Kultuuraline nädalalõpp

Hall argipäev ei ole blogimist väärt. Lühemad mõtted ja viited lähevad nüüd pigem feissbuuki. Seepärast ongi siinne elu nii vaikseks jäänud. Selline aeg hetkel.
Aga nüüd siiski paar kultuuralist üritust, mis kindlasti mõnda veidi põhjalikumat sõna vääriks.
Kõigepealt Aki Kaurismäe "Le Havre", mida meie edumeelne kultuurikino Artis just praegu demonstreerib.
Ma olen kinohull siis kui selleks aega leian ja põnevad asjad mugavalt kätte tulevad. Kaurismäki filme olen muidugi vaadanud, aga pigem neid vanemaid. Ses mõttes ma ehk pole tema eriskummalise stiiliga päris nii kodus kui paljud teised. Eks paljudel režissööridel ju on oma segiajamatu käekiri. Almadovaril näiteks. Kaurismäel vist kah. Hoolimata filmi teemast ja käsitletavast ajastust.
"Le Havre" on tegelikult justkui Prantsuse film. Olles samas nii soomelik kui vähegi võimalik. Sisult igati tänapäevane lugu vanast mehest, kes püüab aidata Aafrika poissi oma ema juurde Londonisse. Immigratsiooniametnike ja politseinike kiuste. Vaatamata armastatud naise justkui lootusetule haigusele.
Aga filmis endas on kõik retro, rõhutatult vanamoodne. Inimeste riided, neid ümbritsevad asjad, autod, vanad kitsad linnatänavad. Viiekümnendad, ehk napilt kuuekümnendad. Igatahes mitte 21. sajand. Ja muidugi Kaurismäki iseloomustavad aeglased kaadrid pisut juhmide pilkude ja ülepikaldaste reageeringutega. Ilmetu väline külmus, sisemuses peidus soe armastus. Nojah ning siis see rõhutatult tehislik valgus, mida Kaurismäki kasutab. Justkui tahaks esile tõsta, et see ei ole päris elu vaid ikkagi film. Põrgusse need dogmaatikud!
Prantsuse näitlejad ei oska muidugi stiilipuhast soomlast päriselt välja mängida. Aga selleks on Kaurismäkil kaasatud lemmiknäitlejanna Kati Outinen, kelle uskumatult kuiv ja ilmetu nägu ühes puise prantsuse keelega on täiuslikkus ise.
Õnnelik lõpp on paras üllatus. Päris paras.
Nojaa ja siis teise nähtusena laupäevane Tane Mahuta kontsert Katariina kirikus. Teate küll seda jahedat pooleldi varemetes hoonet Dominiiklaste kloostri juures, kus vahest ka teatrit tehakse.
Olude sunnil pidin linna omaette seiklema, ühistransporti kasutades. See on teatavasti puhkepäeva õhtuti ütlemata vastik. Ma isegi ei mäletanud enam kui vastik. Bussid ju liiguvad siis aeglaselt ja harva, liinide liikumised on omavahel kooskõlastamata. Nii et sa muudkui seisad ja ootad ning jälgid rahutuid teismelisi, kes sellisel kellaajal peamiselt väljas liiguvad.
Lõpuks linna jõudnud, oled nii väsinud, et tahaks kohe koju tagasi sõita. Aga õnneks ma seekord siiski kõndisin Vene tänavale ja ostsin pileti.
Seal kirikus sees oli koledasti pime. Eriti seal, kus publik istuma pidi. Pooleldi käsikaudu õnnestus siiski vaba iste leida. Lava aga oli väga armsalt ja soojalt valgustatud. Punast ja kollast. Kuus istekohta muusikutele. Osaliselt toolid, osaliselt niisama nahkadega palistatud alused. Tagaseinas vanad raidkivid. Ilus vaatepilt tõesõna. Pärast tegi seal veel üks noormees tuletantsu. Vägev värk.
Ja kui noored hipid lõpuks tulid ja mängima hakkasid, oli neid vaimustav kuulata. Ma ei ole sellisest "new age" asjandusest kunagi suuremat pidanud, aga neis lastes oli hinge. Igaüks omaette isiksus. Vaikne prillidega tshellopoiss, veidi metsikuma käitumisega soomlane, rätsepistes joogaõpetajanna, bändi ilmselge juht Tom Valsberg kõigi keskel troonimas, siis veel üks väike õrna häälega neiu ja viimasena vene aktsendiga alati naeratav tüdruk, bändi multiinstrumentalist. Torupill, vilepillid ja igasugused muud asjandused, millele ma nimegi ei oska anda.
Laulud olid Indiast, Uus-Meremaalt, Mehhikost, Rootsist. Vist paar algupärandit ka. Päikesest ja kõiksusest ja armastusest. Vahepeal tuli keegi noormees ja jutustas väga armsalt Tane Mahuta loomismüüti. Tundus, et bändi liikmed olid üllatunud nii selle üle, et saalis oli nii rohkelt publikut kui ka sellest, et seal oli niipalju esmakordseid, Tane Mahuta süütuid kui nii võib öelda. Aga nad viitsisid meie kõigiga rääkida, meie kõigi hingi puudutada.
Pärast polnud mul poole ööpäeva pikkusest peavalust ka suuremat lugu. Jaksasin siiski nõnda toreda elamuse vastu võtta. Üle hulga aja.

Nagu kaks tilka vett

Huvitav lugeda Savisaare plaanist keskerakondlik tegevus maksu alla panna. Sama soovis ju ka Strandberg rohelistes teha - vist viidi pärast grandioosset valimiskaotust suure hurraaga ellu ka. Või õieti raiuti raamatusse. Pole pärast rikastest rohelise maailmavaate edendajatest midagi kuulda olnud. Küllap läheb Keskis paremini. Seal leidub vähemalt võimu, mida puhaste eurode eest laiali jagada.
Üks on igatahes selge: erakond on meil äriühing, aadetega partei rahakotti ei täida. Vaesel ärgu olgu poliitikas kohta!

Kaunid päevad

Ilusad suve lõpetavad päevad parajasti. Mõnus Pikal tänaval ploomimahla juua või Linnateatri õue peal noorte rahmeldamist jälgida. "Scapini kelmustes" sunnib Nüganen teatritudengeid liivahunnikutes hüppama ja tiigis ujuma. Tea kas vesi on ka külm. Vist mitte ülemäära
Kusagil kaugel kõrberiigis ei meeldi kodanikele enam sugugi roheline lipp. Revolutsioon tundub põnev, ülesehitus igav ja keeruline.
Neid kauneid päevi olgu veel kauaks!

Valgete liblikate maal

Nüüd on vist peaaegu läbi see suvi. Taas üks tavaline hommik bussis kohatud kurjade nägude ja haigutuste saatel kulistatud kohvitassiga. Muidugi ei puudu tavapärane puhkusejärgne arvutipaanika. Ei hakka ta mul kunagi peale pausi kohe normaalselt tööle.
Vahepeal oli Leedu. Pika nädalavahetuse joovastuses Palanga, armsalt rahulik Neringa või Nida (kuidas seda maariba siis õieti peaks kutsuma?), tuuline Trakai ja pisut tüütu Vilnius. Vahel paar arusaamatult magamata ööd, mis möödusid Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugu jälgides. Miks ma enam võõras kohas sugugi und ei leia?
Leedu meeldib mulle. Seal ei paista inimesed pooltki nii üleolevad ja uhkeldavad kui Eestis. Laisalt tatsavad nad mööda Palanga peatänavat ringi ja viskavad aega kamaluga maha. Palangas veetsin palju lapsepõlve suvesid ja ilmselgest nostalgiast sõidame nüüd aeg-ajalt jälle tagasi. Koostasin reisi tarbeks tundidepikkuse playlisti täis kaheksakümnendate lugusid. Neid samu, mis kunagi Moskvitshi ja Zhiguli automakkidel möirgasid.
Midagi erilist Palangas ju pole. Üks ääreni rahvast täis söögi- ja lõbutänav. Nänniputkad, kümned eriilmelised, aga üsna sarnast toitu pakkuvad söögikohad, lõbustuspark. Tänava lõpus pikk muul ja rand, mis kuumal pühapäeval pilgeni inimestest tulvil. Muidu üsna vaiksed varjulised tänavad ja kaunis lossipark. Üle paari päeva end lõbustada ei suuda. Kui end päris lõdvaks ei lase. Aga kus siis tänapäeval tohib.
Nõnda neelasime kilomeetreid. Mööda kiirteed Trakai kaudu Vilniuses ära käia jõuab ühe päevaga küll. Võib tervisele mõjuda, aga saab hakkama. Klaipeda ja Kaunase vahel on lubatud 130-ga kihutada, kuid Leedus kasutavad seda võimalust üllatavalt vähesed. Leedus ollakse ettevaatlikud. Kiirteest eemal pole 70 piirangud isegi väikeste ristmike korral midagi erilist. Pidevalt võid märgata meil tundmatut liiklusmärki: kolmnurga sisse asetatud suur must täpp. Küllap ta tähendab: ole tähelepanelik! Ja Leedus, paistab, seda ka ollakse.
Neringasse, kuhu Klaipedast praamiga pääseb, sõitsime esmaspäeva hommikul. Mõistmata, et tegemist on Maria taevassemineku päevaga, mis katoliku maades riigipüha. Hommikul polnud praamile pääsemisega muret, aga tagasi tulles pidime seisma kolme kilomeetri pikkuses järjekorras pea kaks tundi. Ometi sujus kõik üsna rahulikult. Neringa maakitsusel on kaks toredat väikest linnakest: Joudkrante ja Nida. Mõlemad kaunilt merele avatud, täis vana, osalt lagunenud, puitarhitektuuri. Nidas, mis toona Saksamaale kuulus, puhkas kunagi kirjanik Thomas Mann. Tema suvemajakase juurest avaneb täiesti arvestatav Vahemere-väärne vaade. Ja Joudkrantes mõtled end hetkeks Monacosse. Pikk merele avatud tänav ja kõrgemad künkad kohe selle kõrval. Armas paigake.
Tagasiteel põikasime Kuramaa hertsogi suveresidentsi Rundale lossi. Hiiglaslik majamürakas keset Lätimaad, toretsevaid tubasid täis. Vapustava prantsuspärase pargiga. Kuramaa ajalugu hakkas huvitama. Paljukest me sellest siis teame? Olgu, et tegemist meie naabritega.
Rundale on muidugi omajagu müstiline koht. Sest sinna pääsemiseks pead läbima kümnete kilomeetrite kaupu lagunenud asfaltteid. Läti autoteede seisukord on uskumatult nigel. Peaaegu võiks Läti piirist piirini üles panna sildi: auklikud teed. Mida rohkem Riiast eemal, seda hullemaks läheb. Kui võrrelda kasvõi Valga-Tartu sileda maanteega, on vahe meeletu. Tea kuhu nemad oma eurorahad paigutanud on?
Muidugi on need autoreisid parajalt väsitavad. Lõputu näksimine ja pudelimajandus, auto pärast nagu seapesa. Olime ühel päeval teel kokku 17 tundi, mis vist minu isiklik rekord. Aga ega teadmises, et nüüd oled kodus ja siia terveks talveks jääd, ka miskit meeldivat pole. Hea meelega asuks juba täna jälle teele.

Rahutu hing

Mõtted on kusagil pilve peal, kõrvad kolavad Roddy Harti laulude vahel (Restless Soul - rahutu hing), jalad tahaksid olulisi asju teha. Tuba koristada vähemalt või midagi. Puhkus muudab mind rahutuks. Vist on õige, et parem teda oodata kui läbi elada. Alati peab päeva olulisi tegemisi mahutama, niisama olla ei suuda.
Ühel päeval kolistasime taas pool Eestit läbi. Jõudsime õhtuks kaunilt korda seatud Alatskivi lossi vaatama. Kusagilt kostis klaverimuusikat ja nii avastasime teiselt korruselt Tubina muuseumi. Kusagil teises toas võis imetleda kui sarnased on toad praegu sajanditaguste fotodega võrreldes. Pildid said aga taas nutifonidega tehtud ja mul pole endiselt vähimatki aimu, kuidas neid arvutisse kanda. Nii et pole muud öelda kui et mine vaata Alatskivi ise. Täitsa väärt reis. Pärast saab peita pilgu Peipsi mustavasse vette.
Teisel õhtul Vargamäel etendusel. Ma ei usu, et kunagi "Tõde ja õigust" läbi lugema hakkan. Tänu teatrile olen siiski kursis, millest seal juttu. Neid tükke on päris palju nähtud. Seekord "Vargamäe varjus" ehk Mari kurb lugu. Miski imepisikene ruum on leitud, kuhu pealtvaatajaid ükshaaval istuma peab mahutama. Lavaks kitsas puitpõrand keset inimesi kahe otsaukse ja pööninguga. Näitlejad nii lähedal, et puuduta kui tahad. Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli. Silmad prozhektorivalguses säramas. Teater nagu ta suvel olema peab.
Inglismaal noored mässavad telerite ja moblade pärast, meie oma kodumaised inimesed hulluvad relvad käes, isegi Rainmakers on tagasi. Sõnad said ühtlasi otsa.

Viljandi pildikiri

Mõni toredam pilt Viljandi folgilt. Mis fotodele ei mahtunud - mõnus ilm (ei tilkagi vihma peale reede lõunat), kaunid noored inimesed, Ro:Toro Silveri naeltega tammepakust imeline löökriist, Jutiku meisterdatud toredad kõrvarõngad ja unepüüdja.
Massiüritusel on alati oma miinused ka. Tohutu sagimine ei lase mõnikord muusikale keskenduda. Jalad väsivad ja kõht läheb ruttu tühjaks. Aga festival on seda kõike väärt. Eriti kui nii neetult harva saab.

Jänedal ehk Jendalis

Enne kui lõplikult ununeb, kirjutan mõne sõna selle suve teatrielamusest, mis sai hangitud Jänedalt. Kuigi millegipärast on etendusest rohkem meeles vapustavalt punaroosa värvi taevas, mida kojusõidul imetletud sai.
Jänedale on üles seatud vist küllalt uus teatrisaal, mida Pulli talliks kutsutakse. Pulli ennast hiiglaslikus talliruumis ringi liikumas ei näinud. Küll elab seal pääsupesakond, kes etendusest ja sagivast rahvast hoolimata oma igapäevatoimetusi korda ajada üritas. Nõnda, et tükki ilmestasid pidev pääsukesesidin ja sisse-välja lendavad linnukesed. Pojad tahavad ju süüa. Isegi teatriõhtul.
"Pärast surma Jendalis" põhineb suurepärasel algmaterjalil. Maria Bencendorff-Bambergi uskumatu elukäik annaks miljon võimalust. Urmas Lennuk toob tema loo lausa olevikku. Maria, tema tütar ja naise kuulsad südamesõbrad Maksim Gorki ja Herbert George Wells Jänedal pragmaatilist, kuid ülimalt uudishimulikku eestlast kummitas. Või no tegelikult on vaimud ikka oma aega kinni jäänud. Peletavad iidseid koletisi ja jagavad omavahel maid asjade pärast, mis ammu unustuses.
Gorki venelik ahastus ja Wellsi ülbe inglase maneerid hakkasid näidendi kestel tüütuks muutuma. Mõlema kuulsa mehe luukered kolisesid kapis koledal kombel, kuid ega Sulev Teppart ja Rain Simmul, suurpärased näitlejad mõlemad, suutnud neid kummituslikke karaktereid mingil moel arendada. Maria ise vaid hõljus ringi ja parema meelega vist veetnuks aega Inglise diplomaat Lockharti seltsis. Aga naise tõelise armastuse kummitust asendas laval papagoitopis.
Lavastuse parimad hetked on vaimude ja totakalt tõepärast nägu eestlase kohtumised. Hendrik Toompere juunior juunior mängib orjarahva vaba poega mõnusa väljapeetusega. Veidi nagu ei tahakski mõista, et kuulsad surnud teda lihtsalt teenrina kohtlevad. Sest nad on ju kuulsad.
Asjalik suveteater seal Jänedal, ainult mõte jääb pähe kui huvitavalt Maria Bencendorffi lugu lavastada annaks. Korralikust filmist rääkimata. Igal juhul tekkis soov tema tütre mälestused kunagi läbi lugeda.

Sallimatus suvel ei puhka

Ühiskondliku aktiivsusega on hetkel kehvasti. Pärast rohelistes tuuleveskitega võitlemisest loobumist anti ühisarutelul mõttekaaslastega mu illusioonidele veel üks põnts. Et seda mõttekaaslust ja ühist maailmavaadet on veel vähem kui lootsin. Nüüd ongi igava endise tunne. Pole kuskilt otsast uuesti alustada.
Ühiskonnadebatid pealegi kaasa elama ei tõmba. Pärast enneolematult igavat valimistulemust on avalikkus võtnud oma valitsuse asemel sugeda kahte lihtsamat vaenlast: Euroopa Liitu ja homoseksuaale. Virtuaalsõda nende kohutavate pahalastega on peetud kuid ja lõppu ei paista. Üle ääre paisuv sallimatus ja vihkamine teevad jõuetuks ning tuimaks. Lõppude lõpuks peab valima, milliste inimestega ühes infoväljas elad.
Ja siis, täiesti ootamatult juhtub aeg-ajalt midagi ilusat. Saavad Liibanonis pantvangi võetud Eesti jalgratturid vabaks ja tulevad naeratades kodumaale tagasi. Poetavad veidi mõistvaid sõnu islami suhtes. Ütlevad, et püüdsid pantvangistajaga suhelda ja neist veidi aru saada. Uskumatu - seitse ränga läbielamise tõttu kannatanud eestlast räägivad mõistlikku juttu.
Aga oota nüüd. Miks nad ei vihka ja vaenlasele püha sõda ei kuuluta? Tuleb anda loogiline vastulöök. Professorile tundub asi veider. Äkki on mehed Stockholmi sündroomi küüsis, kurjade islamistide poolt ajupestud? Sest ega ju õige eestlane hakka võõrast kultuuri mõistma ning kaastunnet väljendama.
Unustame labase positiivsuse ja viriseme edasi. Nagu inkassofirma tänavareklaam ütleb: meie suvel ei puhka.

Puhkust laiali noppides

Kaks liiga kiiresti möödunud nädalat, mis sisaldasid muuseas:
* Wimbledoni ja korduvaid omaette ohkeid, et murutennist õigupoolest enam üldse ei näe. Naiste seas ei valda vana head võrku ründavat mängu enam keegi peale 40-aastase Kimiko Date. Ning meeste finaal Djokovic vs Nadal jätkab samuti jõulise tagajoonemängija ainuvalitsust. Servitõrje on tänapäeval nii täpne ja volleoskused nõnda alla käinud, et võrku lihtsalt pole tervislik tungida. Ime siis, et noored mängijad seda ei õpigi.
* Jaaniõhtuks maale sääskede pureda. Aga muru sees olid metsmaasikad peidus. Ja kopraliha maitses üllatavalt hea. Isegi venekeelset juttu polnud kõige hullem kuulata. Lõke tõusis pärast järve ääres taevani ning kõrvetas mõnusasti. Ehk ka paar tülikat sääske?
* Põhja-Läti ehk Vidzeme turismibroshüür paistab igati ilus ja põnevaid paiku hulgi, aga reaalne elu on veidi teine. Viidad on sealmail hooletusse jäetud, maanteed lagunenud, mõisad kokku kukkumas. Näiteks kukesammu kaugusel Eesti piirist asuv unine Ergeme asula. Käisime seal Vidzemet tutvustaval lehel välja reklaamitud keskaegse linnuse varemeid otsimas. Paras kannatuste rada. Ainus varemeteni juhatav viit asub kusagil kõrvaltee ääres kuhu kuidagi pöörata ei oska. Varemed ise on puid ja rohtu täis kasvanud, keskel rohi rinnuni. Ainus seletav silt sügavalt lätikeelne. Njah. Ergeme küll turisti külla ei oota. Küllap see muidu silmapaistmatu paigake siis ilma hästi ära elab.
Ja polnud see paraku üksik näide. Ainus juurdepääsutee jõeäärsele looduspargile oli teetööde tõttu suletud. Kohalik hiidtamm asus päris ligipääsmatus paigas, võisid vaid kruusateelt üle põllu teda imetleda.
Pea ainus paik, mida meie teekonnalt soovitada julgen, on Cesvaine loss Modena linna lähedal. Seda kohta muuseas turismilehekülg ei soovita. Aga tegemist on hästi ilusa maakivist hoonega, ehitatud üsna 19. sajandi lõpus. Milleski meenutas mulle Glehni lossi. Seest on ta paraku tulekahjust puretud ja tühi. Aga kui üles torni ronida, avaneb ainulaadne vaade kahe pojaga kurepessa.
* Filmiõhtuid juhtus ka sekka. Praegu meie kinodes jooksvad Super 8 ja Kõrvalmõjud on mõlemad igati kobe ajaviide. Igatahes paremad kui telekast näidatav kolmanda järgu jura. Soovitav hilisel õhtutunnil kui kuumus veidi järgi andnud.
* Ühel eriti palaval päeval käisime külas maheaiandis. Vana talumaja juures on püsti hiiglaslikud kasvuhooned. Tomat, arbuusid, viinamarjad, lõpmatul hulgal maitsetaimi, mille nimesid ma isegi ei püüdnud meelde jätta. Kõik ilma keemiata kasvamas ja ägedalt. Pool tonni tomatit maha müüa pole mingi probleem.
Aga palavus häirib hullupööra. Ei kujuta ette kuidas sellises paigas toimetada suudaksin kui isegi niisama seista tundub võimatu. Ja lisaks see aina kasvav hirm puukide ees, mis mind igas kõrgema rohuga kohas haarab.
Mõnus on hoopis vanas jahedas hoones jäätist limpsida ning toredate inimeste jutte kuulata. Aga raske pole aru saada kui hirmsat tööd seal päevast päeva rügatakse.
* Nüüd rügan minagi veidi. Kah kuumas kohas nagu see kontor meil siin jätkuvalt on. Puhkus ajalugu.

Pildikesi Soolalinnast

28. veebruaril 1488 sõidab Hiina kagurannikul karile Ch'oe Pu (1454-1504), Korea Cehju saare registrivoliniku laev. Hiinas on parajasti Ming dünastia kõrgaeg. Kuni 12. juulini võõrustavad Pu’d ja tema meeskonda Hiina sõjalised kullerid ning lubavad korealastel sõita mööda Suurt Kanalit Pekingisse ja lõpuks tagasi koju Koreasse. Ch’oe kirjutatud kommentaarid Hiina tollikorralduse, välis- ja sisekaubanduse ja transpordi kohta sellistes paikades nagu Hangzhou ja Suzhou on väärtuslikud dokumendid Mingi ajastu kultuuri ja äri kohta.
Umbes samal ajal algab kaugel Euroopas Salzburgi linna kohal kõrguval Mönchsbergi mäel uue vastupidavama kaitsemüüri ehitus. Müüri vahele ehitatakse mitu vahvat kaitsetorni, mis linna sajandeid turvavad. Mingi dünastiast pole järel just palju peale Ch’oe Pu märkmete, Salzburgi 1488. aasta kaitsemüür seisab püsti tänase päevani. Tornides elavad tavalised linnakodanikud oma igapäevaelu, töömehed korrastavad kuumal suvepäeval teeradasid ja aia ääres on valmis saanud metsmaasikad.
Salzburgi kant on parajalt vapustav segu keskajast pärit ehitisi ja võimsalt mägist loodust.

Hobukaarikud - vanalinna tavaline vaatepilt. Diskreetses kauguses järgneb koristaja, kes tänava jälle kenasti puhtaks kraabib.

Hohensalzburgi iidses kindluses, kus mütati ringi kaugelt rohkem kui 100 aastat tagasi. Taamal mäed nagu ikka Austrias.

Tornide linn, mille vahel lookleb jõgi.

Kaputsiinide mägi. Üles rühkides ja higi pühkides kohtasime vanemat härrasmeest, kes meiega juttu tegi ning mainis, et kõnnib siin Stefan Zweigi jalgrada pidi iga jumala päev terve tee üles ja siis jälle alla.

Kujutle, et elad selle vaatega iga päev. Hommik algab pilguga valgetele mäetippudele.

Üks õhtune hetk peatänaval.

1488. aastal valminud linnamüür, mille tornid täna eluhooned. Ja tee ääres on juba maikuus valminud esimesed metsmaasikad.

München kuumal kevadpäeval

Kui maikuus Salzburgis käisime, oli esimene peatuspaik Lõuna-Saksamaa metropol München. Sest sinna Lufthansa lendab. Tohutu palavus ja linnasüdames laupäeva veetvad rahvamassid. Tuli tubli peavaluga paariks tunniks hotelli varjuda. Aga egas reisil sinna jääda saa.
Põgusa tutvuse põhjal on München üpris silmapaistmatu suurlinn. Kõige väljapaistvam hoone on kahtlemata sõja järel taastatud uus raekoda pika ja põneva kellamänguga, mida päikeselõõsas oskamatult filmida püüdsin. Raekoda on tohutu tuhandete huvitavate detailidega uusgooti stiilis ehitatud majamonstrum. Asub Marienplatzil, kus kahtlemata linna kõige kallim õlu. Väljaku ümbruses on mõned toredad kirikud ja kaunite parkidega paleed, pärastlõunast lõõska turgutava keelpallikvarteti ning puude all petanque'i harrastavate linnakodanikega. Pompöössetest hoonetest mõni üksik päriselt taastatud, mitme kunagist sära meenutamas vaid uue hoone vanamoodselt võõbatud fassaad.

Müncheni tohutu uue raekoja siseõu.

Pargis on palaval päeval mõnus.

Marienplatzil pühapäevase kellamängu algust ootavad turistid.

Värvikad kellamängufiguurid. Kümne minuti pikkuse kellamängu filmimine oli palava päikese käes paras piin. Tulemus on parem avalikkuse eest varjul hoida.

Detail ühe linnahoone fassaadil. Paneb mõtlema kui kaunis võis vanalinn enne suurt sõda välja näha.

Poisid linna uudistamas.

Väga valge mehe bluus

Von Krahlis oli eilseks reklaamitud bluusiõhtu. Ootasin seda tegelikult väga, nagu iga harva kontserti, kuhu võimalus ligi pääseda. The Rude Grooves pakkus sügavalt valge mehe nägemust bluusist. Trummid, bass, elektrikitarr ja volüüm punasesse. Kristjan Pärksoni lauljavõimetest saigi vaid paari rahulikuma loo ajal aimu. Kitarr laulis ta käte vahel küll mõnusasti. Kuid minu jaoks oli sett kaugelt liiga Creami ja Jimi Hendrixi poole kaldu. Tõelist hinge ja gruuvi oli neis lugudes vähe. Kui paaris laulus jõutigi vaikselt maagiale lähemale, lõpetati justkui noaga lõigatult. Kuhu jäi jämm? Lisaks ei istunud mulle liiga tuhmilt kõlanud trummid. Ning viimase bluusi tappis volüüm. Vaevalt tunnise muusikakuulamise järel lõid kõrvad veel kaua pilli.
Aga ma arvan, et potensiaali võiks Rude Groovesil olla. Kui unustatakse klassikalise power-trio poos ja lubatakse muusikal veidi vabamalt voolata. Kodulehel kuulatav mõnus "Good Company" ses suhtes heaks näiteks.

Pikema reisikirja eel (loodan, et mitte asemel)

Sattus silmapilk aega üle olema ja tuli meelde üks maagiline Salzburgi hetk. Olime Jutikuga hommikul bussiga äärelinna põrutanud ja hakanud ühe mäe otsa ronima. Mäe nimi on teiste asjadega kusagil kodus, aga see polegi oluline. Roppu moodi kuum päev oli ja esialgu tekitas mulle üpris võõras pidev ülesmäge rühikine väheke hirmu. Mis siis, et asfalttee ning kindel jalgealune. Äkki käib üle jõu?
Aga paha tunne möödus. Tund või poolteist hiljem tundus hoopis parem. Olime jõudnud metsateele ja puude vahel oli mõnusalt vilu. Äkki ühele lagendikule jõudes heitsime pilgu taevasse. Mäe tipus asuva telemasti kohal liugles hõljuk. Ma ei tea, mis see korrektne eestikeelne termin on neile aparaatidele, aga inimene paistis seal üleval tiibadega ringi liuglevat.
Ja just tol hetkel tuli korraks pähe mõte, et nüüd ma olen Euroopas. Vapustavad vaated pole siin midagi erilist. Rikkust jalaga segada. Meie, tulnud kusagilt põhjast lamedalt ning enamasti pimedalt maalt, kus nõnda vähe imetlemist väärivat. Jah, ei midagi erilist, tavaline tööpäev. Mees läheb kombainiga põllule, naine lükkab heina kokku ja lehmad lamesklevad ning vahivad ükskõikselt taamal paistvaid mäetippe. Nad näevad ju neid iga päev.
Istusime kusagile puuvirna veerde, heitsime pilgu alla orgu ja mõtlesime, et kaugemale enam ei lähe. Vesi saab otsa ning mägironijateks me loodud pole. Aga sel lühikesel hetkel olime meiegi kõige naha ja karvadega Austrias. Vana Euroopa südames.

Puhas kallis pettus

Taevas kõmiseb ja niriseb kauaoodatud vett. Kuid ameti paksude kiviseinte vahel jätkub sõnulseletamatu palavus. Nädalavahetusel pääsesin vähemalt suplema - esimest korda elus juuni alguspoolel. Paukjärve vesi oli imemõnus. Ja polnud kümne kuuga oma algelist vee peal püsimise tehnikat unustanud. Eilne jalutuskäik Vääna-Jõesuus aga näitas, et meri peab veel tunduvalt soojemaks minema enne kui mina teda proovida tahan.
Vist millalgi möödunud nädalal allkirjastasin Avaazi kurva pöördumise, mis puudutas ühte Süüria blogijat, kes nüüd väidetavalt võimude poolt röövitud. Too end "Damaskuse lesbitüdrukuks" nimetanud isik pani netti põhjalikke ja südantlõhestavaid kirjatükke ja luuletusi. Täna selgus, et läksime mõlemad Avaaziga ränga pettuse õnge. Guardian nimelt paljastab, et terrorirežiimi õudusi kirjeldavat neiut pole kunagi olemas olnud. Blogi hoopis pidas keegi habetunud Shotimaal elav keskealine abielus jänki. Loo muudab eriskummaliseks see, et blogi tundus isegi süürialastele endale täiesti autentne. Alles nüüd küsivad blogija kontaktisikud endalt: aga ma pole ju Amina Arafi kunagi näost näkki kohanud? Meile vahetanud, jah seda küll. Jänki oli aastaid tagasi korra Süürias käinud ja vahendas nüüd toona nähtut tänase tõe pähe. Ehk jah, ei maksa liigselt internetis kirjutatut usaldada. Tihti on õige armsana tunduv tõde tegelikult puhas väljamõeldis.

Palju valgust ja muud toredat

Juhtus nii, et sai õhtu linna peal veedetud.
Kõigepealt tunnike bowlingut üle väga pika aja. Aastate eest läks see mäng nagu paremini. Seekord kippus nii, et üks vise enam-vähem, järgmine jõhkralt kõigist kurikatest mööda.
Edasi istusime varjulisel Scotland Yardi terassil ning mekkisime Inglise õlut. Seda on seal päris korralikus valikus ja tekkis kiusatus millalgi taas mõnda neist proovida. Eile maitsesin Abbotit. Hästi mõnus mahe õlu ja milline värv! Selline õrn punakas toon. Kõrvale kuulasime pajatusi Isaac Newtoni elust ja ajast. Filosoofia ja hea õlu sobivad suurepäraselt.
Koju sõites imetlesin lõputut valget õhtut ja mõtlesin kui väga mulle juuni meeldib. Nauding.

Salzburgist Saarineni maja kaudu Käsmu

Kaugelt üle nädala Salzburgi reisist möödas. Pildid korralikult läbi uurimata, reisikiri vaevalt alustatud ja blogi vaikib. Nagu paraku viimasel ajal tavaks.
Praegu siin tööl kasvava palavusega võideldes mõni vahepealne sõna. Reis oli meil igati vahva, veidi väsitav. Sest oli ju Saksamaal ning Austrias juba suur suvi. Kaugelt üle 20 tuhande sammu päevas ja jalad pidasid enam-vähem vastu. Isegi sel unustamatul päeval kui sadu meetreid mäekülge üles ja pärast tagasi alla sai rühitud. Alles nüüd Tallinnas laupäevase vanalinnaekskursiooni aegu tõmbusid lihased krampi.
Värskendav on siit natuke ära kaduda - ja muidugi tahaks kauemaks kui vaid loetud päevadaks. Iga aastaga aina keerulisem vajalikud eurod leida. Veel hiljaaegu ei tundunud elamine pooltki nii kallis kui praegu. Ju ta siis polnudki.
Too laupäeval Vabaduse platsilt alanud ekskursioon oli muuseas põnev. Juhendajaks üks tagasihoidlik prillidega noormees, kes ometi õige tublisti linna ajalugu tundis. Jututeemaks vanalinna kindlustusvööndisse ehitatu. Kuni Tallinn kusagil 19. sajandi keskpaigani kindluslinnade nimekirjas püsis, ümbritses vanalinna kaitseala, millele ühtegi püsivamat ehitist ei lubatud rajada. Vallid ja kraavid - umbes selline vaatepilt nagu praegu Shnelli tiigi ääres või Paksust Margareetast Viru väljaku poole.
Kui sinna müüri äärde mõnel pool lõpuks ehitama sai hakata, polnud just väga palju raha. Majad kerkisid eri aegadel ja ei moodusta mingit arhitektuurilist tervikut. Nii on näiteks Pärnu maantee alguses kõrvuti juugendlik Saarineni maja ning kolmekümnendate modernistlik Laste Maailma hoone. Lihtne elegants suurte akendega. Nagu kahest erinevast maailmast. Sinna vahele mahub veel Suure-Karja nurga range pätsilik monstrum. Ülejäänud kahest taas üpris erinev stiil. Laste Maailma majast Viru tänava suunas edasi on aga püsti jäänud paar päris pisikest kökatsit ja siis järgneb veel üks toretsev juugend.
Millegipärast meenus prillipapat kuulates ammune Hommikuleht. Umbkaudu aastal 1993 ilmus meil siin selline väljaanne. Ja laupäevanumbris kirjutati hästi palju Tallinna arhitektuuri ajaloost. Põhjalikult ja põnevalt. Hiljem pole see teema päevalehtedele huvi pakkunud.
Eile õhtul võitlesime juba Käsmu sääskedega. Linnuteemaliste laulude kontsert, mida domineerisid Bonzo oma võimsa tämbriga ning Triinu Tauli folgilik elegants. Taustabänd oli võimas: Vaigla, Rull, Kappel ja Varts. Rokkida neil aga paraku ei lubatud.
Pärast saime suitsupääsukest vaadelda ja kärbsenäppi kuulata. Käsmu tundus tõelise sirelikülana. Mõnda krunti ümbritses lausa tervenisti õitsev sirelihekk. Ilus. Ja merevesi ei olegi enam jääkülm...

Varahommikul

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.

Muuseumiöö

2011 Muuseumiöö oli ikka tõeline "elamus".
Kodust alustades tundus, et võiks alustada Glehni lossi juurest Tallinna tähetornist. Kohale jõudes selgus, et sabas ootas juba kuskil 60-70 inimest. Seega kui igal pooltunnil lastakse ekskursiooniks uus kamp sisse, siis karta oli, et meie 25 min pärast nende hulka ei mahu vist... Ja nii läkski. Lahkusime. Kahju küll, sest sinna ei lasta ju kuigi tihti uudistama. Aga rahva huvi oli siis liiga suur selle pisikese maja jaoks. Üks korraldajatest pistis korra nina ukse vahelt välja ja andis täiesti ebaadekvaatse soovituse, et minge uudistage Glehni lossi vahepeal ja siis tulge siia tagasi. Khm, ja kes siis järjekorda hoiab?

Maarjamäe ajaloomuuseum tundus peale seda turvaline valik - suur ja kõik huvilised peaks ära mahtuma! :) Sinna tõmbas meid rahapada, mida pidi eksponeeritama. Aastakümned tagasi Pirita jõe äärest leitud aardes oli 1700 münti. Ja mina mündihuvilisena kujutasin, kui mõnusa ja rikkaliku väljapaneku sellest saaks... Ja ootas meid seal hoopis pisike meeter korda meeter lauake, kuhu oli raatsitud 16 münti vaatamiseks välja panna. 
Ja rahvast oli ropult, giidid isegi hoiatasid, et teisel korrusel püsiväljapaneku juures on palav ja umbne. No me ei hakanud sinna ronima.

Viimane püüe muusemiööd nautida viis meid Vanalinna Püha Vaimu kirikusse. Lubati orelimuusikat ja kirikut tutvustavat tuuri. Orelimuusika oli asendatud Vanalinna Hariduskolleegiumi vanamuusikabändiga (mille üle ma väga ei kurvastanud). Kui me aga olime 40min üritanud nii kiriku sees kui vahetus läheduses tegevust leida, et ekskursioonini aega parajaks teha ja lõpuks küsisime kohalolevalt neiult, et kas tuleb tuur, siis teatati, et kahjuks ei tule. Aga kui meil on küsimusi, siis võime tollelt mehelt küsida. Mees, kellele viidati, kadus meist u 50 m kaugusel rahvahulka. Jätsime haruldase võimaluse kasutamata ja otsustasime koju Eurovisiooni vaatama minna.

Ja nii ongi tänane kultuurielamus pigem Juure-Kiviräha ajalootund kui muuseumiöö. Olgu see mulle õpetuseks.

Nägin bussis meremeest

Täies varustuses. Kaelarätik - sinist, musta ja valget, valge pluus, mustad püksid, lehvikutega müts. Vaatasin teda ja mõtlesin kui arhailiselt mõjub tänapäeval korrektne vormirõivastus. Politseinikudki tuiavad ringi sinistes kiledressides. Korralikus vormis oleks nagu midagi aukartustäratavat. Pärit teisest ajastust. Millal ise viimati ülikonda kandsin? Aastaid...

Eesti vabaks meestetantsuga

Ootamatult positiivne teatrielamus Endla tükist "Ballettmeister", mida eile NO-s näha sai. Urmas Vadi on kirjutanud igati toreda näidendi, mida Ago Andersoni eestvedamisel õige vahvalt ette kantakse. Kahe aasta tagune teatrifenomen juba, aga näe mina ei teadnud tast kuni eilseni midagi. Hea teada, et Endlas nii tubli asja mängitakse.
Lõbus ajalooga õige vabalt ümber käiv segapudru 1940. aasta suvest. Vahvast vasaraheitjast, kes tegelikult tuletõrjuja, aga saatuse tahtel peagi hoopis rahvatantsuansambli juht ja president Pätsi päästja Kaasani vaimuhaiglast. Kõlab ütlemata jaburalt, kuid ometi täidab saali nakatava energiaga. Parimad on muidugi higiselt karmid meestetantsustseenid, mille juurde käivad asjakohased näoilmed ning häälitsused. Hea leid on autorilt ka president Päts kui vaid oma Shveitsis asuvast rahapajast hooliv groteskne vanamees. Eesti päästja aura kaob sekunditega. Et mis siis hea rahva kõik rängad venestusaastad elus hoidis? Ikka vahva meestetants.

Varajasel maikuu hommikul

Üks päikeselise maihommiku traditsionaal, mille põhjal Bellowhead on teinud imekauni laulu "One May Morning Early".

One May morning early I chanced for to roam
And strode through the fields by the side of the grove
It was there that I heard the harmless birds sing
And you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds in the spring

At the end of the grove I sat myself down
And the song of the nightingale echoed all around
Their song was so charming, their notes were so clear
No music, no songster
No music, no songster
No music, no songster with them can compare

All you that come here, the small birds to hear
I'll have you pay 'ttention so pray all draw near
And when you're growing old, you'll have this to say
That you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds on the spray

Elu on karneval

Viimaste nädalate märksõna on minu jaoks Robbie Robertson. Kuulan järelejätmatult vanamehe uut How To Become Clairvoyant albumit, loen kõikvõimalikke arvustusi ja intervjuusid. Ammu pole ükski uus plaat sedavõrd hinge läinud. Isegi kui ta ehk Robbie läbi aegade parim pole. Lihtsalt eelmisest on miski 13 aastat mööda läinud. Terve ajastu. Aga legendaarse kanadalase muusika kõnetab endiselt.
Intervjuudes küsitakse Robbielt iga kord, kuidas tema ja The Bandi ülejäänud liikmete vahekorraga lood. Danko ja Manuel muidugi ammu surnud, aga suhted Levon Helmiga ikka täiesti sassis. Levon väidab ju, et Robbie pole paljude laulude tegelik autor. Raske uskuda. The Bandi üheksakümnendate aastate plaatide (kui Robbie Robertson kaasa ei löönud) ja Robbie soolotoodangu tasemevahe on jõhker. Robbie ütlebki kuivalt, et no ma ju andsin neile autoriõigused kui vähegi võimalik. Isegi siis kui Rick Danko ja Levon Helm olid vaid laulu kirjutamise ajal samas toas, said nad kaasautoritena õigused. Aga enamasti nad polnud samas toas eks ole.
Aa jah - elu on karneval. "Life Is A Carnival" on üks Robbie The Bandile kirjutatud klassikuid.
Hmm siia Robbie jutu lõpuks võiks ka mainida, et juhtusin taas kontserdile. Jazzkaarel käisin viimati umbes aastal 1998 kui Bela Fleck Tallinnas esines. Laupäeval siis üle hulga aja jälle. Kameruni bassivirtuoos Richard Bona moblafirma kontserdisaalis. Fännasin peamiselt Aafrika mõjutustega lugusid. Neis tundus hing sees olevat. Standartsem džäss jätab veidi külmaks. See oli samas küll tore hetk kui Richard üksi lavale jäi ja miski aparaadiga oma lauluträkke üksteise peale salvestas.

Unenäohämus

Unenägu on mõnikord nagu tohutu täitumatu unistus. Sa haarad ärgates kramplikult kinni igast detailist. On lihtsalt selline tunne, et nähtu oligi päriselt. Pidi olema - ma olin ju seal ometi ise, hoopis huvitavam ja omapärasem. Seda ei tohi niisama lendu lasta! Aga lendu ta siiski läheb. Juba pool tundi pärast ärkamist upud tavapärasesse argipäeva. Kuni taas ühel ööl...

Haige inimese teatrimõtisklused

Täna olen üksi. Või vähemalt nii arvasin kuni ema hommikul küllatulekuga üllatas. Olin ju talle öelnud, et mul oli eile palavik. Köha ja nohu muidugi kah. Küllap ta siis tundis, et peab tulema ja mulle omletti tegema. Jutik ju kaugel lõunas.
Aga nüüd higistan siin tõepoolest üksi. Vaatan arvutist jalgpalli ja kuulan taustaks Duke Robillardi bluuse. Aga mõtted lähevad hoopis Von Krahli "Madame Bovary" maile. Taas üks teatriõhtu ses rahvast paksult täis litsutud mustas kastis Rataskaevu tänaval. Bovary on teatavasti jutustus romantilisest unistajast maises maailmas. Krahli ehk Marianne Kõrveri versioonis on Mari Abeli mängitud Bovary aga täiesti irreaalne mõistatus keset halli argipäeva. Päris maailma monstrumid käivad kõik ringi jopedes, tal on seljas romantilised õhtukleidid. Suurepärases esimeses vannitamisstseenis sedagi päriselt mitte. Seal näeme ka Erki Lauri vaimustavalt lihaselist ülakeha kogu oma ilus.
Aga joperahvas võtab kiiresti lava üle. Liina Vahtriku psühholoog, kes räägib tihke supi keetmisest. Või siis vaimustavad võlgade sissenõudjad Vahtrik ja Tiina Tauraite. Lauri Lagle luuletajast pakikandja. Isegi madaami loomaarstist abikaas ilmub lõpuks lavale jopesse pakitult.
Mõte, mis mind hingeõhuga tulikuumaks keetud saalis häirib: kuidas näitlejad nende paksude jopede sisse ära ei sula? Eriti viimases vaimustavas eneseabigrupi stseenis, kus igaüks räägib banaalse loo eelmise päeva mõtetest. Peale madaam Mari enda, kes muidugi ütleb, et on sattunud valesse kohta.
Minu jaoks on Von Krahl alati olnud õige koht, aga parimate päevade tasemeni seal mängitav ikkagi ei küündi. Nagu kitsukeses vestibüülis enne etendust rahva seas ringi saginud purupurjus venelane, ei saanud minagi täielikku rahuldust. Võib-olla tahaksin mugavat tooli ja ühe ülipika vaatuse asemel kahte? Lootustetu juhtum kui sellised asjad olulisemaks muutuvad kui laval toimuv. Või ei suuda isegi kaunilt soe päikeseline päev panna mind unustama, et:

Köisraudteega kosmosesse

JAFF-il vaatasin taas lühifilme, mis eelmine kord nõnda meeldisid. Sel aastal oli igavam. Või olin ma liiga näljane ja unine, et päriselt nautida. Toredaid lugusid tundus justkui vähe. Veidi liiga palju Eesti animafilmidest tuttavat abstraktset mõistukõnet. Paar väga nukrat perekonnalugu. Film tühja kõhuga koerast, kes kõik ette juhtuvad loomad nahka pistab. Kuni väike punane lill tast lõpuks jagu saab ja alla kugistab. Filmi nimi? "Orgaaniline."
Pealkiri on aga laenatud lõpufilmist, mis hoopis Shveitsis tehtud. Vanamees astub keset suurlinna köisraudteevagunisse ja alustab teekonda mägedesse. Ja mägedest edasi veel. Kuid iga natukese aja järel tuleb aevastus peale. Ning aevastades saab vagun aina rohkem kannatada. Seintesse tekivad augud. Õnneks on vanamehel kleeplint kaasas.
Viimase atsihhi järel polegi vagunist enam muud järel kui kleeplinti mässitud karkass. Pealegi külmub kõik nii kõrgel kinni ja tross puruneb. Sinna see vanamees siis kükitama jääbki. Maa ja taeva vahele.
Kes tahab, saab neid samu filme veel homme õhtul Artises vaadata. JAFF muidu ka tore.

Jaan Tõnisson läheb vangi

Murran end läbi Erkki Tuomioja värske Jaan Tõnissonist rääkiva teose. Teen seda ajaloohuvist, aga osalt ka sellepärast, et mäletan nänni (isapoolne vanaema) juttu, et meie pere oli Wabariigi ajal ikka Tõnissoni toetaja. Ja lapsena oli raamaturiiulis kolmekümnendate väljaanne "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". Selline paks ja propagandistlik.
Tõnisson, nagu teisedki omaaegsed poliitilised liidrid, oli vastuoluline tegelane. Alustas alalhoidliku konservatiivina, lõpetas põhimõttelise demokraadina. Pätsiga oli hoopis vastupidi - vasakpoolsest progressiivsest sai autokraatne valitseja.
Tõnissonil oli muidugi omajagu ebameeldivaid seisukohti. Näiteks arvas ta kunagi kangekaelselt, et naise pea on mehe omast väiksem ja seetõttu ei kõlba naine avalikus debatis kaasa lööma. Aga eks ta hiljem veidi meelt muutis. Ja isegi naisõiguslastega leppis.
Kuid raamatut alles murran, praegu tahtsin peamiselt ühest fotost rääkida. See on tehtud 1908. aasta suvel kui Vene duumas demokraatiat nõudnud Tõnisson riigivastasele dokumendile allakirjutamise eest mõneks kuuks vangi pidi minema.
Eks ta siis läkski. Koduõuelt vist. Päikeselisel hommikul. Natuke kelmikas ilme näol. Sandaalid jalas. Taga paistab madal puumaja - selline eelmise sajandi alguse tüüpiline mudel. Puud on pildi peal alles noored, suvine tuul sasib neid mõnusasti. Üldsegi - 20. sajandi alguspoole piltidel on tihti näha noori puid, suuri muruplatse, palju enam avarust kui praegu. Eesti polnud siis veel täis ehitatud. Isegi puud ei olnud kõrgeks kasvanud ja maastikku varjama hakanud.
Aga see Tõnissoni raamat ise vast läheb alles huvitavaks.

Tugitoolirokk

Väike vaheldus halli argipäeva eile õhtul: Dagö kontsert Nokias. Nojah, ma ei ole mingi eriline fänn, aga juhtunud on nõnda, et Saatpalu-Rebase punti olen ma vist rohkem laval näinud kui ühtegi teist Eesti bändi. Vähemalt kolm varasemat on meeles. Haapsalus, Tallinnas Nukuteatri veidras ja ebameeldivas välitelgis ning korra aastaid tagasi Tartus, Emajõe ääres. See minu jaoks esimene Tartu kontsert vast kunagi 2003. aasta paiku on endiselt lemmik. Olen nimelt veendunud, et Dagö parimad plaadid on kaks esimest. Ja neid nüüdseks pähe taotud lugusid nad ju toona peamiselt esitasid. Pealegi oli Saatpalu tol õhtul muidu ka fantastilises vormis, vulgaarne ja energiline.

Aga eile siis minu Nokia kontserdimaja esmakülastus. Igav, steriilne, keskklassi ümbruskond. Veidi nagu Rein Langi hall pintsak - muidugi oli värske kultuuriminister kohal. Turvamees kontrollimas ega sa ometi valesse tsooni ei astu. Ning nii vaikne publik, et isegi kontsade toksimine parketil kontserdi ajal kuulda. Ja Dagö esitamas otsast lõpuni oma uut võõrast plaati "Plaan Delta". Mina seda Dagö viimast nimelt kuulnud ei olnud ja ega ta eile ka suuremat muljet jätnud. Võib-olla kui rohkem laulusõnadesse süveneda, milleks kontsert võimalust ei anna. Aga lugudes aastatepikkuste lemmikhittide potensiaali suurt ei paistnud. Polnud siis ime, et esimesed kümmekond laulu ka publik vait ja vagusi püsis. Paar toredat neidist üritasid kõrval käteplaksude ja õõtsumisega miskit meeleolu tekitada. Aga enamik rahvast istus oma mugavates tugitoolides ja vahtis resigneerunult lava. Nagu eks ole rokk-kontserdil kombeks. Ma vähemalt sain lava ees veidi kaasa õõtsuda ja ei pidanud toolil nihelema.
Uue plaadi parim lugu paistis olema Peeter Rebase pika kidrasoologa alanud "Hakkaja". Selles midagi oli. Nii et algusest jõuti lõpuni ja vahepeal oli väärt ka kuulata. Aga siis muidugi jõuti vanade hittideni ikka ka. Mis bändile veidi rohkem vabadust jättis ja Saatpalu justkui ka üles äratas. Nii et viimased pool tundi oli hästi mõnus. Uues veidi kammerlikumas kuues "Šveitsini" välja.
Aga jah Nokia on tõesti oma nime väärt.

Muusika, sugugi mitte müra

Kus siis on see lubatud soojalaine? Eile Keila-Joal vajusid saapad paksu lumme ja siin kodu lähedal kõnniteed täiesti üleujutatud. Sulab, aga liiga vaikselt ja liiga vähe.

Reedel käisime Artises "Müramuusikat" vaatamas. Oli vist midagi esilinastuse sarnast, igatahes vein voolas ojadena ja paar neidist saalisid terve filmi vestibüüli vahet. Viimane pokaal läks neil loomulikult ümber ja siis oli veinilehka terve kinosaal täis.

Rootslaste film anarhistliku meelelaadiga trummaritest oli samas hästi lahe. Muusika, mida nad mängisid, polnud mingi suvaline müra. Täiuslik rütm. Minusugusele rütmimaniakile väga meeltmööda.

Muidugi nende kohad mängimiseks olid veidi eriskummalised. Haigla operatsioonisaalis inimkehal näiteks. Või siis kõrgpingeliinidel turnides. Sümfooniakontserdi buldooseritega hävitamisest või pangaröövi imitatsioonist rääkimata. Point asjas muidugi selles, et löökriistadeks kõlbab kõik ettejuhtuv. Ja muusikat leiab igalt poolt.

Film põhineb juutuubihitil, milles viis meest ja üks naine võõras korteris õige uskumatul moel musa mängivad. Näitlejadki seal samad mis filmis.

Pühapäeval

Silmad lahti teinud, elasin veel mõnda aega unenäos. Ma olin pulmas, aga olin ma siis peigmees? Vist mitte. Pruudi suguvõsa oli selle peigmehe vastu igatahes väga vaenulik. Viivitasid otsustavat hetke nagu said. Aga pruut armastas oma poissi. Ja nii nad ikkagi abiellusid kirikus, kus pruudi poolel ei istunud kedagi.

Et Jutik läks kontorisse tööle, võtsin A Bettiku ja vaatasin, mis Liibüas ja Jaapanis toimub. Mitu päeva huvitas ajakirjandust eelkõige Fukushima tuumaõnnetus, aga nüüd on nad koos lääneriikide õhurünnakutega taas täies koosseisus Gaddafi man.

Aga jäin hoopis Observeri suurepäraseid pühapäevaartikleid lugema. Joan Miro ja Ibeeria ilves ja Yann Arthus-Bertrand. Tasub võtta tunnike ja süvenenult lugeda. Ei saanud minagi kiiremini voodist välja.

Järgmiseks muidugi arvuti taha ja Guardiani videoarvustused. Väga hea viis uusi esilinastusi silmata. Ja saidi korraliku ajaloo tõttu saab uurida ka aasta või poole aasta eest esilinastunut. Miskohal meenus Ben Afflecki üsna värske The Town, mida vaadates eilse õhtu veetsime. Lihtsakoeline, aga vaadatav lugu Bostoni pangaröövlitest ja nende muidugi paratamatust kassi-hiire võitlusest politseiga. Afflecki kõrval üks Hollywoodi noori kaunitare Rebecca Hall - teda võis eile ka Vicky Cristina Barcelona nimelises filmis teleris vaadata. Ja Jon Hamm, keda harjunud Mad Menis nägema.

Videod vaadanud, dushi alla ja siis hirmsat toidunõude kuhja kõrvaldama. Üks ebameeldivamaid koduseid tegevusi, aga ikka ja jälle vältimatu. Kõrval Toronto ja Boston hokit mängimas. Kanadalased võitsid!

Tea, mis päev edasi toob. Võib-olla koristamist, võib-olla jõuab õuegi. Ikkagi pühapäev, mis sellest et neetult talvine. Akna taga juba sitsikleit. Pole hullu midagi.

Maksaloigust

Libisesin üle kõnniteid katva igikeltsa Kumusse. Seal on kolmapäeviti linnadokumentaalid. Antud juhul siis Liverpoolist. See Loode-Inglismaa linn on mulle juba lapsest saati armas. Esiteks mängib seal minu lemmikjalgpalliklubi. Olgu, et nende tippajad paistavad olevat pikemaks ajaks möödas. Ja teiseks tulid just sealt muidugi biitlid. Biitlid, kes mängisid mu lapsepõlves kodus kogu aeg.
Terence Daviese ood kodulinnale ühendab igapäevasuse ja pompöössuse. Onu ise loeb hauataguse häälega ette poeetilisi tekste, taustaks linn nagu ta oli ja nagu ta on. Nagu filmi eel öeldust ja linal nähtust võib järeldada, teeb Davies katoliiklikust süütundest pikitud tagasivaate nooruspõlve Liverpoolile. Kroonikakaadrite juurde käib suursugune klassikaline muusika Mahlerilt või Brucknerilt ning ja Dickinsoni, Joyce'i, Tennysoni või Jungi tsitaadid.
Ikka ja jälle pöördub Davies tagasi punastest tellistest tüüpiliselt britilike ridaelamute juurde. Ühes neist möödus tõenäoliselt tema lapsepõlv. Paljud neist lammutati kuuekümnendatel Lasnamäe-laadsete betoonkolosside teelt. Tollal arvati, et tulevikulinn on leiutatud. Veidral kombel näevad need kolossid täna hullemad välja kui iidsed punased telliskivihooned.
Liverpooli katedraal on teine Daviese lemmikteema. Korraks kiigatakse jalgpalliväljakule, muidugi kauges minevikus. Ja biitlid on läbitud niipea kui Davies teatab, et eelistab klassikalise muusika eksootilisi nimesid.
Sügavalt isiklik pilk linnale. Ses mõttes veidi ootamatu. Igal juhul suurendas mu soovi Liverpoolis kord ära käia.

A Bettik

Mul on nüüd juba jupp aega uus telefon. Vana sisaldas teatud määral kakaokohupiima ja oli ka muidu veidi väsind ja vildakas. Nii sai siis Jutiku pealekäimisel uus nutikas aparaat hangitud. Ja kuna kasutab toreda nimega androidtarkvara, sai aparaadile A Bettik nimeks pandud. Tundus asjakohane.
Mis tema siis on? HTC Gratia. Hmm. Ei ütle esmapilgul mulle midagi. Guugeldades selgub, et HTC on Taivani firma ja nutiaparaatide maailmas mitte see kõige viletsam valik. Aga miks ka mitte Taivan. Kõik Euroopa ja Ameerika kaubamärgiomanikud panevad ju ka Ida-Aasias oma telefone kokku, küllap seal siis vastavaid teadmisi jagub. Minu mobiiliteadvus on muidugi kümne aasta taha pidama jäänud ja seepärast peale Motorola, Nokia ja Ericssoni on ülejäänud ikka kuidagi kahtlased. No iPhone ka nüüd jah - selline suur eeskuju, mida rõõm klõpsata.
Õnneks on mu armas kaasa tehnoloogiahuviline ja tänu sellele said kõik vajalikud vidinad ja aplikatsioonid telefonis kiiresti töökorda. Kasutama pean teda tõsi küll mina. Ja siin on muidugi mõningaid muresid. Suured ja kobad näpud ei harju kuidagi ekraani peal sõnumeid kirjutama. Ikka läheb vale tähe peale. Ja üldse pole see puutetundlikkus ikka päris minu jaoks. Vajutad vale kohta või liiga nõrgalt ja tulemus on kole. Rääkimata sellest, et imepisikeses kirjas veebilehte on vaja suuremaks teha. Milline vaev ja vaimunärimine.
Aga mis ma ikka nurisen. Kui mulle helistad, mängib John Fogerty anno 1973. See on küll vahva!

Telliskivis peiedel

Telliskivi loomelinnak Pelgulinna tagumises sopis on märtsikuisel külmal õhtul parajalt kõle paik. Kõnniteed sõnulseletamatult libedad, väravad enamasti suletud, aknad pimedad. Kusagil kompleksi sisemuses teeb proovi raju hevibänd.
Teiste majade vahele on omati ära peidetud päris õdus söögikoht. Kõrgete lagede ja linnatänavate imitatsiooniga põrandal. Nende valimiste ainus roheline kandidaat Toomas Trapido oli valinud just selle paiga oma väikeseks koosviibimiseks. Mina olin enda jaoks selle õhtu ristinud rohelise mõtteviisi peiedeks Eesti poliitikas.
Kohale tuli mitmesugust rahvast. Mõned väga jutukad, mõned tagasihoidlikud nagu mina. Toomase esialgsed paarsada häält olid ilmselt kõigile karm pettumus, aga ega seda väga välja ei näidatud. Paistis, et tulemus ei üllatanud õieti kedagi, Toomast ennast kõige vähem.
Ka vanad tuttavad ei kippunud eile just liiga palju omavahel vestlema. Meeleolu tundus kuidagi rusuv. Paljud meist seal on rohelise erakonna tormid läbi teinud ja tundus, et me pole valmis veel tõele näkku vaatama. Et selle looga on nüüd tõepoolest lõpp.
Valimistulemus üldiselt on mulle paras pettumus. Sisuliselt ei muutunud midagi peale selle, et roheliste häält enam Toompeal kuulda pole. Aga palju seda häält paremerakondade toetajatena seal senigi kõlas? Nüüd parempoolsed enam kellestki ei sõltu. Valitsevad nagu mees muiste.
Sotside edu üle on mul hea meel muidugi. Ainult sellest pole mingit tolku. Jõudsin lõpuks ilmsele järeldusele, et kuni Savisaar poliitikast lahkub, ei muutu siin midagi. Keskerakond oma toetajatega on paariaseisundis ja parempoolsed saavad kollivastasust alati enda heaks ära kasutada. Lihtsam ju otsustada - Ansip või Savisaar - selle asemel, et sisuliste teemade üle pead murda. Valijale on alati meeldinud kui saab vastu olla.
Mis saab edasi? Parempopulistlik partei selgelt tuleb. Krossi või Helmede häälte arv lubab seda arvata. Küllap nad mõõdukalt edukaks osutuvad. Rahvusluse ja sotsiaalsuse kompott kahtlemata, kenas rahvalikus soustis.
Rohelised? Ei paista usalduskrediiti ega sotsiaalset tellimust. Unustus, oh unustus...

Rahvuslik-rahanduslik surve

Hommikune otsepostitus eakatele. Vaher, Parts, Reinsalu. Kilk manab raadios irlile enim mandaate. Isegi Kender üles leitud ja strateegiliselt sõimama pandud. 2003 jälle ringiga tagasi.

Berllin - suurlinna sümfoonia

1927. Berliin. Rong kihutab. Rööpad. Toss. Eeslinn. Varahommik. Tühjad tänavad. Üksikud sinikraed tööle minemas. Tehas. Elektripirni valmistamine. Piima pudelisse villimine. Ajalehe trükkimine. Ärid avavad aknaid. Solk voolab rentslis. Lapsed jooksevad kooli. Suured, rasked kooliuksed. Rikkur lahtises autos, piip suus. Tänavapesuauto. Trammid. Bussid. Kiisu jalutab. Liikuvad nukud vaateakendel. Naise ja mehe kohtumine tänavanurgal. Võrgutav pilk. Mehed tülitsevad. Koerad kaklevad. Kurnatud hobune pikali. Metallivalu. Töölised tänavatel. Keegi peab kõnet. Trammid, hobuveokid, autod, inimesed. Raudtee. Rong Zürichisse. Palju kohvreid. Luft Hansa lennuk. Tihe liiklus. Ohtlik tänavaületamine. Politseinik liiklust reguleerimas. Liikuvad viidad ristmikul.
Lõuna. Rentslis süüakse. Tehases süüakse. Sööklad täituvad. Sardellid ja kartulipudru. Kokad, ringi kargavad ettekandjad. Uhked restoranid. Lõunauinak. Lõvi rebib lihatükki. Ahv närib. Hobustel on kaerakotid peas. Nosivad. Lapsed mänguväljakul. Tüdruk lükkab nukukäru. Leierkastimees. Kaarditrikid tänavatel. Paberimasin läheb käima. Ajalehepakke veetakse laiali. Pealelõunane väljaanne. Mõrvad. Raha. Raha. Raha. Ameerika mäed. Hullunud pilguga enesetapja. Koristaja treppi küürimas. Töölised pesevad end tööpäeva lõpus veekausside kohal. Tehas sulgeb väravad. Jalgrattavõistlus. Paarikesed pargis. Purjekad. Jooksuvõistlus. Mererand. Lapsed vees. Polovõistlus.
Kõrts. Õlleklaas. Mees laulab. Linnatuled. Vilkuvad reklaamid. Restoran. Kabaree. Viiulimuusika. Tants. Trammid pimeduses. Kohvik loomaaia juures. Ilutulestik.
Öak.

KUMUs tummfilmifestivali 4. film, muusika bändilt Öäk. Trummid, bass ja rütmimasin - hämmastavalt kokkusobilik vana filmiga.

Kas veebruar on alati selline?

See talv hakkab minust vaikselt võitu saama. Ei mäleta enam, kas kunagi sai kukkumist kartmata tänaval kõndida. Punane talvejope on muutunud jälestusväärseks vaenlaseks - tema kurguni kinnitõmbamine oleks justkui ränk karistus. Kuskil nende lumevirnade all õitsesid kunagi lilled ja kasvas muru.

Kas veebruar on alati nii jälk olnud? Aastate jooksul tehtud pilte vaadates vist küll. Sest neid on vähe. Ju siis pole olnud tahtmist hangesid pildistada. J. Karjalainen laulab taustal "Ollan tiellä taas". Millal ometi?

Mis teeb teatri nauditavaks?

Kõige olulisem on hästi kirjutatud tükk. Ja seda Rakvere teatri "Oscar ja Roosamamma" on. Humoorikas, lapsemeelne, kurb. Kõike seda üheaegselt. Lugu 10-aastasest vähihaigest poisist, kelle viimased päevad peegeldavad tervet pikka elu. Kui aega vähe antud, tuleb kiirustada.
Teiseks on tarvis andekaid näitlejaid. Üllar Saaremäe poisina on ehtsalt lapsepärane, ehtne ja vahetu. Otsekohe meenuvad omaenda vähesed kontaktid sarnases vanuses lastega. Peanäitejuht on haaranud härjal sarvist ja muutnud Oscari elavaks poisiks.
Ja Ines Aru vana roosa haiglaõena on täiuslikkus ise. Kuidas seda kõigest hingest hoolitseva kaaslase ja lohutaja rolli siis paremini saaks mängida? Võimatu.
Lavastus on just piisavalt minimalistlik, et näitlejaid ja lugu mitte häirida. Lõpuks peaks Bob Dylani "Blowin' In The Wind" taskurätid välja meelitama, aga lõpp on ehtne ja loomulik. Teisiti seda ette ei kujutakski.
Tasus kärekülm laupäevaõhtu Rakveres veeta.

Tallinna lõunane pildike

Täna mängis Mauruses nägus noormees iseendaga malet. Samal ajal tagumises nurgas möirgasid mehed valjuhäälselt lehmade seemendamisest ning jõusööda hinnast.

Poliitlõuna

Mauruse kohviku ekraanil helitu ETV. Riigikogu infotund. Kohal 26, puudu 75. Kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Ansip, kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Lang, naeru kõkutav Lukas, kellele sõna ei anta. Vastaspoolel tundmatu triibulise lipsuga nägus vanamees Kadri Simsoni ees, väsinud kampsuniga Soosaar küsimas "Võrdsest ja ebavõrdsest..." (suurepärane kirjanditeema), ebaloomulikult viltu ette nõjatuv Sepp uhke kella ja sõrmusega, kaksikud Sarapuu ja Aab. Rõdul tohutu arv poliitikafänne.
Mõni hetk hiljem Vabaduse platsi hiigelekraanil. "Enam hullemaks minna ei saa", nentis Savisaar. Tõdes Savisaar. Leidis Savisaar. Ütles Savisaar. Arvas Savisaar.Väitis Savisaar. Lõputu pressikas, mille koostaja on vahepeal väsinud ning suurmehe nime väikese tähega kirja pannud. Isakese pilt kõrval. Ei ole keelatud välireklaam?
Riigikogu annab metsaraiumiseks rohelise tee. Kaunist kevadet.

Miks minust sotsi ei saa

Päikeselisel lõunatunnil hakkasin mõtlema küsimusele, mida paar inimest mulle esitanud on. Et kas nüüd parteituna kaldun sotsidega liitumise poole? Annan neile vähemalt kaotsi minema kippuva hääle?
Ei kaldu ja vist ka ei anna. Seekord. Maailmavaade on mul ju ikka roheline, selline klassikalist laadi. Selline, millesse sotsiaalne õiglus ja vägivallatus ka täiel määral ära mahuvad. Rohelist erakonda jään ilmselt päris pikaks ajaks taga nutma, sest lahkusin ju sealt sellepärast, et mul on mingid kummalised väärtushinnangud ja arusaamatu väärikus. Et ma päris kõigega ei lepi. Mitte sellepärast ei läinud ära, et maailmavaates pettunud oleksin.
Sotsid ei sobi päris mitmel põhjusel.
Esiteks: rohelist mõõdet ei ole neil sugugi. Üks väheseid punarohelisi Mark Soosaar kandideerib rohepunase Toomas Trapido moodi üksikkandidaadina.
Teiseks: sotside erakonnas pole märgata uuendusmeelt ega radikaalsust. Tahaksin teistmoodi mõtlemist ja tegemist, mitte klassikalist ülevalt alla skeemi.
Ja kolmandaks: partei, kus ilma suurema mureta selline mees nagu Jüri Pihl esimeheks valitakse, ei tundu mulle sobivana. Midagi seal ei klapi. Kardan vist taas oma kummalisi väärtushinnanguid solvata.
Poliitika asemel tasub hoopis kunsti nautida. Sain ootamatult suure elamuse.

Veebruarimarmelaad

Libisen hommikul täiskiilutud bussiga tööle ja õhtul sama teed tagasi. Inimesi ei vaata ega kuula, loen Naomi Noviki Temeraire'i ja Laurence'it. Vahest lõbustan ennast Ameerika või Euroopa jalgpalliga, kõrvaklappides Little Feati armsad rütmid. Pesen nõusid, panen pesu kuivama. Midagi mõistlikku ei tee, kusagil ei käi.
Magusat tahaks.

Teatripaanika

Eilne teatrielamus oli mitmeski mõttes omapärane. No see asi kõigepealt, et ma tundsin end terve päeva ütlemata sandisti. Peavalust olin õhtuks lahti saanud, kuid Linnateatri väikese saali ebamugaval toolil kükitades tekkis mõlema vaatuse ajal paanikahoog. Ilmselt õhupuudusest. Imekombel suutsin minemajooksmisest hoiduda. Naljakal kombel oli kõige hullem enesetunne Indrek Ojari monoloogide aegu, mistõttu just tema omad kõige vähem meelde jäid.
Noorelt AIDS-i surnud prantslase Lagarce'i "Üsna maailma lõpus" on selline tükk, kus viis laval viibivat näitlejat saavad monoloogidega hiilata. Nad ei suhtle omavahel, kirjeldavad üksnes oma ahtakest maailmapilti.
Juba algus on füüsiliselt ahistav. Istud teises reas kui tuleb Priit Võigemast ja seisab sinust vaevu meetri kaugusele. Ja peab pika kõne, nii et märkad iga väiksematki karvakest tema sametjakil. Võigemast suudabki lavastuses suhelda vaid publikuga. Ehk siis sisuliselt iseendaga. Sõitnud aastatepikkuse eemaloleku järel perekonna juurde, ei suuda ta nende võõraks jäänud inimestega ühisosa leida. Ta ei saa neile öeldud, et on suremas. Oma vahepealse elu seletamisest või tunnete väljendamisest rääkimata. Pereliikmetel on aga Võigemasti Louis'le öelda nii mõndagi. Ja nad teevad seda üksteise järel väga vahvalt. Anu Lamp, Sandra Uusberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari ju ka tegelikult.
Teine huvitav asi eilse etenduse juures oli, et vaatasin seda koos teatritundjast sõbraga. Tema väikesed seletavad märkused aitasid päris huvitavalt tausta avada. Näiteks seda, et Sandra Uusberg Ükskülade teatridünastiasse kuulub, olen ju kunagi teadnud. Aga ei mäletanud enam.
Eriti meeldivat mälestust õhtust ikkagi ei jäänud. Linnateater peaks väikesesse saali kuidagi värskemat õhku juurde toimetama. Üldse on see üks kuradima kitsas ja ebamugav paik etendust vaadata. Ja miks küll peab esimene vaatus kestma üle pooleteist tunni ja teine vaevu pool tundi? Esimese lõpuks oled kange ja surnud ning kui teises esimesest ehmatusest üle saad ja veel vaadata tahad, on tükk äkki otsas mis otsas.
Kes aga näitlejate individuaalseid oskusi hindab, sellele kõlbab see tükk kenasti. Esimestest ridadest on vaatepilt eriti mõjus.

Revolutsiooni nõiduslik ilu

EPL räägib esilehel keemilisest kastreerimisest. Ükski pööbli hääl ei tohi raisku minna, eh parempoolsed?
Aga põrgu nendega, imetleme Egiptuse rahvarevolutsiooni ilu. Vastuhakupäevad on kaunid, annavad korraks ka ülejäänud inimkonnale lootust. Reaalpoliitilises igapäevas on pagana vastik elada. Kuigi juba homme on ta ilmselt tagasi. Seniks egiptlaste armsat hipilikku naivismi.
"We want freedom we want to live we want Hashish." Nagu graffiti ütleb.

Kookonisse

Kõusaarel on seekord mõneti õigus. Uudiseid ja kultuuri on nii palju, et ennast kõike seda jälgima sundimine on lausa hukatuslik. Mõnikord õhtul on lihtsalt kõrini. Mitte tööväsimusest või füüsilisest pingutusest. Ei, infost. Voost välja astuda tundub siiski liiga lihtne lahendus. Pole võimalik. Esiteks ei luba seda sinu enda pidevalt uue näljas peanupp (olgu ta tihtipeale neetud) ja teiseks ei saa endale jõudeelu lihtsalt lubada.
Tabasin viimati graafikatriennaalil ennast mõttelt, et ma tegelikult ei suuda enam enda jaoks seda kõike enam lahti mõtestada. Kaugel sellest. Juba umbes kolmanda kultuuriteoreetiliselt korrektse teosekirjelduse lugemine tekitab kohutavat vastumeelsust. Aga ehk pole vajagi kõike teada. Ehk tuleb lihtsalt leida see, mis sulle sobib ja vajalik. Ning jäädagi vaid sellele truuks.
Umbes sama lugu, et pean küll ennast muusikafänniks, aga pole kordagi teadlikult kuulanud Kanye Westi või Lady Gagat. Elan lihtsalt omas kookonis ja arvan, et vast ongi mulle nii hea.

Gort Ashryn ja Leo Kunnas kui poliitik

Jõudsin Leo Kunnase kosmoseodüsseiaga nüüd lõpule. Peamiselt andeka sõjastrateegiaga alustanud, lõpetab ta konservatiivse ühistegeliku humanistina. Öeldes, et inimeste mood oma liigikaaslasi tappa asetab meid tsivilisatsioonide seas õige madalale pulgale. Põhjusena, miks nn hallinäolised tulnukad inimkonda hävitada püüdsid, toob ta seejuures abordi. Tulnukad olla nimelt arvanud, et nii metsikud tegelased, kes looteid tapavad, pole edasi eksisteerimist väärt. Ja individualismi Gort Ashryn ülemäära ei väärtusta - pigem kogukondlikku range distsipliiniga ühiskonnakorraldust. Demokraatia kärab ka, kuid targal eliidil põhinev monarhism pole paha.
Ühtib Gort Ashryni käsitlus ka Riigikokku kandideeriva poliitiku Leo Kunnase arusaamadega? Mõneti vist jah nagu tema 17 otsustavast tegurist välja võib lugeda. Mina muidugi ei mõista, kuidas ühitada kodanikuühiskonda põhiseaduspatriotismiga. Aga eks säärast platvormi, mis üritab olla ühtaegu marurahvuslik, roheline, sotsiaalne, majanduslikku edu ja kõva kätt väärtustav, populismiks nimetataksegi. Konservatiivset humanisti hindaksin valimistel kõrgemalt kui meest, kes lubab ühtaegu kaitsetahet kasvatada ning tööpuudust vähendada.

Armastusest rääkides

Graafikatriennaalil on mul ikka kombeks käia. Käisin juba siis kui graafika tähendas Mare Vinti, Jüri Arrakut ja Leonhard Lapinit. Raul Meelt võib-olla juba ka. Aga igatahes vaid raskesti seletatavaid pilte Kunstihoone seinal kummaliste pealkirjadega. Graafika mulle meeldis. Nõudis nuputamist, visuaalset taju, värvidest ja kujunditest hoolimist.

Mida kõike tänavune Kumus näidatav graafika ei sisalda? Vanu häid graafilisi lehti peaaegu enam üldse mitte. Plakateid, videofilme, koomikseid, raamatukujulisi teoseid. Mida iganes. Rahast ja armastusest peamiselt. Raha enamasti naeruvääristades, talle absurdseid väärtusi kandes. Armastust enamasti ihaks pidades. Loomalikke instinkte näidates ja neid igal võimalikul viisil varjavat ühiskonda mõnitades.

Päris ängistav on see vaatepilt. Isegi hipilikud loosungid mõjuvad selles keskkonnas masendavalt. Muidugi on erandeid. Aeg-ajalt jääd seisma ja imetled. Enamasti asuvad paremad asjad kusagil nurga taga. Aga nagu ikka tohutul näitusel ei jaksa nii kuigi kaua. Infot on liiga palju. Väsimus jalgades ja tühi pea.

Minu meelest upuvad tänapäeva näitused informatsiooni. Iga taiese kõrval on eraldi infoleht. Ei piisa enam kunstniku nimest ja teose pealkirjast. Keegi taibukas kriitik on võtnud vaevaks nähtav üksipulgi lahti kirjutada. Panna teos laiemasse konteksti, õpetada sind õiget asja tabama. Minu jaoks on see masendav praktika. Tahaksin ise otsustada, mida ma näen. Miks ma peaksin näitust mingi profi silme läbi vaatama?

Infolehed on paljude teoste kõrvalt minema kõndinud. Just nende huvitavamate. Ei saa kunstniku nimegi teada kui eraldi otsima ei lähe. Asi on korraldajatel läbi mõtlemata.

Nõnda ma ei saagi triennaalilt soovitud elamust. Üksnes segi aetud pea ja vajaduse millalgi tagasi minna. Tea kas tegelikult viitsin.

Fotojaht. Põhh

Osaleme ka korra ebaametlikult. Osalise eeskujul.

Punane

Põrand & paberivabrik
Pikk Pärnu päike
Puhas propaganda
Pikkade puude päev Pääskülas

Hüvasti, roheline erakond

Rohelise erakonna algatusgrupp & Erakond Eestimaa Rohelised: 11.09.2006 - 20.01.2011.

Pikalt planeeritud ja peas kümneid kordi läbi mängitud lahkumine läks päriselt sekunditega. Ei mingeid dokumente, ainult paar klõpsu äriregistris ja lahkumiskiri erakonna listidesse. Kõik.

Tahaksin õige lihtsate sõnadega kirja panna, mis ikkagi valesti läks. Miks ma nii hullusti pettusin? Peamiselt olid muidugi mul endal valed ootused. Arvasin, et saabki teistmoodi. Kuidas võib inimene eksida.

Sest alguses oli unenägu. Unistus uut moodi poliitilisest erakonnast, kus igaüks saab kaasa lüüa, arutleda ja otsustada. Mitte ainult parteijuhtide jutu peale noogutada ja tänaval portreid imetleda. Mõtlesin, et aitan programmi teha ja üritusi läbi viia, kandideerin ja arendan erakonnasisest otsedemokraatiat, mis põhikirjas nii kaunilt kirja oli pandud.

Enne 2007. aasta valimisi sai mitut moodi panustatud. Meeles on üks töine pühapäevaõhtu armsaks saanud Rävala puiestee ajutises büroos. Milline ühistegemise tunne seal sel päeval oli! Ja kui hea meel, et valimisnimekiri korralik sai. Ja veidi hiljem muidugi Riigikokku pääsemise eufooria. Võimalus roheliseks poliitikaks.

Viltu hakkas kiskuma õige ruttu. Sisedemokraatia ikkagi ei tahtnud tööle hakata. Keegi polnud temast huvitatud, Toompeale pääsenud erakordsed inimesed kõige vähem. Idee sumbus kiiresti liigsesse bürokraatiasse, formaalsetesse nägelustesse. Programmi tehti esialgu õhinaga, aga varsti saadi aru, et ega temaga palju peale hakata pole. Opositsioonierakond ei saa oma ideid just suuremat ellu viia. Ja siis muidugi jamad valimisrahadega. Tuuleärimeeste rahastatud kampaania tekitas algusest peale küsimusi. Vastuseid ei tahtnud Strandberg kaaslastega anda. Liiga kiiresti hakkas selgeks saama, mis inimestega tegu. Öeldi pahasti, tunti ennast halvasti.

Leisi oli veel viimane rõõmus üldkogu. Isegi loen imestusega praegu kui palju seda päeva nautisin. Sest just seal valitud juhatusest hakkasid tõsisemad vastuolud pihta. Algas erakonna raudse rusika moodustamine uue Toompea kontori ümber. Meie sukeldusime ajalehte. Nägime meeletult vaeva, et erakonnakaaslasi tegutsema innustada. Tahtsime, et info liiguks. Tegime kõike ilma rahata, üksnes entusiasmi toel. Mõned võtsid öötunde abiks. Erakonna kontorile meie tegevus ei sobinud. Püüti takistada. Kui ei õnnestunud, hakati halvustama.

Rakveres olime juba avalikult sõjas. Ajalehetegijad olid selleks ajaks väsinud. Liiga palju tasuta tööd. Kuid ei mingit kiitust, üksnes viha ja süüdistused. Esimesed meist olid juba lahkuma sunnitud, teised hakkasid aina vihasemalt vastu. Mul endal polnud veel lootus kadunud. Arvasin, et värskelt loodud volikogu paneb erakonna tööle. Ning kohalikud piirkonnad viivad meid uhkelt kohalikele valimistele vastu.

Tegelikult kujunes Rakvere järgne aeg õige lootusetuks. Erakonna üritused tekitasid üksnes metsikuid peavalusid. Listide taplus lõi hetkeks adrenaliini üles, aga peagi tekkis tohutu tüdimus ja ükskõiksus. Piirkonnad loodi üksnes paberil. Kohalikud valimised olid häving. Eurosaadik Tarandi roheliseks hakkamine tundus tore üllatus, aga see polnud erakonna võit.

Siis tuli Rapla. Kirjutasin toona, et kui saaksime uue juhatusega vastuoludest üle, oleks veel võimalik roheline erakond päästa. Ei teadnud kahjuks, et kolm Toompea vahvat meest olid juba samal üldkogu õhtul otsustanud meile noa selga lüüa. Jätta nemad erakonnas võimust ilma! Ennekuulmatu. Ja nad otsustasid teha oma hävitustööd nii osavalt, et vastupanu lõplikult lämmatataks. Ei teadnud erakonna juhatus nende õõnestustööst esialgu suuremat. Loodeti taasluua vanadele ideaalidele vastav erakond. Kuid progress oli aeglane.

Ja läinud aprillis see siis juhtuski. Toompea koondas jõud ja asus kuule lennutama. Viskas mu vahvad kaaslased lihtsalt erakonnast välja. Ei tajunud me sel hetkel vastupanu mõttetust. Kirjutasime põnevil valimisprogrammi, lennutasime nooli kohtu ja äriregistri suunas, saatsime laiali pressiteateid. Teadsime, et õigus on meie ja arvasime, et erakond arvab samuti. Alles turvameeste üldkogul sai selgeks, et aparaadiga ei võidelda. Mõne napi nädalaga olid erakonna uuesti ülesehitajad muudetud osava propaganda abil lõhestajateks. Inimesed ei näinud labastest süüdistustest kaugemale. See oli otsustav kaotus.

Ja tegelikult ka lõpp. Oleksin pidanud juba siis lahkuma. Või vähemalt pärast augustis Rootsis tehtud otsust. Edasine pool aastat agooniat ja tulutuid pisilahinguid jäänuks olemata. Ei õnnestunud andestada ega unustada. Ootasin ja lootsin ometi viimseni. Kuni täiesti võõrast nägu ja tegu valimisnimekiri sundis vältimatult lahkuma.

Mida ma nende aastatega võitsin? Hulga imetoredaid sõpru, mõne kindla peale pikkadeks aastateks. Kogemuse kui julmalt poliitikat tehakse. Seda ka. Teadmise, et minust võib vahetevahel isegi kasu olla.

Mida ma nende aastatega õppisin? Et tagasihoidlik inimene on koosolekul kõlbmatu. Ja seda ka, et oma peaga mõtlemine on erakonnas mõeldav vaid teatud piirides. Minusugune jääb igaveseks opositsionääriks. Ei rahuldu ma sisimas labaste kompromissidega. Ning osutun mõnikord lihtsalt koostöövõimetuks.

Aga sellega on kõik. Minu erakonda ei ole enam.

Taas killud kui pikemalt ei jaksa

Mõni hetkeelamus tahaks hirmsasti välja, lasen siis neil tulla:
* laupäeval, just enne käte külmumist, imemõnus latte Tartu Suudlevates tudengites Kunnase järjekordse tellise saatel.
* läbi tuisuvaalude Mäo Statoili poole. Küll sinna on keeruline maanteelt pääseda. Üksik teenindaja ja ei ainsatki hingelist rohkem. Veel on talv.
* pühapäeva hilisõhtul pärast Mäod algav jäitevihm. Väljas 5 kraadi miinust ja autoaken kattub hetkega paksu jääkihiga. Kui libe võib veel olla märg maantee? Ei taha isegi mõelda. Hetkeks väga tõsine hirm, aga kõige hullemaks ei lähegi.
* eile uduvihmas üle jääväljade von Krahlist No-teatrisse. Iga aastaga käib kõnniteede eest hoolitsemine siin linnas alla. Raekoja platsi pole võimalik normaalselt ületada - täpselt nagu pimedatel üheksakümnendatel.
* No99-s No74, nimeta. Risto Kübara fantastiline kehaline sooritus, vaatamata näidendi kaootilisusele, kõigele sellele ammuilma nähtud ja tehtud modernismile. Vilkuvad tuled, roppused, seksiimitatsioonid, kõrvulukustav müra, suits. Kõik nähtud, kõik aut. Aga kui näitleja oma võimete piire kompab, tundub ikkagi huvitav.
* roheliste surmaheitlus, liiga ahvatlev, et temast vabatahtlikult loobuda. Üks näpuliigutus veel teha - see kõige raskem.

Ootamatu küberelamus

Mõtlesime peale pikka töönädalat, et läheks üle hulga aja kinno. Sai seda kava siis Vapiano bolognesede kõrvale üht- ja teistpidi uuritud, aga ei olnud sobival ajal midagi pilkupüüdvat. Läksin siis täiesti ootusteta vaatama suvalist 3D filmi nimega Tron:Pärand. Ja sain ootamatult positiivse elamuse.

Tegemist on mingisuguse jätkuosaga arvutimängufilmile aastast 1982, mida ma muidugi kunagi näinud pole. Aga ei sest midagi. Jeff Bridges on alati vaatamist väärt, pole ka ülemäärast verd ega taplust. Aeg-ajalt mõned võitluslikud arvutiprogrammid vaid purunevad kildudeks ning peetakse päris vaimukalt välja mõeldud disketivõitlusi.

3D on tegelikult üpris üleliigne, palju need prillid juurde ei anna. Seda päris toredat arvutigraafikat vaataks rahulikult kahetasandilisenagi. Filmis läheb poeg kübermaailma kauakadunud isa otsima. Ning osutub muidugi hetkega superkangelase mõõtu võitlejaks. Ei puudu vaatamisväärt neiu täiusliku arvutiprogrammina ega kurja sepitsevad vihavaenlased.

Üldpilt siiski hämmastavalt vaadatav. Kes mõne küberulmeka kunagi läbi lugenud, võiks isegi soovitada.

Demokraatiasõdur

Oma tavapärasel aeglasel viisil närisin läbi Kaarel Robert Pusta mälestuste, mis hiljaaegu EPL tänuväärses sarjas ilmusid. Pusta oli EW elukutseline diplomaat - hmm võib-olla peaks EW sealt eest isegi ära võtma. Ta oli elupõline diplomaat juba enne vabariiki, ajal, mis Eesti riigi juhtkond talle selja pööras, ja jätkas seda elu ka pärast Eesti okupeerimist.
Pusta kohta võiks öelda, et ta võitles läbi oma karjääri kahekümnendatel aastatel üürikeseks maksvusele pääsenud demokraatiaideaalide nimel. Ei talunud ta despootlikke isevalitsejaid ega vaid suurte õigustele põhinevat rahvusvahelist suhtlemist. Pariisis ja Genfis, Tallinnas ja Brüsselis ajas ta praeguses mõttes Euroopa asja, riikidevahelise demokraatliku koostöö nimel. Oli Läänemeremaade liidu idee autoreid. See liit, mis oleks parimal juhul haaranud riike Rootsist Poolani, võinuks olla tubli jõud Venemaa ja Saksamaa vahel. Mitte nii kergesti rünnatav ja tükeldatav. Pan-Euroopa liikumine ja Rahvasteliit olid samuti Pusta diplomaatilise tegevuse keskmes.
Aga kõige sellega läks teatavasti kurvalt. Natsionalism ja isevalitsuste kultus tõstsid pead terves Euroopas. Ei saanud asja läänemeremaade ühisrindest, Leedu ja Poola konflikti ning Rootsi sõltumatu poliitika tõttu. Muutus mõttetuks Rahvasteliit, kelle sõnumeid kolmekümnendatel enam keegi ei kuulanud.
Pusta ise sattus vapside valitsusnimekirja, sellest ise midagi teadmata. Istus seepärast vangis, käis kohtu ees, mõisteti õigeks, kuid ei saanud Pätsi rezhiimi ajal enam endist staatust tagasi. Kolmekümnendate lõpul nimetab ta Eestit juba nende riikide hulgas, kus demokraatiat enam pole. Läheb siit minema, uurib isegi Luksemburgis vapside juhi Artur Sirgi salapärast enesetappu.
Ning tuleb veel korra, 40. aasta kevadel, Eestisse tagasi. Kohtub raugastunud Pätsi ja Tõnissoniga, kes mõlemad lootuse kaotanud ja ootavad oma hetke venelaste võimuletuleku hirmus. Ja sõidab taas diplomaatilise ülesandega Euroopasse - nagu juba korra 1917. aastal. Aga seekord sandis meeleolus ning kaasas Jaan Tõnissoni sõnad Tartu raudteejaamas: vaevalt, me enam näeme. Ja ei näegi. Sest Pusta sureb Madriidis 1964, diktatuuririigis. Pätsi ega Tõnissoni pole siis enam ammu.
Kas võiks Pusta praegu uhke olla, nähes Eestit Euroopa Liidus? Või oleks ta hoopis pettunud, et me seal sugugi piisava innuga kaasa ei löö. Vaid hoopis küüned enda poole rabame, mis rabada annab. Ikka rahvuslike huvide nimel - täpselt nagu kolmekümnendatel.

Poll

Poolteist aastat tagasi rändasime ühel nädalavahetusel kambakesi Pärnumaal. Muuhulgas käisime ka filmi võtteplatsi imetlemas. Veidrat vette ehitatud räämas mõisa mererannal.

Nüüd on peamiselt sakslaste Eestis vändatud "Polli päevikud" kinos ja eile käisime teda üheskoos vaatamas. Huvi oli kasvõi näha, kuidas nad seda vette ehitatud mõisa kujutanud olid. Tookord suvel mõtlesin, et võib-olla kasutatakse vaid detaile ja jääb mulje nagu oleks tegemist tavalise maamõisaga. Aga sugugi mitte. "Polli päevikute" merre ehitatud maja paistab filmilinal just sellisena nagu ta tookord suvel paistab.

Filmi taustaks olev tõsieluline lugu on väga põnev ja EPL-i artikkel tutvustab seda märksa paremini kui mina oskaksin. Mina lihtsalt märgiks paar asja üles. Kõigepealt selle, et baltisaksa ammusurnud kultuurist oli ammu filmi tarvis. Mõned mälestusraamatud on juba ilmunud, ühest sellisest tegin aegu tagasi isegi juttu. Baltisakslased valitsesid seda maad aastasadu, kuid on tänaseks kadunud mitte üksnes füüsiliselt vaid ka eestlaste teadvusest. Neid justkui poleks siin kunagi olnud. Ometi on eestlaste tänane mõttemaailm üdini saksalik, töökusele ja majanduslikule edule orienteeritud. Pole raske mõista, kellelt päritud.

Ja teiseks on "Polli päevikud" filmina igati õnnestunud. Parajas annuses armastust, tragöödiat ja nalja. Suurepärased näitlejad eesotsas noore Paula Beeriga ning tõetruu pilt 1914. aasta ängistusest. Venemaa sõda Saksamaa vastu oli baltisakslaste jaoks lõpu algus.

Viimased

Taskus on veel 45 paberkrooni, mis kulutamist ootavad. Siis on sellega kõik. Või peaaegu vähemalt. On ju meie arusaamatu kogumiskire tõttu kodus olemas ka kõik paberkroonid. Peale ühekroonise, mida enam ringluses pole ja tohutu raha eest ostma ka ei hakka.
Eesti euromüntide täiskomplekt tuli aga vähimagi vaevata viie päevaga kokku. Polnud stardikomplekti vajagi.

Uus on nagu vana

Uue aasta esimese postituse olen viimastel aastatel teinud Viini uusaastakontserdi saatel, kassi ja kuuse kõrvalt. Seekord läks teisiti. Polnud 1. jaanuaril suuremat öelda ja ei ole ka praegu.
Esimene euromakse Eestis möödus Vapianos emotsioonivabalt. Üheeurosed riigi kontuuriga särasid uhkelt, aga raha on lihtsalt tükk metalli ja kadus taskusse muu pahna sekka.
Uus aasta tuli Lehtmetsa mail Albu vallas. Sõprade, lauamängude ja kvaliteetveini seltsis. Ilutulestik ning linnarahva pidu jäid sealt vaadates paksude metsade taha peitu. Ja oligi parem. Oleksin rõõmuga mõneks päevaks sinna jäänudki. Energiat pole ja suurlinna tuled ei kutsu.
Nüüd vaja aasta kõige aeglasem kuu - jaanuar - üle elada. Alustan siin tööl teda vähemalt hea uue muusika saatel. Ja lund loomulikult sajab.