town
20.Thea Gilmore - December In New York
21.Leon Redbone - Winter Wonderland
Ütlemata toredad laulud kõik. Kui mõni ette juhtub, kuulake kindlasti. Paari-kolme neist vast mängivad ka Eesti raadiojaamad.
Ja siis, juba hilja hilja õhtul juhtusin aga Soome 1 kanali pealt nägema ühte päris armsat jõulufilmi. Märksa vähem siirupist kui tavaliselt. Sellist suurte märgade silmade filmi. Nimeks "Noel".
18.12.08
Kas looduskaitse lõpp on roheliste lootus?
Vastu sõdisid sellele uuendusele vaid kaks pisikest erakonda: allakäigutrepil olev Rahvaliit ja rohelised. Rohelised ütlevad, et tänane oli looduskaitse lõpp. Aga võib-olla oli see meie jaoks hoopis mingite ähmaste uute lootuste algus? Sest kusagilt peab erakond uut jõudu ja toetust leidma. Ehk tuleb see siis sügavalt laanest. Eks sealgi möirgab karudena haritud, aga vaeseid inimesi üksjagu. Ja on kuulda, et just tark, aga vaene võib kõige tõenäolisemalt rohelisi valida.
17.12.08
See aeg aastast vol 2
Kaunis tubli giganditapmine
Mäng oli igavavõitu, kuni 60. minutil Bournemouthi äsja sisse vahetatud ründaja Brett Pittman vastasele selja tagant sisse sõitis. Punane kaart ja ei miskit seletamist. Blyth võttis kontrolli enda kätte ja nagu ilusas muinasjutus lõi Ged Dalton 89. minutil võiduvärava. Õieti oli see koduklubi ainus väravavõimalus kogu mängus. Nüüd ootab Blythi ees unelmate kohtumine Blackburniga Inglise vuti kõrgemast liigast, Premierist. Blyth mängib viis liigataset madalamal.
Tore oleks siia kirja panna üks lugu, mis otsapidi Blythi klubiga seotud. 1996. aastal sai mees, kelle nime mina suu sisse ei võta (põhjus: mu lemmikklubi Liverpooli põhjaviimine aastatel 1993-1994), huvitava telefonikõne. Helistas tollane suur vutitäht George Weah ja pakkus Southamptonile suurepärast Senegali koondise mängijat nimega Ali Dia. Meest sõnast, härga sarvist. Mängijaga tutvumata tegi Southampton Diaga kohe lepingu. Saabus siis Ali Dia lõunarannikule ja astus kohe Premieris Leedsi vastu areenile. Mehe debüüt ja ühtlasi viimane esinemine kõrgliigas kestis 22 minutit. Kõik vaatasid ammulisui, mis toimub. Ali Diad peetakse kõige kehvemaks mängijaks, kes kunagi Premieris platsil käinud.
Southamptoni naljanumbrist managerile ei olnud helistanud muidugi George Weah (Ali Dia agent tegi natuke nalja), Ali Dia polnud Senegali koondisest undki näinud, selle asemel oli ta mänginud kauges Kirde-Inglismaa klubis nimega... Blyth Spartans. Tõsi, sealgi vaid mõne üksiku mängu.
Ja kui nüüd peaks juhtuma selline naljakas lugu, et Blackburni asub juhendama seesama "tipptreener" ja karika 3. ringis astub vastu vana tuttav Blyth. Heh, paremat stsenaariumi on raske välja mõelda. Loodetavasti on hiljem ärijuhtimise alal ülikooli lõpetanud Ali Dia publiku hulgas.
15.12.08
Kingaviskamise päev
12.12.08
Meelehea pakkumine
11.12.08
Hercule Poirot istus publiku hulgas
Enesetapp või jõhker mõrv või hoopis õudne õnnetus jäi siiski õnneks sündimata, sest nuga ei tabanud veeniarterit.
10.12.08
Kingiärevus
Nii leian siis tänagi end mingist Viru tänava lõhnakauplusest. Jasmiin, roos, lavendel - kümneid potsikuid, igaüks mitusada krooni väärt. Müügitöös vilunud näitsikud hüppevalmis iga kord kui veidi pikemaks uuringuks peatun. Aga eks ma sama targalt kõnnin välja kui sisse tulin. Ei tunne seda värviliste potsikute maailma.
8.12.08
Tore PÖFF oli sel aastal!
***
Hirmõnnelik, Taani
Esimene pöffi film ja ka esimene Tasku ning Cinnamoni külastus. Kuna film ise suht lahjaks jäi, siis olekski tahtmine hoopis selleast majast rääkida... aga ega sest ka midagi rääkida pole.
Filmi kuskil pärapõrgus toimuv tegevus jätab väheusutava mulje - ühestükkis lõpuga. Ükski näitlejatöö ka silma ei jäänud. Kohustuslik masendav (pöffilik) taust - hallikas ja päikeseta sügisene loodus.
Võib-olla ei meeldi mulle ka sellepärast see film, et mulle ei meeldi vaadata-kuulata stroorisid, kus tegelaskuju ennast järjest põhjalikumalt sisse mässib. Kohati kogemata ja kohati varem tehtut parandada püüdes - mis muidugist kasuks ei tule.
Kui peaks meie kinodesse tulema - ei soovita.
Vicky Christina Barcelona, USA, Hispaania
Särtsakas. Lääneliku ja seega tuttavliku filmikeelega. Veelkord sain aru, mulle täitsa meeldivad need Woody Alleni filmid, kus ta ise ei mängi. Kuigi Christinat närviliselt lennukis seletamas ja kätega vehkides nähes tuleb silmade ette see kõhetu kuju - täpselt tema žestid!
Näitlejad on tõesti head - lugu on enam-vähem.
Ei ole miski kauaks meelde jääv film, kuid tasub piletiraha igatahes ära.
Lõvipoeg, Austraalia, Pakistan
Selle amatööridega tehtud filmi põhiväärtus peaks vist siis olema koht, kus seda filmiti. Salaja. Võimud oleks tõenäoliselt pahaks pannud. Mulle täitsa meeldis see poiss, kes peaosa mängis. Palju asi jäi minu jaoks ähmaseks just kultuurierinevuste tõttu - nii palju oli pinna all liikuvat infot, millest ei saanud aru või mille olemasolugi (tõenäoliselt) kohati ei osanud aimata - sest lihtsalt ei tunne seda kultuuri. Päris mitu korda tekkis filmi jooksul küsimus, et miks ta nüüd siis nii tegi...
Kui see tuleks meie kinodesse jooksma - soovitan kõhklusega. Selle filmi väärtus on mõnevõrra antropoloogiline (kuigi see pole dokumentaalfilm).
Valgete ööde pulmad, Island
Tõenäoliselt saab pöffi ajal just seetõttu vägeva filmielamuse, et sa ei tea midagi sellest filmist, mida vaatama lähed. Ja seega pole ka eriti ootusi.
Selleks Islandi filmiks olid mul kahjuks jõudnud ootused tekkida ja seetõttu tagantjärele - pisuke pettumus. Ei mingeid lubatud kauneid Islandi vaateid (taas pöffilikult kohustuslik hall sügisene ilm). Natuke ergastas see, et ajalõng oli sassi aetud - läbisegi jooksis olevik ja minevik. Ja päris veider paaripanemine - sügavas vees, kirikuõpetaja meeste õlgadelt iga hetk merre plartsatamas. Miski sügavus jäi minu jaoks puudu.
Gulabi kuulujutud, India
Sutsuke valesti tõlgitud. Talkies pole siin kuulujutud vaid hoopis helifilm. Vaadati seebikaid, rohkelt. Ja Gulabi hütis käis enamik tegevust. Moslemist ämmaemandat mängis väga sümpaatne ja hea miimikaga näitleja. See oli täitsa tore film! Pikavõitu ehk, jõudsime mitu satsi tukkuda...
Humboldti maa, USA
Juttu oli hoopistükkis Humbolti maakonnast, kus nähtavasti on levinud kanepikasvatus. Kusjuures päris osav - metsas muu taimestiku hulka sinna-tänna mõni põõsas susata. Ignorantne möödakäija, kes juhuslikult sinna sattuda võiks, ei saa midagi aru.
Loodus tekitas soovi selliseid võimsaid metsi oma silmaga näha! Selles mõttes pöffilik lugu, et näidatakse mingit subkultuuri, mis võõras. Aga mittepöffilik, sest suht helge. Ja tuttavas filmikeeles.
Suvetunnid, Prantsusmaa
Ma olen eluaeg prantsuse filmidesse pika hambaga suhtunud. Enamasti nad lihtsalt ei sobi minuga kokku. See oli aga täitsa enam-vähem. Väga südamlik perekonnalugu. Mina samastasin end vist enam raskeid valikuid tegevatest lastest vanima pojaga, kes oleks eelistanud, et ema maja koos selle sees oleva ajalooliste esemete jms oleks tervikuna säilinud ja pere kätte jäänud. Aga raha on vaja. Ja nii see kõik laiali kantakse.
Äkki see film meeldis mulle seetõttu, et siin oli ebaprantslaslikult vähe emotsioone?
Lumi, Bosnia-Hertsegoviina, Saksamaa, Prantsusmaa, Iraan
Arvatavasti minu lemmikfilm sellelt pöffilt. Tänu peategelasele - kangele noorele naisterahvale, kellele kogu küla toetus. Mis sest, et ta oli nagu teisedki just leseks jäänud ja elas ämma armust tema majas. Tänu sellele filmile sain ma ka targemaks selle maanurga ajaloo alal.
Väga mõjuv. Nii lootus kui meeleheide.
Jumaldamine, Kanada
Kanada filmid on mulle enamasti meeldinud (võta siis kinni - olen ma sattunud siis sealsete mitteprantslaste toodangut tarbima?). Nii ka see. Lugu veereb ja veereb vaatajat eksitades vasakule ja paremale, võta siis kinni, kes õiget juttu räägib.
Absurdistan, Saksamaa, Aserbaidžaan
Meeletu külaelusaaga. Ratsionaalsele õhtumaakultuurist pärit inimeseloomale võib ajudele hakata. Aga kokkuvõttes tore muinasjutt, kus jutustajal on suur roll. Peategelased väljendavad end kas üksikute sõnade, lausete või harvaesinevate monoloogide abil. Dialoogi eriti pole.
Algus ja kõpp olid kõige ootamatumad ja muigelekiskuvamad.
Eeden, Iirimaa
Iirimaa abielupaari lugu, mis oli ehk kõige mainstreamilikuma teemaarendusega. Kuigi kõhedusttekitav - kuidas inimesed sedasi üksteisest lahku kasvavad? Nad ise ei saa arugi, et miks see juhtus.
Rachel abiellub, USA
Kõige emotsionaalsem nähtud filmidest. Ja teemad, millest räägitakse, on karmid. Noorema venna õnnetu surm ja süüdlase otsimine, sõltuvus, armukadedus, igavene mure oma lapse hakkamasaamise pärast. Ja selle kõige taustal pulmade korraldamine ja ka pulmad ise - jumal teab mis stiilis. Igatahes väga rõõmsas ja südamlikus. Ekraanilt jookseb läbi suur hulk inimesi, kuid ikkagi jätab see lugu intiimse mulje. Võib-olla oleks tahtnud peigmehest natuke enam teada - see tegelaskuju jäi skemaatiliseks.
Happy-Go-Lucky, Suurbritannia
Paljukiidetud ja varemräägitud pöffi avafilm. Meil oli ta hoopis lõpufilm. Toreda idee ümber oli see lugu ehitatud - ületamatult optimistlik peategelane ja maailmamuutja.
Aga kuna jälle minu ootused olid üleval, siis lootsin enamat... Aga tasus ära näha küll.
Õnnelik 13
Selle filmi peategelane püüab teisiti. Alati naerda kui targem oleks vait olla. Naerda isegi siis kui targem oleks vihastada. Filmi meeldejäävaimad stseenid on tegelikult rõõmu ja viha kahevõitlus peategelase ning tema sõiduõpetaja vahel. See on armutu heitlus. Mis jääb lõpuks vist ikkagi viiki. Sest tundugu vihkamine kui naeruväärne tahes, inimese südamest seda kergesti välja ei juuri. Kui on põhjused. Alati ju on... põhjused.
Leigh film ei ole kaugeltki üdini optimistlik, aga Sally Hawkinsi mängitud rõõmurulli hakkad tahtmatult armastama. Sest ta ei ole ullike, tema eluviis on teadlik valik. Halbade emotsioonide ignoreerimine on aeg-ajalt vägagi tervislik.
Kokkuvõtteks võib küll öelda, et oli õnnelik 13. Mitte ainsatki halba filmi ma ei näinud. Igaühes oli midagi peidus. Muidugi ei vaadanud ma ühtegi auhinnatud linalugu. See on juba traditsioon, et neid ma välja valida ei oska või siis ei tahagi. Aga ehk nii ongi parem. Näitab lihtsalt seda, et Pöffi üldtase oli sel aastal kuratlikult kõva.
Oma paremusjärjestuse panen teie ette ikka ka. Ütleme nii, et 10 palli skaalas alla 5ei annaks neist ühelegi. Täit kümmet muidugi ka mitte. Esimesed 7 saaksid ülitublid hinded 8 või 9. Filmidest lähemalt saate mu viimase nädala postitustest lugeda.
1. Lumi.
2. Rachel abiellub.
3. Valgete ööde pulmad.
4. Jumaldamine.
5. Vahepealsed päevad.
6. Humboldti maa.
7. Happy-Go-Lucky.
8. Lõvipoeg.
9. Vicky Cristina Barcelona.
10. Suvetunnid.
11. Absurdistan.
12. Gulabi Talkies.
13. Eeden.
Selliseid pulmi sooviks isegi
Filmi peategelane on tegelikult hoopis Racheli õde. Väga noorelt oma elu kihva keeranud uimastisõltlane, kes põhjustas aastaid tagasi pilves olles oma väikevenna surma. Aga perekond armastab ja hoolib ikkagi. Vaatamata tülidele ja pea andestamatuna tunduvale teole. Rachel ei kannata oma õde silmaotsaski, kuid armastab teda veendunult ja kompromissitult. Ja pulmapidu tähendab üleüldist õnnehetke. Pulma kujutataksegi selles filmis kui kõigi osaliste, nii rohkem kui vähem tähtsate, vapustavat rõõmupidu. Nali ja naer. Sügavad tunded ja rumalad naljad. Kõik peavad ennast hästi tundma. Ja tunnevadki. Kasvõi see maagiline minut kui Sidney abiellumisrituaali täites esitab mahedal häälel esimese salmi Neil Youngi laulust "Unknown Legend".
Räägitakse, et Anne Hathaway olevat Kymi rolli eest üks naispeaosa Oscari kandidaate. Miks ka mitte. Kuigi selles filmis mängib hästi kogu ansambel. Anne meenutab mulle siin veidi noort Winona Ryderit. Kuigi Winona oli muidugi minu põlvkonna tüdruk ja seepärast mulle palju kallim.
"Rachel abiellub" peaks olema õppematerjaliks igale multikultuurilise ühiskonna arvustajale. Ja inimvihkajale ka. Me oleme toredad, mõnusad, mõtlevad olendid. Võimelised armastama. Piiritult. Kui vaid tahame.
Iirlaste raskest elust
Õudseks teeb tänapäeva elu muidugi totaalne alkoholisõltuvus. Ilma joomata ei suuda lõõgastuda. Võtab mees, võtab naine, võtavad mõlema sõbrad. Samas ei puudu selles filmis positiivne. Näeme kui palju võib abi olla sõpradest. Näeme, et perekond on inimese jaoks siiski kõige tähtsam. Kui vaid jaksaks igapäevast koormat vedada.
7.12.08
Muinasjutueastern
Taolise koha võib leida ükskõik millise suurlinna metroojaamast. Mõned kohalikud türklased kõvahäälselt vestlemas, taustaks hirmus, aga atmosfääriga täiuslikult sobiv Türgi tümps. Pisikese sööginurgakese sisustus kah muusikaga võrreldav. Plastmasskardinad, plastmasslagi, plastmasspalmid nurgas kössitamas. Pakutav kebab on päris maitsev, aga külm. Eesti inimesed pole veel harjunud oma õhtuid sellistes kohtades veetma. Aga küllap õpime.
Aserbaidzhaan pole kuulus filmiriik. Ka "Absurdistan" on tehtud sakslaste ja grusiinide külluslikul kaasabil, aga ikkagi minu esimene kogemus aseri kinost. Päris võluv muinaslugu väikesest unustatud mägikülast, kus katkine veetoru virgad naised ja laisklevad mehed omavahel põhjalikult tülli ajab. Tekib vesternilaadne vastasseis, millele lahendust üritab leida vaid üks noormees. Ühtlasi näeme klassikalist tüdruku ja poisi lugu. Läbi metsikute katsumuste muinasjutulise õnne suunas. No teate küll. Mees peab ju näitama, et on naise armastust väärt.
Millegipärast räägitakse kinolinal vene keelt. Võib-olla turunduslikel eesmärkidel. Aga ei sest miskit, peaosa mänginud neiu paistab vähemalt nime järgi hoopis tshehhi päritolu. Nii et eks see ole eurofilm niikuinii. Ja vene keel on ometi ju suur Euroopa keel.
Aga miks Absurdistan? Augustis 1990 kutsus New York Times niimoodi Nõukogude Liitu.
Meistri mõistujutt
Oma õpetaja õhutusel räägib poiss loo klassikaaslastele, jättes ütlemata, et see on väljamõeldis. Ja riputab internetti ka veel. Ning jälgib seejärel pentsiku huviga sõprade ja nende vanemate seas tekkivaid vestlusi.
Hoomamatu elegantsiga harutab Egoyan poisi mineviku lahti. Saavad selgeks täiesti ootamatud sidemed poisi enda, tema eeskostjaks oleva onu ning salapärase kooliõpetaja vahel. Meie ette joonistatakse inimlik tragöödia, mis jätab poisile vaid kibedad mälestused. Kes on selles loos õieti kangelane, kes kurjategija?
5.12.08
Unustusse vajuv Bosnia
Bosnia film "Lumi" pakkus mulle senise Pöffi suurima elamuse. Selles väikese mägiküla sõjajärgset traagikat kujutav loos pole iseenesest midagi erakordset. Aga ta leiab otsetee südamesse.
1997, kaks aastat pärast sõja lõppu Ida-Bosnias. Küla mehed ja poisid on serblaste poolt tapetud, alles on vaid naised ning üks vana mees ning üks imekombel pääsenud kõnevõimetu poisike. Kobarkinos kohal viibinud näitleja Zana Marjanovici sõnul suuresti tõestisündinud lugu. Naised pole siiski loobunud elamast. Kasvatavad marju ja juurvilja, valmistavad moose. Mitte, et seda kaupa keegi ostma ruttaks. Aga päevad saavad kuidagiviisi sisustatud. Kuni tekib korraga koguni kaks pääseteed. Maanteel kohatud veoautojuht lubab kogu naiste toodangu ära osta. Ja samal päeval külasse saabunud serblane pakub võimalust maa võileivahinna eest suurkorporatsioonile maha müüa. Keeruliste, pealesunnitud valikute aeg. Igaüks peab otsustama.
Filmi naistüübid on kõik erinevad ja nende käitumist ning omavahelisi suhteid on väga põnev jälgida. Lisaks õhkub kinolinalt mingit veidrat rahu ja elus olemise paratamatust. Sa pead kõigest hoolimata jätkama.
Asjadest ja inimestest
Ema surma järel pidid nimelt kolm last otsustama, mis teha edasi onust jäänud antiikmööbli, kunstiesemete, lauanõude ja seda kõike ümbritseva laguneva majaga. Ilma üleliigsete tülideta otsustati see lihtsalt maha müüa. Selgus, et igasuvise perepuhkuse veetmise koht oli vaid ühele neist kolmest oluline. Ja tallegi mitte piisavalt. Pole vist eriline üllatus, et hoopis järgmine põlvkond ning majas teenijaametit pidanud vana naine jäid minevikku palju rohkem taga igatsema.
See film kõneles nii mõnegi sõna tänapäeva inimeste ükskõiksusest ja hooletusest. Ning sellest globaliseerumisest muidugi ka, mis paiskab vennad-õed üle maailma laiali ega jäta enam aega vanade peretavade jaoks. Veidi värvitu, veidi igav - aga siiski meeldiv ajaviide.
4.12.08
Sekvoiade maa
Nagu filmistki näha on aga FBI alati valvel ja kui keegi kanepiga rikastuda püüab, siis otsekohe ka turjal. "Humblodti maa" räägib mökuvõitu meditsiinitudengist, kes juhusliku naistuttava kaudu enneolematutesse seiklustesse satub. Los Angelesest viiakse ta ühel ööl hoopis teistsugusesse maailma. Vanad tuttavad reeglid, kombed ja argitegevused seal Humboldti metsas enam ei kehti. Ning esialgu on see ütlemata hirmus.
Vaene poiss on aastaid isa vaimset terrorit talunud. Hoopis teises õhustikus, veidrate võõraste inimeste keskel ärkab ta vaikselt ellu. Jäikus ja armetu suhtlemisoskus kaovad esimese sissehingatud kanepimahviga. Seda muutust on rõõm jälgida. Nagu ka Humboldti kogukonna hullumeelset filosoofiat ja ülejäänud maailma arvamusele sülitavat elukorraldust.
Filmi tõeline leid on aga fantastilised sekvoiametsad, mis muudavad kinolinal nähtava kauniks ja valguseküllaseks. Lisaks on see linateos päris mõjuv perekonnadraama - taas üks väike märgike sellest, et tõelist vabadust pole olemas. Kui ta paganas just sinu hinges ei pesitse.
Teistsugune India
Filmi keskne tegelane on väikesel Indiale kuuluval troopilisel saarel elav moslemi usku ämmaemand, kes on täielik kinohull. Kinokülastus kuulub naise igapäevaellu sama kindlalt nagu söögitegemine. Kuni ta saab ühel päeval kingiks tohutu satelliiditaldriku koos teleriga. Algavad lõbusad seebiooperipäevad, mida peategelasele lisaks naudivad saare teisedki naised. Eranditult hindud kõik. Mehed teenivad samal ajal ränka elatist kalapüügiga.
Pika linateose keskel muutuvad asjalood märgatavalt süngemaks. Väikesaare idülli asub hävitama globaliseerumine. Kõigepealt võetakse kinni ämmaemandast lahus elanud abikaasa. Teler, see imeriist, tõi need kaks ometi vahepeal uuesti kokku. Ja peagi hakkavad hindud aina kõvema häälega ning kurjemalt rääkima "teistest", pidades silmas moslemeid. Lahkhelid saavad lõpuks saatuslikuks ka ämmaemandale, kes ometi aastaid hindudest naabrilapsi elule aidanud. Need samad noored mehed, kes naise abiga siia maailma tulnud, ta lõpuks paradiisisaarelt küüditavad.
Film on väga lihtsakoeline, aga südamlik. Eriti peatagelase soe ja aval naeratus, mis tal nii parematel kui halvematel aegadel varrukast võtta. Häirivalt mõjub veider helitaust. Ilmselt on lugu algselt vändatud tummana, kogu heli on lisatud hiljem stuudios. Mis muidugi mõjub tänapäeval pentsikult.
Nappide vahenditega tehtud ülipikk lugu, mis aga oskas mulle jälle maailma ühest uuest vaatenurgast näidata.
3.12.08
Saarehullud
Filmielamus sai ka suurepärane - kui välja jätta Kinomaja kohutav tehnika. Pidevad katkestused, moonutatud heli, pilti kuidagi fookusesse ei saa. Nii vanalt tunnustatud festivalilt enam sellist nigelat kvaliteeti ei ootaks. Ehkki teisalt muidugi meenuvad ammused Kinomaja külastamise aastad ja katkiste alternatiivfilmide vaatamise mõnu.
Linateos rääkis mehest, kes valmistus abielluma endast paarkümmend aastat noorema neiuga. Iseenesest siis tänapäeva maailmas üpris tavapärane lugu. Mehe vana naine oli meelitanud ta ülikoolis õpetamisest loobuma ning kolima pisikesele saarele. Too endine naine oli seejuures vaimselt ebastabiilne ning mehel polnud seal saare peal õieti midagi peale hakata. Peale ühe veidrikuga golfiäri ajamise, mis muidugi suurejooneliselt läbi kukkus.
Nutikalt koostatud film omapäraste karakteritega, palju nalja ja samal ajal pea samal määral kurbust. Ma ei imesta, et islandlased selle looga võõrkeelse filmi Oscarit taotlevad. Muidugi on lihtsam sellised filmid suletud keskkonda paigutada. Nagu see väike saar. Kõik tunnevad kõiki ja inimeste vahel tekivad omavahelised uskumatult veidrad suhted, mis aja möödudes aina süvenevad. Kõike seda on lust filmilinal kujutada. Ja kui on varnast võtta veel nii suur hulk fantastilisi komöödianäitlejaid, on pidu täielik.
Totaalset ekstaasi see film siiski ei põhjustanud. Võib-olla oli tema täiuslik toime liigagi kenasti välja arvestatud? Tea seda asja. Aga kunagi vaataks uuesti ja naeraks jälle südamest.
2.12.08
Seal kus relvad kõnelevad
See on relvaga täristamise maa. Püstol, püss või automaat on iga mehe suurim varandus, alati igal sammul kaasas. Kui tuleb tuju, lastakse üks salvetäis keset tänavat taeva poole teele. Tagajärgedele mõtlemata.
Film jälgib 11-aastaseses harimatus poisis tekkivat soovi lugema ja kirjutama õppida. Kunagi Afganistanis venelastega sõda pidanud karmi olemisega isa tahtmistest hoolimata. Vanamehe soov on poissi enda kõrval relvi valmistamas näha. See on kohalike seas auväärne amet. Palju auväärsem kui raamatukoi oma. Vabad hetked veedab isa pojaga kõnnumaal omatehtud paugutajaid testides. Mis mees sa oled kui automaadist lastud ei saa?
See on pisut kohmakas (profinäitlejaid ju pole ja olud ka filmimiseks rasked), aga kaunilt kulgev rahulik film. Vahepeal näidatakse lõbusaid meestevahelisi poliitilisi vestlusi. Meelde jäi üks repliik: "nad seal läänes peavad meid kõiki terroristideks, aga tegelikult oleme ju enamikus toredad rahumeelsed inimesed."
Pöff võimaldab heita pilku väga erinevatele kultuuridele. Igal aastal leiad sealt vähemalt ühe uue viisi maailma vaadata.
1.12.08
Mühklik Pöff
Suur osa nädalavahetusest möödus tee peal ja nõnda on seni õnnestunud näha vaid kahte filmi. Üks neist ilmselge publikuhitt, teine kõike muud kui seda.
Veidi viimasest. Lola Randli ja Kölni sõltumatute "Vahepealsed päevad" linastus Kinomajas 10-15 inimese ees. Jube kahju, sest režissöör ise oli isegi vaevunud kohale tulema. Päris mõnus väike film naisest, keda kooselu raamatukoist mehe ja teismeikka jõudva tütrega vaikselt ära on tüüdanud. Saanud oma õelt ajutiselt võtmed päris võõrasse korterisse, asub naine seal elama õige ootamatut salaelu. Süveneb kõigepealt asjade ja telefoniteadete kaudu korteris elanud abielupaari tegemistesse. Ja lõpuks tutvub äsja leseks jäänud mehega, kes ühel ilusal päeval uksest sisse astub. Tutvumine toimub pealegi sõnatu seksi käigus. Kuni küsimusi ei esitata, on kõik ilus.
Naine kihutab nagu hull kodu, töö ja tolle müstilise korteri vahel. Saamata öösiti und ja võimetuna oma veidra situatsiooniga midagi ette võtta.
Eks see olegi film muutuste vajalikkusest elust, sellest kui raske on midagi ette võtta ja lõpuks ka sellest, on siis teistmoodi ülepea tarvis? Sama tõenäoline, et jõuad läbi pikkade otsingute ikkagi koju.
Huvitaval kombel käsitleb ele õhtul pungil täis Vene teatris nähtud Woody Alleni "Vicky Cristina Barcelona" sisuliselt sama teemat.
Kaks veetlevat neidist saabuvad arusaamatutel põhjustel kaheks kuuks Barcelonasse. Tumedapäine justkui teeb magistritööd Kataloonia kultuurist, aga see on Alleni väike nali. Ei oska too jänki ju kohalikku keeltki ning tema teadmised Katalooniast piirduvad Miro' ja Gaudiga. Tol tumedamal on samas Ameerikas jobuvõitu kihlatu ootamas. Ning edasine elu kenasti välja joonistatud.
Heledapäine eksemplar on aga seikluste otsija. Samas rumal ja naiivne.
Loomulikult kohtab see paar Barcelonas võrgutajast ilueedit, kes oma imekauni abikaasaga tülli läinud. Järgneb vastastikuste afääride virvarr, mis lõpeb tõdemusega, et kõige parem oleks neil neljal inimesel lihtsalt koos olla. Või siis vähemalt kolmel neist. Aga muidugi pole elu nii lihtne.
Sisukirjeldus tundub labane, aga film ise on vaadatav ja isegi nauditav. Head näitlejad ja Barcelona ning Oviedo ilu. Lisaks Woody Alleni põletav sarkasm vanal tuntud teemal Ameerika turistid Euroopas. Lõpp oma nukruses sarnaneb äravahetamiseni algusega. Barcelonast lahkumise hetkeks pole kummagi neiu elus midagi muutunud.
Loo moraal võiks ju olla näiteks see, et otsingud viivad harva sihile. Ja kui viivad, siis võiks saavutatust kümne küünega kinni hoida. Selge see, et inimene ei ole kunagi olemasolevaga rahul. Ometi on alternatiivid tihtipeale kordi hullemad.