Minu muusika aastal 2010

2010 oli taas üks väärt aasta. Ses osas mis minu tüüpi muusikat puudutab. Püüan nüüd siis need kõige armsamad siia kokkuvõtvasse postitusse koguda.
Tavapäraseks hakkab muutuma probleem albumitega. Rasked ajad ja aina kehvemaks muutuv keskendumisvõime ei luba enam anduda ühele plaadile nädalateks. Nooruses kuulasin mõnda kauamängivat kümme korda järjest ja ta sai osakeseks mind ennast. Enam ei õnnestu kuidagi. Jäänud on hetkelised ahhaa-elamused, mis enamasti seotud üksikute lauludega.
Ja ikkagi mõne kauamängiva ma lõppenud aastast soovitada julgen. Sellise päris erilise.
Kuna pea kõik laulud netis üleval, panen igale loole või albumile ühe lingi ka juurde. Et kes kohe süveneda viitsib...
Ainus miinus on see, et muusika pärineb ainuüksi inglisekeelsest maailmast. Ammu oleks aeg geograafiat laiendada. Miks ma ometi niikaugele ei jõua?

Albumid:

The New Pornographers - Together
Kanada uued pornograafid on mu lemmikbänd juba hea mitu aastat. Tekkinud selline raskesti seletatav kiindumus nende mitmehäälsesse ja mitmekülgsesse muusikasse. Uus Together pettumust ei valmista, laulud on tublid ja tugevad, meloodiad lähevad hinge ja mõni moment paneb rõõmust hüppama.
http://www.youtube.com/watch?v=_KZANuDcRO4

Blue Rodeo - The Things We Left Behind
Jep, Kanada bänd jälle. Kodumaal hiiglased, mujal maailmas lilliputid. Olin juba üpris veendunud, et nende meeste paremad asjad on üheksakümnendatel ära tehtud. Aga The Things... on taas absoluutselt tippklassi Sinine Roodeo. Võin neisse lauludesse uppuda ja iga kord uue elamuse saada.
http://www.youtube.com/watch?v=zWdEMOzW3k0

Arcade Fire - The Suburbs
No mis see siis nüüd tähendab. Jälle Kanada! Arcade Fire'it armastab muidugi terve maailm ja igati põhjusega. Eks sellist staadionile tikkuvat rokki mängivaid bände on päris palju, kuid harva leiab nende seast sellist klassi. Ühtlasi see asjaolu ka veel, et inimeste loodud muusika suudab mõnel üksikul juhul endiselt miljoneid müüa.
http://www.youtube.com/watch?v=iP2HbiTfJ8k

Manic Street Preachers - Postcards From A Young Man
Walesi veteranid on mõndagi näinud ning kogenud ja nende uue albumi kergekaalulisus päris meeldib mulle. Eks see lihtsus ole veidi näiline ka, sest see "one last shot at mass communication" kõnetab tegelikult päris mitme erineva nurga pealt.
http://www.youtube.com/watch?v=czvUR6-5xHw

Idlewild - Post Electric Blues
Idlewild on grupp Shoti habemikke, kes pole veel suure maailma teadvusse jõudnud. Aga nad võivad seda vabalt teha, sest tegelikult juba 2009. sügisel ilmunud Post Electric Blues valmistab suurteks vallutusteks ette. Ütlemata mõnusad lood, aga nendesse peab aega leidma süvenemiseks.
http://www.youtube.com/watch?v=miD85_PdZ4w

Laulud:

The Swell Season - Low Rising
See kaunis laul oli aasta enam-vähem esimene elamus keset jaanuari alguse jõhkraid lumemägesid. Pärast nägin Swell Seasoni iirlast ja tshehhitari nukras armastusfilmis Once, mida ETV2 ühel sügisõhtul näitas.
http://www.youtube.com/watch?v=b5KV1Lf2NkY

Midlake - Rulers, Ruling All Things
Vaatasin neil päevil 12. sajandi Inglismaad kujutavat sarja The Pillars Of The Earth ja mõtlen kui kenasti Midlake sinna mängima sobiks. Päriselt tulevad nad hoopis Teksasest, armastavad Jethro Tulli ning Radioheadi ja on indiringkondades vägagi armastatud. See imearmas lugu näitab, miks.
http://www.youtube.com/watch?v=_wlFzNAyGuQ

Yeasayer - I Remember
Popmuusika tundus mulle külm ja kalk sel aastal. Ainsaks erandiks New Yorgi Yeasayer, kelle päris mitu lugu mind naeratama panid. I Remember on ses mõttes ohtlik, et võib päris pikaks ajaks pähe keerlema jääda.
http://www.youtube.com/watch?v=NUdy1xVXak0

Dave Rawlings Machine - Ruby
Kunagi ma vaatasin laupäevaõhtuti vesterneid. See laul pani mind neid aegu igatsema. Dave Rawlings mängib tavaliselt Gillian Welchi taustal, sel aastal nad vahetasid kohad. Ruby on kantri nagu kantri peab olema, südantlõhestav ja autentne. Raadiost seda ei kuule.
http://www.youtube.com/watch?v=x668-BgXDMM

Turin Brakes - Sea Change
See on miski Londoni bänd. Päris popp vist. Nende viimane Outbursts mulle päris meeldis ja Sea Change hüppab sealsete laulude seast kohe esile.
http://www.youtube.com/watch?v=OfzdLUwWZg8

Nada Surf - Electrocution
Aasta Byrdsi moment. Ah te noored ei tea The Byrdsi? Olete palju kaotanud. Roger McQuinn oleks selle laulu üle uhke, aga tegelikult on tema autoriks hoopis minu jaoks tundmatu kaheksakümnendate artist Bill Fox. Jingle-jangle taevas.
http://www.youtube.com/watch?v=hdzUi4IeMXw

The Mynabirds - Numbers Don't Lie
Ameerika tüdruk Laura Burhenn, kellest suuremat ei tea. Laul on igatahes vahva ja video ka ja aasta lõpul tulid nad välja ka mõnusa ostlemise vastase jõululauluga.
http://www.youtube.com/watch?v=VvPBXE2Ikjs

Laura Marling - Goodbye England (Covered In Snow)
Laura on Inglismaal väga armastet noor lauljatar, kes kriitikute arvates ühe aasta albumiga hakkama sai. Mulle meeldis sealt kõige rohkem nukker talvine lahkumislaul, mis ühtlasi vaimustav ood Inglismaale.
http://www.youtube.com/watch?v=ppSCEaT6SIA

Natalie Merchant - Bleezer's Ice Cream
Nataliel on erakordne hääl, mida mäletan juba kaheksakümnendate bändist 10000 Maniacs. Vahepeal üksi kuulsaks saanud naine vaikis kaua ja tegi nüüd väga oodatud kambäki plaadiga, kus ta on kohandanud lauludeks 19. ja 20. sajandi Ameerika poeesiat. Lasteluulet kirjutav Jack Prelutsky on selle toreda jäätiseloo autor.
http://www.youtube.com/watch?v=l7b0UqwuF84

Camera Obscura - Honey In The Sun
2009. aasta lugu, mis minu teadvusse jõudis lõppeva aasta kuumal suvel. Taas tõeline inimeste loodud muusika: puhkpillid, viiulid, kitarrid. Lisaks veider keldrisaund. Viieminutine meistriteos, rohkem romaani kui novelli mõõtu.
http://www.youtube.com/watch?v=ZfDg7Vz8Ow4

Mary Chapin Carpenter - The Way I Feel
Pr. Carpenter meeldis mulle hirmsasti umbes viisteist aastat tagasi. See uus The Way I Feel on lihtsalt üks ütlemata vahva kantrilugu. Autoraadio saatel murede eest minema kihutamine. Klassika.
http://www.youtube.com/watch?v=YViSFPzTk1I

Paul Weller - Wake Up The Nation
Weller teeb oma asja hoolimata trendidest ja sellest, kas keegi veel hoolib või mitte. Ja on ennast sel moel omalaadseks institutsiooniks muutnud. Iga muusikaajakiri tunneb uhkust kui Pauli jälle esikaanele saab panna. Mehe viimane plaat on täidetud lühikeste etüüdidega - mõni päris vahva, mõni pea kuulamatult kole. Nimilugu tahtis kevadel veidi ühiskonda raputada. Ja valitsus vahetuski.
http://www.youtube.com/watch?v=HykV37M67MI

Villagers - Becoming A Jackal
Noore Iiri mehe maailmavalu. Stiilselt ja tõetruult esitatud. Mercury kandidaat ning rohelise saare suur tulevikulootus. Loodetavasti ei muutu (nagu laulus) unistaja aastatega šaakaliks.
http://www.youtube.com/watch?v=hg0UsO5SFb8

Maps & Atlases - Israeli Caves
On olemas selline muusikastiil nagu matemaatiline rokk. Tark rahvas kirjutab midagi krutskitega meloodiatest ja arütmikast. Mapid ja atlased vast seda stiili esindavad - veidi popilikus vormis. Iisraeli koobastesse minnakse igatahes vaimustava rütmiga.
http://www.youtube.com/watch?v=SNCj9lp7ifE

Kathryn Calder - If You Only Knew/Follow Me Into Hills
Kathryn kuulub New Pornographersi ridadesse ja on juba seetõttu mulle armas. Neiu esimese sooloplaadi kaks lugu olid vist sel aastal laulud, mida kõige enam kordi kuulasin. Vaimustavad mõlemad - ei oska ühele teist eelistada ja seepärast olgu nad siin mõlemad mainitud. Netist leidsin kahjuks vaid esimese.
http://www.youtube.com/watch?v=DduayqzcLto

Gold Motel - We're On The Run
Jälle üks ringikihutamise laul. The only thing i know is in the rear view mirror. Gold Motel on muidu värske Chicago punt noorukese Greta Morganiga eesotsas.
http://www.youtube.com/watch?v=ts-bT5y3QBg

The Indelicates - Ill
Your sex is your sickness. You're too clever to be mentally ill. Sussexi duo The Indelicates hiilgab selliste huvitavate fraasidega. Väga äge poplaul tegelikult, suurepärane intro ja muu taoline täiesti olemas. Plaadi andsid välja oma kulu ja kirjadega.
http://www.youtube.com/watch?v=00-bzBW_Qvs

Josh Ritter - Lantern
Josh on oma suure Põhja-Ameerika fännklubi jaoks supertäht. Euroopas meest suuremalt ei tunta. Iirimaal vahest vaid. 2010. aastaks on suured plaadifirmad ta maha jätnud, kuid Facebookis käib oskuslik reklaamikampaania. Joshi muusika on Ameerika folk-rock tema parimate traditsioonide vaimus. Aeg-ajalt mõjub kosutavalt.
http://www.youtube.com/watch?v=cPOhe04tuxk

The Burns Unit - Majesty of Decay
See on minu valiku ainus laul, mida mitte mingis versioonis netist ei leidnud. Hämmastavalt tore sellegipoolest - kui peaksin üheainsa lemmiku aastast 2010 valima, siis äkki oleks see just Majesty of Decay. Burns Unit on muidu Šoti-Kanada muusikutest koostatud ilmselt kooslus. Tuntuim osaleja folklauljatar Karine Polwart Banknocki külakesest Falkirki lähedal.
http://www.theburnsunitband.com/music/

Belle & Sebastian - The Ghost Of Rockschool
Minu tänavustes muusikaeelistustes kipuvad korduma Kanada ja Šotimaa. See võrratu bänd pärineb Glasgow'st ja on juba 15 aastat avaldanud täiesti omalaadset hella ja pehmet muusikat. Uus album on neil tervikuna vaimustav, soovitan soojalt.
http://www.youtube.com/watch?v=p9-fTBTgfT4

JP, Chrissie & The Fairground Boys - Australia
Chrissie Hynde, The Pretendersi pikaajaline lauljatar, oli üks mu lapsepõlve suuri naishääli. Ja teda laulmas kuulda on tänagi fantastiline. Kahjuks juutuubist on leitav vaid kehvapoolne kontsertesitus sellest toredast Austraalia loost.
http://www.youtube.com/watch?v=Nlpf2Cs-cLY

Eric Clapton - That's No Way To Get Along
Ericu ees tahan mütsi maha võtta sellel puhul, et ta lõpuks ometi pärast aastatepikkust siirupivalmistamist on võtnud kätte elektrikitarri. See pikk rulluv bluus näitab Claptonit sellisena nagu teda alati kuulama peaks. Ilma ülearuse popi ja paatoseta.
http://www.youtube.com/watch?v=ki5VZzMlrWY

Joel Plaskett - Through & Through & Through
Nova Scotiast pärit Joeli lugu on hämmastavalt kaasahaarav rokk. Optimistlikult päikeseline. Vahtralehemaa lihtsalt on hea musa kodu.
http://www.youtube.com/watch?v=y3IP35ib9Q0

The Gaslight Anthem - The Spirit Of Jazz
Kontsertvideost vaatavad vastu igast otsast tätoveeritud punkarid. Muusika ei ole sugugi selline. Pigem raadiosõbralik kitarrirokk.
http://www.youtube.com/watch?v=T2GcSYZOh2k

Caitlin Rose - Own Side Now
Tõusuteel noor Nashville'i lauljatar, kes ma südamest loodan ei muutu osaks kantri meinstriimi. Debüütplaat on armas, laulud värsked ning ausad.
http://www.youtube.com/watch?v=a-WvS-qvtmQ

Jukebox The Ghost - Empire
Meisterlikult komponeeritud poplugu Washingtoni triolt. Mis teha, naudin selliseid.
http://www.youtube.com/watch?v=8PPGjpGvbxA

The Guggenheim Grotto - Wisdom
Ja lõpetuseks veelkord Iirimaale. Põhimõtteliselt vaata eelmist - taas suurepärane taskueepos popi parimate traditsioonide kohaselt. Vürtsiks veidi viiulit ja tšellot.
http://www.youtube.com/watch?v=F2ocnkxhuJ0

Kuidas rõõmsalt surra ja veel rõõmsamalt elada

Linnateatris mängitava lavakaetenduse "Jumala narride vennaskond" peamine väärtus on minu jaoks noorte näitlejate säravates silmades. Just nooruslik energia on tudengitükkide juures alati kõige vahvam. Ja see üürike ühistegemise lust, mis professionaalses teatris paratamatult kaob.
Ehkki Nüganeni lavastatud ja Peter Barnesi kirjutatud tükk on tegelikult ka tähelepanuväärne. Keskaegsest mässumeelsusest ajalootunnis just palju ei räägitud. Et mida need ametliku kiriku poolt ketseriteks kuulutatud ja armutult hävitatud inimesed tegelikult taotlesid. Kättesaadava informatsiooni hulk ja maailmapilt olid ju üdini piiratud. Ei rännatud siis ringi mööda mandreid ega loetud pakse raamatuid. Kes lugeda oskas, luges ühte. Teadagi millist. Enamik mitte sedagi. Aga ega vabaks saamise tahe ja huvi maailmas toimuvast aru saada seepärast väiksemad olnud.
Barnes on käsitlenud kolme omapärast vastuhaku viisi, millest vähemalt üks - enesepiitsutajate oma - ka päriselt eksisteerinud. Riigi, kiriku ja abielu kolmikahelatele hakatakse vastu kaose, naeru ja valuga. Kuni must katk rändab, on igaüks neist aktsepteeritav. Kuid varsti tuleb kord taastada.
Kui ma senikirjutatu üle loen, jääb mulje, et tegemist on ühe jubeda tragöödiaga, mida kindlasti vältima peaks. Tegelikult muidugi mitte. Nelja teatritundi mahub hoopis lõputult pisikesi rõõmuhetki. Sellest, kuidas teatritudengid saali end kuulama suudavad panna. Ning kuidas vahetevahel mõne profi lavaletulek tükki elavamaks ja tõsiseltvõetavamaks suudab muuta. Et minu meelest lausa elamus ja ehk ka väikestviisi teatriajalugu.
Ja kes neist noortest siis tulevane teatritäht võiks olla? Maiken Schmidt äkki. Või Pääru Oja.

Kiired päevad

Tuli umbes 36 tundi ilma Jutikuta veeta sel nädalavahel. Kuidagi kiiresti läks see aeg. Laupäeval ootasin jalgpalli, aga Inglismaa tuisuilma tõttu jäi suurem asi mänge ära. Olin sunnitud vaatama Blackburni ja West Hami kohtumist, mis oli taseme poolest ilmselt üks hooaja kehvimaid. Ja ikka ei saanud arugi kui õhtu oli läbi ja uni tikkus silma.
Pühapäeval oleksin võinud lihtsalt istuda ja raamatut lugeda, aga pole minust ühe koha peal kükitajat. Üritasin siis jalutada, aga külm tuuleiil võttis näonaha tundetuks. Kuigi mõnus üle hulga aja päikesega tõtt vaadata. Kodus hakkasin siis hoopis koristama. Kui meil kassi ei oleks, ei peaks vast seda niigi tihti tegema. Lisaks panin pesu pesema ja tegin endale süüa. Ja äkki oligi väljas pime.
Täna pidin lõuna ajal olude sunnil Kristiine keskuses käima. Bussis hakkasin mõtlema peatuse nimele Taksopark, mis on kadunud aegade mälestis. Taksopark oli praeguse Kristiine Keskuse asemel seal veel 15 aastat tagasi. Ühesõnaga nooremale rahvale ei ütle see nimi midagi. Mulle aga toob ta meelde rongisõidud Kivimäe ja Balti jaama vahel. Rongist heitsin alati põnevil pilgu tohutu taksode parkimisplatsi poole, mis siis praeguse hiigelkaubamaja asemel laius. Peaaegu kõik Volgad olid ju siis mustad või äärmisel juhul valged. Aga peaaegu alati seisis kusagil parklas ka üks punast värvi masin. Seda siis pilguga otsisingi. Sõita selle punase taksoga kunagi ei õnnestunud.
Aga Kristiine keset argipäeva tekitab minus tavapärast tüdimust. Pensionärid aeglaselt vantsimas mööda imekitsast teerada. Miks ei kasuta krundiomanikud tühist osa oma miljonilistest rendituludest lumekoristusele ja selle äravedamisele? Ei, linnas pole praegu meeldiv liikuda.

Rohelus pole minus veel surnud

Facebookis on üks uus tore lehekülg, millele võiksite "meeldib" klikata. Kui rohelist asja enda jaoks ka vähe oluliseks peate, muidugi.

Mõned vaatavad õhtuti telekat

Eriskummaline, aga mitte erakordne õhtu eile.
Kell 5 Järve Selveri parklas autot soojendamas.
Kell 6 maanteel 65km tunnis liikuva veoki taga vaevlamas.
Kell 7 Pärnu üliaeglasel ringteel vurrina pöörlemas.
Kell 8 Papiniidu tänava lumekuhjade vahel teed otsimas.
Kell 9 Supelsakstes enne lokaali sulgemist kiirustades kuuma pastat luristamas.
Kell 10 Villa Wessetis cappucino't ja meeldivat keskustelu nautimas.
Kell 12 end Pääskülas omas voodis välja sirutamas.

Andesta ja unusta

Nagu paljud inglisekeelsed väljendid, nii ka forgive and forget kõlab eestindatuna kuidagi lamedalt. Aga selline käsk mulle täna anti. Rohelise erakonna üldkogul, tuntava häälteenamusega. Ma ei oska päris sobivate sõnadega kirjeldada organisatsiooni, milles sind surutakse teerulliga leppima. Leppima tegudega, mis inimeste õiglustunnet rängalt riivanud. Leppima ilma, et keegi oma tegude pärast isegi vabandust paluks. On ju häbi sellisesse organisatsiooni kuuluda?

Aga see ei hämmastanud mind tegelikult mitte üks põrm. Tõsiselt jäin mõtlema hoopis Strandbergi väite peale, et parteilased ongi üks lambakari ja tõeliselt vabu ning andekaid inimesi peab otsima kusagilt mujalt. Ega nemad taha parteivärgiga mingit pistmist teha. Jah, tõesti, see kuulus parteilane tegi oma kaaskannatajaid jõhkralt maha. Ütles, et teie siin pole midagi väärt, kuulute rumalukesed erakonda. Te ei sobi oluliste asjade üle otsustama. No näiteks, kes teie partei Riigikogu kandidaatide nimekirja tipus olema peaksid.

Peab tunnistama, et saalis nähtu veenis, et veidral moel on mehel õigus. Ükski argument ei päde kui koosoleku ees jõupositsioonilt jõhkralt survestatakse ning inimlikkus nurka visatakse. Siis võtame rivvi ja järgime juhti. Pärast tunneme enda üle uhkust. Isegi kui meilt viimanegi otsustusõigus ära on võetud. Aga öeldi ju, et nii on parem.

8. detsember

Ilus on praegu aknast välja vaadata. Sinine taevas, lume alla mattunud puud. Tore oleks näiteks kelgutada. Kuigi ilmselt liiga külm. Eile õhtul kui lörtsi krae vahele tilkus, vaat siis oli mõnusalt soe jalutada.
Hommikul jõllitas mind EPL-i avalehel Strandbergi irve. Artiklis endas on tsiteeritud igati mõistlikku juttu rääkivat Toomas Trapidot, aga kes see ikka lugeda viitsib. Rohelise erakonna põhiolemuse võtab see esileht kenasti kokku. Jälk ja jube.
Ja siis tuli meelde, et täna ju möödub 30 aastat Lennoni mõrvast. Ning silme ette kerkis pilt ühest ammusest talvest uue raadiomaja 7. korrusel. Siis kui raadiomaja akna taga kõrgus veel hiiglaslik telemast, mis mulle esimestes klassides ema juurde teetähiseks oli. Ja kuidas ema oma toakaaslastega jahmunult ja kurvalt John Lennoni surmast kõneles. Küllap 9. detsembril tegelikult. Kas tõesti oli see kõik kolmkümmend aastat tagasi? Püha müristus.
Ning tähelepanuväärne on tänase päeva juures veel see, et interneti jalgpallimängus Hattrick jõuab minu jaoks kätte oluline verstapost. Nimelt saadan täna pensionile oma klubi elava legendi, 40-aastase Vladimir Lybini. Volodja tuli mu meeskonda märtsis 2004 ja kuna Hattricki jalgpallihooaeg kestab neli kuud, pidas vastu üle kahekümne hooaja. Oli klubi kapten, parim mängija ja lõpuks veel ka treener. Täna saab tema aeg läbi.

Pöffindus: kokkuvõte

11 päeva ja 16 filmi. Ei ühtegi totaalset pettumust, aga vist ka see suur ahhaa-elamus jäi seekord olemata. Aga väärt Pöff sellegipoolest. See filmide pingeritta seadmine nagu eelmistel aastatel, on siiski liiga totter ja seda ma kordama ei hakka. Vaadata soovitan võimaluse korral kõiki nähtud filme, välja arvatud ehk minu meelest asjatult üles haibitud "127 tundi" ning see väsitav India komöödia, mida vaadates magama jäin. Parima mälestuse jätsid seevastu "Biutiful" ja "Taksofon".

Pöffindus 15 & 16: Idamaadest läänemaiselt

Minu plaani Pöffi viimastest filmidest kiiresti kirjutada luhtas eilne Hiiumaa-sõit. Ei leidnud lihtsalt aega. Mis Hiiumaasse puutub, siis üsna üllatuslikult on ta pime ja lumine. Kella neljast alates vähemalt.
Aga pühapäeval vaatasin kahte idamaist filmi, mis mõjusid küllaltki läänelikult. Kõigepealt Hiina vestern "Naine, püss ja nuudlisöökla". Kusagil väga uhkelt mõjuva punakaskollase mägise maastiku vahel peab veider kamp nuudlisöögikohta. Millalgi sajanditagustel keisripäevil kui liiguti hobustega ja püssirohi paistis haruldusena. Omajagu veider muidugi, et esimene püss ja kahur välismaalastelt ostetakse. Püssirohi ju puhas Hiina leiutis.
Film on sisuliselt lõputu kassi-hiire mäng nuudlirahva ja kinnimakstud riigiametniku vahel. Kõik püüavad kõiki tappa ja varandust endale saada. Visuaalselt on see Hiina kummardus spagetivesternitele väga kaunis. Öine valgusemäng kuu ja pilvedega näiteks.
Muuseas - filmikoopia põles linastuse keskel ära. Midagi sellist pole Pöffil aastaid näinud.
Pöffi lõpetas minu jaoks Jaapani film "Tualett", mis oli ka kõigi vaatajate seekordne lemmik. Ise talle muidugi häält anda ei jõudnud. Kui Hiina filmi puhul ootasin pigem kaasaega, siis see peamiselt jaapanlaste poolt tehtud lugu toimub tervikuna USA-s. Ja pigem ongi tegemist ameerika indie-filmiga.
Kolm äsja oma Jaapani päritolu ema kaotanud veidrikku elavad koos jaapanlannast vanaemaga, kes väidetavalt inglise keelt sugugi ei mõista. Kõik lapsed on omamoodi imelikud. Üks mänguroboteid harrastav nohik, teine ebakindel kolledžiplika ning kolmas närvivapustuse läbi teinud tüüp, kes hiljem osutub briljantseks klaverikunstnikuks. Terve kolmik on stiilipuhtad ameeriklased ning nende suhe müstiliselt vaikiva jaapanlannast vanaemaga ongi filmi keskne teema. Esitatud armsalt ja delikaatselt. Vihjates, et keelebarjäär ja kultuuride kokkusobimatus on igati ületatavad. Piisava valmisoleku korral kompromissideks, muidugi.
Ja kass Sensei (tegelikult Dalton) oli imetore.

Pöffindus 14: Võidukas kummitus

Kui eile lennukinost loobuda otsustasime, ei osanud aimata, et asenduseks valitud Roman Polanski "Ghost Writer" ehk "Variautor" samal õhtul Euroopa aasta parimaks filmiks valitakse. Mitte üksnes seda, koguni kuue auhinna vääriliseks hinnatakse. Ja vaid loetud meetrid Solarise kino suurest saalist eemal, kus meie sel hetkel istusime.

Lennukinost loobusime, sest algselt välja pakutud "Illusionistid" asendati dokumentaalikaga soome saunast. Mis jätab kuidagi külmaks. Aga see Polanski varjukirjaniku lugu osutus igati korralikuks poliitiliseks põnevikuks.

Ewan McGregor mängib endise Briti peaministri varikirjanikku. Meest, kes poliitiku eest tema memuaarid valmis kirjutab. Juba olemasoleva mustandi alusel, mille valmistanud mees veidral moel oma otsa leidnud. Vaevu on peategelane kusagil USA idarannikul asuvasse nukralt vihmasele saarele jõudnud kui lahvatab skandaal. Endist peaministrist süüdistatab Haagi rahvusvaheline kohus sõjakuritegudes. Tüüp on alati teinud kõik, mida ameeriklased soovisid. Nii nii Tony Blair eks ole.

Polanski on hankinud oma filmi tohutult tuttavaid nägusid. Peaministrit kehastab näiteks keigar Pierce Brosnan isiklikult. Mees, kellel on selline ilme, et tema poliitilisi veendumusi on ääretult keeruline tõsiselt võtta. Aga ehk just seepärast ta sellesse rolli sobibki. Eriti filmi lõpplahendust arvestades, mis kuulsa poliitiku lihtsalt võimsamate jõudude mänguasjaks tunnistab.

Nojah - ma pole piisavalt filmifriik, et öelda, kas Variautor nüüd tõesti parimatest parim on siin Euroopas. Või olid need auhinnad järjekordne näpuviibutus USA-le ja samas kaabukergitus pehmelt öeldes vastuolulise minevikuga kinolegendile. Nii või teisiti: filmi kannatab vaadata küll.

Pöffindus 12 & 13: Raske reede

Reede õhtud kipuvad minu vanuses juba unised olema. Kui sa oled viis päeva järjest umbkaudu poole seitsme paiku üles tõusnud, saab väsimus lõpuks võitu. Nõnda polegi väga imestada, et ma osa India filmist "Parem või vasak?" maha magasin. Osalt vist ka seetõttu, et tegemist on ääretult tüütu komöödiaga. Kaks tundi jaburdamist kusagil mägedes mingi punase auto ja mitte midagi mõistlikku tegevate inimeste ümber. Ilmselt hulk Bollywoodi tuntud nägusid. Keegi tütarlaps mu kõrval kõkutas pidevalt naerda, nii et küllap selles loos siis mõne jaoks midagi oli. Minuga ei haakunud ta paraku üldse.
Õhtu teine film "Taksofon" sai ära vaadatud samas saalis, kuid on hoopis teisest puust. Shveitslastest armastajapaar üritab veoautoga kõrbe läbida, aga muidugi jätab sõiduk nad keset kõrbe. Nii tuleb veeta järgmised nädalad Alzheeria kõrbeoaasis, kus pole mobiililevi ega ka paljusid teisi läänemaailma mugavusi. Mehe katsed veoauto korda saata tunduvad lootusetud ja naine sukeldub aina enam kohalikku ellu.
Oaasi keskseks kohtumispaigaks kipub olema kohalik telefonikeskus, mida peab müstiliselt rahulik tumedasilmne noormees. Beduiinipealiku pojapoeg, nagu ta hiljem shveitslannale selgitab. Muidugi tekib neil kahel seal midagi armuromaani taolist - ehkki väga täpselt seda filmis ei näidata.
Loomulikult on kõigil vaja kusagile helistada, aga kõrbes see iga päev võimalik pole. Ja ajal polegi tegelikult suuremat tähendust. Mida sümboliseerib "New Yorgi aega" näitav kell telefonijaama seinal, mis näitab alati 8.30.
Oaasirahvas on rahumeelne ja sõbralik ning shveitslanna leiabki sealt lõpuks maailma, mida ta oma rännakutel otsis. Tema meestuttav aga mitte. Kaua näeb ta vaeva oma näruse veoautoga ja ei märkagi, kuidas kaasa temast paratamatult ja lõplikult eemaldub.

Pöffindus 11: Naiselik hävitustöö

Kena keskealine paar peab kusagil Inglismaa kolkas mahekirjandustalu. Naine hoiab majapidamist, mees kirjutab poppe kriminaalromaane. Teisedki kirjanikud käivad nende pool rahulikku elu nautimas ja raamatuid treimas. Ropu suuga lesbi ja eluvõõras jänkist kirjandusteadlane. Kõik on harmooniline, valitud kõrvalehüpped sealhulgas.
Kuni oma sünnipaika naaseb filmi nimikangelanna "Tamara Drewe." Ja lööb senise elukorralduse totaalselt segamini. Loomulikult on kirjanikul temaga oma minevik, nägusal aednikupoisil samuti. Kõmuajakirjanik Tamara veab peagi kohale kuulsa rokktrummari, kohalike teismeliste tüdrukute suue iidoli. Ehk on see trummari vahva välisilme noore Prince'i pealt maha viksitud? Või ehk hoopis mõne poistebändi staari jäljendus? Igatahes väga vahva tüüp sportauto, suure metsiku koera ja täieliku ignorantsusega.
Möllu, suhteid ja veidraid olukordi kui palju. Mõnus vaadata vahelduseks sellist vähempöffilikku meelelahutust. Igati nutikas Briti komöödia. Võib-olla üks viimaseid omasuguste seas kui sealne koalitsioonivalitsus oma plaani Briti Filminõukogu maa pealt pühkida teoks teeb. Millest oleks muuseas väga kahju.

Pöffindus 10: Araablane ehk itaallane

Täiesti märkamatult jõudsin üleeile kümnenda filmini. Umbes sinna, kus arvasin olevat nädala lõpuks või nii. Aga Pöffil on tõeliselt raske piiri pidada.

"Itaallane" on selline veidi tüüpiline Euroopa lugu, milliseid ikka aeg-ajalt vändatakse. Omamoodi lõbus ja kergemeelne, aga siiski tõsisema alltekstiga. Justkui väike sallivusõpetus meelelahutuse kaudu.

Film räägib automüüjast, kes olles tegelikult alzheerlane, mängib tööl ja eraelus karjääri nimel itaallast. Pole kuigi lootustandev algseis. Aga peategelane on oma palja pealae, läikiva Maserati ja mureliku ilmega pagana vahva tüüp. Ja muidugi omamoodi lõbus jälgida, kui oskuslikult ta tööl ja tüdruksõbra juuresolekul oma tõelist identiteeti varjab. Ja kuidas pere seltsis end taas araablaseks muundab.

Asjad lähevad kihva siis kui haigeks jäänud isa pojal enda eest ramadaani kombeid jälgida palub. Kuu aega söömist ja joomist vaid päikeseloojangu ja -tõusu vahel. Ei mingit abieluvälist seksi. Palvetamine kindlal kellaajal.

See kõik ei sobi kuidagi itaallasest automüüjale. Kuidas pääseda ärilõunatest, kuidas jätta sõbranna puudutamata, kuidas tema vanemate juures koogist ära öelda. Ja kõige tähtsam: mil viisil lõpuks tervet elu koos hoidnud pettusest loobuda. Film väidab, et loobuda on võimalik ja pärast saab parem. Küllap see on filmi kohus.

Pöffindus 9: Väikelinnaidüll

Ameeriklaste "3 tagahoovi" tundub tänapäeva filmihuvilisele ilmselt tempota ja kohati isegi igav. Mind tabas aga seda vaadates mingi veider seitsmekümnendate fiiling. Kuuekümnendate-seitsmekümnendate vahetusel tehti mõnikord filme, kus kaamera fokusseeris päikesele, lilledele, puudele, väikestele loomadele ja lindudele. Tempo tõmmati tahtlikult maha ja anti vaatajale tegevusliinide vahel hetk aega mõelda ja puhata. Nojah ja siis veel see, et seitsmekümnendad ju minu varajase lapsepõlve kümnend, mida alati suure ja päikeselisena ette kujutan. Väike, kaitstud ja õnnelik mina.
Tempo kaotatakse tahtlikult ka kolmes tagahoovis, mille sündmused puudutavad ühte päeva ja kolme perekonda. Või õieti vaid kolme inimest: väikest koolitüdrukut, kes hommikul bussist maha jääb. Ärimeest, kelle lend ootamatult tühistatakse. Ja koduperenaist, kes suure põnevusega võtab endale ülesande lähedale kolinud filmistaar praamile sõidutada.
Kolm paralleelselt kulgevat lugu, mis järveäärse rohelusse uppuva elamurajooni igapäevaelu korraks segi paiskab. Olemata samas muidugi pikemaajalise mõju või tagajärgedeta. Või siiski?

Miks WikiLeaks ja mitte ajakirjandus?

Jagan sinuga New Yorgi ülikooli ajakirjandusprofessori Jay Roseni videoloengut sellest, miks salajaste dokumentide levitajad eelistavad netilehte WikiLeaks ja mitte traditsioonilist ajakirjandust. Väga põnev värk.
Igapäevaseid paljastusi ja vastukajasid jälgin Guardianist.

Jay Rosen on Wikileaks: "The watchdog press died; we have this instead." from Jay Rosen on Vimeo.

Pöffindus 8: Ebamugav New York

Põhja-Ameerika indifilmide programm on mulle igal aastal meeldinud ja seekordki saab sealt hulgaliselt lugusid vaadatud. "Imperialistid on ikka veel elus!" kujutab veidrat kampa New Yorgis elavaid võõramaalasi. Seekord pole tegemist vaeste eluheidikutega, pigem jõukama rahvaga, kes aga end kõigi võimaluste maal siiski koduselt ei tunne. Peategelane on igati sümpaatne näguss noor daam, sündinud Pariisis, aga Palestiina, Liibanoni, Bosnia ja Jordaania päritolu. Seega peamiselt araablane. Teeb fotosid relvadega Araabia naistest. Stuudios ja võltspüssidega mõistagi. Ehk siis kontseptuaalne kunst.
Film on väga vaimukas pilt võõramaalase ellu 9/11 järgses Ameerikas. Pidevad kahtlustused, et keegi jälgib. Hirm kriisikolletes elavate sugulaste pärast. Igati noorele inimesele omane tutvus kaunilt karvase Mehhiko juuraüliõpilasega, kes hiilgab hingetusega. Ning tühjust täis retked ühest justkui eksklusiivbaarist või kunstinäituselt teisele. Ja tegelaste pidev ülim ebamugavus, mis tohutult koomiline. Just need pisikesed naljakad detailid äratavad selle filmi ellu ja jätavad meelde. Vanatädi eksklusiivpeol. Hiinlasest kuulsustegruupi. Pidevad põrkumised teiste araablaste ja mehhiklastega. Kõike kahtlustav perekond.
Aa ja need imperialistid? Hõngu on tunda, aga varjugi ei näe.

Detsembriheietus

Eile muidugi jälle pöffifilm ka, aga sellest pajatan hiljem. Praegu lihtsalt heietaks tühja-tähja.
Hommikul otsisin netist mõnda asjakohast Jaan Anveldi tsitaati 1. detsembri tähistamiseks, aga näe ei leidnud. Vanad tublid kommunistid ei ole moes.
See, et detsember lõpuks kätte jõudis, on igatahes tore. Käed on talvest krobelised ja sügelevad, väljas liikuda ei taha ja ometi on väidetavalt sügis. Veel nädalaid. Aprilli pole keegi silmapiiril näinud. Eile mõtlesin, kas lumehanged ikka vahepeal ära sulasid. Aga samas mäletan hirmsat palavust. Nii et vist oli suvi.
Peale Pöffi praegu palju elumõnusid pole. Wikileaksi uudiseid on küll tore jälgida. Sellist tõsielulist poliitilist seepi on väga vaja. Raputab ja jahmatab. Ausalt öeldes poleks mina küll osanud oodata, et ühel päeval uhkete ja tähtsate räpased saladused sel viisil lekivad. Aga eks see kümme aastat tagasi olekski veel võimatu olnud. Vaba info on tihtilugu ropp ja jube, aga eluliselt oluline. Ilma selleta elaksid kõik samas neetud suletud maailmas, oma kookonis, kus enamik kaaskodanikest ennast nii tohutult hästi tunnevad. Oma kuradima tarbimismängude ja superstaaridega. Assange, sa oled mu iidol.
Muidu on vastik. Liverpool kaotab. Roheliste listid tapavad emotsionaalselt iga jumala päev. Uuel aastal ehk saan neist lõpuks lahti. Ja muidugi iga liigutus nõuab raha.

Pöffindus 7: Desh Mera

India koomiline satiir "Peepli Live" käsitleb farmerite enesetappe. Jah, ka sellise asja üle saab nalja visata ja seekord päris oskuslikult. Indias laenuorjusesse surutud vaesed põllumehed teevad igal aastal hulgaliselt enesetappe ja seda väidetavalt lootuses, et riik või osariik perekonnale iga surma eest heldelt tasub. Mis paistab ju selle üle mõeldes kaunis ebatõenäoline. Kuid kirjaoskuseta inimese jaoks on suust suhu leviv kõmu sama hea kui fakt.
Vaese farmeri lootusetut olukorda kasutavad ära kõikvõimalikud poliitikud ja ajakirjanikud, ajades vaese mehe lõpuks kodust välja. Hiiglasliku riigi tohutud vastuolud toob Peepli Live halastamatult välja. Linnavurledest telerahvas elab võrreldes lihtsa maainimesega teisel planeedil. Ja igasugused klannijuhid ja muud eri tasandi poliitilised liidrid hoolivad tavainimesest sama vähe kui kärbsest. Eriti kuna teatavasti on valimised tulemas. Nagu alati.
Vaesel farmeril on omavahelist lõputut võimuvõitlust pidavad naine ja ema ja mehest veidi nutikam vend, kes oskuslikult tema tunnetega manipuleerib. Teade enesetapuplaanist muudab mehe ootamatuks meediakangelaseks. Aga nagu selliste tegelastega ikka, ei hooli avalikkus temast tegelikult. Inimene pole oluline, üksnes sümbolil on teatud väärtus.
Film on värviline, reibas ja imetoreda muusikaga, mida esitab kohalik bänd Indian Ocean.

Pöffindus 6: Popp film valust

Näinud verist itaallast, sain hiljem õhtul kaeda verist ameeriklast. Danny Boyle'i "127 tundi"". Kellegi härra filmi eel vestud jutt esmaabi vajanud vaatajast Toronto filmifestivalil pani kogu publiku mõnuga "seda stseeni" ootama. Verdtarretamapanevalt jälki. Eks ma isegi mõtlesin, et oot mis siis nüüd. Stseen tuli. Ja läks. Esmaabi meil ei vajatud.
Härra asjatundja mainis veel, et Danny Boyle on geenius. Võib-olla tõesti, aga materjal pole minu meelest seekord geniaalne. Jälle tõsielulugu. Keegi hää meelega kaljumäestikus ringi lippav seiklusteotsija jääb kättpidi kaljulõhesse kivide vahele kinni. Vabaks end murda ei õnnestu, vett napib, söögist rääkimata. Pole levi, pole kaasinimesi, pole kedagi, kes teaks, kuhu noormees rändama läks. Tunnid ja päevad mööduvad, olukord muutub aina lootusetumaks, pähe tikuvad mälestused ja nägemused õnnelikumast elust. Taas - umbes nagu itaallaste "20 sigaretiski" - muudab õudne kogemus noormehe justkui üleöö vastutustundlikuks isikuks. Enam ei lähe ta kunagi kõrbe, endast kirja järgi jätmata. Enam ei ole ta egoist, võtab hoopis naise, saab lapse ja muutub kindlaks ühiskonna tugitalaks.
Ei, äkki see käibki nii. Mina pole sääraseid füüsilisi katsumusi läbi pidanud tegema ja seepärast tegelikult ei tea. Lihtsalt muidu pole märganud, et inimesed ühtäkki oluliselt muutuksid. Eriti veel paremuse poole.
Et sellest ka kriitika Boyle'i suhtes. Ta on hakkama saanud kauni ameerikaliku filmiga üksikisiku heitlusest ja ümberkasvamisest. Aga nagu miks ometi? Mis pani teda sellest loost huvituma? Siin puudub asjalik sõnum - kui välja arvata: ära roni sinna, kus on ohtlik. Puudub ka lugu, mis muudaks filmi piisavalt meelt lahutavaks või põnevaks. Mind suutis James Franco selle pooleteist tunniga küll ära tüüdata.

Pöffindus 5: Keigar sõjatandril

Ma ei teagi, mida arvata itaallaste tõestisündinud loost "20 sigaretti". Kirjeldab ta jubedavõitu lugu noorest itaallasest, kes elab Roomas lustielu ja unistab näitlejaametist. Ühel ilusal päeval kutsub keegi vanem perekonnatuttav teda appi Iraaki filmi väntama. Aasta on 2003, Saddam äsja kukutatud ja Itaalias arvatakse, et sõjavägi seal nüüd rohkem rahutagamismissioonil. Lahingud võiksid ju läbi olla.
Pühendunud sõjavastane võtab siis kätte ja lähebki. Ei möödu 24 tundigi kuni ta enesetapurünnaku kätte satub ja sellest vaevu eluga pääseb. Kõik ta äsja soetatud sõjaväelastest kamraadid ja ka tuttav filmimees saavad hukka.
Edasi näeme peategelast üleni verisena haiglavoodis. Verine püsib ta seejuures lausa päevi. Kuni selleni kui ta lõpuks Itaaliasse tagasi toimetatakse. Kaastunnet põhjustav vaatepilt, aga kas ka ülemäära tõenäoline? Itaalias näeme, kuidas igasugused tähtsad inimesed talle õlale patsutamas käivad. Meediakangelane ja muidu ka tubliks muutunud noormees leiab äkki, et tema vanemad on hirmus toredad inimesed ja parim sõbranna sobivaim tulevane naine. Veidi paranenuna käib ta juba sõjavastaseid loenguid pidamas.
Loomulikult on noormehe saatus hirmus ja päris tervelt ringi lipata ja jalgrattaga mööda Rooma tänavaid ringi kihutada ei saa ta enam kunagi. Aga kas tema Iraagis tõmmatud 20 sigaretti ikka väärivad säärast haipi? Kuna mees ise kirjutas raamatu ja väntas sellest filmi, on selge, et peategelane on kujutatud just sellisena nagu ta ise end näha tahab: särava naeratusega läbi raskuste. Õppimisteekond, mis lõpeb õnneliku pereelu ja kindlalt välja kujunenud veendumustega.
Njah - kahjuks mind ei suutnud see film veenda.

Pöffindus 4: Koleilus Euroopa

Laupäevane Kosmos oli justkui ilmutus. Vääramatult täitusid kõik hiigelsaali istmed. Arvestades sellega, et tegemist on tänapäeval kokakoola b-kinoga, pole seda tõenäoliselt vähemalt aasta aega juhtunud. Ise nägin viimati Kosmose täissaali väga väga ammu.
Inarritu "Biutiful" tõmbas mingil seletamatul põhjusel kogu selle rahvamassi kohale. Javier Bardem on nõnda popp? Pöffi publik on ju enam-vähem sarnane tavapärase kinoskäija rahvaga - puhtad ja ilmselgelt eluga hästi toime tulevad nooremapoolsed inimesed. Ju siis kusagil selle seltskonna seas oli kõmu liikunud.
Mina kõmust kõrvalehoidjana ootasin lihtsalt ilusat elamust ja mingis mõttes selle ka sain. Lisaks valusale tagumikule ja pikkadele arusaamatuse minutitele, mis tulenesid puudulikust tõlkest. Paar pikka hiinakeelset ja nii mõnigi veel pikem hispaaniakeelne dialoog jäidki tõlkimata. Pärast palus keegi härra seepärast andeks, aga palju inimesi olid juba keset filmi ära läinud.
Bardem vähihaige luuserina Barcelonas vääriks niisiis kunagi üle vaatamist. Film näitas Barcelonat sellisena, nagu ükski turist teda kunagi ei näe. Illegaalsed sisserändajad tegemas mõttetut tööd olematu raha eest. Hiinlased kusagil keldris higises töökojas. Või aafriklased kaubamaja ees võltstoodangut müümas. Deporteerimise hirmus, täiesti suvaliste liigkasuvõtjate lõa otsas. Selliste nagu Bardemi mängitud Uxbal. On Uxbal katalaani või baski nimi? Netiotsing toob peamiselt vaid selle filmiga seotud lingid.
Uxbal aga seega vastuoluline tegelane. Kahe lapse ja oma hirmudest vaevatud naisega peab ta kuidagi toime tulema. Omamata pidevat sissetulekut. Lisaks lootusetu haigus, mis ei anna võimalust isegi oma asju enne surma korralikult korda seada.
Visuaalselt on "Biutiful" ilus vaade Euroopa räpasele poolele. Ja seda räpast leiab siinsetest linnadest lõputult. Aga film kõnetab ka seda, kes otsib põnevat, vastuolulist karakterit ning tahab näha raskeid siseheitlusi. Kindlasti festivali kõrghetkede hulgas.

Pöffindus 3: Rolling Stones ei mängi Brooklynis

Imetore iiri-ameerika lugu "Valged iiri joodikud" räägib kunstnikuhakatisest, kes 1975. aasta Brooklyni vaesuses oma teed püüab leida. Õiges iirlaste filmis olla kaklust, joomist ja pisaraid ning selles mõttes klapib hästi. Vend kurikael, isa joodikust sinikrae, ema hoolija ja hoolitseja. Poiss joonistab kõrtsi udusele aknale tüdruku portree, pankrotiohus kontserdisaalis lubab õhel õhtul mängida Rolling Stones, paljalt ringilippamine sügiseses surnuaias. Film sisaldab hulgaliselt selliseid pisikesi armsaid momente - ameerika iirlaste muusika taustal kõlamas.
Peategelase kunstiteosed on tegelikult väga vahvad. Oleks huvitav välja uurida, kes need tegelikult joonistas. Ja tema armulugu tüdrukuga, kes tahaks maailma näha, oli ka kuidagi armsalt lahendatud. Mõnikord ongi nii, et film jätab seletamatul kombel sooja tunde. Ilma et olekski mingit erilist sõnumit või sümbolit. Tavaliselt kohtab selliseid linateoseid Pöffil. Sellepärast ma seal käingi.

Pöffindus 2: Ilus surm

Quebeci "Viimane põgenemine" on valus perefilm Parkinsoni tõve all kannatavast vanaisast ja tema segaduses järglastest. Käsitletakse kõiki asjakohaseid teemasid: õudust, ebamugavust, hirmu, häbi. Haige vanainimesega toimetulek on raske, nõudes nii aega kui lõputult närve. Filmis muidugi on peamiselt pidupäevad ja pere koos, igapäevast õudust, kus vana naine peab aina kehvemaks muutuva abikaasaga üksi hakkama saada, näeb vähem.
Paratamatult jõutakse otsustava küsimuseni: kas selline vääramatult kuhtuv elu kui inimese enesekontroll kaob, on enam midagi väärt? Võib-olla lubada viimased väikesed rõõmud ja lahkuda? Seekord jaksab vanaisa ise otsuse teha ja selle veel ellugi viia. Alati see muidugi nii olla ei pruugi. Eutanaasia lubatavus ilma korduva kindla tahteavalduseta on mure, mida see film käsitleda ei jaksa. Ja ega polegi tarvis. Mõtlema paneb aga küll.
Kanada filmid on tihti intiimsemad ja elulähedasemad kui ameeriklaste omad. Võib-olla järgitakse pisut enam euroopalikke filmitraditsioone ning ei üritata igal moel vägisi meelt lahutada. Vanaisa kadumise kõrval vaadeldakse siin ka peresuhteid üldisemalt. Kui põlvkondi on koos mitu ja ühiseid mälestusi igasuguseid, pole ükski ühine otsus kerge ega inimsuhe enesestmõistetav. Põnev värk.

Pöffindus 1: Puslemeister

Pöff algas vist talvisemalt kui kunagi varem. Selles mõttes läks aga eelmise aastaga samamoodi, et esimene film juhtus väga ebapopulaarne olema. Kinomajas ehk parimal juhul paarkümmend inimest.
Lugu, mida näidati, väärib vaatamist küll. Argentiina film "Mõistatus" on lõuna-ameerikalikult soe, aga delikaatne. Väga hullusti inimese hinge ei puurita, pigem vaadatakse igapäevaelu raskustele leebelt ja mõtlikult otsa. Seekord on kangelannaks keskealine koduperenaine, kes kokkab ja peseb ja hoolitseb oma mehe ja kahe täisikka jõudva poja tagant nagu jaksab. Kuni sünnipäevaks pusle kingitakse. Ja naises tekib kirg. Kõik tühjad päevased tunnid pusledele kulutanud, võtab ta ühendust teise samasuguse hulluga. Et koos trenni teha ja ehk isegi puslede kokkupanemise võistlusele minna. Loomulikult on partner veidi müstiline nägus meesterahvas, rikas ja ekstsentriline pealekauba. Kõike, mida proua abikaasa sugugi pole.
Edasist võib aimata. Palju saladusi perekonna ees, mõõdukalt rõõmu ja kurbust, väike armulugu. Aga puslenakkus nii lihtsalt üle ei lähe. Armas väike film.

Kadrilaupäev

Kisub vägisi talveks. Kuu aega varem kui vaja. Või tegelikult poleks üldse tarvis, aga jõulu aegu elaksin selle lumeuputuse kuidagi üle. Novembris on ütlemata vastik.
Eile kui tuisk vahepeal veidi pausi pidas, peeti meie pisikese tubli kogukonnaseltsi algatusel kadrilaupäeva. Lapsed said mõistatusi lahendada ning laule laulda, täiskasvanud tule juures seista ja maitsvaid pisipirukaid mugida. Ei midagi erakordset, aga ikkagi ütlemata tore. Mis siis, et rahvast tuli vähe. Ja peagi hakkas jube külm. Aga ikka on tore kui keegi üritab ja jaksab teistele mõelda.
Mitte ainult iseendale. Nagu need tegelased meie majast, kes oma autod terveks päevaks parklasse jätavad ja sealt lund koristada ei lase.
Igatahes tore kui kohalikud kogukonnaseltsid väikest viisi pead tõstavad. Ka linnaasumis. Lõppude lõpuks peavad inimesed ise oma elukeskkonna eest otsustama hakkama. Mitte ainult valimistel delegeerima ja pärast sõimama.

Segaste stereotüüpide maailm

Läksin sedapuhku Draamateatrisse teadmisega, et nii hullusti ei pettu. Nojah, ikkagi Kivirähk. Vassiljevi ja Bubõri lugu. Kaks Peterburi arhitekti, kes tulevad Revalisse saksa teatrit ehitama.
Algaines nõrgavõitu, sest ega neist kahest mehest suuremat teada pole. Mis inimesed nad olid, mida mõtlesid ja tundsid. Memuaare neist järel pole.
Nõnda vestab Kivirähk selle loo stereotüüpide kaudu. Üks on tubli abielumees, teine ringi tormav naistekütt. Üks ettevaatlik tuhvlialune, teine tuisupea. Tögatakse venelastele nii olulisi sugulussidemeid. Või teeseldud armuvalu.
Kui kord jõuab baltisakslaste kätte, on Kivirähk palju karmim. Näitab neid kui väljasurevaid põhjala haldjaid. Blondid habemed ning unustusse kaduv eluviis. Viited Saksa muistenditele ning julm kättemaks teatrilaval sajanditepikkuse orjapõlve eest.
Minul oleks baltisakslastest pigem kahju. Või vähemalt ei väljendaks ma nende suhtes sellist tohutut vimma. Neid inimesi polegi enam. Kadunud kultuur, mida tänapäeva eestlane vaid absurdi najal ette kujutada suudab.
Ja siis on Kivirähkil eestlased. Otsekui "Rehepapist" välja karanud. Leidlik, töökas tulevikurahvas. Alati valmis sakslastele vingerpussi mängima. Teisest küljest kaunis hoolimatu ja ükskõikne.
Näitlejate kohta paha sõna öelda ei saa. Märt Avandi on võrratu koomik, Mait Malmstenile on pikad blondid juuksed justkui loodud ja Ivo Uukkivi ongi täiuslik 20. sajandi alguse venelasest arhitekt. Kersti Heinloo, mulle varem küllalt tundmatu , särab Bubõri naise Juliana. Nojah ja Kangur, Palmiste ja Sukk niikuinii. Eestlased Pass ning vähemal määral Reinold käravad kah. Võrratu ansambel.
Ehk ega Andrus vist sedapuhku ülemäära vaeva näinud. Tükk on paras jant, suurem kui ette oskasin aimata. Ma ei tea, kuidas see lõpp tal õieti niimoodi välja kukub. Ei kukugi väga hästi. Kas draamateatri lugu just Bubõri ja Vassiljevi abil tulnuks jutustada - pole päris kindel. Lava tehakse tühjaks ja ega etendusest peale lusti ja naeru väga palju pihku jää.

Hämarusse sunnitud teadvus

Umbkaudu praegu saab iga kord siin töö juures põhjalikult kõrini. Kell on kusagil poole nelja kandis, järjekordne päikeseta päev kaob vaikselt öhe. Mu toanaabritest noored daamid jätkavad väsimatult viieni ja kauemgi veel. Mina vaatan aknast õue ja tahaksin minna.
Kuigi ega see pikk kodune pime õhtu ka alati mingi lust pole. Harva kui jaksad ennast välja vedada. Eile käisime tunnikese vihmas jalutamas. Vastik. No hea küll, vahest leiab tegevust - reedel mängisime kassiga kolmekesi Dragonoloogia lauamängu (muidugi kass võitis!) ja laupäeval minu vanemate juures lihtsalt kaarte. See oli mõnus. Aga pole ka alati võimalik.
Neljapäeval algab iga-aastane pöffimaraton. Filmid nõuavad keskendumist, aega, jaksu pikad õhtud linnas vastu pidada. Aga pingutus on vähemalt väärt. Esimesed piletid juba ostetud ja nüüd pole muud kui oodata.

Trummid ja tants

Olen ammu kontserdile tahtnud, aga kunagi ei õnnestu. Viiesajakrooniseid ja kallimaid pileteid osta ei jaksa ja vahest pole lihtsalt jaksu. Eilegi mõtlesin enne Maailmatrumme, et kohe üldse ei viitsi. Õnneks siiski läksime ja kogesime ühte vähem pimedat õhtut.
Üks kontserdil viibimise võlu on minu jaoks inimesi jälgida. Senegali trummarid haarasid rahva tähelepanu täielikult. Kolm lõbusat meest ja nende vaikselt transsi viiv rütm. Üks mees tantsis ennastunustavalt karguga, mõned lülitasid ennast lihtsalt välja.
Vaevalt, et eile õhtul muusikaajalugu tehti või keegi sellest unistaski. Mõnikord piisab ka sellest kui pooleks tunniks ennast lihtsalt rütmi kanda annad.
Ainult neid inimesi ma ei talu, kes tulevad kontserdile sõpradega latrama. Seda võiks pagan küll kusagil mujal teha. Milleks sulle muusika kui sa muusikat ei kuula.

Poskast, Verast ja vene keelest

Ühel kurval vihmasel õhtul sattus pihku paks ja läikiv raamat Jaan Poskast. Alguses paistis lootusetult igav - akadeemilised ülistavas vormis ülevaated ja genealoogiline perekonnalugu. Huvitavamaks läks siis kui kaasaegsed ise sõna said. Ning muidugi pilte vaadates. Muuseas: viimases KesKusis (või kuidas seda J-K Raidi poliitiliselt vastikut, kuid kultuuriteemadelt huvitavat väljaannet nimetama peab?) kirjutas fotode maagiast Andreas W. Kirjutas nii, et elulooraamatuid vaadates on tema jaoks fotod ehedam pilk kadunud aega kui tavaliselt veidi subjektiivne jutt. Ma nõus.
OK, aga põhilise juurde tagasi. Kui tihti mõtleme sellele, et vana Eesti Vabariigi loojad elasid enamiku oma elust venekeelses keskkonnas? Jaan Poska on suur eestlane, kuid advokaadi ja linnapeana suhtles ja töötas ta vene keeles. Kodus Rootsi päritolu abikaasa ja lastega kõneles samuti vene keelt. Sõprade ja tulevaste riigitegelaste Pätsi, Teemandi, Strandmaniga ilmselt samamoodi. Alles 1917 hakati Tallinna linna asju eesti keeles ajama. Poskat polnud siis enam kauaks. Ehk siis vana Eesti poliitilised liidrid elasid sisuliselt vene kultuuriruumis. Muidugi tähendas see mõndagi ka EW elukorralduse ja hilisema saatuse jaoks.
Teine põnev koht raamatus on see kui juttu tuleb Jaani tütrest Vera Poska-Grünthalist. Selle naise elust saaks vägeva filmi. Üks esimesi kõrgharidusega naissoost juriste Eestis. Võrdõiguslikkuse eestvõitleja. Pärast sõda Rootsis elades eri riikides elavate pagulaste ühendaja. Ja ikka jätkuvalt oma arvamises kindel. Tänapäeval saanuks sellisest daamist uhke poliitiline liider. Aga Vera ei tahtnud vana vabariigi ajal poliitikasse minna. See oli suletud meeste klubi ja seda aktsepteerisid tollal isegi kõige aktiivsemad daamid.
Võib-olla kui Vera võtnuks oma asjaks naiste poliitikasse toomise, oleks tänases Eestis naissoost poliitilisi liidreid rohkem?

Kusagil novembris

Jätkan oma kaootilist ja katkendlikku blogimist. Indu ei ole, tavaline novembrikuine tõttamine. Sügisel minnakse meil siin otsekui arust ära, metsik sebimine kuni jõulude ja külmetamisteni. Ja siis on toss väljas. Midagi suurt ja olulist ometi ei juhtu. Päevakajalised teemad on ütlemata tüütud. Kas ma tõesti peaksin Sami Lotilast või eurokalkulaatorist midagi arvama?
Narva ja Kohtla-Järve pakkusid vahepeal veidi vaheldust. Kohtla-Järvel käisin üldse esimest korda. Igati tubli linn, veidrusi märksa vähem kui arvasin. Hiiglaslik pime ja tühi polikliinik vast vaid. Võib-olla oli asi laupäevas, aga linnaäärne majakolakas on korraliku haigla mõõtu.
Suursuguselt laia Keskalleed mööda jõuad linna esindusväljakuni. Mõlemal pool seisavad hiiglaslikud Stalini-aegsed kolossid. Sellised korraliku ministeeriumi mõõtu sammastega lossid. Huvitav, mida sinna küll kavandati? Praegu vist tavalised kortermajad. Platsile sobib kenasti ka kaevurimälestusmärk. Aga juba vabariigi ajal ehitatud linnavalitsuse maja neljandas küljes enam sugugi mitte. No kes tuli selle peale, et taoline nõukaaegne arhitektuurikompleks säärase jubeda kastiga ära rikkuda?
Tänavad muidugi lagunevad. Majade taga on osa teeplaate üles võetud või kadunud. Ei kujuta hästi ette, kuidas nad oma autodega seal sõidavad. Aga ikkagi on Kohtla-Järve keskus kuidagi sümpaatsem kui näiteks Narva.
Narvas on muidugi linnus oma rohkete näitustega. Eduard Vilde rännakud, muusikamuuseumi mänguriistad, Asutava Kogu ajalugu. Kõik see mahub sinna eri korrustele lahedasti ära. Linna ajaloo nõukahõngulisest väljapanekust rääkimata. Kahju on ainult, et kuskilt ei pääse värske õhu kätte.
Peale linnuse ja raekoja ning Kreenholmi kandi pole Narvas muidugi midagi. Lõputud paneelmajad ja peaaegu sama lõputud kaubanduskastid. Elatustase ei saa olla halb kui kõik see kaubandus seal lahedasti ära elab.
Vahepeal oli roheliste volikogu, kus inertsist ja kohusetundest oma eriarvamust avaldamas käisin. Strandberg on nõuks võtnud parteivastasuse tiivul Riigikokku ratsutada. Tänasest Ekspressist pidavat tema teooriaid ka lugeda saama. No ma neid juba kuulsin. Naljakas on muidugi see, et ta oma sõltumatute riigikogulaste ristiretke rohelise erakonna kaitsva tiiva all läbi viib. Parteisid vihkav parteilane. Aga tublimad erakondlased kui mina on muidugi rahul ja ootavad käsi hõõrudes tohutuid häältevirnu.
Aga täna on hoopis maailmatrummid Rock Cafes. Loodetavasti püsin niikaua ärkvel.

Jerry Brown, Moonbeam, on tagasi

Taas üks Ameerika valimisöö läbi. Demokraadid said jõhkralt lüüa nagu oligi oodata, kuid suutsid Senati enamuse säilitada. Ning võitlus jätkub kahe aasta pärast: Obama vs Palin, tõenäoliselt. Kõmu ja miljardeid klikke. USA valimised on samasugune ülemaailmne meediasündmus nagu suured spordivõistlused. Hämmastav ju mingis mõttes, aga ameeriklased ju oskavad tühjast-tähjast metsiku show üles ehitada. Puudust ei tule kangelastest ega veidrikest.
Mina tahtsin hoopis kirjutada öö kõige huvitavamast võitjast, kellele Eestis vaevalt tähelepanu pööratakse. Pöörase poliitilise ajalooga Jerry Brown, värske California kuberner. Või no mis värske saab öelda mehe kohta, kes on sama ametikohta juba varem pidanud. Ja nii iidsel ajal nagu aastatel 1975-1983. California ajaloo noorim kuberner on nüüd USA kõige rikkama osariigi läbi aegade vanim boss. Wikipediast Browni elulugu vaadates selgub, et mehe teekond on isegi karjääripoliitiku kohta olnud imetlusväärne. Seitsmekümnendatel oli ta üks esimesi USA roheliselt mõtlevaid poliitikuid, võideldes edukalt naftalobistidega. Samas on ta olnud aateline liberaal (näiteks võidelnud surmanuhtluse vastu), rahanduses konservatiiv (väljaminekud kontrolli all) ja kui vaja, siis ka puhtakujuline populist (kõik halb pärineb Washingtonist jne). Kõigest hoolimata ei löönud Brown üleriiklikult kunagi läbi - proovis kolm korda edutult demokraatide presidendikandidaadiks ning korra sai lüüa Senati valimistel. California tasandil aga alati võitja: isegi populistlikus puhangus vahepeal demokraatidele selja pööranuna suutis ta saada valituks Oaklandi linnapeaks.
Ja nüüd pärast glamuurset Schwarzeneggerit, üle seitsmekümnesena tagasi kuberneritoolil. Põnev lugu.

Aulis Virtanen ja Arne Hegefors

Kirjutasin Facebooki esimese osa allolevast jutust, aga siis tuli tahtmine pikemalt nostalgiliselt ohata.

***

Ilus jalgpallimäng eile: Newcastle vs Sunderland. Väravaid ja puha. Aga mõlemad meeskonnad triibulistes särkides mustade pükstega. Vahi mis vahid, ikka ei suuda eristada. Mustvalge teleriga olnuks õudus täielik. Ma ei tea, mida Aulis Virtanen oleks suutnud lohutuseks öelda.
Aulis Virtanen - legendaarne Inglise jalgpalli kommentaator, kellega koos üles kasvasin. Armastas mängu algul alati seletada, kuidas mustvalgete telerite omanikud meeskondade vahel vahet suudavad teha.
Need Inglise jalgpalli laupäevaõhtupoolikud olid pikki aastaid minu nädala parim aeg. Soomlased näitasid neid ülekandeid harva - ehk vaid 10-12 mängu hooajas. Seda enam ma novembrit ja nende mängude algust ootasin. Tihti polnud mul meeskondade tabeliseisust aimugi - N. Eestisse ju selline info ei jõudnud.
Virtase mustvalge teleri kommentaar oli igati ajakohane. Sest kui üks meeskond oli siniste särkidega ja teine punastega, siis mustvalgel ekraanil olid nad eristamatud. Aga mõnikord sai siis sokkide erineva värvi abil vahet teha. Või siis pükste.
Tihtilugu tuli ette ka seda, et ühendust Inglismaaga ei õnnestunud kuidagi saada. Oh siis seda ärritust ja rõõmu kui kahekümnendast minutist ülekanne siiski alata võis. Või siis oli mäng kurja ilma tõttu hoopiski edasi lükatud ja tuli mingi teisega asendada. Tegelikult oli selline ettearvamatus tore. Mina armastasin Inglise jalgpalli toona sedavõrd, et polnud vahet, mis meeskond parajasti mängis.
Aulis läks kusagil kaheksakümnendatel pensionile ja tema asemel kommenteeris enamasti Hannu-Pekka Hänninen. Ja päris kaheksakümnendate lõpul hakkas ütlemata kehva pildiga paistma rootslaste TV4. Ja nemad näitasid laupäeviti Inglise jalgpalli veidi tihedamini kui soomlased. Nii vaatasin siis Arne Hegeforsi juhitud "Tipsexstra" saadet ja õppisin sedamoodi rootsi keelest aru saama.
Kuldsed laupäevad. Silme ette tulevad ema köögist toodud võileivahunnikud ja värskelt valminud kirju koer. Kivimäe saunast ostetud limonaadidest ja pepsidest rääkimata. Ning jalgpallile järgnes sujuvalt loodusfilm ja Inglise krimka ja uudised ja loto ja Saksa krimka ja film. Kord nädalas vestern, muidu mõni põnevik. Laupäeva õhtupoolik: parim aeg nädalast.

Võigemast, Ibsen ja Constable

Aasta ruttab oma vääramatu lõpu poole. Täna on ilm nii hall, et tahaks ainult peavaluga voodisse pugeda. Aga kus sa siis saad.
Vahepeal paar teatris käiku üle hulga aja, millest paari sõnaga pajataks. Alustaks eile nähtud Linnateatri tükist "Homme näeme", mis väidetavalt Priit Võigemasti uskumatult naljaka "Hecuba pärast" jätkuosa. Uus tükk enam eelmisega võrreldavalt lõbus pole, ehkki taas on tabatud mõningaid elulisi situatsioone otse naelapea pihta. Kasvõi see ammuste koolikaaslaste taaskohtumine või tõelise Eesti mehe viis kodugrilli kokku panna. Ja oma mehe kallal näägutav naine, tema ka.
Aga teiselt poolt on ka häirivat. Langetakse nõukanostalgia ohvriks, mis niigi igal pool laiutab. Stseen, kuidas mehed räägivad sellest, mis neile naiste juures ei meeldi, tundub kuidagi veidralt ülepingutatud. Ning stseenikordust on ka Linnateater äsja ühes teises etenduses kasutanud. Ja märksa huvitavamalt.
Tegelikult on "Homme näeme" igati mõnus ja veedab su aega lõbusalt, aga teatrielamus päriselt minu jaoks mitte. Argieluliste stseenide naeruvääristamine ja lavastuse improviseerides kokkupanek oli kindlasti proovisaalis ütlemata lõbus. Aga etendus ei jõua seekord järele. Ja miks peab kaks tundi vaheajata mängima? Väike paus oleks ära kulunud. Hakkad lõpupoole mõtlema, et võiks nüüd küll juba viimane stseen olla.
Et millest siis ikkagi puudus? Võib-olla on minu kriitika natukene sedamoodi, mida öeldi seitsmekümnendatel Bryan Ferry versiooni kohta Bob Dylani laulust "A Hard Rain's a-Gonna Fall". No kuidas ta julges surematu meistriteose lihtsalt igapäevaseks poplooks muuta? Nii suure Dylaniga lihtsalt ei tehta.
Täna ei oska Ferryle muidugi enam keegi midagi ette heita. Tema versioon pigem toimib omaette lauluna, mitte ei halvusta originaali. Samamoodi ei halvusta ka "Homme näeme" argipäevaelu tegelasi, aga ta ei jõua ka nende naeruvääristamisest kaugemale. Lihtsalt popversioon inimestest meie ümber.

***

Draamas nähtud "John Gabriel Borkmanist" nii pikalt kõnelda ei taha. Ei oleks pidanud eksprompt Ibsenit vaatama minema. Või siis ei peaks seda ajast ja arust Ibseni näidendit enam üldse lavastama. Oli püütud ju teda veidi kaasajastada, tuua sisse telekas ja vali popmuusika. Aga raskemeelne perekonnadraama jääb ikka selleks, mis ta on. Pealegi, tüki avav Kersti Kreismanni ja Maria Avdjushko dialoog on lihtsalt õudne ja paneb paraku kõigele järgnevale ka oma pitseri. Kreismann mängib koledal kombel üle.
Teine vaatus on õnneks lühem ja seal on juba veidi ka koomikat. Tõnu Kargis ja Uku Uusbergis vähemalt. Ses mõttes hea, et ikka lõpuni viitsisime vaadata. Aga ei, soovitada seda küll kellelegi ei tahaks. Üldse peaks pidama heaks tooniks Draamat vältida. Kui nad just Kivirähki ei mängi.
Olen seda vist juba siin blogiski varem öelnud, aga näe ei oska ise oma sõnade järgi käituda.

***

Aga et harvaesinevat postitust veidi mõnusama tooniga lõpetada: Constable Kumus on tore. Ilmselt vastupidi pompöössele reklaamile küllalt nurgatagune näitus. Visandid ja väikevormid. Aga see ongi vahva. Lähed näitusele, mõeldes, et hakkad vaatama kunstiajalugu, aga tegelikult näed hoopis inimest, kellele meeldis kodukoha loodusvaateid maalida ja nende tagaküljele kirja panna, mis ilm parajasti väljas on. Suure ajaloo asemel lihtsalt hea kunst. Kulub hallil ajal ära.

Parim suvelaul oktoobris

Mis teha, Glasgow armas Belle and Sebastian jõudis alles nüüd oma albumi välja anda. Ja see on nii uskumatult tore plaat, et paneb mu kõrvad suurest rõõmust tantsima. Ning üks lugu "Little Lou, Ugly Jack, Prophet John" on nagu soe suvi ise. Nauding.

Ei ole hea nädal

Virisen jälle. Keerab päriselt ka pimedaks sügiseks, mis tekitab tunde, et midagi pole oodata. Hommikul tööle ja õhtul koju, muud midagi.
Samas on tekkinud veider suhtlemishimu, aga mis teha kui selleks oskused puuduvad. Ikka see minu jaoks vana mure, et ei tea, kuidas inimestele läheneda. Kõigil oma elu ja omad mured, mis moodi ma siis veel tülitan või kuidas sinna vahele ära mahun.
Ajaleht vihastab paremäärmuslastest homovihkajate ja lõputu Sofi Oksaneniga. Nagu millestki muust kirjutada ei oleks. Ääretust süvenevast vaesusest kasvõi või riigieelarvest, mis on nii neetult säästlik ja igast otsast kokku tõmmatud kui vähegi saab. Hurraa pintsakutele. Nad saavad jälle hakkama.
Tundub nagu Eesti valija armastaks üle kõige masohhiste. Kokkuhoid ühes tagurlusega on meie lipukirjaks. Võitev kombinatsioon.
Mõni usub siinkohal Sven Mikserisse. Ma pole nii kindel. Sisuliselt on valimiste tulemused ette teada ja mida kindlameelsemalt parempoolne meedia seda tõde inimestesse sisestab, seda tõenäolisemalt progressiivne valija kodust välja ei lähe. Või valib protestiks mõne lootusetu populisti.

Ümber Eesti reis

Arula-Rohuküla-Kärdla-Rohuküla-Tallinn ühe päevaga on võimalik! Ehk siis Otepää tagant Hiiumaale ja sealt omakorda pealinna. Maanteed polegi nii üksluised, vähemalt kuniks valgust ja päikest jätkub. Tõsi, järgmisel päeval ei taha enam suurt kusagile minna. Nõnda jäigi eilseks vaid seente puhastamine ning diivanilt kassiga tõtt vaatamine.
Hiiumaalt saime korjatud terve ämbritäie kukeseeni - on üks imepärane koht seal, kust neid veel leidus. Ja taaskord avastasime, et Kärdlas normaalset söögikohta ei leia. Praamil reklaamitud Asgardite grill osutus armetuks inimtühjaks putkaks keskväljaku ääres. Asgardite, SG-1 sarjast tuntud kõrgelt arenenud võõrrassi poolt küpsetatud liha oleks hea meelega maitsnud. Aga võta näpust.
Üldse paistis Hiiumaa talveunne jäänud. Kõik, eranditult väljaarvatud jahimehed, kes kruusatee ääres püssimeeste ahelikuna saaki ootasid. Ja ometi sõitsid laupäeval Hiiumaale terve plejaad häälekaid kultuuriinimesi. Aapo Ilvest, Contrat ja Lauri Saatpalu olid praami peal märgata.
Ja pildid? Pildid on taaskord kusagil mujal.

Sinine ja kollane

Midagi rahustavat on neis päikeselistes päevades. Tundub veidi nagu aeg seisaks paigal. Pole see tavaline mudasügis oma ääretu pimedusega veel kohale jõudnud. Kuigi õhtud on juba rasked ja lohisevad. Eriti kui neid üksi veetma pead. Ja hommikud jäiselt külmad.
Ma ei tea, mis minuga on, aga hirmsasti suhelda tahan viimasel ajal. Mitte niivõrd ise rääkida kui lihtsalt toredas seltskonnas viibida. Kui mõni selline õhtu möödas, ootan kohe järgmist. Õieti esimest korda elus mõtlen, et tahaksin rohkem inimesi tundma õppida.

Riiki on siiski tarvis?

Enamasti võib lugeda arvamusi, et riigiametnikke on kohutavalt palju ja nad midagi mõistlikku ei tee. Täna tööalasel seminaril kohtasin risti vastupidist suhtumist. Umbes nii, et miks mu riik mind piisavalt ei kaitse ja miks on liiga vähe regulatsiooni ja bürokraatiat. Juurde!

Filmipühapäev

Juhtus sedasi, et eilse halli ilmaga vaatasime koguni kolme filmi. Kõige muu olulise kõrvale. Ehk kuidas lehed akna taga langevad ja kiisu Patrik oma korvis mõnuledes käpa välja sirutab.
Kõigepealt Brideshead Revisited Evelyn Waugh samanimelise romaani põhjal. Umbes kümneaastase põnnina vaatasin Soome pealt samanimelist telesarja. Noor Jeremy Irons mängis toona Charlesi ja mulle miskipärast meeletult meeldinud Anthony Andrews Sebastiani. Sellest sarjast ja muidugi Agatha Christie raamatute televersioonidest pärineb mu suur armastus kahe suure sõja vahelise aja vastu. Olgu siis Inglismaal või mujal. Tänagi naudin sellest ajastust rääkivaid raamatuid ja filme.
See uus Bridesheadi film ongi muuseas väga ajastutruu (oh, need lahtised kahekohalised sportautod!) ja ilmselt on ka kõnealust kaheksakümnendate alguse telesarja põhjalikult takseeritud, sest suudetud luua üpris sarnane atmosfäär. Veidi muinasjutuline, laisk pilt kadunud kõrgklassi elust. Loo läbiv teema on katoliiklik süütunne, mis muudab õnneliku elu selles maailmas peaaegu võimatuks. Evelyn Waugh oli ise täiskasvanuna usku pööranud katoliiklane, kes vast noorena liikus kõrgseltskondades samamoodi ringi nagu raamatu noor ateist Charles. 2008. aasta Brideshead Revisited on vaadatav ajastudraama, aga ilmselt esmamuljeks sobiks too ammune telesari paremini. Seal jõuti tegelastele märksa lähemale.
Ah jaa, sama teemaga seoses meenub muidugi ka Linnateatri Sebastian, mida vist küll enam ammu kahjuks ei mängita. On ta ehk videosse võetud?
Peale lõunat jäime samasse ajastusse pidama, aga film oli hoopis teist laadi. George Clooney kelmikomöödia Leatherheads Ameerika jalgpalli profiliiga algusaegadest. Kummist kiivrid ning paksu mudakorraga kaetud mänguväljakud on muidugi juba oma olevuselt naljakad, aga mu tähelepanu hajus üsna kiiresti. Clooney on selliste veiderdajast elumeeste peale meister, nii et tema najal kannatas lõpuni vaadata. Nahkpeades on mõnusaid detaile, näiteks kahekümnendatele aastatele tüüpilised kõrged plankaiad, mis siin Tallinnaski veel mõned kümned aastad tagasi õige tavalised. Mäletan lapsepõlve Pelgulinnast neid iga maja kõrvalt. Viimasel ajal pole enam seal kandis piisavalt ringi liikunud, et teada, kas mõni veel alles. Võiks ühe korraliku pika plankaia muinsuskaitse alla võtta.
Ja siis kui õhtu päris pimedaks kiskus, otsustasime Katusekino ära vaadata. Veel enne kui liiga külm. +11 napilt õhtuseks väliskinoelamuseks kõlbab. Kui kõvasti riidesse panna ja ennast veel tekki mähkida. Kahju kohe, et suvel Viru keskuse katusele ei jõudnud. Lamamistoolis kõrvaklappidega filmi vaadata on päris mõnus. Eriti veel sellist nagu Hitchcocki Vertigo. Õudusklassiku armastatud teema: vananev poissmees (James Stewart) ja ahvatlev blond vamp (Kim Novak). Vertigo kannab muidugi oma aja pitserit. Tollal peaaegu viiekümnene hallinev Jimmy Stewart mõjub oma poissmehekorteris natuke veidralt. Aga San Francisco mägised tänavad on mulle alati meeldinud. Ja ega enam ei mäletanud lõpplahendust ka. Millal ma Hitchocki filme põhjalikumalt vaatasin? 20 aastat tagasi umbes?
Rahvast oli Katusekinos vähe. Suvel olla vahepeal olnud keeruline istekohta leida, aga eks nüüd on teised ajad ja muud ajaviited. Loodame, et suvi tasus tegijatele ära ja järgmisel kevadel avatakse jälle. Siis läheks küll sinna päris mitu korda.

Suvi ja sügise värvid

Justkui oleks suvi tagasi tulnud. Ainult metsa värvid pole enam suvised. Punaseks tõmbunud puulehed sinise taeva taustal on mulle alati imekaunid tundunud. Tore jalutamise ilm täna. Vahelduseks võid seenepilte klõpsida. Või siis raamatukokku sisse astuda ja laenutada näiteks raamatu jalkamajandusest.
Metsade hirm.
Perekond enne.
Perekond pärast.
Liudikud.

Suvelõpu noppeid

* Üle hulga aja saan kinofilmisoovituse anda. "A Single Man" Artises on Tom Fordi ajastutruu vaade meestevahelisele armastusele kuuekümnendate Los Angeleses. Hell ja kurb film, üks aasta kino tipphetki. Eriti nautisin peategelase kodu - tundus imeline kuuekümnendate sisedisaini meistriteos. Maitsekalt tume ja veidi suurustlev.

* Tore kergliiklustee on ehitatud, mis Rocca Al Marest Stroomi randa viib. Ei saa arugi kui juba üks ots läbitud. Ühel hetkel paistavad Oleviste kirik ja Teletorn nagu peopesal. Ainult väike Liisu ei armasta seda pikka teekonda mitte üks põrm.

* Shokolaadibraunid Guardiani retsepti alusel lausa sulavad suus. Eriti mõnus nautida koos Hiina rohelise ploomiveini, BBC värske Sherlocki ning mõnusa seltskonnaga.

* Loojangueelne jalutuskäik septembris on ütlemata tore. Päike värvib pilved imeilusaks ja õhk on täis rohelist värskust.

* Suvi ei ole ikka veel Pärnust jalga lasknud. Pargid on rohelised ja mere ääres puhub mahe tuul. Salakaval teine aga paganas. Päev hiljem nina tilgub ja enesetunne nigel.

* Martin Scorsese ja co "Boardwalk Empire" on sügise telesündmus. Esimene osa paistis võrratult värviline ja pilt 1920. aasta Atlantic City'st säras ja sädeles. Art direction (kuidas seda Eesti keelde tõlkida?) on vapustav. Maffialugu ise tõotab põnevaid arenguid.

* Kui nüüd veel nohust lahti saaks...

*

ETV2 kolmapäeva õhtul

ETV näitab vahest toredaid filme. Seni tehti seda põhikanalil teisipäevaõhtuti. Ainult kole hilja ja jalgpalliga samal ajal, nii et ma harva vaatasin. Nüüd on filmid kolitud ETV2-te ja toodud kolmapäevale veidi varasemaks. Muidugi kattub endiselt jalgpalliga. Aga jalgpall on ju niikuinii alati, nii et mis parata.
Aga põhimõtteliselt: vaadake kolmapäeval ETV2-te. Eile oli näiteks imearmas muusikafilm Dublinist, kus peaosi mängisid toreda bändi Swell Season liikmed. Väike lugu iirlase ja tshehhitari kohtumisest, ühistest lauludest ja sõnatust armastusest enne vältimatut lahkuminekut. Piisavalt kurb, et tunduda kaunis.
Vast üllatavad seal rahvusringhäälingus veel mõne pisikese filmipärliga.

Mogadishu

Huvitavad asjad juhtuvad ette liiga hilja. Nagu täna kui lõunasöögi kõrvale demonstreeriti väga põnevat ja ilmselt suhteliselt haruldast vaadet Somaaliale. Eile õhtul mul muidugi ei tulnud pähe seda ETV-st vaadata.
Mogadishu oma totaalses kaootilisuses ja täielikus läbikukkumises pani mõtted liikuma. Et kujutage siis ette linna kauni päikese all, imeilusa sinise mere kõrval. Kunagi imekaunist paika, mis on inimeste mõistetamatu tegevuse tulemusena muudetud rusuhunnikuks. Umbes nagu oli Beirut keheksakümnendatel. Liibanoni kodusõda on vaibunud, Somaalia oma paistab lõputu. Niimoodi seal potensiaalses paradiisis siis elatakse: prügi on tänavatelt 20 aastat koristamata, teed puuduvad, majadest on järel vaid varemed, elektrivarustust pole enam aastaid, puhast vett pea võimatu saada. Välismaalasena saad ringi liikuda ainult nelja ihukaitse pideva valve all. Sisuliselt kõik meessoost elanikud on relvastatud grupeeringu liikmed, närivad mingit uimastavat taime ja tööd ei tee. Kui õhtul pimedaks läheb, hakatakse moepärast sõdima. Tegelikult ei anna see kunagi mingit tulemust, põhimõtteliselt selline tühi marodööritsemine. Käruga ringiveetavatest rahahunnikutest ma ei räägigi. Inflatsioon teeb oma töö.
Omamoodi paistab selline anarhia isegi ligitõmbav ja kui mitte muud siis omapärane. Niikaua kui ise sellise portsu keskel elama ei pea. Siis oleks küll pahasti.
Film pidi vist Somaalia merepiraatidest rääkima, aga nii kaua ma vaadata ei saanud. Ja tegelikult on sealne igapäevaelu huvitavamgi. Püüdsin pärast Wikipedia abiga Somaalia olukorrast mingit selgust saada, aga see paistab täiesti võimatu. On mingid islamivõitlejate grupid ja siis mingid seltskonnad, kelle kõigi nimedes figureerivad uhked sõnad nagu demokraatia ja vabadus. Tegelikult mõned autotäied poisse kalashnikovidega ja "president".
Eestis on tegelikult päris hea elada.

Pühapäev Valgas ja Valkas

Sattusin eile sealkandis liikuma. Üpris trööstitu tundus. Peamiselt vist seetõttu, et peale suuremate supermarketite olid linna kõik poed kinni. Ja ka peamine tõmbenumber turg. Suletud on pühapäeviti ka kõik kohvikud. Mis ju iseenesest veider, sest puhkepäeval oleks inimestel aega neis istuda ja sotsiaalseid võrgustikke arendada. Kuigi eestlased väiksemates linnades vist pühapäeviti kodust väljas ei käi. Ja turiste muidugi Valgas pole, sest seal pole neil midagi vaadata. Maxima, Rimi ja Selver on kõik suured ja uhked ja avatud, aga inimtühjad.
Lõpuks õnnestus Hesburgerist üks kohvitass kaubelda ja seal hakkasid silma aknatagused piiritähised. Jalutaks siis korra ka Valkas.
Läti poole peal pole vaatepilt parem. Tänavad on rohkem lagunenud ja majad kehvemas seisukorras. Samas on päris palju ilusat haljastust, mille poolest Eesti Valga just ei hiilga. Kõige kurvema mulje jättis Valka esindusväljak kultuurimaja kõrval. Tohutu lage plats, nõukaaegsete kiviplaatidega kaetud. Plaadid nii lagunenud olekus, et seal on raske isegi liikuda. Platsi ühes servas lihtne puust tuulik. Seest tühi, põrand hakkab sisse vajuma, seinad paksult täis kritseldatud.
Valgast mööda sirget ja siledat maanteed Tartu suunas sõites mõtlesin, miks meil need asjad ikka nii peavad olema. Maanteed hoitakse autode jaoks korras, aga inimese hea elu eest ei jaksa keegi hoolitseda.

Kui ametnik sinuga kõneleb

EPL kirjutab täna inimestest, kes aitavad oma vaeste kaasteeliste loomi. Abi saavad küülikud, kassid ja koerad, kuid millegipärast mitte ainelist puudust kannatavad kalad ja roomajad. Viimased polevat kõlbulikud.
Aga tähelepanu tahtsin tegelikult juhtida Tartu omavalitsusametnik Merle Kivesti sõnumile, mille ajakirjanik talt välja on suutnud pigistada. Öelnud kõigepealt, et omavalitsustel on veavu raha vaesunud inimeste abistamiseks ja loomadega me hoopiski tegeleda ei saa, lisab Merle K.: "Samas kui me inimesele toiduostmiseks toetusraha anna­me, ei välista ju seda, et inimene ostab süüa ka oma koerale või kassile.”
Välistada ei saa ega tohi tõepoolest midagi. Seda tõde tunneb iga ametnik. Mina pean ka alati inimestega telefonis rääkides või silmast silma vesteldes meeles hoidma, et mitte kunagi ei tohi mitte midagi kindlalt öelda. Sest mina olen ju ainult üks väike tähtsusetu hammasratas ja hoopiski on teadmata, kes tegelikult lõpuks kodaniku asja üle otsustab ja mis asjaoludel. Seetõttu on sajaprotsendiline välistamine ametniku jaoks alati välistatud.

Leiutaja tuleb Tallinna

Imelik päev täna. Tuli ootamatu inspiratsioon kirjutada üks väike lugu...

***

A. ärkab võpatades. Rongiakna taga on siiski vaid pimedus.

Varju oli ta märganud Tartu ringteel. Kaks autot tagapool, igati end nähtamatuks muutes. Aga ei lollita nii kedagi. Juba Kanepi taga oli A. end veidralt tundnud ning tavapärasest ägedamalt gaasi vajutanud. Vari pidi juba siis lähedal olema.
Aga Tartus jättis ta asja sinnapaika. Suitsupausi ajal Statoilis polnud kedagi näha. A. oli kindel, et küllap ootab kusagil siinsamas. Esmane on rahu säilitada.
Mäo ristis lõpuks reaktsioon, äkiline pööre Türi suunas. Raadios kõneles keegi metsloomadest maanteel. Hirm ja õudus valdas A mõtted. Vaimusilmas põder metsatukast auto ette hüppamas. Täiskuu näitas end pilve tagant. Aga pole viga. Elmar aitab. Elmar on sõber.
Türilt mõni verst Rapla poole kustutas A tuled ja veeres aeglaselt metsarajale puude varju. Kümme minutit täielikku vaikust. Õnneks on novembris varakult pime. Iga autot pingsalt jälgides Türile tagasi. Grossi poe kõrval suitsupaus. Varju ei kusagil. Siiski paar põiget kõrvaltänavate kaudu ja uuesti Rapla maanteele. Elmarist tuleb ilus laul. Kõik pole veel kadunud.
A. polnud Raplas aastaid käinud, kuid mäletas, et raudteejaam asub kusagil pärapõrgus. Täna sobib see imehästi. Tallinna rong väljub 20.50. Eeltöö on nädalaid tehtud. Peaks napilt jõudma. Vari on muidugi siinsamas lähedal. Või ehk ikkagi veidike kaugemal?

Tallinn paistab totralt valge, raudtee ümbrus kõntsane ja kole nagu alati. A. pole seda linna kunagi armastanud. Juba lapsena Telliskivi tänaval üks nöök ja pettus. Julm ja halastamatu paik. Mitte nagu Tartu. Vana-Antslast rääkimata. Aga täna pole pääsu. Aastaid pole pidanud siia tulema, aga täna on see päev.
Balti jaamas paadialused lärmavad ja kolistavad kilekottidega. Sittagi pole muutunud. Palitu kindlalt üle kohvri külge kinnitatud käe. Nii märkamatult kui võimalik Toompuiesteele. Varjud on siin igal nurgal, iga laternaposti man. Pagan, saaks vaid rutem kohale.
Vana maja suurte puude varjus kaugelt ei paista. Pime nagu tont. A. poeb ettevaatlikult kõrvalhoovi ja jälgib ümbrust. Ei kosta midagi peale õudustäratava kasside kräunumise. Kusagil lüüakse uks pauguga kinni. Tänav on tühi.
Käekell näitab 22.12. Nad peavad mind ootama. Kikivarvul viimased astmed. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Turvamees avab aeglaselt ukse, lühinägeliku jubedad prillid ees. Irvitab vaikselt. Tema selja taga seisab Ekspert. Ometi sõbralik nägu!
Oh nüüd neid kallistusi ja käepigistusi. Eksperti tunneb A juba aastaid. Mitte nägupidi muidugi. Aga kõik kirjad ja telefonikõned on tugeva sõpruse tunnistajaiks. Ekspert on leiutaja parim sõber.
Taskulambi valgusvihk juhatab mehed ruttu keldrisse, saladusliku turvaukse juurde. Ekspert kinnitab jumalakeeli, et A. on sedapuhku esimene. Kõige kiirem. Võidumees.
Kiire noogutus lubab salatuppa astuda. Vaid kiviseinad, tool, aknaid pole, nurgas seif. Põuest võti välja ja kohver lahti. Paberid ruttu seifi. Kasvava rahuloluga sulgeb A. enda järel ukse. Kolm rasket lukku keerab turvamees imekähku kinni.
Fuajees võetakse väike pits. Siis on aeg minna. A. süütab tänaval sigareti. Lõpuks on see tehtud. Pesumasina võlli esmapatent on peagi käes. Vaid mõned aastad ekspertiisi. Aga Ekspert on tubli, ta saab hakkama, teda võib usaldada. Kusagil tuleb vaid hommikuni tiksuda ja siis Raplasse auto järele.
A. jalutab vanalinna poole, hing laulmas. Ei ta enam märka, et kõrvalhoovist hiilib selja taha üks pime vari...

Bolivar ja Juht Rootsi-Ameerika liinilaeval

Veidrate asjaolude tõttu sattus üle aastate näppu killuke ammuunustatud kirjavahetust. Kentsakas lugu, aga päris meeleolukas.

***

Ajalooürikud vaikivad, aga mina ei saa enam varjata enda käes olevat informatsiooni.
Tuntud vabadusvõitleja Simon Bolivari ja eesti soost kontrabassikunstniku Ludvig Juhti kohtumine Rootsi-Ameerika liinilaeval leidis tõepoolest aset.
Unustamatu, pilvine pealelõuna 18. mail 1938. Härra Ludvig Juht Bostonist on teel kodumaale suvepuhkust veetma. Senor Simon Bolivar aga reisib Rootsi sanatooriumisse ravile. Bolivar on juba vana mees, kepi ja habemega, aga endiselt on tal seljas tulipunane kindralirüü. Tema pilk on suunatud kaugusse, kuni kuuleb enda kõrval köhatust. (Edasine vestlus algab inglise ja jätkub hispaania keeles, meie aga tõlgime kõik kodumaa keelde, eks ole?)
Ludvig: “Vabandage Vana (kuidas siis tõlkida “old chap”?) ega teil piibu jaoks tuld ei ole.
Simon: “Mul on kahju, Senor. Olete te ameeriklane? Ega te juhuslikult hispaania keelt ei oska?”
Ludvig: “Aga loomulikult. Viibisin hiljuti Lõuna-Ameerikas ringreisil. Olen Ludvig Juht Bostonist, mängin kontrabassi. Rahvuselt olen aga eestlane ja nüüd teel kodumaale, kus pole palju aastaid viibinud.”
Simon: “Rõõm tutvuda, Senor. Minu nimi on Simon Bolivar, praegu rohkem vanaduspuhkusel. Elan oma villas kaunis Venezuelas.”
Ludvig: “Tuhat ja tuline! Kas tõesti seesama Simon Bolivar, vabadusvõitleja? Teie kuulute ju rohkem eelmisesse sajandisse, kulla mees!”
Simon: “Nojaa, teil on muidugi õigus. Soovite ehk klaasikese brändit? Ma ei oskagi öelda, mis on minu pikaealisuse saladus. Alles päris viimasel ajal on tervis veidikene alt hakanud vedama. Nüüd sõidangi kuulsasse Södertälje sanatooriumisse, et pisut puhata ja jõudu koguda. Ütlete end eestlane olevat? Pole sellisest rahvakillust varem kuulnudki!”
Ludvig: “Oo, milline maitsev brändi! Viib lausa keele alla. Aga vaadake, Eesti – see pole üksnes rahvus, vaid meil on lausa oma riik! Alles paarkümmend aastat, aga teeme suuri edusamme. Vabadusvõitlus vabastas meid Vene ikke alt, täpselt nagu teiegi võitlesite Hispaania kolonisaatoritega.”
Simon: “Kas tõesti!? Lubage, ma surun teie kätt. Kui kahju, et meie Venezuelas pole vaprast eesti rahvast midagi kuulnud! Kas too veetlev proua, kes just salongi astus, on teie abikaasa?”
Ludvig: “Jah, tõepoolest. Vabandage mind hetkeks....Elviire, palun mine kajutisse laste juurde tagasi! Ei mingit vaidlemist. Mul on huvitav vestlus käsil. Ole kallis!....Niisiis, minu meelest tuleks mõelda, kuidas Lõuna-Ameerika rahvad ja eestlased teineteisest teada saaksid. Ma hangin Eestist mõned raamatud ja saadan nad teile Rootsisse, kas sobib? Siis, kui kodumaale jõuate, saaksite oma avastusest teada anda.”
Simon: “Väärt mõte, kallis Senor Juht. Soovin, et mul õnnestub teie heateole samaga vastata. Kuidas vaid raamatuid kaugest Venezuelast Eestisse toimetada?”
Ludvig: “Oo, see ei ole raske ülesanne. Igast Lõuna-Ameerika sadamast võib leida Eesti meremehe. Meie oleme suur mererahvas! Küllap Eesti meremees kodumaad külastades teie raamatud kohale toimetab.”
Simon: “Suurepärane, siis on kokku lepitud! Homme paneme kokkuleppe paberile. Oo, vabandage mind, aga pean nüüd lõunauinakule asuma. Väsimus juba kontides.”
Ludvig: “Pole midagi, Vana! Põõnake hästi!”
Nii lõppes kahe suurvaimu vestlus. Järgmisel päeval tehti tõepoolest kirjalik leping, mis aga paraku igaveseks täitmata jäi. Härra Simon Bolivar suri paar kuud hiljem Rootsis, jõudmata kunagi tagasi kallile kodumaale. Härra Juht unustas aga Pärnu rannas hullates lepingu sootuks ja sama juhtus kahetsusväärsel kombel ka minu, tema tollase erasekretäriga.
Lepingupaber läks kodumaal kaotsi ja meie härra Juht’iga lahkusime Tallinnast päikeselisel laupäeval septembris 1938, et mitte kunagi enam naasta. See oli kõige kurvem päev minu elus!
Nüüd on minuni jõudnud kuuldused, et Eesti Rahvusraamatukogus on avatud Lõuna-Ameerika tuba, mis kannab Simon Bolivari nime. Kindel see, et meie omal ajal allkirjastatud leping üles leiti ja minu kallite suurvaimude idee teostamist leidis! See on rõõmustav uudis vanale mehele, kes juba liiga väeti, et vana kodumaad külastada. Soovin oma kallile Eestile kõike paremat!

Austusega,
Eugen Kobras
Boston, Massachusetts

Sügisõhtu bluus

Et siis bolognese Vapianos, misjärel põhjalik põrandakoristus, misjärel Kaia Kanepi monotoonne pallipaugutamine, misjärel hoomatav hulk Harry Enfieldi ning Monty Pythonit juutuubis. Kui keegi teine su elu lõbusaks ei tee, peab ise üritama.

Sündinud põgenema

Eilne "Punane elavhõbe" sundis mõtlema, kaugel ma ise seadusetuse aegade kriminaali saatusest olin. Põlvkond ju õige. No tegelikult vist päris kaugel ikka. Polnud mul sihukest julgust ega pealehakkamist. Armastasin asju, mida teadsin ja tundsin. Kuigi kambaga kaasajooksmine oleks toona päris lihtne võinud olla. Meil klassis seda spekulandijuttu ikka räägiti ja mitte vähe. Seda muidugi ei tea, palju neil lugudel tõepõhja taga oli.
1995. aasta kooli kokkutulekul nägin siis esmakordselt selle tüüpärika lähedalt ära, kellesuguseid ka filmis näha sai. Kiilaks aetud pea, nahktagi, dressipüksid ja tossud. Mu enda klassikaaslane. Jäi ka mu viimaseks kokkutulekuks ja hiljem neid inimesi kohanud pole.
Aga see eile õhtul teleris näidatud "Punane elavhõbe" oli ikka kaunis armetu. Vägivalda ja jõhkrust näidati mõnuga, aga karakterid jäid lihtsustatud karikatuurideks.

Kingitus

Sain sünnipäevakingiks veidi virtuaalraha, et veebipoest muusikat osta. Tekitas omajagu elevust ja viis mind pikkadeks tundideks arvuti taha mälestusi lappama. Ma ju selline veidrik, kes minevikumälestusi dateerib laulude abil. Mäletan täpselt, kus olin ja mida mõtlesin kui seda lugu kümneaastaselt kuulsin. Või toda teist kuueteistkümneselt.
Pea kuu aega on olnud vahva otsida ja otsustada, mida sealt poest osta. Enamasti asju, mis peaaegu unustusse vajunud ja raskesti kättesaadavad. Või siis hoopis uued ja hiiglama mõnusad. Raske on olnud ka. Paljudest armsatest lauludest tuli paratamatult loobuda. Aga igatahes saan nüüd vapustava playlisti teha. Sellise, millest kiiresti ei tüdine. Paremat kingitust poleks minusugusele teha saanud. Aitäh!

Ja muuseas - täna on 3. september.

Näoraamatulood

Sõbrakutse esmapilgul täiesti tundmatult inimeselt. Just mõtlesin, et seekord enne "ignore" vajutamist õige kirjutan ja küsin, et kes ja miks? Aga enne kuskil mälusopis midagi liikus. Guugeldades selguski, et kunagine klassikaaslane, keda viimati nägin pea 20 aastat tagasi.
Uurisin siis, palju toona umbkaudu kahekümneviiest lõpetajast ennast veel näoraamatus peidab. Mõni üksik vaid. Paljud preilid on ilmselt vahepeal prouadeks saanud ning mitmed nimegi vahetanud. Aga ikkagi vähe. Ühtlasi selgus, et nägupidi mäletan ehk ühte kolmandikku klassikaaslastest. Mõni nimigi ei ütle enam midagi. Jube kiiresti on aastad möödunud.

Tagasihoidlik vaikne kaabakas

Jätsin nimme lugemata kõik netikirjutised selle nn kurikamõrvari kohta, igasugustest kommentaaridest rääkimata. Aga täna tuleb postkasti Päevaleht ja sunnib rasvase punase pealkirjaga avalehel ikkagi teemat uurima. No ok, mida meie uuriv ajakirjandus siis on avastanud?
See kurikamõrvar olla üks tagasihoidlik, suurepäraste kutseoskustega vanalinna kokk, kes alati täitis kõik ülemuse käsud ja kunagi vastu ei vaielnud. Kinnise loomuga pereisa, kelle väikesteks harrastusteks olid aeg-ajalt vägistada ning nähtavasti ka tappa. Meel läheb igal inimesel vahest mustaks ja tuleb ennast kuidagi välja elada. Aga muidu oli ühiskonna kuri vaenlane tähelepandamatu hall tegelane nagu me kõik. Ei midagi hullumeelset ega eriskummalist. Mõrvahommikul jalutanud ka Snelli tiigi äärest rahumeeli tööle. Töö tuleb ära teha ja ülemäära juttu ajada ei maksa.
Nojah. Eks klassikudki kirjutavad, et vaikne mõrvar on see kõige hullem.
Eesti tublisse ja tervesse ühiskonda, kus igaüks oma asjadega ise hakkama peab saama ja teise inimese mured kedagi ei huvita, sobib selline mõrvar nagu rusikas silmaauku.

Pühapäevane filmiõhtu

Eilse koduse päeva lõpetasime koguni kahe järjestikuse filmiga. Üllatavalt jõuetekohane tundus.
Taarka tikkus rohkem unenägudesse kui Kellad. Justkui mäletan, et trügisin unes kusagil laulupeol või muul taolisel rahvalikul üritusel vägisi soololauljaks. Ehkki hääl oli nõrguke ning lauluoskused rohkem pentsikud.
Taarka tundus Eesti filmi kohta päris nauditav. Tehtud hoole ja armastusega. Seto laulutraditsioonid on mulle kaunis võõrad, aga sealsete elukommetega olen paari raamatu põhjal kokku puutunud. Kogukondlik sotsiaalne taust oma reeglitega, millest üle lihtsalt ei astuta. Individualistliku eestlase jaoks parajalt võõras ja uudishimu tekitav.
Taarka lugu oleks ju võinud veel palju traagilisemana kujutada. Püherdada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses, mis vaesele rahvalaulikule terve ta elu osaks sai. Aga kuidagi suudeti omajagu huumorit ja optimismigi filmi ära peita. Siiri Sisaskit oli mõnus vaadata ka ja Tõnu Oja muidugi alati.
Veidi rohkem raha kulutades saanuks muidugi enam tagamaad avada. Ja ehk filmi muidu ka suursugusemaks muuta. Aga setokeelne film on haruldus ja esimene katsetus aia taha küll ei läinud.
Ja siis üks viimaseid lugusid Hercule Poirot' sarjast "Clocks". Agatha Christie oskas oma krimkasid mõnusalt varieerida. 12. hooaja ülejäänud filmid viisid David Suchet vapustava Poirot näiteks aururongiga sõitma või siis imepärase aiaga maamõisa, Clocks aga on põnev mõrvarijaht Doveri tänavatel. Segatuna veel kolmekümnendate aastate maailmapoliitika ja reetmistega. ITV Poirot filmid on algusest peale olnud võimatult stiilsed. Kunagi ei ole lahkutud kolmekümnendate ammukadunud idüllist - ehkki Agatha kirjutas ju neid lugusid veel seitsmekümnendatelgi. Romaan "Kellad" ilmus tegelikult näiteks aastal 1967.
"Clocksi" kaunid pastelsed värvid ja Doveri kandi vapustav loodus annavad filmile palju juurde. Ning lugu ise on esimesest minutist viimaseni põnev ja ettearvamatu.
"Clocks" on vast varsti ka ETV ekraanil. Loodan, et 12. hooaeg ei tähendanud Poirot lugude lõppu, vaid David Suchet'l lubatakse mängida ära ka viimased Christie kirjutatud krimkad. Lõpetades muidugi nukra hüvastijätuga "Eesriie langeb".

Tallinn Raekoja tornist

Ühel päikeselisel päeval tegime teoks ammuse unistuse ja ronisime Raekoja torni. Sealt näeb linna hoopis teise nurga alt kui Toompea vaateplatsidelt. Trepp on kitsas, astmed kõrged, ronimisvõimaluse eest pead turistihinda maksma ja reied pärast valutavad. Aga pildid saavad ilusad.

Hooaeg

Kõik tänavapostid hõiskavad, et uus hooaeg hakkab. Nojah kui on lõputult vaba raha, siis võiks ju jah teatrites käima hakata. Koolilapsed mõtlevad juba õudusega järgmisele nädalale. Mäletan minagi neid kella kaheksasi keemia kontrolltöid. Bussi nr 20A litsub end iga hommikuga aina rohkem noori innukaid neide, kes pole isiklikku autot veel jaksanud soetada. Miski asi neid seal Hallivanamehe peatuses ootab.
Mina sügist ei talu. September veel kuidagiviisi saab üle elatud, nädalavahetustel pääseb ehk loodusesse liikuma ja kõik. Aga siis on juba liiga külm ja pime. Ja nõnda pool aastat järjepanu. Detsembris tänu Pöffile ja pühadele väike puhkepaus, kuid jaanuar seda hullem.
Ei teagi, mis ma siin manan. Elul pole ju tegelikult häda midagi. Saaks veidigi arvuti juurest eemale. Igavusest peab kuidagi võitu saama. Igavus paneb jooma nagu Oskar Luts väga õigesti kirjeldab. Ning seda poleks hoopiski tarvis.
Õnneks on muusika. Ja head raamatud. Accelerando sai lõpuks loetud (lõpplahendus kuidagi pettumus) ja nüüd juba ka Indrek Hargla esimene "Apteeker Melchior". Iseenesest ju küllalt lihtsakoeline krimka, aga keskaegse Tallinna õhustik täpipealt tabatud. Ootan juba Melchiori järgmist seiklust.

Jõuluootus jälle algab

Huvitav on verivärske ametniku mõttemõlgutusi Hajameelse blogist lugeda. Ma ise olen seda tööd nii kaua teinud, et miski enam ei üllata. Ei mõtle ma suurt nende paberite sisulise tähenduse peale, millele alla kirjutan. Võtan stoilise rahuga asjaolu, et kui keegi on siin majas puhkusel, siis mina mõnda asja teha ei saa. Ei erutu üleliia kui arvutiprogramm päevade kaupa jupsib. Asjad on siin alati nõnda olnud ja saavad alati olema. Ametiasutus oma kindlate reeglitega.
Mul on ju siin ka omad reeglid. Ja omad väikesed mõnud. Palju on Eestis meessoost riigiametnikke, kes saavad endale lubada luksust t-särgiga tööl käia? OK, ametikõrgendust nii ei saa. Aga kõrgemal kohal eriti olla ei tahaks ka. Sest seal peab juba allkirja tähenduse peale mõtlema hakkama.
Aga ega tööl tagasi hea olla pole. Nii kui eile uksest sisse astusin, hakkas vastik enesetunne külge. Puhkuse ajal polnud vähimatki häda, aga nii kui siia laua taha istun...
Õnneks leevendas eilseid piinu sushiõhtu sõpradega, mis üle ootuste lõbusaks kujunes. Sushit oli muidugi liiga vähe ja see kadus taldrikutelt sekunditega. Aga samas oli tore kõrvalt vaadata HD-kontserdikanalilt Snow Patroli ja lihtsalt mõnusasti juttu ajada.
Nojah. Nüüd peab kuidagi ülejäänud nädala ka veel vastu pidama. Ja siis järgmise. Ja järgmise. Millal need jõulud nüüd tulevadki?

Rootsiretk 2010

Esmaspäev, 17.august

Millegipärast (reisiärevus?) olime eelneval ööl kehvasti maganud ja nii keerasimegi kohe laeva jõudes magama.
Pärast aga - laevakajuti Scrabble. Erakordselt tore ajaviide.
Öö laevas möödus vaikselt ja meri oli ka rahulik. Hommikul oli ainus soov juba autosse pääseda ja sõitma hakata.

Teisipäev, 18.august

Stockholmist saime kenasti autoga välja ja leidsime õige E18 otsa lihtsalt üles. Lootuses uimasust peletada tegime Shellis latte-peatuse (Bålsta ja Enköpingi vahel). Mõõnus!
Avesta poole sõites nägime esimest paljudest teeremontidest Rootsi teedel. Neid oli tõesti rohkesti! Kummaline oli see, et 2 või 3 korral oli ühe sõidusuuna sulgemise tõttu pandud foor liiklust reguleerima, kuid siiski lisaks foorile oli ootel olnud autokolonnile ka "lapsehoidja" pandud. Nimelt vedas rohelise tule korral kolonni remondikohast läbi vastav vilkuritega auto, millel oli rootsikeelne tekst - järgne mulle!

Eesmärk oli ühe rutuga kaugemale põhja jõuda, seepärast väga ringi ei vaadanud. Enne kui Hedemoras käisime korraks metsas ja ostsime kohalikust Hemköpist nosimist. Kusagil õnnestus põlv valusaks lüüa, nii et enne Morat oli päris mure liikumise pärast. Aga õnneks järgmiseks päevaks asi peaaegu unustatud.

Moras sattusime Vasaloppeti radadele. Muidu on see selline laisk ja mittemidagiütlev linnake. Kas puuhobune on Mora või kogu tohutu Dalarna maakonna sümbol? Igatahes ühe sellise otsa kohe Moras komistasime. Tundus, et olime seal ainsad, kes omavahel rootsi keelt ei rääkinud. Turismihooaeg tundus Rootsis läbi olevat. Jäi küsimus, palju veel põhjapoole põrutame. Oxbergis maanteelt lahkumise otsus osutus õigeks. Öö veetsime imekaunis paigas järvekaldal. Ja taas mitte kaugel Vasaloppeti radadest. Mõned kohalikud käisid suplemas, aga rohkem meid ei tülitanud keegi. Peale vägevate puravike, mis otse telgi kõrval kasvasid. Öösel algas pidev vihmasadu, mis ei lakanud õieti järgmise õhtuni.

Tüüpiline Rootsi mets. Palju suuri kive. Hedemora lähedal Brunnsjöni orienteerumis- ja suusakeskuses oleval loodusrajal - sel reisil meie esimene jalutuskäik looduses.



Kupoleni tohutust kaubanduskeskusest Borlänges möödume viuhti. Siis me veel ei teadnud, et poolteist päeva hiljem maabume sinnasamma viiendale korrusele ööbima. Poodi?!

Tüüpiline Rootsi elamine on punast värvi ja valgete aknaraamidega. Sedasama ka abihooned. Väidetavalt pakuti kunagi odavalt Rootsi rahvale tööstuse rauajääke kui odavat majavärvi. Ja sealt need punased hooned alguse said.

Mora kanti jõudes tõmbavad kõrgemad mäed taamal juba hirmsasti ligi.

Mora kirik, pärit lausa 13. sajandist. Siinsamas kõrval on igal varakevadel 90 km pikkuse Vasaloppeti finish. Korra on Raul Ollele siin võitjapärg kaela pistetud.

Rootsis on päris palju kitsaid sildu, kus autod korraga ühes suunas sõita saavad. Oxbergi lähedalt leidsime aga sellise "üheautosilla", kus autod niigi kitsukest teed veel rongidega jagama peavad.

Maagiline õhtuvalgus Oxbergi järve ääres. Kohalik rahvas käib seal suplemas, meile oli see väga sobiv telkimispaik.

Õnneks oli katelok, mida priimusel soojendada sai. Ei pidanud kordagi sooja toitu restoranist nõutama.

Maagilised pilved ja mäed. Oxbergssjön.

Hommik Oxbergi järve kõrval. Öösel alanud vihmasadu peab parajasti pisukest pausi. Kahjuks vaid üürikeseks hetkeks. Läbimärk telk juhtis meid järgmisel õhtul ootamatult Borlänge Kupolenisse.

Kolmapäev, 19. august
Oxbergist sõitma hakates lootsime mägedes päikest näha. Ümbrus oli aga õige hall. Hommikusööki jõudsime võtta alles Åsenis, peateelt kõrval asunud mägikülas. Õnneks jätkus viitsimist ilusa vaatega koht üles leida.
Sealsamas kõrval udune ja peegelsile järv Åsdammen, parklas silt: lubatud vaid kohalikele kalameestele. Polnud seal parajasti ühtegi märgata.
Peagi algasid tee ääres tohutud rabametsad, mis jätsid mulje, et oleme Rootsi metsikumasse ossa jõudnud. Mäetipud kadusid vaikselt udussse. Kusagil viis rappa väike laudtee, mida mööda siis kõndisime. Linnuvaatlustorni otsimiseks tundus liiga märg. Pealegi ootas Fulufjället.
Fulufjälleti rahvuspark on mägedesse igatsejale vist Eestist minnes üleüldse kõige lähedasem paik. Alla 500 kilomeetri Stockholmist. Seal on kümneid kilomeetreid matkaradu, aga pidevas vihmas valisime neist kõige lühema - Njupeskäri koseni viiva. Need paar tundi olid kahtlemata reisi tipphetk. Olime läbimärjad, aga rõõmsad. Fulufjälletis on nõiduslik mets põlispuude, sambla, sõnajalgade ja muidugi uduste mäenõlvadega. Marju on tee ääres rohkesti leida, rootslased korilusega ei tegele.

Edasi sõita oli lausa kahju. Kiirpõige Norrasse näitas, et teed on seal kehvemad ja sildimajandus olematu. Kaardil märgitud korralik maantee Ljordaleni ja Ostby vahel osutus lausa kruusateeks. Aga ega vist eksimisvõimalust tegelikult olnud. Aastaid tallel seisnud Norra mündid kulutasime jogurtile ja pasteedile - maitsvad mõlemad. Ja õige pea olime Rootsis tagasi.

Maantee möödub seal suurtest mäesuusakeskustest. Praegusel aastaajal kõik tühjad ja lumevabad. Sälenis jõudsime enda teadmata Vasaloppeti stardipaika. Nojah - Morast 90 kilomeetrit. Aga sinnapoole me tagasi ei sõitnud. Maantee 71 maantee 70 asemel. Kolm korda kihutas meist mööda üks väike veoauto (kiirusega vähemalt 130 km/h 90 alas). Mingi kullerauto ühest punktist teise kiirustamas?

Vihma muudkui kallas. Märg telk kuivas aeglaselt ja kämpingud ei kutsunud sugugi. Otsime Borlänges hotelli? OK, aga ülemäära kulutada ei taha. Scandia ja teised tundub liiga kallid. Ehk näkkab Falunis? Sinna jõudes tuleb Jutikul mõte bookinghouse'ist uurida ega tänaseks midagi odavat veel kinni panna ei saaks. Tundub uskumatu mõte - kell juba üheksa läbi. Aga ometi see õnnestub. Milleks see iPhone kõik võimeline pole. Ümbruskonna odavaim peatuspaik Kupolen Borlänges: odav öö kaubanduskeskuses 770 krooni.

Tuba õnnestub kinni panna, aga hotelli sisse saamist see veel ei taga. PIN-kood välisust ei ava, proovime kuidas iganes. Telefonikõne abil saame majja sisse, aga mitte liftiga üles. Helistame taas väsinud häälega valvemehikesele. Selgub, et lifti vastas on turvakapp ja seal sees toavõti, mis lubab viiendale korrusele sõita ja tuppa sisse pääseda.

Tundub täiesti sürr - mobiilist bookimine, telefoni teel saadud koodide abil kaubanduskeskusesse sisenemine ja lõpuks oma tuppa jõudmine... issanda teed on kummalised! Ja kui me suvalises bensukas guugeldasime, siis sõitis meist mööda auto, millel oli numbrimärgiks - GORILLA (vist oli Toyota Corolla). Ju siis Rootsis ei nõuta taolisel numbrimärgil vähemalt 1 numbri olemasolu.

Uh. Pea valutab ja väsimus pikast päevast tahab maha murda.

Kusagil tee peal kohatud kosk. Vett on Rootsis palju nagu metsi ja mägesidki. Maalilisi järvi ei jaksa vist kohalikud kuidagi ära imestada - neid on seal lõputult palju.

Aseni küla juures lubas kaart meile maalilist vaadet. Niikaua sõitsime ringi kuni üles leidsime.

Iga kilomeetriga jõudsime aina metsikuma looduse rüppe.

Matkaraja puhkekoht, seinal mitmes keeles linnuliikide nimekiri.

Asdammeni tohutu vaikne järv hommikuses vihmas ja udus.

Fulufjälleti rahvuspargi külastuskeskuse tohutu klaassein. Seina taga ürgraba.

Turvalised, hästi sildistatud matkarajad Fulufjälletis.

Taas kohtuvad vesi ja mets.

Võib vaid aimata nende kivikaljude kõrgust. Oleme 800 meetri kõrgusel.

Rootsi kõrgeim juga. Kui vaid seda udu segamas poleks.

Fulufjälleti mägedes hämmastas looduse lopsakus. Seal uitaks hea meele ja korraliku ilmaga päevi.

Norra piiri lähedal. Mäed on kõrged ja vaated oleksid meeletud kui...

Stoa kanal Norras. Kunagi parvetati siin puitu.

Neljapäev, 20.august

Uudistame natuke hommikul Falunit kuid midagi väga toredat silma ei jää. Korjame turistinfost paar voldikut ja sõidame Stabergi vasekaevanduse meistri endisesse elukohta. Seal on selline rahulik maaidüll, vaatepilt umbes nagu tublis Eesti suurtalus. Õunaaed ja köögiviljad ja korralik puumaja kõrvalhoonetega. Ehk mitte barokkstiilis nagu Stabergis, aga muidu küll. Nurga tagant algavad vasekarva väljad.

Sandvikenis paistab kaardi pealt suure järve vahelt tore tee läbi sõitvat. Läheme siis seda uudistama. Aga tegelikult varjutavad mõlemale poole tammi ehitatud majad vaate ning teetööd ei luba eriti kusagil peatuda.

Kihutame edasi, jätame Gävle vahele ning keerame E4 peale. Kusagil seal paistab tee kõrval huvitav hiinapärane ehitis Draakonivärav. Kaubanduskeskus ja hotell. Uudistama ei läinud. Sõitsime hoopis Örbuhusi, kus kunagi istus vangis kukutatud kuningas Erik XIV. Vaid mõned kilomeetrid eemal asub kaevanduslinn Dannemora oma tohutute rauakaevandusaukudega. Millegipärast pole turiste ega pääse ka kaevandusi endid uudistama. Pildistame siis eemalt, mis vähegi paistab. Igatahes ulatuvad kõige sügavamad kaevandused 500 meetrit maapõue ning rauda kaevandati siin juba 16. sajandil.

Kiirnuudlid parkimisplatsil soojaks ja edasi Öregrundi, kus meid juba lahkelt maitsva hautisega oodatakse. Paistab mõnus mereäärne linnake, pisikese sadama ja kitsate puhtate tänavatega. Kuritegevus sisuliselt puudub ning naaber tunneb naabrit. Pärast jalutuskäiku DVD "Geisha memuaarid". Ootad ehk rohkem kui pakutakse. Kuigi film on hirmus pikk. Miks jaapanlased seal omavahel rääkides inglist murravad? Hämmastav.

Olgu veel märgitud, et rootslased on vägevad hobusekasvatajaid. Neid loomi on tee kõrval palju rohkem kui lehmi või lambaid. Valgeid hobuseid ja riietatud hobuseid. Ühe korra näeme ka pullikarja. Ja esimest kassi alles Örbuhusis.

Maalitud kivi jalgrattateel kus me tegelikult sõita ei oleks tohtinud. Kaardil lubatud alternatiivtee Falunisse osutus olematuks ja sundis meid kiirteele naasma.

Faluni linna sümbol on vist sokk. Selliseid kirjuid eksemplare paistis seal mitu.

Toredad humalapostid - tundusid mulle oma lihtsuses väga võluvad. Tahaks oma aeda kubagi midagi sellist teha.

Faluni lähedal Stabergis kaevandati kunagi innukalt vaske. Kaevanduse omanik oli rikas mees ja võis endale lubada toredat maamõisa uhke barokkaiaga. Nüüd seda eurorahade toel vaikselt taastatakse. Mõnus koht jalutamiseks.

Meeltesegadushoogude tõttu või hoopis võimuvõitluse tulemusena võimult kõrvaldatud kuningas Erik XIV leidis siin oma õnnetu lõpu. Pandi arseeni toidu sisse. Nüüd ümbritseb kunagist vangilossi uhke park. Olime seal ainsad turistid.

Üks üpris viinamäe teo sarnane elukas.

Dannemoras kaevandati pikki sajandeid rauamaaki ja kaevandusshahtid ulatuvad 500 meetri sügavusse. Kahjuks jäi mulje, et matkarada on hooletusse jäetud.


Reede, 21. august
Hommikul istume kohvilauas ja kuidagi läheb jutt Rootsi majanduspõgenikele. Neid on ka maalilises Öregrundis ja mitte vähe. Süüriast ning Eritreast, Somaaliast. Paljud naudivad Rootsi riigi suurepäraseid toetusi, aga pole oma eluga ikkagi rahul. Eestlased ja teised Euroopa Liidu sisserändajad ei naudi nii suuri privileege. Mõte läheb vägisi sellele, et need võõrad rahvad ikkagi rikastavad Rootsi ühiskonda. Mis sellest, et on probleeme ja arusaamatusi. Tundub ikkagi märgatavalt sümpaatsem kui eestilik rahvusriigiihalus.

Vahepeal tuleb Rakveres sündinud kiisu Hanna toitu nõudma. Kasutab selleks kõiki oma kassilikke võlusid. Ja muidugi saab, mida tahab.

Öregrundis elav Marju viib meid Forsmarki tuumajaama vaatama. Taas üks koht, kuhu ei osanud arvata end sattuvat. Päris tasuta lubatakse reaktorite kõrval asuvasse vaatetorni, kust avaneb uhke vaade tohutule jaamale ning ümberkaudsetele metsastele saartele.

Ja siis ongi meil aeg hakata sadama poole sõitma. Teeme kiire vahepeatuse Uppsalas kuid näeme vähe - siiski piisavalt, et tagasi tahta. Stockholmi sisse sõites satume reedeõhtuse tipptunni ummikusse ja venime 10 km/h päris mitu kilomeetrit. Ja tagatipuks õnnestub valele teele keerata ning selle asemel, et otse sadamasse saada, eksleme sinna läbi keskklinna - kuid siiski suht ladusalt. Sadamasse jõudes oleme suht närvilised, sest laeva väljumiseni on vaid 35 min. Kuid peale meid tuleb veel 2 autot ja tuttavlik on järjekorras seistes peeglist piiludes nende näol tuttavat kergendust ja rõõmu näha: ikkagi jõudsime!

Kiisu Hanna. Pärit Rakverest, endine tänavakiisu, resideerub hetkel Öregrundis.

Forsmarki aatomielektrijaama vaatetornist avaneb vapustav vaade ümberkaudsetele saartele.

Üks Forsmarki tuumajaama reaktoreid, see kõige uuem. Rootsi pole kinni pidanud poliitilisest otsusest tuumaenergeetikast loobuda. Selleski jaamas on tõenäoliselt sadu töötajaid.

Forsmarki imetore külatanav. Ometi on mõni maja ka valge, taamal paistab kirik.

Uppsalas oli meil väga vähe aega ja ei näinud me suuremat midagi. Leidsime tuleviku tarbeks ühe toreda söögikoha.

Laeval pärast keerulisi seiklusi Stockholmi liikluses.