Minu muusika 2007

Mis mulle kõrva jäi ja mida sullegi soovitada julgen. Ei ütle, et on parimad või suurimad või tähtsamad, sest neid mina reeglina ei kuule.
Lisan ka myspace'i või selle puudumisel mõne muu lingi kiireks esmatutvuseks.

Aasta albumid:

Maria McKee "Late December"
http://www.mariamckee.com/

Oma lemmiklauljatari naudin igasuguse valehäbita. Maria laulud on värsked ja uhkelt suurelised. Tipphetkeks on Power On, Little Star, mis deklareerib täieliku enesestmõistetavusega, et olgu see elu nii põrgu kui tahes, pole see veel mingi põhjus seismajäämiseks.

Joan Armatrading "Into The Blues"
http://www.myspace.com/joanarmatradingmusic

Joan läheneb bluusile keskealise Inglise daami vaatenurgast. Ehkki kitarr võib nutta kuipalju tahes, ei ole laulud tihti kuigi klassikalised bluusipalad. "Play the Blues" ütleb: baby when you sing the blues, i take all my clothes off for you. Tohutu rõõmuga tehtud plaat, mis paratamatult ka kuulajasse tungib.

Robert Plant & Alison Krauss "Raising Sand"
http://www.myspace.com/officialrobertplantalisonkrauss

Kokkupuude tavaliste parimate loeteludega. Aga tõesõna meistriteos. Ei tunnista piire. Õhku ja vabadust ja ajatust. Eelkõige on see kahe laulja ettearvamatu kohtumine.

Great Lake Swimmers "Ongiara"
http://www.myspace.com/greatlakeswimmers

Minu aasta kõige armsam plaat. Tony Dekkeri laulud viivad mind avarale väljale soojal kevadpäeval - ees pole ainsatki takistust, mõttes ühtegi muret.

Po' Girl "Home To You"
http://www.myspace.com/pogirls

Neli tütarlast Kanadast. Vist jälle õnnetundega südames tehtud plaat. Mitmekülgne. Aitab halba tuju hoida või seda ära ajada. Olenevalt tahtmisest.

Aasta laulud:

Seth Lakeman "1643"
http://www.myspace.com/sethlakeman

Aastast 2006, aga selle sügise avastus. Seth ühendab ajaloolised lood ja tänapäevase saundi ning laulab lihtsalt fantastiliselt. 1643. aastal toimus Plymouthis lahing kuninga väe ja parlamendi pooldajate vahel, mis tagas Inglismaa tuleviku parlamentaarse riigina.

Justin Rutledge "The Suffering of Pepe O'Malley (pt. IV)"
http://www.myspace.com/justinrutledge

Justin tuleb Kanadast ja teeb imeilusat, mahedat muusikat. See laul on teistest veidi erinev, tuues silme ette tolmused vesternid ja ammukadunud, lihtsama maailma.

Roisin Murphy "Let Me Know"
http://www.myspace.com/roisinmurphy

Ma ei tea, mis mind Roisini plaati hankima pani. Aeg-ajalt tabav igatsus pop-muusika järgi? Aga mõni asi päris meeldib. "Let Me Know" viib mõtted sellele, kuidas võiks ennast tunda noor, vaba ja ihaldusväärne inimene. Pagana hästi vist, heal päeval. Omad kogemused ses suhtes paraku puuduvad.

Ry Cooder "Three Chords and The Truth"
http://www.nonesuch.com/mynameisbuddy/

Vana hea Ry avaldas veidra plaadi punase (nii värvilt kui poliitilistelt vaadetelt) kassi seiklustest depressiooniaegses Ameerikas. Kaudne, aga karm kriitika praeguste võimumeeste suhtes. Selles laulus kuuleme palju Ry geniaalset kitarrimängu ja tema alatist kaaslast Jim Keltneri trummidel. Ebatasase albumi tipphetk.

JJ Cale & Eric Clapton "Ride The River"
http://www.rosebudus.com/cale/

JJ rändab jälle jõelaeval mööda aegu ja inimesi. Kuidas saab sellist laulu mitte armastada?

The Shins "Turn On Me"
http://www.myspace.com/theshins

Shins hakkas mulle juba aastaid tagasi meeldima. Nüüd on nad (paraku) juba masside lemmikud. Aga mis siis ikka. Meisterlik pop-muusika on ikka meisterlik pop-muusika.

Martin Simpson "Never Any Good"
http://www.martinsimpson.com/

Martini avastasin BBC Raadio 2 folgisaadet kuulates. See laul on tõeline meistriteos, milles Martin kirjeldab oma 1899. aastal sündinud isa värvikat elu. Kate Rusby hääl teeb naudingust täieliku.

John Fogerty "Longshot"
http://www.myspace.com/johnfogerty

Johni uusim on vanale fännile tõeline maiuspala. Mees on ägedalt heas vormis. Hoidke alt, sõjaõhutajad! Viimane lugu klassikalisest luuseri õnnest pakub mulle suurima elamuse. Kui vaid Cosmo veel taustal trumme lööks...

Lavender Diamond "Oh No"
http://www.myspace.com/lavenderdiamond

Omapärast hipimusa ja hipimõtteviisi 21. sajandi Californiast. Sellesse laulu armusin esimesest silmapilgust. Väidetavalt on ta kirjutatud 20. märtsil 2003: päeval, mil esimesed ameeriklaste pommid langesid Bagdadile.

Wir Sind Helden "(Ode) an die Arbeit"
http://www.myspace.com/wirsindhelden

Toreda Saksa bändi uusima plaadi avalaul. Nagu nimigi ütleb: ood tööle. Njah - töö on ju tore, peab ta vaid nii jube vara hommikul peale hakkama...

Cowboy Junkies "My Little Basquiat"
http://www.myspace.com/cowboyjunkies

Vanad lemmikud Margo ja Michael Timmins jätkavad mu suureks rõõmuks. See laul on kaunis vaade laste tulevikule.

El Sueno de Morfeo "Mi columna de opinion"
http://www.elsuenodemorfeo.com/

Päikeselist Hispaania poppi Madriidi-reisi meenutamas. una chica normal.

Bruce Springsteen & The E-Street Band "Livin' In The Future"
http://www.sonymusic.com/artists/BruceSpringsteen/news/index.html

Plaadikaanel on Bruce üksi, aga kangelaseks on bänd. Taas vanas tuttavas koosseisus. Selles laulus kuuleme kõiki - Maxi trummidest Clarence'i surematu saksini.

Justin Currie "If I Ever Loved You"
http://www.myspace.com/justincurrie

Del Amitri kunagise laulja plaat on kole nutune lugu. See õnnetu armastuse laul on teistest ilusam ja kompaktsem. Nukraks silmapilguks.

Corey Harris "No Peace For The Wicked"
http://www.myspace.com/coreyharrismusic

Aasta reggae-üllatus Ameerika bluusimehelt. See laul on tore pahamanamine: halb ei leia kunagi asu. Lõpus Jamaika räppi.

Po' Girl "So Lazy"

Suvise laiskvorsti laul. Algab päikeselõõsas linnast ja lõpeb jalutuskäiguga armsa juurde. I'll be so lazy all today...

Great Lake Swimmers "Changing Colours"

Inimesed muudavad värve nagu aastaajadki. Mõnikord peame sellega leppima. Kui peaksin valima aasta laulu, siis siin ta oleks.

Nad leidsid ta ikkagi üles :)

Piimapakist tehtud linnumaja sai mitme nädala eest rõduposti külge seotud. Kuid linnukesi polnud näha kusagil. Kuni ma aru sain miks. Olin päeval kodus ja kustutasin toas tule. Nüüd linnud ei näinud enam siin kedagi ringi sahmerdamas. Ja paarikümne sekundiga olid nad platsis - kolme-neljakesi lausa!
Nii vahva! Mina juba mõtlesin, et sai midagi kapitaalselt valesti ja neile ei meeldi selline söögimaja arhitektuur. Aga lihtsalt kodus olles meil tuli põleb kogu aeg. Ja palju seda valget aega ikka on - siis oleme enamasti tööl või liikvel.
Lisaks arvasin, et kiisu, kes meil aeg-ajalt rõdul jalutab, on nad ära peletanud.
Aga kõik on korras! Nüüd tuleb vaid hoolitseda, et majakeses ikka midagi kogu aeg oleks ka.

Minu tee leiva juurde

2007 aasta jõulupühad möödusid ühe märksõna all ja see oli leib. Täitsa juhus iseenesest, et ma sellise sousti (või peaks ütlema juuretise) sisse sattusin.

Mingi hetk jäin leivaküpsetamise juttu kuulama. Täitsa erinevates kohtades ja seda ligikaudu 3 kuu jooksul. Täiesti 3 erinevas seltskonnas. Tagantjärele – et ma ei osanud neid märke ka näha. Et leib tahab minu juurde jõuda kuidagi :)

Esimene kord oli Maaritsas ülikoolikambaga S. sünnipäeva pidades – seal pakuti kohe kahte kodutehtud leiba. Seemnetega oli parem kui rosinate-puuviljadega.
Teine kord Võrus ema sõbranna juures – seal räägiti leivast aga pakuti küpsetusmasinaga tehtud saia. Aga põnevalt räägiti. Hakkasin mõtlema, et ehk võiks emale jõuluks leivaküpsetusmasina kinkida? Õnneks elu haris mind enne selle ostmist – seda pole tõesti üldse vaja.
Kolmas kord oli Puurmanis E. juures. Ja temal oli juba ka kahe eri kogemustega küpsetaja juurest juuretis toodud ja mitut varianti proovitud. Sealt lahkudes valmis otsus emale jõuluks hoopis maale juuretis viia.

Jõululaupäeval saigi Puurmanist läbi sõidetud. Hommikul oli küll E. avastanud, et tema „leivapojukene” on paari nädalaga käest läinud ja seda edasi jagada ei saa. Nii sõitsimegi paari km kaugusele H. juurde uue järele. H. on kogemustega leivaküpsetaja ja ka köök oli eri valmimisjärgus leibasid täis :) Ta ise kohmas ka, et viimasel ajal on leivaküpsetamine lausa 2 korda päevas toimumas. Pühade aeg ikkagi! Selle peale sai hoiatatud, et kuna küpsetamine tavalises ahjus käis, tuleohtlikkuse eest. Kaks korda päevas ahju kütta – sellega peaks ettevaatlik olema.
Aga meile anti veel koos leivapojukestega kaasa üks ahjusoe leib – pekikuubikutega. Küll see oli hea!

Esimene kord
Maal panime kohe leivateo käima. Pääsküla kauplusest olime saanud 1,5 kg Veski-Mati rukkijahu ka kaasa haarata ning seega oli kõik hädatarvilik olemas. Kiusasin mõlemat käepärast olevat vanaema, et kas nad on leiba küpsetanud ja mis nad sest mäletavad. Mõlemate vastus oli suhteliselt sarnane – eks ma kõrvalt vaatasin lapsena, kui ema küpsetas. Seega ajasin retseptis näpuga järge ja üritasin hakkama saada.

Panime juuretise koos topsi sooja vee ja u 800 g jahuga siis kerkima. Otsisime veel sooja koha toanurgas kapi peal ja panime käteräti peale.
Hommikul arvas Sihva vanaema, et näe on kerkinud küll ja hapukas kääritamise lõhn ka juures – prooviks küpsetada. Ma proovisin küll vastu ajada, et retseptijärgsest 24-tunnist on vaid pool möödas aga tegelikult oli endal uudishimu ka suur, et mis sest kõigest küll välja tuleb! Nii me siis võtsime pool tainast ära ja pool jäi veel õhtuni kerkima.

Sõtkusin natuke tainast ja meenutasin mingit netist loetud vanasõna, et laisa nooriku leib on nii kõva, et sobib naela seinalöömiseks. Ahi sai parasjagu köetud ja nii ta läkski peale pisukest pannil kerkimist küpsema. Isa jäi koju leivavalvesse ja kui külapealt tagasi jõudsime, siis oligi umbes 1 h ja 20 min ahjus olnud. Arvasime ta valmis olevat. Ema määris pealt võiga ja mina pritsisin veega – seisis ka natuke käteräti all. Kaua me ei kannatanud – põnevus oli suur. Mingit tundi mahajahtumiseks see esimene suht pisike päts ei saanud. Lõikamine väga lihtne polnud – tuli teravamad noad välja otsida. Koorik oli pea sentimeetri paksune ja sisu oli vesimage. Soola olime unustanud! Aga lõhn oli jumalik! Õhtuks, enne kui teine päts ahjust välja tuli, polnud sellest pätsist enam kildugi alles igatahes.

Teine kord
Õhtul panin õige aja täis kerkinud tainasse samapalju jahu juurde, kui taina kogus oli ja vett ka nii, et tainas väga kõva poleks. Seekord soola-suhkrut ei unustanud :) Teelusikas köömneidki sai lisatud. Sõtkusin ka oma jao teda. Pannil väga ei mallanudki pätsil kerkida lasta, vast veerand tundi vaid. Seekord tegime tavalises elektriahjus u 200 kraadi juures. Üle tunni oli küpsemisaega ja siis läks märjaks kastetud käterätiku alla tahenema-pehmenema.
Kui me poole tunni pärast maitsma hakkasime, siis selgus, et tegemist peaaegu „päris” leivaga. Lõhn oli õige, pehmus oli õige ja maitse ka! Mmmmm! Määrisime fetajuustu peale ja päts kahanes õige kiiresti.

Kõrvale arutasime, et kuidas oleks võimalik juuretist USAsse kaasa võtta, et seal elades ka õiget musta leiba saaks süüa. Mis selle juuretisega toatemperatuuril korralikult pakitult ikka ühe ööpäevaga juhtuks! Iseasi kui piirivalve peaks tahma teada, et mis kahtlane mass see on. Kas usutakse, et see on üks piimhappebakteri õige sõbralik kultuur, varjul rukkijahu sees :)

Kui ma teisel jõulupühal maal koju sõitsin, siis minu „leivapojuke” jäi loomulikult sinna külmikusse. Aga õnneks sai selle järgmisel päeval Taisto bussiga järgi saata ja leivategu võis ka Tallinnas alata!

Kolmas kord
Kolmas kord mõtlesin ka natuke eksperimenteerida. Panin eelmisel päeval kenasti ta kerkima, sättisin ta sooja koha peale ja mässisin käterätikute sisse. Hommikuks oli taina kogus minu meelest kolmekordistunud. Retseptides on vist siin-seal olnud, et kahekordne on juba ok.

Siis lippasin Ökosahvrisse maherukkijahu järgi – enne helistasin ka, sest nende veebipoest ma seda ei leidnud. Lisaks võtsin veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid sealt. Täisterarukkijahu kilohind oli pea 20.- - minus süvenes veendumus, et tuleks kuskilt rukkiteri osta ja vanaema juures veski ära jahvatada.

Kui tainas oli 24 h kerkinud, siis jagasin ta kahte ossa, lisasin koguseliselt pea sama palju jahu juurde ja jätsin veel tunnikeseks-teiseks kerkima.

Ühte kaussi sai selline tagasihoidlik leivatainas – lisasin vaid näputäie koriandrit ja teelusikatäie köömneid. Teise panin lisaks eelpoolmainitutele veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid (igaühte teelusika kuni 2). Kuna olin lugenud, et piklikke pätse, nagu meie leiba oleme harjunud nägema, hakati küpsetama alles 19. sajandi lõpul seoses pisemate ahjude kasutuselevõtuga, siis tegin ühe suurema ümmarguse. Mitte küll väga suure. Seemnetega leib tuli piklik, et samale pannile teise kõrvale ära mahtuda. Pool tundi lasin pannil kerkida – leivad panid selle peale küljed kokku. Pann oli lihtsalt liiga pisike neile!

50 min küpsetasin kuumusega 230 C ja 20 min 180 C. Seejärel seisid nad pea 2 tundi märjaks kastetud rätiku all – frotee veel lisaks peale pandud, et niiskust ja sooja hoida.

Kõik tuli taas suurepärane välja! Kui minul see nii kergesti õnnestub – ma küpsetan ju tõesti haruharva – siis õnnestub see igaühel, kes vähegi asja ette võtab. Mina olen valmis seda suurepärast juuretist rõõmuga kõigile soovijatele edasi jagama!

Aga mõned unistused tekkisid küll leivaga köögis toimetades. Leivaastja – selline puust ja raske. Mõnuga saaks sõtkuda, kui suur raske anum ees. Praegu roostevabast terasest kausiga on keeruline. Eks puitu kasutati seepärast ka originaalis, et tainas kerkib selles mõnusasti soojalt – puit ei juhi hästi soojust. Ja samas on vastupidavam (tõenäoliselt) võrreldes saviga.

Uhmer ja uhmrinui kuluksid ära – sellised paekivist. Hea oleks näiteks koriandrit seal purustada. Ja muid seemneid ka.

***
Lisan siia veel hunniku linke, mis mul leivatarkust kogudes veebis ette jäid.

Hästi ülevaatlik, temperatuuridega jms
https://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7139&old_art=33488&old_num

Veel väga üldine aga hariv üldse rukkileibadest http://www.leivaliit.ee/files/1191490949.pdf

Vääga põnev - meie kaugemad esivanemad tegid hoopis ümmargust (ja mitte piklikku) pätsi ja ÕIGE kuumus on 250 C :) http://www.erm.ee/?lang=EST&node=509&parent=429

Ahjust välja võttes jäta 30min leib niiske käterätiku alla http://www.maavald.ee/prindi.html?id=1921

Palju soola pärsib kerkimist? http://viru.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=11195&number=462

Tore emotsioonidega leivalugu blogist http://ruudolf.blogspot.com/2006_11_01_archive.htmlja veel http://thredahlia.blogspot.com/2006/04/leib.html

Ja ongi piimhappebakterid, kes kergitavad protsessi käigus tekkiva süsihappegaasiga http://et.wikipedia.org/wiki/Leib

Kõige tervislikum on ikka juuretisega tehtud nö hapendatud leib http://www.terviseleht.ee/200102/2_leib.php
ja teine osa artiklist
http://www.terviseleht.ee/200103/3_koduneleib.php

Hmm, Veski-Mati jahu polegi see kõikse parem, tea siis kus seda mahetoodangut normaalse hinnaga hankida? Samas see suurte kogemustega küpsetaja, kellelt juuretis pärineb, teeb ainult Veski-Mati jahust. http://www.greengate.ee/index.php?id1=25524

Inglisekeelne väääga põhjalik jutt ftp://rtfm.mit.edu/pub/usenet-by-group/news.answers/food/sourdough/starters

See koht mulle ei meeldinud, sest seal propageeriti pärmi kasutamist, mis aga pole õige ja originaalne leivataigna osa. Aga ilma juuretise olemasoluta alustades väga hea koht - õpetab selle ise tegemist (pikk protsess küll). http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=405

Presidendiproua variant http://www.postimees.ee/041004/lisad/kasu/146179.php

Kus nüüd päike särab alles

Ootasin tänast päeva pikisilmi. Lootus on selline, et järgmise 11 päeva jooksul pean vaid ühel tööle tulema. Mis tähendaks 10 päeva hommikust und. 10 päeva! Kõlab lihtsalt fantastiliselt.

Võimuvõitlus ja miljardid

Guardian on avaldanud põneva spekulatsiooni president Putini isiklikust varandusest, 40 miljardist dollarist, ja Kremlist varakult alanud klannidevahelisest võimuvõitlusest. Vastamisi olla kõva käega julgeolekuässad ja nn liberaalid. Viimastega olla liitunud ka mõned finantsoligarhid.
See artikkel paneb mõtlema poliitika põhimõttelisest korruptiivsest olemusest ning kahtlema, kas enda seostamine erakonnaga ikka oli kõige targem mõte. Olgu see Eesti või Venemaa - võim ja raha käivad ikka ühte jalga. Ei maksa end ilusatest sõnadest petta lasta.

Veel üks hall esmaspäev

Ööd häiris üks painav unenägu. Lõppes ta metsikust frustratsioonist ja väsimusest johtunud surmade lainega. Kord ärganud, tungis sama lugu uuesti mu unne. Seekord räägiti toimuvale põhjalik eellugu, kuid oli päris selge, et lõpp saab sama jube olema. Õnneks enne selleni jõudmist ärkasin taas.
Üldse on kehvavõitu unenägude aeg mul praegu. Ühel teisel ööl nägin pikalt meie mahajäetud Kivimäe kodu ja kellegi lumiseid matuseid sellega seoses.
Eelmine nädal algas veel helgelt Pöffile tagasi mõeldes, lõppes aga Liverpooli koleda kaotusega Inglise liigas. Samasuguse lootusetu kaotusega, nagu neil ikka aeg-ajalt tavaks. Mis võttis tuju ja ehk sokutas ka jubedad lood unne.
Paar õhtut järjest lausa sai teatris käidud. Linnateatris oli parem kui Draamas. Nagu ikka.
"Nõks" on mõnusalt nooruslik ja tempokas lugu - ehkki sisult vast paigutub sinna kuuekümnendate algusesse. Paar tõsiselt head osatäitmist: varem mulle mitte kusagil silma hakanud Tõnn Lamp hüperaktiivse noorukina ja vaevu äratuntav Alo Kõrve tõelise gigolona. Selline mõnusalt rulluv lavastus - ehk vaid esimene vaatus liiga pikk ja teine liiga lühikene.
Draama "Soome hobune" tõestab eelkõige, mis tasemel on ikka vana kooli lavakõne. Ita Everi jutt kostub kristallselgelt ka kolmandale rõdule, mõne tema noorema kolleegi oma kahjuks mitte. Etendus räägib äärekandi maaelu raskustest Euroopa Liidu rõhuvates tingimustes. Ajuti kaunis lõbus, aga mõnel hetkel käib kell maha ja siis jaksad ainult kiiret lõppu paluda. Ever on tüki staar, raskekaallaste nagu Klenskaja ja Kark toetatuna - seda triot tasub vaatama minna. Aga Draamateater ahistab mind oma soppide ja treppide ja lipsurahvaga. Ja see, et etenduse kõrval käib mingi firmapidu, pole ka ülemäära meeldiv. Aga eks teenima peab ka. Muidu - kolmandat rõdult vaatad lugu nagu ekraanilt, põrandakohtadele sealt pilku heitma ei pääse.
See hall esmaspäev pidavat jälle teatriga lõppema. Vist läheb liiale juba.

Tüdind, väsind

Vaatan õudusega, et alles on 12. detsember. Tunne ometi selline, et viimane aeg aasta lõppenuks kuulutada. Kange tahtmine peal paariks nädalaks oma urgu pugeda ja sealt nina mitte välja pista.
Aga muidugi on see võimatu. Homme pean näiteks ühele koosolekule minema. Mulle pole ealeski koosolekud meeldinud. Tavaliselt oodatakse, et pead midagi ütlema. Aga mulle üldse ei meeldi poolvõõraste inimeste seas midagi öelda. Ja eriti hull on siis kui juba ette on oodata vaenulikku õhkkonda ning urgitsemist. Joosta tahaks. Kaugele.

Pöffikillud

PÖFF on sel aastal vaid fragmendid millestki lõputult toredast. Aega ja jõudu süveneda on iga aastaga vähem. Just sellel detsembrialguse läbimärjal nädalal olen selle üle eriti nukker. Võib-olla tuleb veel aasta, mil terve nädala filmidele pühendada saan. Rõõmu teeks küll.
Aga fragmendid rõõmustavad samuti. Täna näiteks sattusin nägema Kurdistani filmi "Surmast suurem". Tähelepanuväärne linateos mitmeski mõttes. Vändatud on ta sõjajärgsetes kitsastes ja ebakindlates oludes. Ning tehtud ametlikult tunnustamata riigis, mis tegelikult siiski juba 16 aastat eksisteerib - Iraagi Kurdistanis.
Saddami võimult kõrvaldamise päeval jälgime kahe Kurdi vabadusvõitleja sihitut autosõitu mööda sõjahirmus riiki. Kuhu iganes nad teel on, kohale nad kuidagi ei jõua. Mehed korjavad hoopis ühelt tänavanurgalt üles väikese nutva poisi, kes ütleb oma nimeks Saddam. Kurdide vihavaenlaste sunnide soost laps, kes kannab kukutatud diktaatori nime. Suhtumine poissi paneb mehed omavahel võitlema ja viib neid tahtmatult mitmetesse seiklustesse. Lõpuks võidavad ikkagi headus ja hoolivus.
Ühel teisel õhtul valisin inglaste filmi "Londonist Brightonisse". See jõhkravõitu draama Londoni põhjakihi elust polnud ehk eriti suurepärane. Aga oma elamuse ta andis. Võib-olla õpetades, et ükski olukord pole päris lootusetu. Ning ikka tasub võidelda - kuni natukenegi jõudu.
India film "Külmutatud" oli mustvalge mägedelugu. Maaliline ja mõtisklev. Režissöör andis pärast filmi vaatamist teada, et nii tema kui suurem osa meeskonnast väntasid jäistes oludes oma elu esimese linateose. Aru sellest küll ei saanud. Pigem ütleksin, et sellest loost paistis omajagu elukogemust. Muidugi oli seegi film nukker. Elada nii nagu alati pole isegi kõrgel mägedes enam võimalik. Vanal mehel on miljon näoilmet - enamik neist väljendamas tohutut kurnatust ja jõuetust ülekohtuse maailma ees. Mehe noor tütar on imekena, uudishimulik, kärsitu. Ta ei tea veel, milliseid raskusi teele veeretatakse.
Ja veel olen jõudnud näha tshehhide "Tühje pudeleid". Kütkestav jutustus mehest, kes lahkub õpetajaametist, kuid kodus naise kõrval seebikaid vaadata ei malda. Kuuekümneviiesena jalgrattakullerina kaua vastu ei pea, aga taara vastuvõtjana võib küll töötada. Ropp ja kole töö, mida Eestis keegi ei hinda. Praha ostukeskuses tähendab see vaimustava suhtlemisoskusega vanamehenässile peaaegu jumalikku võimalust päevi õhtusse saata. Kõrvalt abikaasa poolt maha jäetud tütrele uut peigmeest otsides ning oma naisega igapäevast vägikaigast vedades.
Olen juhuslikult sattunud päris mitmele seansile, kus filmi lavastaja ise kohal on olnud. Jan Sverak pajatas meile, et selle filmi stsenarist ja peaosatäitja oli tema lihane isa. Ning isa ja poja koostöö sisaldas muidugi paljusid põnevaid üksikasju.
Vist jõudsingi selle nädala senised elamused ära jutustada. Ehk tuleb homme-ülehomme lisa. Väga erinevad filmid, aga igaüks omamoodi põnev. Vaimustav asi see PÖFF.
Alison Krauss samuti vaimustab plaadimasinas. I hear music, laulab ta mulle just parajasti. Ometi on ta käes - nädalavahetus.

Kergendus

Uus Kortsleht on lõpuks ilmunud.
See number tuli raskemalt kui ükski varasem. Eks seda näitab ka esikaanel olev kiri november 2007 - lehel, mille ilmaletulek sügavale jõulukuusse nihkus. Muret oli niisiis küllaga. Minul eriti, keda selle numbri puhul uhkelt tegevtoimetajaks tituleeriti. Kuigi minu panus kindlasti kõige olulisem polnud.
Olen tulemusega üpris rahul ja enda üle veidi uhke ka. Kehva suhtleja ja konfliktse inimesena olen väheste oluliste asjade juures saanud olla. Iga päev suurendab minus kurbust selle tee üle, millele ametlik erakond suundub. Ja ikkagi - nii mõnus on tunda rõõmu oma väikese panuse üle, olgu see kuitahes ametlikult tunnustamata. Saan nüüd vähemalt aru kui olulised on sõbrad. Ja mida kõike on võimalik korda saata kui inimesed üksteist usaldavad.

Mõned sõnad öhe

Tahaks vaikust ja rahu. Isegi filmilinal. Selles mõttes oli prantslaste ja belglaste "Lady Chatterley" igati asjakohane pühapäevane ajaviide. Imeliselt võluvat Marina Handsi jaksaksin kauemgi kui kaks ja pool tundi vaadata. Kevadist, suvist ja sügisest Inglise metsa samuti. Detailitäpsus ja õrnus iseloomustavad seda erakordset linateost. Isegi erootika on õrnalt hooliv.

Pikk pime õhtu

Tulin Pöffilt, jalad maad katvast lödist märjad, tegin endale kiirnuudleid, panin John Fogerty plaadimasinasse. Kiisupoiss kõrval diivanil on nurrumootori sisse lültanud.

The river is waiting
come rise up

A new day is dawning
come rise up

We be sailin' at first light
come gather

Set our course for the crossing
together

Polnud suurem asi päev, aga musa parandab kõik haavad.

Kõigi nende päevade mäletuseks...

...mil ma blogida ei jõudnud või jaksanud, mõni tähelepanek. Tiit Kändler kirjutas äsja Päevalehes, et tänapäeva inimene ei tea teda ümbritsevate tehnoloogiaimede toimimisest midagi. Ja kui peaks ette tulema ajaränd sadade aastate taha või kasvõi sattumine üksikule saarele, oleksime rängalt hädas. Selgitada, kuidas tulevikus kõik toimub, me minevikuinimestele ei oskaks. Ja põhilisi toimetulekuoskusi ka tavalisel linnainimesel enam pole. Häda ja hukatus - kui see meie turvaline maailm peaks ühel ilusal päeval kaduma.
Kändleri lugu viib mõtted Kumus nüüd vist juba maha võetud Graafikatriennaali näitusele. Asjapulgad oskavad paremini hinnata, aga mulle mõjus nähtu ühtaegu põnevalt ja rusuvalt. Juba see, et alustasid nõukaaegsete triennaalide ajaloolise ülevaatega suures saalis. Ja sõitsid liftiga üles ja nägid tänapäeva graafikat kogu oma meeletus hulluses.
Väga sünge poliitiline alltoon on nendel töödel. Kogu maailma vaen ja viletsus kristalliseerub kunstis, muutudes appikarjeks. Hetketi tekkis mul tunne, nagu kükitaksid nende tööde autorid keldris ja kisaksid seal välja oma pingeid ja kartusi. Kuuljaks vaid külmad kiviseinad. Poliitiline ja poeetiline said üheks, tulemuseks ääretu nukrus.
Aga homme on Öko-Eesti? ja juba täna hakkab PÖFF. Mitu filmi seekord kavva mahub? Rekordit ma vaevalt purustan, aga korraks tahaks seda hõngu tabada küll.

"Valimised"

Guardian teatab, et Venemaal sunnitakse inimesi Ühtset Venemaad valima. Riigitöötajatad on muidugi selge surve all, aga ähvardused ulatuvad ka koolidesse, ülikoolidesse ja isegi erafirmadesse. Kui toimuv ei ole kõige puhtakujulisem diktatuuri loomise tunnus, siis mis võiks olla?

Šotimaa iseseisvaks!

Shotimaal viimaste valimiste järel võimule tulnud rahvuslaste juht Alex Salmond ennustab, et 2017. aastaks on shotlased iseseisvad ja suurem jagu Põhjamere naftast kuulub neile. Milline kadestamisväärne tulevik.
Huvitav, et alles mõni päev tagasi rõõmustas seesama Salmond piiritult, et Glasgow võitis võistupakkumise teemal - kes saab korraldada 2014. aasta Briti Rahvaste Ühenduse mängud.

Kas etturid peavad olema rumalad?

Kinoelamused kipuvad viimasel ajal lahjaks jääma. Tänane Robert Redfordi "Lions For Lambs" ehk "Kes liigutavaid ettureid" on vist tehtud nende jaoks, kes maailmas toimuva vastu varem vähimatki huvi pole tundnud. Ehk on sellele sihtgrupile vajalik tühjavõitu klisheehunnik teemal ameeriklased sõjas terrorismi vastu. Tegelased on Hollywoodi tüüpilised standardid: vinget demagoogiat panev vastik vabariiklaselt senaator, murtud olekuga ajakirjanik, kes on ammu oma liberaalsed ideaalid maha matnud, Vietnami veteranist California ülikooliprofessor, kes teab kuidas maailma asjad käivad ja küüniline noor üliõpilane. Lisaks kaks vabatahtlikult Afganistani sõtta läinud noormeest, kes surevad ülemate lolluse pärast.
Film tahabki meile öelda, et Washingtonis käske jagavad nolgid ei mõista lahinguväljal toimuvast midagi. Rääkimata sellest, et neil oleks aimu, mida mõtlevad või tahavad nende riikide elanikud, kus nad oma sõdu peavad.
Aga me justkui teame juba seda. Või vähemalt aimame. Ja kellele on tarvis seda veelkord puust ja punasest ette teha, ma päris hästi aru ei saa. Film ise ongi puisevõitu sari patriootilisi vestlusi Ameerikast sõjas. Minu jaoks sellisena talumatult igav ja lihtsakoeline.

Millega ma eile õhtul pärast tolmuimemist tegelesin?

Puhas rõõm ja nauding

Laupäev oli üks hiiglama tore päev. Olime terve Kortslehe seltskonnaga Lutsu talus ja pidasime maha ühe tubli ajurünnaku ajalehe väljaandmise teemadel.
Mina ei ole oma elu jooksul kohanud nii üksmeelset ja innuga asja juures olevat seltskonda kui see meie oma. Seejuures teeme ju kõike seda mingit majanduslikku tulu saamata ega lootmata. Maailmavaate nimel siis? Või lihtsalt ühise töö rõõmust ja naudingust? Igal juhul tahaksin, et see ilus roheline unenägu aina jätkuks. Ja et keegi meist ei annaks alla.
Otsime meeskonda ka uusi inimesi. Oled sa veendunult roheline filoloog, kes valmis tasuta tööd tegema? Ootame just sind Kortslehe keeletoimetajaks. Või tunned sa veebi või fototöötlust? Või tahad hoopis reporterina kaasa aidata? Võta meiega ühendust!
Ka sügise esimene lumi tegi laupäeva eriliseks. Tervitas meid tööloomi oma kauni kohevusega. Vahepeal oli lumememme valmistamiseks aega ka.

Muinasjutud

Ma olen ammu loobunud mõttest, et siin blogis endale olulistel teemadel kirjutada jõuaksin. Alati tuleb midagi vahele. Või siis pole lihtsalt klõbistamislusti. Viimane tõenäolisem paraku.
Laupäeval veetsime muinasjutulised paar tundi Kakerdaja rabas. Värvid haarasid endasse ja külm näpistas kõrvu. Aga lõputuna tunduval sulpsuval laudteel on märksa meeldivam kõndida kui ülerahvastatud Ülemiste keskuses. Õnneks valivad enamik inimesi viimase. Panen loo lõppu paar kakerdavat pilti ka. Järvekaur olla rabale selle lõbusa nime andnud. Tänaseks on see linnuke meie juurest minema lennanud.
Eilne õhtu oli teistmoodi muinasjutuline. Nii puhast muinaslugu nagu "Stardust" pole tõesti ammu näinud. Aga tasus napilt vaadata. Robert de Niro transvestiidina ikkagi. Ning ammune lemmik Michelle Pfeiffer eriti ebameeldiva nõiamoorina. Ehtsad rollid mõlemad selles koleilusas siirupise lõpuga loos.
Jah ja hilisel tunnil Maria Klenskaja "Ohtlikus lennus". Ebamaiselt "kuul" tegelane. Mõtlesin, et just sellisena naispolitseinikku ette kujutaksingi. Kuigi pole päris elus ühegagi kokku puutuma pidanud.
Kunagi tahaks siin Londoni ja Brightoni ja Greenwichi seiklustest ka pajatada. Ja Wembley'l Eesti vaatamisest. Aga kardetavasti selleks ajaks ei mäleta seda mängu enam keegi. Mina ise kaasa arvatud.

Madriidi noppeid

Madriidil on suurlinnale kohaselt mitu nägu. Esimesel päeval tundub kõik lihtne. Valmis vaadatud olulise tähtsusega objektid on jalutamisteekonna kaugusel. Mõne kena tunniga paistabki nagu oleksid terve linna läbi käinud.
Alles sund bussiga veidi kaugemale sõita näitab, et tegemist on ikkagi suure linnaga. Iga bussipeatuse või metroojaama ümber on koondunud omaette linn, omaette avastamist väärt keskus. Ja seda mitte viis, vaid kümme või viisteist korda. Seda kõike muidugi vaid ühes suunas liigeldes.

***

Bussisõit on Madriidis tappev. Ummik, ummiku järel, umbne, õhuta. Aga inimesi on huvitav jälgida. Hispaania koolilapsed on piltilusad. Justkui reklaamist välja hüpanud. Vanemate kodanike vastu aga ääretult viisakad. Bussis annavad otsekohe istet isegi 40-aastasele.

***

Kirikud on Madriidis teistsugused kui meil. Mitte kõrgel künkal keset küla nagu Eestis. Ei, justkui linna sisse ära uppunud. Maja ise pole seejuures midagi püha ja puutumatu. Tihti graffitit täis kritseldatud ja igat tüüpi reklaame on välisseintele kleebitud.
Uksest sisse astudes oled justkui teises maailmas. Linnakära vajub sekundiga unustusse. Mitte maja pole vaimsuse sümbol, see vaim peitub hoopis kusagil mujal.
Katedraal on muidugi mäenõlval, uhke ja väljapaistev. Aga tema avarates käikudes kõndides ei tunne ennast ahistatuna. Seal on ruumi mõtetega päris omaette olla.

***

Maitsvat toitu Hispaanias jätkub. Ühel õhtul käisime mereandidele pühendatud restoranis, mille valgetele seintele on kinnitatud merekarbid. Ometi tellisin hoopis Galiitsia stiilis lihafileed. Lasksin ta läbi küpsetada. Liha polnud kaugeltki pehme, aga justkui sulas suus. Ning magustoiduks pakuti midagi, mis sõna otseses mõttes sulatatud juust marmelaadiga. Tükk valget pehmet juustu ja kõrval samasuur tükk tumepunast marmelaadi. Maitsed sobivad!
Teisel õhtul istume Cerverias otse imekauni vanalinnaväljaku vastas. Cerveria Blanco Cruz. Ümberringi sebivad Ameerika turistid, kes on kambakesi vallutanud terve keldrikorruse. Paigal nad üldse ei püsi. Ikka uksest välja ja uuesti sisse tagasi, trepist alla ja uuesti üles. Üks jänkist härrasmees räägib mobiiltelefoniga. Kui räägib, paneb pisikese aparaadi suu juurde, kui kuulab, pistab uuesti kõrva äärde.
Kõrvallauas istuvad kolm umbes 70-aastast kohalikku daami. Parimad kleidid seljas, soengud pähe tehtud. Vestlus on elav, ei söö, ei joo nad midagi. Samal ajal baarileti ääres samas vanuses härrased. Veini- ja viskiklaasid ees. Mõtleme endamisi, kas tõesti perekondlik koosviibimine Hispaania moodi? Ja tõesti. Nad lahkuvad õlletoast üheskoos.
Paella Valenciana on seda saginat jälgides märkamatult suhu kadunud. Päris hea oli teine. Riis, kanaliha, peale sidrunimahla. Küsime saia. Riisi juurde saia? Ettekandja ei suuda ära imestada.

***

Madriid ei maga. Gran Via suunas avatud hotelliaknast tuleb ka 3-4 aegu öösel metsikut röökimist ja mootorite lõputut müra. Suurlinna vaevad ja rõõmud.

***

Kesklinnahotelli nurgal lebab päevast päeva kodutu. Ikka omal kohal. Joogipudel või McDonalds'i plasttopsik käepärast. Ta näib magavat keset seda kära nagu lapsuke.

***

Otse kesklinnas kõrgub FNAC. Seitse korrust kõike seda, mida mina nimetan heaks kraamiks. Heliplaate, DVD-sid, raamatuid. Nojah, arvutimänge ka. Aga seitse korrust! Nii tohutut väärt kraamile pühendatud ostukeskust pole mina veel näinud. Mis vist näitab, et hispaanlased ostavad muusikat, filme ja mänge, mitte ei tõmba neid netist. Mis on omajagu sümpaatne.
Hinnaklass on veidi odavam kui üldkaubamajas. Oleksin vaid kodus eeltöö paremini teinud. Kaks plaati nämmi Hispaania musa sai välja valitud - El Sueno de Morfeo ja Muchachito Bombo Inferno. Aga võinuks ju rohkemgi.

***

Kristallpalees keset toredat suurt parki kõrgub Andy Goldsworthy tohutu puuinstallatsioon. Shoti männi palgid Madriidi lähedalt on üksteise otsa asetatud, tekitades veidra koopaliku ruumi, mille sees on pisut hirmus kõndida. Mis siis kui see kõik kaela langeb? Aga lõhn on imeline ja puu keset klaasi mõjub õige omapäraselt.

***

Prado muuseumi jõudsin kolmandal katsel. Kaks korda oli saba uksest väljas, kolmandal näkkas. Prado on Goya. Goya, Goya, Goya. Veidi Velazquez't, Rubensit, Tiziani. Aga sel suvel ka Joachim Patinir, Belgia 16. sajandi alguse kunstnik, keda Euroopa maastikumaali esiisaks peetakse. Kaunid piiblistseenid, taustaks lummav maastik. Absoluutne selgus. Ja millised värvid.
Veebis olevad pildid ei suuda lummust päris hästi edastada.

***

Grandioossete mõõtmetega kuningalossi kõrval asuvast pargist leiame pügatud labürintide ja madriidlaste lemmikute, purskkaevude, kõrvalt plekist Lenini. Seisab seal vaikselt kuningalossi taustal. Tea, mis ta Hispaaniast küll otsib?

Tiiger

Virtuoos Tim Henmani karjäär lõppes brittide Davise karika võiduga Horvaatia üle. Ühtlasi sai enam-vähem otsa ka serv-ja-volle stiili ajastu tipptennises. Nooremad säärase enesehävitusega ei tegele. Isegi mitte muruväljakul.
Tim jääb igaveseks minu südamesse. Muretseja, võitleja, Henman Hilli valitseja Wimbledonis kümne aasta vältel. Tiiger Tim. Simon Barnesi viimane elegantne tagasivaade erakordsele ajastule Briti tennises.

Lihula ehk Matsalu

Kuna ma olen täna tavapärasest veelgi loium ja unisem, pole mõtet tööd teha. Meenutan hoopis paari sõnaga Matsalu loodusfilmide festivali, kuhu laupäeval korraks jõudsin. Festival toimub Lihulas, ajale jalgu jäänud Läänemaa linnas. Kultuurimajas näidati filme, mõisakompleksis fotosid.
Fotonäitusi oli seal mitmesuguseid. Aasta loodusfotode ülevaade jättis mulje küll. Vägevad aparaadid peavad inimestel olema, et selliseid hetki tabada. Samas kõrval teine näitus, kus raamitud võilillefotot paarituhande krooni eest müüa pakuti, nii suursugune ei tundunud.
Kaks filmi sai kultuurimaja suure inimese jalgadele sobimatutel toolidel ära kannatatud. Üks, nimega "O2H - naftast vesinikuni" kõneles hüdrogeenist kui tuleviku kütusest. Islandil sõidavad kolm bussi hüdrogeeniküttel ja ühel Norra saarel proovitakse selle imeviguriga maju kütta. On see reaalne alternatiiv fossiilsetele kütustele, nagu meilgi tuntud mõtleja Jeremy Rifkin filmis loodab? Vikipeedia oskab minust palju paremini seletada, mis ja kuidas. Film oli iseenesest kuivavõitu, tehnilise suunitlusega dokumentaalikas. Aga kui kusagil kunagi näidatakse, tasub huvituda.
Sakslased pakkusid seevastu imekena pilku Iguacu hiiglaslikele jugadele, mis asuvad Brasiilia ja Argentiina piiril ja on vist eestlastele suuresti veel avastamata imeasi. Nagu juba mitmel pool kuulda olnud, on NY Timesi arhiiv aastast 1981 nüüd tasuta kättesaadav. Sealt siis üks aastatetagune Iguacu reisikiri. Too sakslaste film pälvis Matsalus auhinna operaatoritöö eest. Asja eest. Kuidas nad veekardina taga kaljudel rippuvaid linnukesi küll filmima pääsesid?

Igasugu unistustest

Nojah eks ta nüüd nii ole, et pärast lavaka noorte "Eksituste komöödia" nägemist ja Kalju Komissarovi intervjuu lugemist ihkab hing teatri järele. Omamoodi veider muidugi, sest noorena ma ju teatrit eriti ei armastanud ja seal suuremat ei käinudki. Ja nüüd siis hakkad unistama kui pool elu läbi? Hilja mis hilja.
Muidugi, noori uljaspäid nautida ikka tasub. Seesama "Eksituste komöödia" Hobuveskis on justkui värske tuulepuhang selles kivistunud argipäevas. Viib su veidikeseks tagasi nendesse aastatesse, mis ikka aeg-ajalt meelde tulevad. Ja mida, kui päris aus olla, oleks võinud märksa lõbusamalt ja kasulikumalt veeta.
Eks selle noorpõlve liigse ettevaatlikkuse ja enesessetõmbumise vili on nüüd see, et peab hommikuti pool seitse tõusma. Saaks sellestki õudusest kuidagi lahti. Aga liiga palju pole ka vaja unistada. Orhideed aknalaual nii ilusad ja päikesekiired tantsivad veel rohelistel lehtedel.

Sa lihtsalt pead armastama Guardiani

24 tunni pildisait. Pilk maailmale. Just.

Nuhipisarad

Sõprus näitab parajasti rikkalikult auhinnatud Saksa tükki "Teiste elud" ja komberdasin siis minagi eile läbi lausvihma kohale. Film on esmapilgul veidi akadeemiline, aga iga minutiga aina sisukamaks muutuv pilguheit Saksa DV argipäevaellu.
Esitatakse mõningaid põnevaid küsimusi. Nagu näiteks, mida tähendab kunstnikuhingega inimese jaoks lojaalsus riigivõimuga? On see ülepeakaela võimalik ning kuidas sellesse suhtuma peaks? Või kui sundimatult aitab ühe üdini põhimõttelise julgeolekutöötaja illusioonide purunemine kaasa kogu ümbritseva kenasti toimiva süsteemi kokkuvarisemisele?
Meie ette tuuakse ühelt poolt edukas riigitruu teatrilavastaja oma ebakindla näitlejannast elukaaslasega ning neile vastukaaluks teeneline nuhk. Selline nuhk, kes kõike kuuleb ja näeb ning mida veel ei ole teada saanud, selle uurib välja. Koos värvikate kõrvaltegelastega pagana huvitav algsituatsioon. Ning lugu, mis areneb liigsete erutuspurseteta, aga kindlalt ja loogiliselt täpselt selles suunas, nagu peabki.
Detailid pakuvad ka huvi. Näiteks seltsimees ministri pisikene tähelepandamatu kaaslane, kes temast alati vaid poole sammu kaugusel. Alati valvas, üdini ustav. Või kas ikka tõesti? Tõenäoliselt kellegi nimel ministri järel nuhkimas hoopis.
Või siis grupp halle stasilasi keldris kodanike erakirju lahti aurutamas. Täpselt samal minutil kui raadiost teatatakse, et müür on murdunud. Mõne hetke kestel ruumis valitsev täielik vaikus röögib lausa kõrva sisse. Siis nad tõusevad püsti ja kõnnivad minema, et mitte iialgi naasta. Igaüks proovima uut elu alustada.
Niimoodi vist lahkusime meiegi totalitaarsest ühiskonnast. Ühisest sai üksik. Või kes seda ikka enam mäletab. Sellised filmid aitavad veidi meenutada.
Ja nuhivad nad ikka veel kusagil? No ikka. Pole lihtsalt vaja enam oskust 20 minutiga korter pealtkuulamisvahendeid täis panna. Saab hoopis kiiremini, kaugemalt, hoomamatult. These days you don't have to let your true colours show.

Lõpuks vist kõik

Täna ronisime siis trepist notari uhkesse kontorisse ja lõpetasime selle korterisaaga selleks korraks. Juuli lõpus sisse kolinud, olime tänase päevani pisut ebakindlas seisus. Justkui oma, aga paberite järgi ikkagi võõras.
Nüüd on kõikjale alla kirjutatud, miljonid kontole tulnud ja läinud ning istume siin päris oma kodus. Mida me muidugi koju jõudes esimese asjana ka kiisule ütlesime. Et võid nüüd kolimisest sisse jäänud ärevuse lõplikult unustada - sul on päriselt uus kodu.
Seda peab ka ütlema, et meil tõeliselt vedas müüjaga. Kõiges oli võimalik omavahel kokku leppida ja ei tekkinud vähimatki vajadust läbi mingi kolmanda osapoole asju ajada. No nüüd muidugi tuli notari juures ära käia. Asjalik ja sõbralik daam on see Heli Mõttus Estonia puiesteel. Seletas lepingu ilusasti lahti ning aitas kõik paberid korda ajada. Muidugi kasseeris seejärel korralikult. Aga hea meelega maksime. Oma kodu nüüd ka ametlikult oma.

Päevad pole vennad

Ühel päeval on kolepalju asju, mille üle rõõmu tunda. Nagu neljapäev oli nüüd. Ma sain tegeleda omale uue tööarvti väljavalimisega - küll piiratult aga ütleme nii, et IT spetsi valik oli suht hea. Ise ei viitsiks sellise hinnaga läpakat osta.
Teine tore valimine oli E-le uus telefon. Tõenäoliselt siis Sony Ericsoni Z530i. Väga meeldiv tegevus on mingi uue tehnika soetamisele eelnev info otsimine ja kõik see sinna juurde kuuluv. Palsam hingele :)
Ja siis veel õhtul nii tore tallinlaste koosolek - milline õhkond!

Ja siis eile - üks ebameeldivuste jada. Kõigepealt oli Pirita Selveris elekter ära, kui ma sinna jõudsin. Seega polnud mul seal oma 2-tunnist tööotsa mõtet ega ka võimalust eriti teha. Mõtlesin, et tühja kah, mul ju läpakas kaasas, lähen juba varem Yardi ja saan seal oma ammugi võlas olevaid külastusprotokolle teha. Pubis maha istudes sain aru, et olen materjalid tööle lauale unustanud. Mõtlesin, et tühja siis kah, püüan interneti ühenduse saada ja teen siis eile õhtust protokolli. Tund aega üritasin internetti saada, ilma tulemusteta. Siis jõudis kohale, et teen siis lihtsalt seda protokolli. Tunnikese sain teha ka, enne kui aku tühjenes. Vähemalt sain planeeritud kohtumise tunnikese ettepoole tõsta.
Ja kõige lõpuks need tülgastavad kirjad postkastis.

Päevad ei ole vennad.

Papa oli rulluv kivi

No mis paganat, mõtlesin eile Rataskaevu pöörates. Von Krahli esine paksult noort habet ja trendikaid mantleid täis. Tuleb välja, et porno on meil ikka erakordselt popp. Ja tõesti - ega uksest sisse trügimine kerge polnud. Õnneks olid päeval piletid ostetud, muidu oleksime küll kannapealt ümber pööranud.
Õhtu nael viimseni täispakitud teatrisaalis oli aga hoopis Teet Veispaki loeng pornograafia ajaloost. Või õieti loeng oleks ausõna hirmus huvitav olnud. Aga Teedul ju ei lubatud rääkida. Vaevalt oli ta jõudnud linnastumise muredeni ja selleni kui üksikuna inimene ennast perest ja kogukonnast eemal tunneb. Vaevalt oli ta jõudnud onaneerimiseni. Juba trügis kõrva äärde totakalt lõbus neidis ja ütles, et lõpeta juba, vana. Rahvas tahab filme vaadata. Päh, mina vana kuivik oleksin küll asjalikku juttu märksa kauem nautinud.
Filme tuli siis igasuguseid. Puhast seksi näidati muidugi ka, aga kurioossumid tundusid märksa huvitavamad. Näiteks too pika riistaga onklit (vabandust, aga jah) kujutav pildirida kahekümnendatest, mis mulle otsekohe Eesti esimest multikat "Kutsu-Juku seiklusi" meenutas. Täpselt samal tasemel animatsioon.
Või siis tore tummfilm rannal istuvast noorhärrast, keda ujuma tulnud tüdrukud haledalt haneks tõmbavad. Või õeiti miskiks muuks elukaks, kui päris aus olla. Vahepeal veidi lahedat Prantsuse striptiisi ja totakat pseudodokumentaalikat nudistidest. Viiekümnendate Ameerikas vist teisiti paljaid daame näidata ei tohtinud kui väites, et see selline tõsiteaduslik nudismiuuring meil siin.
Muuvitreilerid olid jube igavad ja tool muutus järjest ebamugavamaks. Erutust polnud sugugi märgata. Kuigi, lõpus näidatud kunstiline vaatlus spermapurskele seitsmekümnendate moodi oli omamoodi lahe. Sellised LSD-värvid ja muu taoline, teate küll.
Teist seanssi siiski ootama ei jäänud, murdsime end Kivirähki, Juure ja Priimäe seltskonnast välja. Tollele totakalt lõbusale neidisele oleksin tahtnud öelda, et ära riku teiste õhtut ära. Aga ei näinud teda enam selles kenasti pestud peade massis. Lõpuks värske õhu käes ohkasin kergendatult.
Kodus võttis argipäeva õhtune uni oma ja seks jäi ära. Vaat sulle siis pornofilme.

Paar päeva omaette

Ray LaMontagne'i kaunid rahulikud laulud paitavad kõrva. Kiisu on unemaal ja rõduuksest tuleb jahedat, aga mõnusalt värsket õhku. Mul on käimas harukordsed päevad täis telekast spordivaatamist.
Eile näiteks oli suurepärane päev. Avastasin enda jaoks Osaka MM-ilt paar uut lemmikut, kellele suure andumusega kaasa elasin. Ja mõlemal läks veel hirmus hästi ka.
Bahama kõrgushüppaja Donald Thomase kohta räägitakse, et ta olevat esimest korda üle lati kalpsanud vaevalt poolteist aastat tagasi. Tõeline looduslik anne. Lühike hoojooks ning juba kerkib ta arusaamatult kõrgele. Stiililt meenutab Donald veidi ammust lemmikut, Liverpooli väikest hüppeime Steve Smithi. Ja siis Nicola Sanders. Valge naine suudab 400 meetrit kiiresti joosta. Nääpsuke, aga pagana sitke. Loodetavasti võidavad nii Donald kui Nicola Pekingist olümpiamedalid. Ja Nicolaga seoses ootan kasvava põnevusega nädalavahetuse teatejooksu.
Õhtul pidas aga Glasgow Celtic kauaks meelde jääva vutilahingu Moskva Spartakiga. Võitjale auhinnaks koht Meistrite Liiga alagrupiturniiril. Mäng lõppes 1:1, sama tulemusega nagu ka Moskvas peetud esimene osa. Ja sisaldas ta unustamatult sitket, võrdset heitlust, meeletu hulga ebaõnnestunud väravavõimalusi, muuhulgas ka kaks posti põrutatud penaltit. Ja lõppude lõpuks penaltiseeria, mille viimase löögi tõrjus Celticu poolakast kollkipper Artur Boruc. Ning Gordon Strachan tantsis rohevalgeks värvunud areenil oma võidutantsu.
Ja öö hakul siis veel Tim Henman. 32-aastane Briti tenniselegend, Wimbledoni viiesetiliste lahingute kangelane, poolfinaalide teeneline kaotaja, serv-ja-volle stiili viimane mohikaanlane. Timi 49. ja viimane suure slämmi turniir New Yorgis ning avaringis suutis ta lausa võita! Täiesti oma vanas ilusas stiilis. Tänavu on iga Timi võit tõeline haruldus.
Vaat milline emotsionaalne õhtu mul eile oli. Ja täna olen samamoodi spordiga jätkanud. Ning homset plaanin samasugust. Fantastiline puhkus.
Pika pajatuse lõpetuseks üks vikerkaarepilt meie põldmarjade korjamise reisilt Muhku ja Saaremaale.

Meenutusi Idamaadest

Ega meie elust seda blogi lugedes pole viimasel ajal sotti saanud. Häirib see meid ennastki, aga kui pole kirjutamislusti, on parem vaikida.
Elu siin Tallinna piiril on rahulik. Mets mühiseb nagu muiste ning päikeseminutid vahelduvad külmade vihmasagaratega. Täna avastasin taas paar uut teerada kodust Laagri raudteejaama. Jah ega ta nüüd nii hirmus kaugel polegi. Kiirema käiguga veerand tunni tee. Täiesti talutav.
Aga nüüd meenutaks koos kõrval tudiva kiisuga hoopis ühte augustikuist laupäeva.
Tegelikult oli meil plaanis pikem reis idamaadele ehk siis täpsemalt Narva, Peipsi põhjarannik, kogu see kant. Lõpuks kahanes me sõit küll ühepäevaseks kappamiseks idapiirile ja tagasi, aga seegi oli enam kui vaeva väärt.
Ida-Virumaa on mulle üpris tundmatu - Valaste joal ja Toilas olen käinud, aga Narvast vaid korra läbi sõitnud. Ja sedagi hoopis teisel ajastul, aastal 1987 teel külma hilissügisesse Leningradi.
Ootamatult ilus osa Eestimaad on see kirdenurk. Tuulikupark varsti pärast Rakveret, mis paistis tagasi tulles õhtupäikese aegu eriliselt maaliline. Kokkukuivanud Valaste juga, täidetud mägironimisvarustuses noortega. Järgmiseks Toila, kus jalutasime läbi panga uuristet teed pidi mere äärde ja siis ronisime trepist pangale tagasi. Sinimäed oma hirmuäratava ajalooga. Mõtlesin päris põhjalikult, milline põrgu võis see pisike künklik maakitsus olla 1944. Nüüd kõrgub seal mäe otsas tohutu rist mälestamaks neid 200000 meest, kes vaevalt kaheksa kuuga seal oma otsa leidsid. Ilmselt teist nii kurba paika Eestimaal pole.
Narvas avastasime Rimi poe. Kõik sildid eestikeelsed, kaupluseraadio samuti. Aga kassas kõnetatakse sind enesestmõistetavalt vene keeles. Hermanni linnuse juures pildistasime hullupööra Venemaad nagu kõik kohalviibinud. Pole seal teine maailm sugugi, teiselpool jõge. Jaanilinna kindluselt lehvitati vastu. Aga millegipärast pole mul vähimatki soovi seda piiri ületada. Vaevalt seda soovi enam kunagi tekibki.
Hermanni kindlus on igati kobedas seisukorras. Korduvalt meenutatakse seal seda Narvat, mida enam ei ole. Hiljuti Pärnus käies kuulsime, kuidas S. sellest vanast Narvast rääkis. Oma esivanemate kodulinnast, mida ta oma silmaga kunagi näinud pole. Sümpaatsest vanast barokklinnast, mis asub kusagil nende näotute paneelmajade alla maetuna. Ja lugematutel Hermanni kindluse makettidel ka.
Narva-Jõesuus on kogu linna ulatuses tasuline parkimine. Midagi taolist pole ma varem kogenud. Ja igale teisele mereäärsele barakile on peale kirjutatud Spa. Mis on tegelikult hoopis ühe väikese Belgia linnakese nimi.
Tagasiteel imetlesime ebamaist valgust, mis tekib loojuva päikese ja vihma koosmõjul. Imeilus päev oli.

Tolmune, aga puhas Läti

Kolimisega lõpuks järjele jõudnud, tegime väikese, aga mõjusa reisi Põhja-Lätti. Õieti siis Läti kirdeossa, päris täpselt öeldes. Veidi üle 500 kilomeetri üpris räsitud olemisega teid, aga ilusas maailmanurgas, kus maainimesel on veel tööd ja loodust ei rikuta ülemäärase nüüdisajastamisega.
Ma ei tea, kui paljud on viitsinud viimastel aastatel peale Riia mõnele teisele Läti paigale pilku peale heita, aga see on väikest vaeva väärt. Hämmastav on kasvõi sellise turismimagneti nagu Turaida linnuse kõrvalt avastada tõeline Nõukogude söökla. Seitsmekümnendate aastate sisustuse ja teenindusega. Nurgast möirgamas kohalikud rahvahitid, võidunud kardinad avatud akende ees tuules lendamas. Mäletad ju ikka... kes piisavalt vana muidugi. Eestis ei kujutaks taolises välismaalasi ligitõmbavas paigas enam midagi sarnast ammu ette. Turaida linnusepark ise on vapustavalt ilus ja korras. Mõõtmatult ruumi pügatud murul mäest üles alla kepselda ja kaugele orgu ulatuvat tohutut õunaaeda kaeda. Kui nii lootusetult palav poleks muidugi.
Aga Turaida oma Sigulda kepikestega on ilmselt ikka paljudele tuttav paik, vähem ehk teatakse Ungurmuiža puumõisa Limbaži - Cesise tee ääres. Oma vanade ehituskihtide alt paljastatud värvitud puuseintega meenutas ta mulle veidi Albu mõisa Järvamaal. Samasugune püüd näidata hoonet vähemalt osaliselt sellisena, nagu temas kunagi elati. Ungurmuiža restaureerimine on seejuures alles pooleli, nii et paari aasta pärast näeb ta ka väliselt uhkem välja kui praegu.
Ühe öö veetsime Lätis ka ja patt küll tunnistada, aga vist ühes piirkonna uhkemas külalistemajas. Birini lossi sisse uudistama me küll ei pääsenudki, hotell asub kõrvalhoones. Mõisa ümbritseb imetore poolmetsik park, kuhu on loodud lausa hiilgav jalgrada igasuguste põnevalt välja mõeldud kohakeste ja kujukestega. Ehk saab pikapeale teile ka mõne pildi vaatamiseks üles riputada.
Cesis oli nähtud linnadest kauneim ja uhke vaatamisväärsus on Sietinezise valgest liivakivist kaljud Gauja (eestipäraselt Koiva) jõe ääres.
Jäin paari Läti päevaga päris rahule. Juba nii põgusal reisil võib näha, miks Läti ökoloogiline jalajälg Eesti omast sedavõrd väiksem. Pole seal Riiast põhjas seda rikkust nii palju. Ning sedavõrra vähem muidugi ka raiskamist. Põllud on kenasti küntud, koduloomi päris rohkesti näha, metsi mõõtmatult. Palju vähem on näha uusi uhkeid elumaju ja siledaid laiu maanteid. Läti on veidi tolmune ja veidi vaene, aga puhas maa.

Viimane pilguheit 34 aastasse

Mõne tunni eest tulime viimase autokoormaga Kivimäelt. Heitsin veel ühe pilgu kodule, kus elasin sünnist kuni teisipäevani, andsin võtmed ära, vinnasin iidse kirjutusmasina sülle ja läinud oligi see hetk.
Maha jäid tolm, kulunud seinad, naksuvad põrandad ning näputäis mööblitükke, mida isegi taaskasutus ei tahaks. Kodu lakkas ta olemast juba teisipäeval koos kolimisauto lahkumisega. Või ennegi veel. Ning pisarad möödunu pärast on vist ka juba valatud.
Kõige närvilisemad päevad on nüüd möödas. Uue kodu sisseseadmine on kuratlikult pooleli alles, aga küll sellega hakkama saame. Kodutunde tekkimisega läheb veel aega. Mõnus on juba praegu siin istuda raamatute ja plaatide keskel. Oma kodu on ikka oma kodu.

Headest uudistest tasub ikka kirjutada!

Kolimiseelne rõõmus ärevus (nii 2 kuud tagasi) on asendunud mõningase tülpimusega. Või siis pigem väsimusega. Kolepalju kola on siis pea kaheksa kümnendi jooksul eri põlvkonnad jõudnud koguda. Igatahes nädalavahetuseks 8 kandise prügikonteineri tellimine muutus täna hädavajaduseks ja mitte enam mugavusasjaks.
Aga välja tuleb ka igasugu kummalisi ja huvitavaid asju. Näiteks selline postkaart:

Tran Arno leiti kodust õuest vanaaasta lõppus lumehangest. Naine on Tartus halvatud nii et maja on jälle tühi.
Kõike head Pilvi

Postkaardil on kaks kohmaka välimusega pingviini munaga. Ja see on vist uusaasta tervituseks saadetud. 07.01.1987

Postimehe lament

Tea, kas ma olen ainus, kellel on paduparempoolsusesse suunduvast Postimehest südamest kõrini? Värviliste piltide uputus koos vähimagi püüdluseta minna sügavuti. Tõsised teemad jäetakse targu puudutamata, esikohal nn pehmed väärtused ja sport. Arvamuslood ka sellised täiesti sisutühjad heietused, nagu kasvõi see tänane. Tore mees paistab pildi peal olema, aga jutu mõttest ei saa mina küll midagi aru.
Ja see nende veebileht on muidugi kordi hullem veel. Otsi siis sealt üleelusuuruste fotode ja kollaste sõnumite seast mõnda olulist uudist.
Faktidega ümberkäimisest võiks parem rääkimata jätta. Halenaljakas lugu, kuidas ETV mingi järjekordse lapsajakirjaniku väitel kõigile oma saadetele lõputul hulgal patente võttis. No ja siis pärast vabandused ette ja taha. Ajakirjanikud ei viitsi, taha, oska enam isegi kõige ilmsemaid asju järele uurida. Nagu näiteks, mis asi on tegelikult patent. Kaks klõpsu netis ja asi on selge. Aga keda see ikka huvitab. Postimehe lugejaid küll mitte. Paneme aga lehte.

Kolimisapdeit

Palju muuga me viimasel ajal tegeleda ei jõuagi. Äsja said kõik 400 ja veidi üle selle siidiplaati kastidesse ning seejärel asusin oma lapsepõlvekapi kallale. Veidi liialdus on öelda, et aastast 1983 peale pole sealseid asju keegi puudutanud, aga midagi uut sinna kappi kahekümnenelja suve jooksul lisatud ei ole. Tõeline nostalgiamatk, mille ette võtmist viimseni edasi lükkasin. Aga midagi hullu polnudki. Pääsesin pisarateta. Päris iga paberit ikka ära visata ei raatsi - Erkus, Unic, Shemi, esimesed katsetused kirjutusmasinaga, esimesed joonistused, esimesed katsed inglisekeelseid laulunimesid kirjutada... Mälestus neist päevist peab jääma. Aga Õhtulehte augusti algusest 1980 mul tõesti enam vaja ei lähe. Mis siis, et esilehel nuttev Mishka taevalaotusse kadumas.
Eile oli väikeseks kolimisevahelduseks Harry Potter. Film, mitte too äsjailmunud viimane romaan. Neid Potteri raamatuid ma vaevalt kunagi loen, kinos aga olen ikka iga kord käinud. Viiendas filmis on mõndagi teisiti. Harry ja sõbrad on hirmus täiskasvanud välimusega nüüd ja nojah - eks sellel asjaolul ole nii plusse kui miinuseid. Aga kõige huvitavamad olid seekord hoopis häbematult naljakad viited Maggie Thatcherile (too kole paha ministeeriumi spioon võluritekoolis) ning Charles Mansonile (Sirius Black, vuntsid 70-te rocktrummarite vaimus õnneks samuti lisatud). Võimalik, et neid viiteid keegi teine ei märganudki. Kuid minu jaoks tegid nad filmist elavama. Sest Harry ise on ju ausalt öeldes üpris igav tüüp.

Suhkrusurma pole veel keegi surnud

Kurb kastielu

Meie elu käib praegu kastide ümber. Raamatud, plaadid, lauanõud, riided - kõik rändavad nende nädalate jooksul kastidesse. Et alustada lühikest rännakut Kivimäelt Pääsküla taha. Uude kodusse. Ja seal jälle kastidest välja tulla.
Täna käis vinüülplaadihuviline. Viis kastitäit plaate sai talle ette söödetud - sadu plaate. Nii mõnegi puhul neist mitte ainult muusika, vaid tükike minu isiklikku ajalugu. Lapsepõlves pähe kulunud ümbrised ikkagi. Mis sellest, et väärtuslikku kuulamist õige vähestel suurtel ning väikestel mustadel. Aja mälu ikkagi. Mälestus mõnest kaunist kevadõhtust kakskümmend aastat tagasi võiks ka midagi maksta.
Vinüülplaadimees võttis halastuseta kõik viis kastitäit. Viiesaja krooni eest. Temale uudsusevõlu, minule kibe lahkumine isiklikust ajaloost. Siiski: kõige olulisemad plaadid säilitasin. Ei suutnud neist lahkuda. Kuulamisvõimalus ju ka tegelikult olemas.
Kassettidega on hullemgi. Suur osa neist minu enda raadiost lindistatud imearmsat muusikat täis. Aastal 1988 või 1993. Või veidi hiljem. Aga kui vinüüliajastu lõppes meie majapidamises umbes 1992, siis kassettide päevad said läbi kusagil 21. sajandi alguses. Ei leidnud enam aega raadiost lindistada. Raadiokolakas väsis ka lõplikult ära. Aeg-ajalt paned veel mõne kassetti mängima. Aga uues kodus võtavad nad ainult ruumi.
Nii on kolimine päris mitmekordne lahkumine. Hüvastijätt kodu, muusika ja oma ajalooga. Südame kõvaks tegemise aeg mul siin Kivimäel.

Lutsul elab konn, Pärnus kutsikas

Tuli ja vesi

Briti teadlased avastasid 64 valgusaasta kaugusel asuvalt planeedilt veeaure. Kõrvetavalt kuumalt planeedilt, mis oma päikesele surmavalt lähedal. Inimese jaoks surmavalt see tähendab - kes teab, mis elukaid seal 64 valgusaasta kaugusel pesitseb. Vett on aga igal pool! Ja kus vett, seal elu. Äkki...
Mis mulle omakorda meenutab, et täna hommikul sadas kuradima kõvasti vihma. Ja mina tahtsin blogida, et üldiselt ju mulle suvine vihmasadu meeldib. Kui oleks vaid veidi soojem, põlv ei valutaks ja jalad ei kipuks märjaks saama. Vaat see viimane on ikka eriliselt vastik.
Oeh ja näe see suvi ongi juba poole peal. Pool puhkust möödas, juulikuu läheb kolimise tähe all. Kolida on kole. Kuhu panna mõttetud asjad? Kuidas loobuda armsast muusikast, ajakirjadest, mida kunagi põnevusega ahmisid, aga mis uues kodus riiulitele kuidagi ei mahu? Higi ja pisaraid tuleb omajagu valada. Aga ehk on murede otsas õdus sügisõhtu päris omas kodus.

Elegantne lahkumine

Viimast korda parlamendis.
Tony Blair lahkus just viimast korda peaministrina Briti parlamendist. Püstipäi, üldise aplausi saatel (isegi opositsiooni toolidelt), mis vägagi haruldane. 10 aastat ja pisut peale ning täna saab see läbi. Kaua aega oma võimalust oodanud Gordon Brown astub ametisse.
Minu jaoks on Tony Blair olnud oluline tegelane. Niikaua kui mäletan, jälestasin alati Briti konservatiive ja eriti nende pikaajalist naispeaministrit Margaret Thatcherit. Jäi mulje, et konservatiivide raudne haare ei halasta kunagi. Siis saabus Tony ja päästis Tööpartei aastakümnete pikkusest kidurast opositsioonist, nagu parlamendi vanim liige just äsja parlamendis mainis. Tõi kõrvalnähtusena kaasa Uue Tööpartei, millesse ma küll algusest peale veidi skeptiliselt suhtusin. Aga ikkagi - parempoolsed said lõpuks löödud.
1997. aasta kevadel jälgisin vist Briti poliitikat suurema huviga kui kunagi varem või hiljem. Mäletan hästi neid imelisi päevi pärast Tööpartei massiivset valimisvõitu ja Tony Blairi optimistlikku tulevikku suunatud poliitikat. Palju tema tollastest kavadest jäid reaalselt ellu viimata ja viimased aastad olid ütlemata rasked ning vastuolulised. Iraak. Seda õnnetut viga ei saa unustada ning tegelikult oleks pidanud Blair selle eest juba ammu palju kallimalt maksma. Kuid kahtlemata on Britannia viimase kümne aastaga tundmatuseni muutunud.
Ja miks oli Tony erakordne? Sest ta uskus vankumatult oma ideedesse ning suutis neid viimseni kaitsta. Ning välispoliitikas tegi ta paljugi sellist, mille mõju näeme võib-olla alles aastakümnete pärast. Tema vankumatu toetus Aafrikale ja üldisemalt neile, kellel ei lähe nii hästi. Sedagi ei saa unustada.
Ja päike tuli välja just sel hetkel, kui Blairi perekond viimast korda Downing Streetilt lahkus. Seni õige vihmases Londonis.
Mõned järelehüüded kümnele aastale peaministrina nii sõpradelt kui vaenlastelt:
Jonathan Freedland, Guardian.
Steve Belli karikatuurid.
Blairi aastad, The Times.
Simon Jenkins, The Times.

Raevukas lakkumine

Tahtsin just kirjutada, et kiisu lebab mul siin kõrval ja lakub ennastunustavalt oma läikivat karva. Aga juba ta kuulis köögist helisid ning lasi hopsti jalga.
Mõnus on puhkusel olla. Isegi kui õhtul peab jälle Mustamäele tolmutama minema. Seniks aga Kanada vaimustava Po' Girl sõnadega laulust "So Lazy":

I woke up out of bed in the mornin'
The sweet sunshine outside is glowin'
Take me down into the arms of the street
I start walkin' to the gentle beat
There's a store with organic food for the masses
I bought some cold cornbread and molasses
There's a man beat boxin' in the street corner
Cool rhymes for the heat and i'll be
So lazy all today...

All the fava beans are climbin' and the cantaloupes
Are nestled in the shade
Late nights and dreamy days
On a beach washed up by the waves
Somewhere there's a campfire burnin'
Songs sung and sweetly yearnin'
There's a place where life is good
There's a path to your cabin in the woods
And i'll be, so lazy all today

Uute elamuste jahil

Tea kas mingi pidev uue ja huvitava elamuse, koha, sündmuse või asja otsimine on viinud mind selleni, et uus asi peab nautimiseks ikka midagi väga erilist olema. Muidu see ei ärrita/eruta piisavas koguses. Ja tundub igav. Tuim. Klisheesid täis.
See on viimasel ajal nii filmide kui kontsertidega. Ja teatriga, seda viimast vist juba pea aasta. Ja see häirib mind - kas ma siis ei näegi enam ühtki sellist etendust, kus ma lahkun õhates, et vot see on parim asi, mida ma näinud olen? Või vähemalt viimase aja kõva sõna.

Eilne Ronk oli jälle selline leige kogemus. Tuvid olid toredad ja ministrid ka. Pinisev sääsk oli leid. Ja laval näitlejatel juhtunud äpardused - Elisabeth Tammel kukkusid ühel võtmehetkel mõlemad mõõgad käest. Ja siis kui ta ahelates pidi rabelema ja vabadust igatsema, läks üks ahel igavese kolinaga lahti. Aga tervikut sellest minu jaoks ei moodustunud. Ehk ma võrdlesin seda vale asjaga? Oleks pidanud nautima suhteliselt ajastutruud lugu väga sobilikus õhkkonnas ja mõtlema ennast tolle aja pealtvaataja rolli sisse. Aga ei õnnestunud.

Pildikesi jaanilaupäevast

Hipinaivism

Maailmas tehakse igasugu veidrusi. Mõni aeg tagasi jäi mulle BBC-st kõrva kaasahaarav looke nimega "Oh No", autoriks Los Angelese bänd Lavender Diamond. Otsinud üles veel paar nende toredat lugu, võtsin kallite Tartu sõpradega ühendust ning nüüd seisab mu ees laual roosades toonides plaadiümbris. Ümbrisel on koomiksilaadne pilt, millel hulk nöbininadega tegelasi austavad lilledesse mähkunud pikajuukselist naisolevust. Või siis on neil plaan see kõrgustesse tõstetud jumalanna sobival hetkel tuleriidana põlema süüdata? Olgu, pole vaja õelaks minna.
Tegelikult on Lavender Diamondi muusika üliarmas. Justkui Armastuse Suve 40. aastapäeva tähistamiseks välja antud lihtsakoelised hipilaulud.
Sõnum on armastus ja rahu. Rahu ja armastus.
Noppeid Lavender Diamondi deklaratsioonist suvaliselt maakeelde tõlgituna:
"Millises maailmas me küll elame, sina ja mina, me kõik - tahame paluda sul tulla meiega koos - tuleme kõik kokku, kujutleme endale uue maailma. Sama mis meil praegu olemas, aga ümbritsetuna meie armastusest ning koondatud südamemõtete ümber. See maailm lausa särab - särab rõõmust, särab rahust, kartmatu, toidetud, tantsiv, naerev. Paneme oma silmad kinni ja kujutleme oma armastust lauluna, suure kuldse vihmapilve laadse lauluna, mis koondab meid kõiki maailmas üheks, sajab meile kaela tohutu jõu ja naudinguna. Nagu pisarad, nagu noodid, nagu helipiisad, mis pesevad maha vanad hirmud. Me loome seda maailma armastuses."
Ja nii edasi. Rohkem ei jaksa tõlkida, aga jätkub samas vaimus. Peace for ever and ever and now! Love.
Ja ometi algab plaat 20. märtsil 2003 (esimene päev kui ameeriklased Bagdadi pommitasid) kirjutatud tekstiga: "Oh ei, nii kurb ja hall päev on täna - millal ma saan ometi jälle armastada?..." Järgmine laul kõneleb see-eest juba aiaroosidest.
Imearmsad 21. sajandi hipid. Tahaksin olla nende sarnane.

Rohelistega saarel

Tegelikult oli see hullumeelne päev. Pole meeldiv laupäeva hommikul kell kolmveerand viis üles ärgata ja veel vastikum on Virtsu poole kihutada. No kihutada jah ikka nagu tuli takus, et praamist mitte maha jääda.
Aga Orissaarest edasi mööda mereäärset teed Leisi poole vurada oli juba uskumatult mõnus. Soe päike, sinine meri, rohelus igal pool ümber. Ja Leisi koolimajas kõiki neid rõõmsaid, elevil nägusid kohata veel eriti.
Rohelised on omamoodi inimesed. Tavalise erakonna nägu meil pole ja loodetavasti ei tulegi. Ajamata habemeid ning lohvakaid kottpükse on ikka palju rohkem kui elegantseid ülikondi.
Mis me seal Leisi koolimajas siis tegime? Vaidlesime. Palju. Rohkem kui palju. Hääletasime. Korduvalt. Naersime ja vangutasime kurvalt pead. Läbisegi. Vahepeal jalutasime alevi teise otsa lõunat sööma. Ja lõpuks muidugi veel valimistulemuste ootamine. Pikad minutid koridoris, aga ikka endiselt naeratades.
Aga kõik saalistoimunu tundus kuidagi teisejärguline nende mõnusate pilkude ja heatahtlike vestluste kõrval. Jõud ja tulevikulootus on säilinud ka pärast esimesi Riigikogu kuid. Energiat edasiseks saime rohkesti ning uusi ideid ka omajagu. Inimesed saavad omavahel tuttavaks ning koostöö paraneb ajapikku. Rohelised jäävad.

Varsti on hüvastijätt

Meie Jutikuga otsime uut elamist. Vana armas kodu Kivimäel tuleb maha jätta, ei aita siin kibedad pisarad ega viha. Iga asi saab kord läbi.
Kui päris aus olla, siis iga see maja enam aastaid päris koduna ei tundugi. Kunagi... oli teisiti. Näiteks sel suvisel päeval kui põlved marraskil ämbrist väljalõigatud korvirõnga all palli otsas kükitasin ja Krissile pai tegin. Kriss, mu eakaaslasest peni - ei mäleta enam ta välimustki... Või siis kui veranda ääres kasvanud kibuvitsapõõsaste lehas May Pengi raamatut John Lennonist lugesin. Või ükskord telekast nähtud spordivõistlust imiteerides aja peale ümber maja ringi joostes. Või siis tol päeval kui keset suvist lõõska äkki metsikult suuri raheterasid hakkas langema. Rõdul ringikaapides elu üle järgi mõeldes. Või õue peal jalutades oma kujutluste rock-bändi juhtides. Või talvel täpsusviset proovides - ikka mütsaki lumepalle vastu seina.
Ja nüüd need mälestused tulevad lõputu kosena. Enam neid ei peata. Nänni juures suhkruleiba söömas ja ammustest aegadest lugusid kuulumas. Vanaga üleval köögis nagu omaette kuningriigis. Isaga autot putitamas tol uskumatul päeval kui miljon sipelgat õue peal ringi roomasid. Uskumatult suured vaarikad keset põõsasterägastikku. Vana keedetud moosid kõik purkides rivis laual. Tagatoas ema kaasaskantavasse reporterimakki Woody Guthriest kõnelemas.
Ehk on kergem sellest kõigest korra kirjutada. Või ehk pole ka. Aga kuidagi peab hüvasti jätma.

Kummardus vaiksele muusikale

Praegu on igatahes nii, et suured elamused saan vaikset muusikat kuulates. Tony Dekker ehk teiste sõnadega Great Lake Swimmers teeb just sellist musa, mis võib sind minutiteks pilvi vaatama panna. Ümised ja õõtsud sa nende jumalike meloodiate rütmis ju juba niikuinii. Ja siis veel need võrratud romantilised laulutekstid. Jälle olen oma hinge ühele vähetuntud Kanada bändile müünud! Esmatutvuseks - nagu ikka - on parim Myspace.

Ohkamine ei aita

Häält ei ole juba eile õhtust, kurk valutab, nina paisub - kahtlustan, et autokonditsioneerist selle sahmaka sain. Ja muidu ka kuidagi ebameeldivalt lootusetu enesetunne. Negatiivseid emotsioone ja halba karmat paistab aina kogunevat ümberringi.
Samal ajal on väljas imeilus suveilm, linnud Vana-Vigala mõisapargis meisterdavad enneolematuid ühisviise ja inimeste kõige kaunimad unistused saavad teoks.
Nii et võta ennast kokku, ohkamine ei aita. Aga mis aitaks?

Sünnipäevapeol asutuses

Alles te sündisite, aga nüüd olete juba nii vana.

Higine päev

Pole ma palavusega täna sugugi sinasõbraks jõudnud saada. Seal Lõuna-Eestis vist seda juba päevade kaupa talutud, nüüd jõudis ta ka siia. Ning ilmselt pole ma ainuke, sest hommikul bussis kukkus üks naine päris kokku. Oli siis õhupuudusest või langetõvehoo tagajärjel. Igal juhul sai selgeks, et isegi Pärnu maanteele peab hommikusel tipptunnil kiirabi õige kaua ootama.
Ja kõik see just tänasel päeval, kui olin endale lubanud, et teen veidi parteilist kirjatööd. Tegin hambad ristis ikkagi ära. Tubli olen.
Lõunale minnes vaatasin jahmatusega inimesi rahulikult lebamas neis linnavalitsuse miljoneid maksma läinud lamamistoolides Harju tänava haljasalal. Minul läheb pärast paariminutilist päikese käes viibimist sellise ilmaga silme eest mustaks. Üldse ei talu.
Õhtul vihastasin tõsiselt. Sellepärast, kuidas vaid konfliktide vältimiseks ollakse valmis tegema täiesti absurdseid otsuseid. Sest nii on justkui mugavam.
Ja mida ma praegu teen? Kirjutan ja higistan. Higistan ja kirjutan. Selline päev.

The Europeani ajastu

Kunagi üheksakümnendate aastate algul lugesin suure huviga ajalehte The European. Oli brittide, täpsemalt magnaat Robert Maxwelli, väljaanne, mis püüdis maailmale läheneda Euroopa perspektiivist. Lisaks inglastele kirjutasid seal paljud intelligentsed mandrieurooplased ja aeg-ajalt peeti võimalikuks isegi siia ida poole kiigata. Sir Peter Ustinovi vaimukad kultuurikolumnid ning ajalehe veidravõitu aktiivsus Ameerika jalgpalli euroliiga propageerimisel on senini meeles. Kusagil 1993. aasta paiku European minu lugemislaualt kadus ja õige pea muutus möödanikuks ka ajaleht ise. Veel enne tõelist internetiajastut. Nõnda pole temast kahjuks ka netis suuremat säilinud.
Minu mõtted The Europeanile viis aga Raul Ruizi sõpruses linastuv "Klimt". Lääne-Euroopa riikide ühistöö, mis kahtlemata Euroopa ajalehele suurt rõõmu oleks valmistanud. On see ju järjekordne näide Euroopa kultuurilisest ühisosast. Võimest ühiselt ka ilma Ameerika rahadeta midagi päris suurejoonelist korda saata.
"Klimt" vaimustas mind eelkõige fantastiliste 20. sajandi alguse interjööridega. Ka kostüümid on selles filmis vaatamist väärt. Muidugi on kahju, et näitlejad, ka Klimti mängiv John Malkovich, ei saa seekord just väga palju oma võimeid näidata. Aga nad näevad elegantsed välja. Pagana elegantsed.

Tennisepiigad Pariisis

Jah, see jalgpallifinaal läks kahjuks nagu läks - ilma minu rõõmuhõiseteta - ning muresid on viimasel ajal nii palju, et ei jaksa neist siia kirjutada. Vähemalt veel.
Aga Pariisis käib juba tõeline madin ja on mida vaadata.

Finaalipäev

Hommikul tuhnisin päris kaua riiuleid mööda, aga leidsin Liverpooli vapimärgi üles ja riputasin uhkelt rinda. Õllereklaamiga punasel särgil ju tööle minna ei saa.
Shnelli tiigi kõrvalt siis ametisse jalutades hakkasin mõtisklema, kas saab veerandsada aastat fänlust juba täis. Aga ei mõelnud välja. Tean, et toetasin Liverpooli teadlikult 1984. aasta Euroopa karika finaali aegu, aga kas ja kui palju varem? Mälus on vikerkaarekarva udu.
Igatahes täna elan Ateena finaali ootuses. 10 punast meest ja kollkipper. Maria McKee iseloomustab oma uuel plaadil mind hästi: "Too many heroes and not enough friends."

Kiisu tagasi

Saabus öösel ise, saba uhkelt püsti, nurrumootor täies hiilguses töötamas. Nagu poleks ära olnudki. Paistab, et isegi kasteeritud kassil, kes kunagi kusagil käinud pole, on ellujäämisinstinkt tugev ja rännukihk silmis. Küllap ta läheb ja tuleb jälle. Seega kogu rumalate inimeste paanika asjata.

Noorelt surnud geenius

Jeff Buckley uppus 1997 30-aastasena. Selleks hetkeks oli ta jõudnud avaldada vaid ühe kauamängiva - võrratu plaadi nimega "Grace". Guardiani lehelt leiab unikaalse video ühest tema kaunimast laulust Hallelujah. Lähipäevil ilmub Buckley pärandi paremik kogumikul So Real: Songs From J.B. Mina vist saadan tellimuse teele. Jeffi muusika ei sure.

Eesti esilehel

Tunnustatud Inglise uudiste veebilehel Guardian Unlimited on Eesti hetkel lausa esilehekülje lugu. Ehk täpsemalt venelaste ennenägematu kübersõda meie vastu.

Kus on kiisu?

Eile lõuna paiku lasi meie aastane kiisupoiss rõdult jalga. Lasi jalga ja kadus. Kui keegi juhtumisi Kivimäe, Pääsküla või Hiiu kandis talle otsa peaks jooksma - talle on kiip paigaldatud ja sedakaudu saab omanikud teada. Kiisu on hall, käppadel ja lõua all on valget, suurepärase pehme karvaga, paks. Saba kõndides alati uhkelt püsti. Oleme koledal kombel mures.
Meenutuseks Patriku pilt märtsikuisest postitusest:

Fotomaagia

Minu tänase päeva leid :
http://www.flickr.com/photos/specklet/sets/72157594204828139/

Liiga pikk päevakava

Eile avastasime H-ga arutades, et inimeste vanedes mahub päevakavva järjest vähem asju. Lõpuks mahub ainult 1 asi.
See tuli täiesti tuttav ette... Vanaemal oli viimasel ajal, kui ta veel omaette elas, huvitav laupäevane päevaplaan: dushi all vaja käia. Ja muud ei mahtunudki enam tegema. Ja loomulikult on 3st alates päev juba läbi - siis on juba õhtu ja ei saa enam kuhugi minna ja parem on kui külla ka peale seda enam ei tule.
Vananedes peaks justkui oskusi juurde tulema, et kuidas mingeid asju saaks otstarbekalt ära teha aga tegelikkuses jääb hoopis ettevõtlikkust järjest vähemaks?

Taheti ehk kõige paremat, kuid läks nagu alati

Ulmefännina teeb mind kohe kurjaks asi, kus põhiidee lool on päris hea, aga stsenarist pole suutnud liha luudele ümber panna. Ma just tulin plazast ja filmiks oli Sunshine.
Idee on huvitav iseenesest.
Päike hakkab kustuma ja inimkond on saatnud teele missiooni koos vastava pommiga, mis niiöelda taaskäivitaks päikese ja lõpetaks Maale saabunud talve. See esimene missioon, nimega Ikarus, aga kadus jäljetult. Nii võttis inimkond kõik oma viimased ressursid kokku ja saatis teele Ikarus II. Filmis oli näha, kuidas pikal teekonnal Päike hakkab inimesi ka psüühiliselt mõjutama. See muutub vaikselt kinnisideeks. Kogu tegevus käib eesmärgiga, et jõuda Päikeseni. Ainuke nähtav asi taevas Päikese läheduse tõttu on ta ise. Kõikides arvutustes tuleb arvestada selle läheneva taevakehaga. Ainuke asi mida vaatlusruumist on võimalik jälgida on ka Päike.
Kuid pardaarvuti näitab seda 2% võimsusega ning lubas seda astronautidel maksimaalselt jälgida 3,1% võimsusega. Ja nii tekibki mõnel kinnisidee - näha Päikest oma silmaga...
Minu arust päris huvitav keskne idee. Aga miks on vaja see ära rikkuda sellega, et lasta üks ilma nahata ja armiline koll lahti, et see veel viimased ellujäänud ära koristaks. Hollywood nähtavasti ei oska lihtsalt teisti inimesi tappa.
Kui Ikarus II füüsik kohtub segasel viisil Ikarus I-lt nende laeva pääsenud esimese missiooni kapteniga, siis oleks ju kümneid viise, kuidas lihtsalt selle põlenud mehe juttu ja Päikese lähedalolekut saaks ära kasutada, et need inimesed lihtsalt ise ära pööraks ja destruktiivseks muutuks. Aga ei - ikka peab see koll laserskalpelliga ringi käima ja inimesi lõikuma...
Mõttetu on sellise asja peale ärrituda, kuid mul tekkis veel hulk küsimusi. Miks oli see üligeniaalne pardaarvuti nii lolliks kavandatud, et elementaarse turvaabinõuna ei teavitanud näiteks kasvõi kaptenit, et pardal pole 4 inimest, nagu arvati, vaid hoopis 5? Miks põles Ikarus II kui paberileht peale pommi eemaldamist Päikese käes ära - see kaitsekilp oleks pidanud ju garanteerima ka meeskonna kojujõudmise? Miks hetkedel, kus on vaja end kiiresti liigutada, uimerdasid sellisteks puhkudeks treenitud mehed ringi nagu jahmunud teismelised? Aga nagu juba korra öeldud, pole mõtet ärrituda. See oli vaid järjekordne film. Mitte kõige õnnestunum, kuid ka mitte kõige kehvem.

Hääled

Plaadimasinas käivad praegu ringi kolm vapustavat värsket kauamängivat. Kolm võimsat naishäält, kes ajavad vana hundi ulguma. Maria McKee ja Cowboy Junkies'i solist Margo Timmins on mu vanad armsad kaaslased üksildastest üheksakümnendatest. Oi, millise andumusega ma toona neid kahte kuulasin. Mõlemad tänagi tippvormis. Ja kolmandaks deep down deep Joan Armatrading. Aastal 2007 kehastunud tõeliseks Briti bluusimammaks.
Margo esitab oma venna Michaeli kirjutatud atmosfäärilisi kunstiteoseid, täpselt nagu juba viimased kakskümmend aastat. Michaeli laulud on muidugi muutunud. Kunagi kirjeldas ta uskumatu armastusväärsusega üksikuid pärastlõunaid pärast kallima lahkumist (kui teistsugune tundub nüüd tänav, kui sellel üksi pean kõndima). Täna vaatab ta justkui suremas vanainimesena möödunule tagasi (savijalgadel algus, kõik need vahejaamad, nüüd peagi rist, aga ikka me oleme segaduses). Või siis jälgib oma lapsi mängimas ja juurdleb, mis inimesed neist küll kasvada võiks. Aga nagu ikka, loob Michael oma lugusid Margole. Kas saab suuremat õearmastust olla, kui talle pool elu laule kirjutades?
Maria on teist sorti elukas. Kunagine teismeline rockiplika ja hilisem popstaarihakatis, kes siiski valmis õigel hetkel oma raja. Just siis kui meediamogul David Geffen paarkümmend aastat tagasi temast omaenda Madonnat püüdis vormida. Ei läinud läbi. Täna on Maria valmis juba nendelegi aastatele tagasi vaatama. Oma uusimal albumil toob ta meieni vaimustava uusversiooni kunagisest Feargal Sharkey pophitist "A Good Heart". Kui paljud üldse mäletavad, et selle hiti kirjutas Sharkey'le just Maria McKee? Nüüd näitab ta ette, kuidas seda laulma peab.
Ja kolmandaks Joan. Tema bluusimaailm on tõepoolest tema oma. Ise kirjutab laulud, ise produtseerib, ise laulab kõik laulud ja mängib kõigil instrumentidel (eranditult, välja arvatud trummid). Joan laulab mehe lõhnast ja tüdrukust, kes pärit linna valest osast. Pimedast poolest. Ja helgest tundest, mida võib ometi tekitada bluus. "Baby when you sing the blues - I'd take all my clothes off for you".

Minu uued koduloomad

Tegin täna töölaua taga istudes päris hämmastava avastuse, kui jäin põrnitsema ühte oma kahest veetaimeakvaariumist. Nimelt kihas seal mingi elu. Kihas on muidugi palju öeldud - aga no roomas ringi. Ma just vaatasin ja tundsin süümekat, et olen komandeeringus nii pikalt ära olnud ja nad hooletusse jätnud. Vee oleks pidanud ära vahetame eelmisel neljapäeval. Aga iga asi on millekski hea.
Tänu sellele hooletusele sai juhtuda see, et minu akvaariumis on nüüd ka loomakesed - teod. Nägin neid alguses 4 tükki - 1 suurem ja kolm imepisikest. Kui suurt poleks olnud, siis ma ehk polekski neid märganud ja nad oleks koos vana veega kraanikausist alla läinud. Nüüd said nad võimaluse suuremaks kasvada ja nii ma neid nägingi.
Tigu pole mulle kunagi eriti võluv loom tundunud. Kui võrrelda teda näiteks minu vanade lapsepõlvearmastuste konna ja vihmaussiga. Samas pole nad ka kunagi minus sellist jälestust tekitanud kui sajajalgne ja verekaan. Sellised vahepealsed. Aga täna ma tabasin end mitu korda võlutult jälgimas, kuid see suurem olend akvaariumi uudistas ja tundlaid liigutas. Pisemaid nägin 2 - ehk üks siiski läks tänase veevahetusega kaotsi. Hoolimata minu ettevaatlikkusest.
Ega ma ei tea, et kas see on hea asi, et ma Hortesest veetaimi ostes sain pealekauba teod. On see hukk minu niigi kiratsevatele veetaimedele - pannakse nahka? Või just ... teistpidi?

Punane õhtu

Liverpoolil pole tavaks Euroopa karika poolfinaale kaotada. Kaheksandal katsel seitsmendat korda finaali. Ainsana suutis meie poistest poolfinaalis jagu saada Milano Inter 1965. aastal. Chelsea sinised pole aga kaugeltki samast puust.
Maagiline euroõhtu Anfieldil ja pea täiuslikult läinud mäng. 1:0 22. minutil - Aggeri ilus täpne kõks ja Punased juhivad. Kokku seis 1:1 ja järgmised 100 minutit mänguaega sai elatud teadmisega, et Siniste värava korral on meiega selleks korraks aamen. Aga üritasid mis üritasid, ei tulnud seda väravat. Penaltiseerias astus esile meie kallis "penaltitõrjumise kuningas" Pepe Reina ning tegi Chelsea püüdlused tühjaks.
You'll never walk alone! Never!
Vabandust selle jalgpallireportaaži pärast. Hetk on emotsionaalne, särk nr 23 seljas põletab ning tunded tahavad pärast sellist pinget välja elamist. Jalkafoorum ei paista hetkel töötavat kah.
Punaste tänased kangelased Rafa Benitezi juhtimisel: Pepe Reina, John Arne Riise, Jamie Carragher, Daniel Agger, Stevie Finnan, Jermaine Pennant, Javier Mascherano, Stevie Gerrard, Bolo Zenden, Dirk Kuyt, Peter Crouch, Xabi Alonso, Craig Bellamy ja Robbie Fowler.
Ateenas tuleb nüüd kuuendat korda karikas võita. Sest ka Euroopa Karika finaalides pole Liverpoolil tavaks kaotada.

Öised pahalased

Viimaste päevade sündmused siin linnas on mind nagu iga teist mõistlikku inimest muretsema pannud meie riigi tuleviku pärast. Kuigi asja kohta avalikult arvamust avaldada pole mul justkui põhjust. Sest tegelikult ma ju vene rahvusest kaaslinnlasi ei tunne. Ei ühtegi rüüstajat ega ainsatki niisama kriiskajat. Nende motiivid ja arusaamad elust ja Eestist on mulle tundmatud. Tundmatud ńing arusaamatud. Vaatan suu lahti neid kaadreid, seda omavahel segunevat viha ja joovastust. Võib-olla on see nende inimeste jaoks on ainus võimalus ennast välja elada? Näidata meile kõigile, et nad on olemas ja nendega tuleb arvestada?
Ja pagan - eks ma arvestan ikka. Viimastel aastatel isegi õhtutundidel mulle küllaltki turvalisena tundunud Tallinn pole seda nüüd enam pikka aega. Isegi kui vägivald vaikselt vaibub.
Ja see nüüd juba endine kuju seal Tõnismäel... Sellega võinuks me kõik oma võitlused võitlemata jätta. Alles see oli, kui me teda seal ju isegi ei märganud. Käisin rahvusraamatukogus üheksakümnendate lõpuaastatel tööl ja heitnud selle mehe poole seal pilkugi. Ikka diagonaalis üle haljasala ja tagasi. Paar korda aastas seal tõesti midagi toimus. Aga siis oli rahulik ning lilleline.
Keegi tegi mingil hetkel kusagil vea, sest rahu muutus sõjaks. Kas mitte meie ise?
Täna linnas ringi käies jättis nähtu isegi pisut naljaka mulje. Nagu Jutik väga tabavalt ütles, tegutsevad meie linnas öised pahalased. Lõhuvad ja röövivad, aga kui kukk kireb, kaovad justkui vits vette. Ainult sodi jätavad endast maha. Ning kuni päikeseloojanguni elame täpselt nagu enne. Aga kui päike loojub...