Pikema reisikirja eel (loodan, et mitte asemel)

Sattus silmapilk aega üle olema ja tuli meelde üks maagiline Salzburgi hetk. Olime Jutikuga hommikul bussiga äärelinna põrutanud ja hakanud ühe mäe otsa ronima. Mäe nimi on teiste asjadega kusagil kodus, aga see polegi oluline. Roppu moodi kuum päev oli ja esialgu tekitas mulle üpris võõras pidev ülesmäge rühikine väheke hirmu. Mis siis, et asfalttee ning kindel jalgealune. Äkki käib üle jõu?
Aga paha tunne möödus. Tund või poolteist hiljem tundus hoopis parem. Olime jõudnud metsateele ja puude vahel oli mõnusalt vilu. Äkki ühele lagendikule jõudes heitsime pilgu taevasse. Mäe tipus asuva telemasti kohal liugles hõljuk. Ma ei tea, mis see korrektne eestikeelne termin on neile aparaatidele, aga inimene paistis seal üleval tiibadega ringi liuglevat.
Ja just tol hetkel tuli korraks pähe mõte, et nüüd ma olen Euroopas. Vapustavad vaated pole siin midagi erilist. Rikkust jalaga segada. Meie, tulnud kusagilt põhjast lamedalt ning enamasti pimedalt maalt, kus nõnda vähe imetlemist väärivat. Jah, ei midagi erilist, tavaline tööpäev. Mees läheb kombainiga põllule, naine lükkab heina kokku ja lehmad lamesklevad ning vahivad ükskõikselt taamal paistvaid mäetippe. Nad näevad ju neid iga päev.
Istusime kusagile puuvirna veerde, heitsime pilgu alla orgu ja mõtlesime, et kaugemale enam ei lähe. Vesi saab otsa ning mägironijateks me loodud pole. Aga sel lühikesel hetkel olime meiegi kõige naha ja karvadega Austrias. Vana Euroopa südames.

Puhas kallis pettus

Taevas kõmiseb ja niriseb kauaoodatud vett. Kuid ameti paksude kiviseinte vahel jätkub sõnulseletamatu palavus. Nädalavahetusel pääsesin vähemalt suplema - esimest korda elus juuni alguspoolel. Paukjärve vesi oli imemõnus. Ja polnud kümne kuuga oma algelist vee peal püsimise tehnikat unustanud. Eilne jalutuskäik Vääna-Jõesuus aga näitas, et meri peab veel tunduvalt soojemaks minema enne kui mina teda proovida tahan.
Vist millalgi möödunud nädalal allkirjastasin Avaazi kurva pöördumise, mis puudutas ühte Süüria blogijat, kes nüüd väidetavalt võimude poolt röövitud. Too end "Damaskuse lesbitüdrukuks" nimetanud isik pani netti põhjalikke ja südantlõhestavaid kirjatükke ja luuletusi. Täna selgus, et läksime mõlemad Avaaziga ränga pettuse õnge. Guardian nimelt paljastab, et terrorirežiimi õudusi kirjeldavat neiut pole kunagi olemas olnud. Blogi hoopis pidas keegi habetunud Shotimaal elav keskealine abielus jänki. Loo muudab eriskummaliseks see, et blogi tundus isegi süürialastele endale täiesti autentne. Alles nüüd küsivad blogija kontaktisikud endalt: aga ma pole ju Amina Arafi kunagi näost näkki kohanud? Meile vahetanud, jah seda küll. Jänki oli aastaid tagasi korra Süürias käinud ja vahendas nüüd toona nähtut tänase tõe pähe. Ehk jah, ei maksa liigselt internetis kirjutatut usaldada. Tihti on õige armsana tunduv tõde tegelikult puhas väljamõeldis.

Palju valgust ja muud toredat

Juhtus nii, et sai õhtu linna peal veedetud.
Kõigepealt tunnike bowlingut üle väga pika aja. Aastate eest läks see mäng nagu paremini. Seekord kippus nii, et üks vise enam-vähem, järgmine jõhkralt kõigist kurikatest mööda.
Edasi istusime varjulisel Scotland Yardi terassil ning mekkisime Inglise õlut. Seda on seal päris korralikus valikus ja tekkis kiusatus millalgi taas mõnda neist proovida. Eile maitsesin Abbotit. Hästi mõnus mahe õlu ja milline värv! Selline õrn punakas toon. Kõrvale kuulasime pajatusi Isaac Newtoni elust ja ajast. Filosoofia ja hea õlu sobivad suurepäraselt.
Koju sõites imetlesin lõputut valget õhtut ja mõtlesin kui väga mulle juuni meeldib. Nauding.

Salzburgist Saarineni maja kaudu Käsmu

Kaugelt üle nädala Salzburgi reisist möödas. Pildid korralikult läbi uurimata, reisikiri vaevalt alustatud ja blogi vaikib. Nagu paraku viimasel ajal tavaks.
Praegu siin tööl kasvava palavusega võideldes mõni vahepealne sõna. Reis oli meil igati vahva, veidi väsitav. Sest oli ju Saksamaal ning Austrias juba suur suvi. Kaugelt üle 20 tuhande sammu päevas ja jalad pidasid enam-vähem vastu. Isegi sel unustamatul päeval kui sadu meetreid mäekülge üles ja pärast tagasi alla sai rühitud. Alles nüüd Tallinnas laupäevase vanalinnaekskursiooni aegu tõmbusid lihased krampi.
Värskendav on siit natuke ära kaduda - ja muidugi tahaks kauemaks kui vaid loetud päevadaks. Iga aastaga aina keerulisem vajalikud eurod leida. Veel hiljaaegu ei tundunud elamine pooltki nii kallis kui praegu. Ju ta siis polnudki.
Too laupäeval Vabaduse platsilt alanud ekskursioon oli muuseas põnev. Juhendajaks üks tagasihoidlik prillidega noormees, kes ometi õige tublisti linna ajalugu tundis. Jututeemaks vanalinna kindlustusvööndisse ehitatu. Kuni Tallinn kusagil 19. sajandi keskpaigani kindluslinnade nimekirjas püsis, ümbritses vanalinna kaitseala, millele ühtegi püsivamat ehitist ei lubatud rajada. Vallid ja kraavid - umbes selline vaatepilt nagu praegu Shnelli tiigi ääres või Paksust Margareetast Viru väljaku poole.
Kui sinna müüri äärde mõnel pool lõpuks ehitama sai hakata, polnud just väga palju raha. Majad kerkisid eri aegadel ja ei moodusta mingit arhitektuurilist tervikut. Nii on näiteks Pärnu maantee alguses kõrvuti juugendlik Saarineni maja ning kolmekümnendate modernistlik Laste Maailma hoone. Lihtne elegants suurte akendega. Nagu kahest erinevast maailmast. Sinna vahele mahub veel Suure-Karja nurga range pätsilik monstrum. Ülejäänud kahest taas üpris erinev stiil. Laste Maailma majast Viru tänava suunas edasi on aga püsti jäänud paar päris pisikest kökatsit ja siis järgneb veel üks toretsev juugend.
Millegipärast meenus prillipapat kuulates ammune Hommikuleht. Umbkaudu aastal 1993 ilmus meil siin selline väljaanne. Ja laupäevanumbris kirjutati hästi palju Tallinna arhitektuuri ajaloost. Põhjalikult ja põnevalt. Hiljem pole see teema päevalehtedele huvi pakkunud.
Eile õhtul võitlesime juba Käsmu sääskedega. Linnuteemaliste laulude kontsert, mida domineerisid Bonzo oma võimsa tämbriga ning Triinu Tauli folgilik elegants. Taustabänd oli võimas: Vaigla, Rull, Kappel ja Varts. Rokkida neil aga paraku ei lubatud.
Pärast saime suitsupääsukest vaadelda ja kärbsenäppi kuulata. Käsmu tundus tõelise sirelikülana. Mõnda krunti ümbritses lausa tervenisti õitsev sirelihekk. Ilus. Ja merevesi ei olegi enam jääkülm...

Varahommikul

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.

Muuseumiöö

2011 Muuseumiöö oli ikka tõeline "elamus".
Kodust alustades tundus, et võiks alustada Glehni lossi juurest Tallinna tähetornist. Kohale jõudes selgus, et sabas ootas juba kuskil 60-70 inimest. Seega kui igal pooltunnil lastakse ekskursiooniks uus kamp sisse, siis karta oli, et meie 25 min pärast nende hulka ei mahu vist... Ja nii läkski. Lahkusime. Kahju küll, sest sinna ei lasta ju kuigi tihti uudistama. Aga rahva huvi oli siis liiga suur selle pisikese maja jaoks. Üks korraldajatest pistis korra nina ukse vahelt välja ja andis täiesti ebaadekvaatse soovituse, et minge uudistage Glehni lossi vahepeal ja siis tulge siia tagasi. Khm, ja kes siis järjekorda hoiab?

Maarjamäe ajaloomuuseum tundus peale seda turvaline valik - suur ja kõik huvilised peaks ära mahtuma! :) Sinna tõmbas meid rahapada, mida pidi eksponeeritama. Aastakümned tagasi Pirita jõe äärest leitud aardes oli 1700 münti. Ja mina mündihuvilisena kujutasin, kui mõnusa ja rikkaliku väljapaneku sellest saaks... Ja ootas meid seal hoopis pisike meeter korda meeter lauake, kuhu oli raatsitud 16 münti vaatamiseks välja panna. 
Ja rahvast oli ropult, giidid isegi hoiatasid, et teisel korrusel püsiväljapaneku juures on palav ja umbne. No me ei hakanud sinna ronima.

Viimane püüe muusemiööd nautida viis meid Vanalinna Püha Vaimu kirikusse. Lubati orelimuusikat ja kirikut tutvustavat tuuri. Orelimuusika oli asendatud Vanalinna Hariduskolleegiumi vanamuusikabändiga (mille üle ma väga ei kurvastanud). Kui me aga olime 40min üritanud nii kiriku sees kui vahetus läheduses tegevust leida, et ekskursioonini aega parajaks teha ja lõpuks küsisime kohalolevalt neiult, et kas tuleb tuur, siis teatati, et kahjuks ei tule. Aga kui meil on küsimusi, siis võime tollelt mehelt küsida. Mees, kellele viidati, kadus meist u 50 m kaugusel rahvahulka. Jätsime haruldase võimaluse kasutamata ja otsustasime koju Eurovisiooni vaatama minna.

Ja nii ongi tänane kultuurielamus pigem Juure-Kiviräha ajalootund kui muuseumiöö. Olgu see mulle õpetuseks.

Nägin bussis meremeest

Täies varustuses. Kaelarätik - sinist, musta ja valget, valge pluus, mustad püksid, lehvikutega müts. Vaatasin teda ja mõtlesin kui arhailiselt mõjub tänapäeval korrektne vormirõivastus. Politseinikudki tuiavad ringi sinistes kiledressides. Korralikus vormis oleks nagu midagi aukartustäratavat. Pärit teisest ajastust. Millal ise viimati ülikonda kandsin? Aastaid...

Eesti vabaks meestetantsuga

Ootamatult positiivne teatrielamus Endla tükist "Ballettmeister", mida eile NO-s näha sai. Urmas Vadi on kirjutanud igati toreda näidendi, mida Ago Andersoni eestvedamisel õige vahvalt ette kantakse. Kahe aasta tagune teatrifenomen juba, aga näe mina ei teadnud tast kuni eilseni midagi. Hea teada, et Endlas nii tubli asja mängitakse.
Lõbus ajalooga õige vabalt ümber käiv segapudru 1940. aasta suvest. Vahvast vasaraheitjast, kes tegelikult tuletõrjuja, aga saatuse tahtel peagi hoopis rahvatantsuansambli juht ja president Pätsi päästja Kaasani vaimuhaiglast. Kõlab ütlemata jaburalt, kuid ometi täidab saali nakatava energiaga. Parimad on muidugi higiselt karmid meestetantsustseenid, mille juurde käivad asjakohased näoilmed ning häälitsused. Hea leid on autorilt ka president Päts kui vaid oma Shveitsis asuvast rahapajast hooliv groteskne vanamees. Eesti päästja aura kaob sekunditega. Et mis siis hea rahva kõik rängad venestusaastad elus hoidis? Ikka vahva meestetants.

Varajasel maikuu hommikul

Üks päikeselise maihommiku traditsionaal, mille põhjal Bellowhead on teinud imekauni laulu "One May Morning Early".

One May morning early I chanced for to roam
And strode through the fields by the side of the grove
It was there that I heard the harmless birds sing
And you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds in the spring

At the end of the grove I sat myself down
And the song of the nightingale echoed all around
Their song was so charming, their notes were so clear
No music, no songster
No music, no songster
No music, no songster with them can compare

All you that come here, the small birds to hear
I'll have you pay 'ttention so pray all draw near
And when you're growing old, you'll have this to say
That you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds on the spray

Elu on karneval

Viimaste nädalate märksõna on minu jaoks Robbie Robertson. Kuulan järelejätmatult vanamehe uut How To Become Clairvoyant albumit, loen kõikvõimalikke arvustusi ja intervjuusid. Ammu pole ükski uus plaat sedavõrd hinge läinud. Isegi kui ta ehk Robbie läbi aegade parim pole. Lihtsalt eelmisest on miski 13 aastat mööda läinud. Terve ajastu. Aga legendaarse kanadalase muusika kõnetab endiselt.
Intervjuudes küsitakse Robbielt iga kord, kuidas tema ja The Bandi ülejäänud liikmete vahekorraga lood. Danko ja Manuel muidugi ammu surnud, aga suhted Levon Helmiga ikka täiesti sassis. Levon väidab ju, et Robbie pole paljude laulude tegelik autor. Raske uskuda. The Bandi üheksakümnendate aastate plaatide (kui Robbie Robertson kaasa ei löönud) ja Robbie soolotoodangu tasemevahe on jõhker. Robbie ütlebki kuivalt, et no ma ju andsin neile autoriõigused kui vähegi võimalik. Isegi siis kui Rick Danko ja Levon Helm olid vaid laulu kirjutamise ajal samas toas, said nad kaasautoritena õigused. Aga enamasti nad polnud samas toas eks ole.
Aa jah - elu on karneval. "Life Is A Carnival" on üks Robbie The Bandile kirjutatud klassikuid.
Hmm siia Robbie jutu lõpuks võiks ka mainida, et juhtusin taas kontserdile. Jazzkaarel käisin viimati umbes aastal 1998 kui Bela Fleck Tallinnas esines. Laupäeval siis üle hulga aja jälle. Kameruni bassivirtuoos Richard Bona moblafirma kontserdisaalis. Fännasin peamiselt Aafrika mõjutustega lugusid. Neis tundus hing sees olevat. Standartsem džäss jätab veidi külmaks. See oli samas küll tore hetk kui Richard üksi lavale jäi ja miski aparaadiga oma lauluträkke üksteise peale salvestas.

Unenäohämus

Unenägu on mõnikord nagu tohutu täitumatu unistus. Sa haarad ärgates kramplikult kinni igast detailist. On lihtsalt selline tunne, et nähtu oligi päriselt. Pidi olema - ma olin ju seal ometi ise, hoopis huvitavam ja omapärasem. Seda ei tohi niisama lendu lasta! Aga lendu ta siiski läheb. Juba pool tundi pärast ärkamist upud tavapärasesse argipäeva. Kuni taas ühel ööl...

Haige inimese teatrimõtisklused

Täna olen üksi. Või vähemalt nii arvasin kuni ema hommikul küllatulekuga üllatas. Olin ju talle öelnud, et mul oli eile palavik. Köha ja nohu muidugi kah. Küllap ta siis tundis, et peab tulema ja mulle omletti tegema. Jutik ju kaugel lõunas.
Aga nüüd higistan siin tõepoolest üksi. Vaatan arvutist jalgpalli ja kuulan taustaks Duke Robillardi bluuse. Aga mõtted lähevad hoopis Von Krahli "Madame Bovary" maile. Taas üks teatriõhtu ses rahvast paksult täis litsutud mustas kastis Rataskaevu tänaval. Bovary on teatavasti jutustus romantilisest unistajast maises maailmas. Krahli ehk Marianne Kõrveri versioonis on Mari Abeli mängitud Bovary aga täiesti irreaalne mõistatus keset halli argipäeva. Päris maailma monstrumid käivad kõik ringi jopedes, tal on seljas romantilised õhtukleidid. Suurepärases esimeses vannitamisstseenis sedagi päriselt mitte. Seal näeme ka Erki Lauri vaimustavalt lihaselist ülakeha kogu oma ilus.
Aga joperahvas võtab kiiresti lava üle. Liina Vahtriku psühholoog, kes räägib tihke supi keetmisest. Või siis vaimustavad võlgade sissenõudjad Vahtrik ja Tiina Tauraite. Lauri Lagle luuletajast pakikandja. Isegi madaami loomaarstist abikaas ilmub lõpuks lavale jopesse pakitult.
Mõte, mis mind hingeõhuga tulikuumaks keetud saalis häirib: kuidas näitlejad nende paksude jopede sisse ära ei sula? Eriti viimases vaimustavas eneseabigrupi stseenis, kus igaüks räägib banaalse loo eelmise päeva mõtetest. Peale madaam Mari enda, kes muidugi ütleb, et on sattunud valesse kohta.
Minu jaoks on Von Krahl alati olnud õige koht, aga parimate päevade tasemeni seal mängitav ikkagi ei küündi. Nagu kitsukeses vestibüülis enne etendust rahva seas ringi saginud purupurjus venelane, ei saanud minagi täielikku rahuldust. Võib-olla tahaksin mugavat tooli ja ühe ülipika vaatuse asemel kahte? Lootustetu juhtum kui sellised asjad olulisemaks muutuvad kui laval toimuv. Või ei suuda isegi kaunilt soe päikeseline päev panna mind unustama, et:

Köisraudteega kosmosesse

JAFF-il vaatasin taas lühifilme, mis eelmine kord nõnda meeldisid. Sel aastal oli igavam. Või olin ma liiga näljane ja unine, et päriselt nautida. Toredaid lugusid tundus justkui vähe. Veidi liiga palju Eesti animafilmidest tuttavat abstraktset mõistukõnet. Paar väga nukrat perekonnalugu. Film tühja kõhuga koerast, kes kõik ette juhtuvad loomad nahka pistab. Kuni väike punane lill tast lõpuks jagu saab ja alla kugistab. Filmi nimi? "Orgaaniline."
Pealkiri on aga laenatud lõpufilmist, mis hoopis Shveitsis tehtud. Vanamees astub keset suurlinna köisraudteevagunisse ja alustab teekonda mägedesse. Ja mägedest edasi veel. Kuid iga natukese aja järel tuleb aevastus peale. Ning aevastades saab vagun aina rohkem kannatada. Seintesse tekivad augud. Õnneks on vanamehel kleeplint kaasas.
Viimase atsihhi järel polegi vagunist enam muud järel kui kleeplinti mässitud karkass. Pealegi külmub kõik nii kõrgel kinni ja tross puruneb. Sinna see vanamees siis kükitama jääbki. Maa ja taeva vahele.
Kes tahab, saab neid samu filme veel homme õhtul Artises vaadata. JAFF muidu ka tore.

Jaan Tõnisson läheb vangi

Murran end läbi Erkki Tuomioja värske Jaan Tõnissonist rääkiva teose. Teen seda ajaloohuvist, aga osalt ka sellepärast, et mäletan nänni (isapoolne vanaema) juttu, et meie pere oli Wabariigi ajal ikka Tõnissoni toetaja. Ja lapsena oli raamaturiiulis kolmekümnendate väljaanne "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". Selline paks ja propagandistlik.
Tõnisson, nagu teisedki omaaegsed poliitilised liidrid, oli vastuoluline tegelane. Alustas alalhoidliku konservatiivina, lõpetas põhimõttelise demokraadina. Pätsiga oli hoopis vastupidi - vasakpoolsest progressiivsest sai autokraatne valitseja.
Tõnissonil oli muidugi omajagu ebameeldivaid seisukohti. Näiteks arvas ta kunagi kangekaelselt, et naise pea on mehe omast väiksem ja seetõttu ei kõlba naine avalikus debatis kaasa lööma. Aga eks ta hiljem veidi meelt muutis. Ja isegi naisõiguslastega leppis.
Kuid raamatut alles murran, praegu tahtsin peamiselt ühest fotost rääkida. See on tehtud 1908. aasta suvel kui Vene duumas demokraatiat nõudnud Tõnisson riigivastasele dokumendile allakirjutamise eest mõneks kuuks vangi pidi minema.
Eks ta siis läkski. Koduõuelt vist. Päikeselisel hommikul. Natuke kelmikas ilme näol. Sandaalid jalas. Taga paistab madal puumaja - selline eelmise sajandi alguse tüüpiline mudel. Puud on pildi peal alles noored, suvine tuul sasib neid mõnusasti. Üldsegi - 20. sajandi alguspoole piltidel on tihti näha noori puid, suuri muruplatse, palju enam avarust kui praegu. Eesti polnud siis veel täis ehitatud. Isegi puud ei olnud kõrgeks kasvanud ja maastikku varjama hakanud.
Aga see Tõnissoni raamat ise vast läheb alles huvitavaks.

Tugitoolirokk

Väike vaheldus halli argipäeva eile õhtul: Dagö kontsert Nokias. Nojah, ma ei ole mingi eriline fänn, aga juhtunud on nõnda, et Saatpalu-Rebase punti olen ma vist rohkem laval näinud kui ühtegi teist Eesti bändi. Vähemalt kolm varasemat on meeles. Haapsalus, Tallinnas Nukuteatri veidras ja ebameeldivas välitelgis ning korra aastaid tagasi Tartus, Emajõe ääres. See minu jaoks esimene Tartu kontsert vast kunagi 2003. aasta paiku on endiselt lemmik. Olen nimelt veendunud, et Dagö parimad plaadid on kaks esimest. Ja neid nüüdseks pähe taotud lugusid nad ju toona peamiselt esitasid. Pealegi oli Saatpalu tol õhtul muidu ka fantastilises vormis, vulgaarne ja energiline.

Aga eile siis minu Nokia kontserdimaja esmakülastus. Igav, steriilne, keskklassi ümbruskond. Veidi nagu Rein Langi hall pintsak - muidugi oli värske kultuuriminister kohal. Turvamees kontrollimas ega sa ometi valesse tsooni ei astu. Ning nii vaikne publik, et isegi kontsade toksimine parketil kontserdi ajal kuulda. Ja Dagö esitamas otsast lõpuni oma uut võõrast plaati "Plaan Delta". Mina seda Dagö viimast nimelt kuulnud ei olnud ja ega ta eile ka suuremat muljet jätnud. Võib-olla kui rohkem laulusõnadesse süveneda, milleks kontsert võimalust ei anna. Aga lugudes aastatepikkuste lemmikhittide potensiaali suurt ei paistnud. Polnud siis ime, et esimesed kümmekond laulu ka publik vait ja vagusi püsis. Paar toredat neidist üritasid kõrval käteplaksude ja õõtsumisega miskit meeleolu tekitada. Aga enamik rahvast istus oma mugavates tugitoolides ja vahtis resigneerunult lava. Nagu eks ole rokk-kontserdil kombeks. Ma vähemalt sain lava ees veidi kaasa õõtsuda ja ei pidanud toolil nihelema.
Uue plaadi parim lugu paistis olema Peeter Rebase pika kidrasoologa alanud "Hakkaja". Selles midagi oli. Nii et algusest jõuti lõpuni ja vahepeal oli väärt ka kuulata. Aga siis muidugi jõuti vanade hittideni ikka ka. Mis bändile veidi rohkem vabadust jättis ja Saatpalu justkui ka üles äratas. Nii et viimased pool tundi oli hästi mõnus. Uues veidi kammerlikumas kuues "Šveitsini" välja.
Aga jah Nokia on tõesti oma nime väärt.

Muusika, sugugi mitte müra

Kus siis on see lubatud soojalaine? Eile Keila-Joal vajusid saapad paksu lumme ja siin kodu lähedal kõnniteed täiesti üleujutatud. Sulab, aga liiga vaikselt ja liiga vähe.

Reedel käisime Artises "Müramuusikat" vaatamas. Oli vist midagi esilinastuse sarnast, igatahes vein voolas ojadena ja paar neidist saalisid terve filmi vestibüüli vahet. Viimane pokaal läks neil loomulikult ümber ja siis oli veinilehka terve kinosaal täis.

Rootslaste film anarhistliku meelelaadiga trummaritest oli samas hästi lahe. Muusika, mida nad mängisid, polnud mingi suvaline müra. Täiuslik rütm. Minusugusele rütmimaniakile väga meeltmööda.

Muidugi nende kohad mängimiseks olid veidi eriskummalised. Haigla operatsioonisaalis inimkehal näiteks. Või siis kõrgpingeliinidel turnides. Sümfooniakontserdi buldooseritega hävitamisest või pangaröövi imitatsioonist rääkimata. Point asjas muidugi selles, et löökriistadeks kõlbab kõik ettejuhtuv. Ja muusikat leiab igalt poolt.

Film põhineb juutuubihitil, milles viis meest ja üks naine võõras korteris õige uskumatul moel musa mängivad. Näitlejadki seal samad mis filmis.

Pühapäeval

Silmad lahti teinud, elasin veel mõnda aega unenäos. Ma olin pulmas, aga olin ma siis peigmees? Vist mitte. Pruudi suguvõsa oli selle peigmehe vastu igatahes väga vaenulik. Viivitasid otsustavat hetke nagu said. Aga pruut armastas oma poissi. Ja nii nad ikkagi abiellusid kirikus, kus pruudi poolel ei istunud kedagi.

Et Jutik läks kontorisse tööle, võtsin A Bettiku ja vaatasin, mis Liibüas ja Jaapanis toimub. Mitu päeva huvitas ajakirjandust eelkõige Fukushima tuumaõnnetus, aga nüüd on nad koos lääneriikide õhurünnakutega taas täies koosseisus Gaddafi man.

Aga jäin hoopis Observeri suurepäraseid pühapäevaartikleid lugema. Joan Miro ja Ibeeria ilves ja Yann Arthus-Bertrand. Tasub võtta tunnike ja süvenenult lugeda. Ei saanud minagi kiiremini voodist välja.

Järgmiseks muidugi arvuti taha ja Guardiani videoarvustused. Väga hea viis uusi esilinastusi silmata. Ja saidi korraliku ajaloo tõttu saab uurida ka aasta või poole aasta eest esilinastunut. Miskohal meenus Ben Afflecki üsna värske The Town, mida vaadates eilse õhtu veetsime. Lihtsakoeline, aga vaadatav lugu Bostoni pangaröövlitest ja nende muidugi paratamatust kassi-hiire võitlusest politseiga. Afflecki kõrval üks Hollywoodi noori kaunitare Rebecca Hall - teda võis eile ka Vicky Cristina Barcelona nimelises filmis teleris vaadata. Ja Jon Hamm, keda harjunud Mad Menis nägema.

Videod vaadanud, dushi alla ja siis hirmsat toidunõude kuhja kõrvaldama. Üks ebameeldivamaid koduseid tegevusi, aga ikka ja jälle vältimatu. Kõrval Toronto ja Boston hokit mängimas. Kanadalased võitsid!

Tea, mis päev edasi toob. Võib-olla koristamist, võib-olla jõuab õuegi. Ikkagi pühapäev, mis sellest et neetult talvine. Akna taga juba sitsikleit. Pole hullu midagi.

Maksaloigust

Libisesin üle kõnniteid katva igikeltsa Kumusse. Seal on kolmapäeviti linnadokumentaalid. Antud juhul siis Liverpoolist. See Loode-Inglismaa linn on mulle juba lapsest saati armas. Esiteks mängib seal minu lemmikjalgpalliklubi. Olgu, et nende tippajad paistavad olevat pikemaks ajaks möödas. Ja teiseks tulid just sealt muidugi biitlid. Biitlid, kes mängisid mu lapsepõlves kodus kogu aeg.
Terence Daviese ood kodulinnale ühendab igapäevasuse ja pompöössuse. Onu ise loeb hauataguse häälega ette poeetilisi tekste, taustaks linn nagu ta oli ja nagu ta on. Nagu filmi eel öeldust ja linal nähtust võib järeldada, teeb Davies katoliiklikust süütundest pikitud tagasivaate nooruspõlve Liverpoolile. Kroonikakaadrite juurde käib suursugune klassikaline muusika Mahlerilt või Brucknerilt ning ja Dickinsoni, Joyce'i, Tennysoni või Jungi tsitaadid.
Ikka ja jälle pöördub Davies tagasi punastest tellistest tüüpiliselt britilike ridaelamute juurde. Ühes neist möödus tõenäoliselt tema lapsepõlv. Paljud neist lammutati kuuekümnendatel Lasnamäe-laadsete betoonkolosside teelt. Tollal arvati, et tulevikulinn on leiutatud. Veidral kombel näevad need kolossid täna hullemad välja kui iidsed punased telliskivihooned.
Liverpooli katedraal on teine Daviese lemmikteema. Korraks kiigatakse jalgpalliväljakule, muidugi kauges minevikus. Ja biitlid on läbitud niipea kui Davies teatab, et eelistab klassikalise muusika eksootilisi nimesid.
Sügavalt isiklik pilk linnale. Ses mõttes veidi ootamatu. Igal juhul suurendas mu soovi Liverpoolis kord ära käia.

A Bettik

Mul on nüüd juba jupp aega uus telefon. Vana sisaldas teatud määral kakaokohupiima ja oli ka muidu veidi väsind ja vildakas. Nii sai siis Jutiku pealekäimisel uus nutikas aparaat hangitud. Ja kuna kasutab toreda nimega androidtarkvara, sai aparaadile A Bettik nimeks pandud. Tundus asjakohane.
Mis tema siis on? HTC Gratia. Hmm. Ei ütle esmapilgul mulle midagi. Guugeldades selgub, et HTC on Taivani firma ja nutiaparaatide maailmas mitte see kõige viletsam valik. Aga miks ka mitte Taivan. Kõik Euroopa ja Ameerika kaubamärgiomanikud panevad ju ka Ida-Aasias oma telefone kokku, küllap seal siis vastavaid teadmisi jagub. Minu mobiiliteadvus on muidugi kümne aasta taha pidama jäänud ja seepärast peale Motorola, Nokia ja Ericssoni on ülejäänud ikka kuidagi kahtlased. No iPhone ka nüüd jah - selline suur eeskuju, mida rõõm klõpsata.
Õnneks on mu armas kaasa tehnoloogiahuviline ja tänu sellele said kõik vajalikud vidinad ja aplikatsioonid telefonis kiiresti töökorda. Kasutama pean teda tõsi küll mina. Ja siin on muidugi mõningaid muresid. Suured ja kobad näpud ei harju kuidagi ekraani peal sõnumeid kirjutama. Ikka läheb vale tähe peale. Ja üldse pole see puutetundlikkus ikka päris minu jaoks. Vajutad vale kohta või liiga nõrgalt ja tulemus on kole. Rääkimata sellest, et imepisikeses kirjas veebilehte on vaja suuremaks teha. Milline vaev ja vaimunärimine.
Aga mis ma ikka nurisen. Kui mulle helistad, mängib John Fogerty anno 1973. See on küll vahva!

Telliskivis peiedel

Telliskivi loomelinnak Pelgulinna tagumises sopis on märtsikuisel külmal õhtul parajalt kõle paik. Kõnniteed sõnulseletamatult libedad, väravad enamasti suletud, aknad pimedad. Kusagil kompleksi sisemuses teeb proovi raju hevibänd.
Teiste majade vahele on omati ära peidetud päris õdus söögikoht. Kõrgete lagede ja linnatänavate imitatsiooniga põrandal. Nende valimiste ainus roheline kandidaat Toomas Trapido oli valinud just selle paiga oma väikeseks koosviibimiseks. Mina olin enda jaoks selle õhtu ristinud rohelise mõtteviisi peiedeks Eesti poliitikas.
Kohale tuli mitmesugust rahvast. Mõned väga jutukad, mõned tagasihoidlikud nagu mina. Toomase esialgsed paarsada häält olid ilmselt kõigile karm pettumus, aga ega seda väga välja ei näidatud. Paistis, et tulemus ei üllatanud õieti kedagi, Toomast ennast kõige vähem.
Ka vanad tuttavad ei kippunud eile just liiga palju omavahel vestlema. Meeleolu tundus kuidagi rusuv. Paljud meist seal on rohelise erakonna tormid läbi teinud ja tundus, et me pole valmis veel tõele näkku vaatama. Et selle looga on nüüd tõepoolest lõpp.
Valimistulemus üldiselt on mulle paras pettumus. Sisuliselt ei muutunud midagi peale selle, et roheliste häält enam Toompeal kuulda pole. Aga palju seda häält paremerakondade toetajatena seal senigi kõlas? Nüüd parempoolsed enam kellestki ei sõltu. Valitsevad nagu mees muiste.
Sotside edu üle on mul hea meel muidugi. Ainult sellest pole mingit tolku. Jõudsin lõpuks ilmsele järeldusele, et kuni Savisaar poliitikast lahkub, ei muutu siin midagi. Keskerakond oma toetajatega on paariaseisundis ja parempoolsed saavad kollivastasust alati enda heaks ära kasutada. Lihtsam ju otsustada - Ansip või Savisaar - selle asemel, et sisuliste teemade üle pead murda. Valijale on alati meeldinud kui saab vastu olla.
Mis saab edasi? Parempopulistlik partei selgelt tuleb. Krossi või Helmede häälte arv lubab seda arvata. Küllap nad mõõdukalt edukaks osutuvad. Rahvusluse ja sotsiaalsuse kompott kahtlemata, kenas rahvalikus soustis.
Rohelised? Ei paista usalduskrediiti ega sotsiaalset tellimust. Unustus, oh unustus...

Rahvuslik-rahanduslik surve

Hommikune otsepostitus eakatele. Vaher, Parts, Reinsalu. Kilk manab raadios irlile enim mandaate. Isegi Kender üles leitud ja strateegiliselt sõimama pandud. 2003 jälle ringiga tagasi.

Berllin - suurlinna sümfoonia

1927. Berliin. Rong kihutab. Rööpad. Toss. Eeslinn. Varahommik. Tühjad tänavad. Üksikud sinikraed tööle minemas. Tehas. Elektripirni valmistamine. Piima pudelisse villimine. Ajalehe trükkimine. Ärid avavad aknaid. Solk voolab rentslis. Lapsed jooksevad kooli. Suured, rasked kooliuksed. Rikkur lahtises autos, piip suus. Tänavapesuauto. Trammid. Bussid. Kiisu jalutab. Liikuvad nukud vaateakendel. Naise ja mehe kohtumine tänavanurgal. Võrgutav pilk. Mehed tülitsevad. Koerad kaklevad. Kurnatud hobune pikali. Metallivalu. Töölised tänavatel. Keegi peab kõnet. Trammid, hobuveokid, autod, inimesed. Raudtee. Rong Zürichisse. Palju kohvreid. Luft Hansa lennuk. Tihe liiklus. Ohtlik tänavaületamine. Politseinik liiklust reguleerimas. Liikuvad viidad ristmikul.
Lõuna. Rentslis süüakse. Tehases süüakse. Sööklad täituvad. Sardellid ja kartulipudru. Kokad, ringi kargavad ettekandjad. Uhked restoranid. Lõunauinak. Lõvi rebib lihatükki. Ahv närib. Hobustel on kaerakotid peas. Nosivad. Lapsed mänguväljakul. Tüdruk lükkab nukukäru. Leierkastimees. Kaarditrikid tänavatel. Paberimasin läheb käima. Ajalehepakke veetakse laiali. Pealelõunane väljaanne. Mõrvad. Raha. Raha. Raha. Ameerika mäed. Hullunud pilguga enesetapja. Koristaja treppi küürimas. Töölised pesevad end tööpäeva lõpus veekausside kohal. Tehas sulgeb väravad. Jalgrattavõistlus. Paarikesed pargis. Purjekad. Jooksuvõistlus. Mererand. Lapsed vees. Polovõistlus.
Kõrts. Õlleklaas. Mees laulab. Linnatuled. Vilkuvad reklaamid. Restoran. Kabaree. Viiulimuusika. Tants. Trammid pimeduses. Kohvik loomaaia juures. Ilutulestik.
Öak.

KUMUs tummfilmifestivali 4. film, muusika bändilt Öäk. Trummid, bass ja rütmimasin - hämmastavalt kokkusobilik vana filmiga.

Kas veebruar on alati selline?

See talv hakkab minust vaikselt võitu saama. Ei mäleta enam, kas kunagi sai kukkumist kartmata tänaval kõndida. Punane talvejope on muutunud jälestusväärseks vaenlaseks - tema kurguni kinnitõmbamine oleks justkui ränk karistus. Kuskil nende lumevirnade all õitsesid kunagi lilled ja kasvas muru.

Kas veebruar on alati nii jälk olnud? Aastate jooksul tehtud pilte vaadates vist küll. Sest neid on vähe. Ju siis pole olnud tahtmist hangesid pildistada. J. Karjalainen laulab taustal "Ollan tiellä taas". Millal ometi?

Mis teeb teatri nauditavaks?

Kõige olulisem on hästi kirjutatud tükk. Ja seda Rakvere teatri "Oscar ja Roosamamma" on. Humoorikas, lapsemeelne, kurb. Kõike seda üheaegselt. Lugu 10-aastasest vähihaigest poisist, kelle viimased päevad peegeldavad tervet pikka elu. Kui aega vähe antud, tuleb kiirustada.
Teiseks on tarvis andekaid näitlejaid. Üllar Saaremäe poisina on ehtsalt lapsepärane, ehtne ja vahetu. Otsekohe meenuvad omaenda vähesed kontaktid sarnases vanuses lastega. Peanäitejuht on haaranud härjal sarvist ja muutnud Oscari elavaks poisiks.
Ja Ines Aru vana roosa haiglaõena on täiuslikkus ise. Kuidas seda kõigest hingest hoolitseva kaaslase ja lohutaja rolli siis paremini saaks mängida? Võimatu.
Lavastus on just piisavalt minimalistlik, et näitlejaid ja lugu mitte häirida. Lõpuks peaks Bob Dylani "Blowin' In The Wind" taskurätid välja meelitama, aga lõpp on ehtne ja loomulik. Teisiti seda ette ei kujutakski.
Tasus kärekülm laupäevaõhtu Rakveres veeta.

Tallinna lõunane pildike

Täna mängis Mauruses nägus noormees iseendaga malet. Samal ajal tagumises nurgas möirgasid mehed valjuhäälselt lehmade seemendamisest ning jõusööda hinnast.

Poliitlõuna

Mauruse kohviku ekraanil helitu ETV. Riigikogu infotund. Kohal 26, puudu 75. Kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Ansip, kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Lang, naeru kõkutav Lukas, kellele sõna ei anta. Vastaspoolel tundmatu triibulise lipsuga nägus vanamees Kadri Simsoni ees, väsinud kampsuniga Soosaar küsimas "Võrdsest ja ebavõrdsest..." (suurepärane kirjanditeema), ebaloomulikult viltu ette nõjatuv Sepp uhke kella ja sõrmusega, kaksikud Sarapuu ja Aab. Rõdul tohutu arv poliitikafänne.
Mõni hetk hiljem Vabaduse platsi hiigelekraanil. "Enam hullemaks minna ei saa", nentis Savisaar. Tõdes Savisaar. Leidis Savisaar. Ütles Savisaar. Arvas Savisaar.Väitis Savisaar. Lõputu pressikas, mille koostaja on vahepeal väsinud ning suurmehe nime väikese tähega kirja pannud. Isakese pilt kõrval. Ei ole keelatud välireklaam?
Riigikogu annab metsaraiumiseks rohelise tee. Kaunist kevadet.

Miks minust sotsi ei saa

Päikeselisel lõunatunnil hakkasin mõtlema küsimusele, mida paar inimest mulle esitanud on. Et kas nüüd parteituna kaldun sotsidega liitumise poole? Annan neile vähemalt kaotsi minema kippuva hääle?
Ei kaldu ja vist ka ei anna. Seekord. Maailmavaade on mul ju ikka roheline, selline klassikalist laadi. Selline, millesse sotsiaalne õiglus ja vägivallatus ka täiel määral ära mahuvad. Rohelist erakonda jään ilmselt päris pikaks ajaks taga nutma, sest lahkusin ju sealt sellepärast, et mul on mingid kummalised väärtushinnangud ja arusaamatu väärikus. Et ma päris kõigega ei lepi. Mitte sellepärast ei läinud ära, et maailmavaates pettunud oleksin.
Sotsid ei sobi päris mitmel põhjusel.
Esiteks: rohelist mõõdet ei ole neil sugugi. Üks väheseid punarohelisi Mark Soosaar kandideerib rohepunase Toomas Trapido moodi üksikkandidaadina.
Teiseks: sotside erakonnas pole märgata uuendusmeelt ega radikaalsust. Tahaksin teistmoodi mõtlemist ja tegemist, mitte klassikalist ülevalt alla skeemi.
Ja kolmandaks: partei, kus ilma suurema mureta selline mees nagu Jüri Pihl esimeheks valitakse, ei tundu mulle sobivana. Midagi seal ei klapi. Kardan vist taas oma kummalisi väärtushinnanguid solvata.
Poliitika asemel tasub hoopis kunsti nautida. Sain ootamatult suure elamuse.

Veebruarimarmelaad

Libisen hommikul täiskiilutud bussiga tööle ja õhtul sama teed tagasi. Inimesi ei vaata ega kuula, loen Naomi Noviki Temeraire'i ja Laurence'it. Vahest lõbustan ennast Ameerika või Euroopa jalgpalliga, kõrvaklappides Little Feati armsad rütmid. Pesen nõusid, panen pesu kuivama. Midagi mõistlikku ei tee, kusagil ei käi.
Magusat tahaks.

Teatripaanika

Eilne teatrielamus oli mitmeski mõttes omapärane. No see asi kõigepealt, et ma tundsin end terve päeva ütlemata sandisti. Peavalust olin õhtuks lahti saanud, kuid Linnateatri väikese saali ebamugaval toolil kükitades tekkis mõlema vaatuse ajal paanikahoog. Ilmselt õhupuudusest. Imekombel suutsin minemajooksmisest hoiduda. Naljakal kombel oli kõige hullem enesetunne Indrek Ojari monoloogide aegu, mistõttu just tema omad kõige vähem meelde jäid.
Noorelt AIDS-i surnud prantslase Lagarce'i "Üsna maailma lõpus" on selline tükk, kus viis laval viibivat näitlejat saavad monoloogidega hiilata. Nad ei suhtle omavahel, kirjeldavad üksnes oma ahtakest maailmapilti.
Juba algus on füüsiliselt ahistav. Istud teises reas kui tuleb Priit Võigemast ja seisab sinust vaevu meetri kaugusele. Ja peab pika kõne, nii et märkad iga väiksematki karvakest tema sametjakil. Võigemast suudabki lavastuses suhelda vaid publikuga. Ehk siis sisuliselt iseendaga. Sõitnud aastatepikkuse eemaloleku järel perekonna juurde, ei suuda ta nende võõraks jäänud inimestega ühisosa leida. Ta ei saa neile öeldud, et on suremas. Oma vahepealse elu seletamisest või tunnete väljendamisest rääkimata. Pereliikmetel on aga Võigemasti Louis'le öelda nii mõndagi. Ja nad teevad seda üksteise järel väga vahvalt. Anu Lamp, Sandra Uusberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari ju ka tegelikult.
Teine huvitav asi eilse etenduse juures oli, et vaatasin seda koos teatritundjast sõbraga. Tema väikesed seletavad märkused aitasid päris huvitavalt tausta avada. Näiteks seda, et Sandra Uusberg Ükskülade teatridünastiasse kuulub, olen ju kunagi teadnud. Aga ei mäletanud enam.
Eriti meeldivat mälestust õhtust ikkagi ei jäänud. Linnateater peaks väikesesse saali kuidagi värskemat õhku juurde toimetama. Üldse on see üks kuradima kitsas ja ebamugav paik etendust vaadata. Ja miks küll peab esimene vaatus kestma üle pooleteist tunni ja teine vaevu pool tundi? Esimese lõpuks oled kange ja surnud ning kui teises esimesest ehmatusest üle saad ja veel vaadata tahad, on tükk äkki otsas mis otsas.
Kes aga näitlejate individuaalseid oskusi hindab, sellele kõlbab see tükk kenasti. Esimestest ridadest on vaatepilt eriti mõjus.

Revolutsiooni nõiduslik ilu

EPL räägib esilehel keemilisest kastreerimisest. Ükski pööbli hääl ei tohi raisku minna, eh parempoolsed?
Aga põrgu nendega, imetleme Egiptuse rahvarevolutsiooni ilu. Vastuhakupäevad on kaunid, annavad korraks ka ülejäänud inimkonnale lootust. Reaalpoliitilises igapäevas on pagana vastik elada. Kuigi juba homme on ta ilmselt tagasi. Seniks egiptlaste armsat hipilikku naivismi.
"We want freedom we want to live we want Hashish." Nagu graffiti ütleb.

Kookonisse

Kõusaarel on seekord mõneti õigus. Uudiseid ja kultuuri on nii palju, et ennast kõike seda jälgima sundimine on lausa hukatuslik. Mõnikord õhtul on lihtsalt kõrini. Mitte tööväsimusest või füüsilisest pingutusest. Ei, infost. Voost välja astuda tundub siiski liiga lihtne lahendus. Pole võimalik. Esiteks ei luba seda sinu enda pidevalt uue näljas peanupp (olgu ta tihtipeale neetud) ja teiseks ei saa endale jõudeelu lihtsalt lubada.
Tabasin viimati graafikatriennaalil ennast mõttelt, et ma tegelikult ei suuda enam enda jaoks seda kõike enam lahti mõtestada. Kaugel sellest. Juba umbes kolmanda kultuuriteoreetiliselt korrektse teosekirjelduse lugemine tekitab kohutavat vastumeelsust. Aga ehk pole vajagi kõike teada. Ehk tuleb lihtsalt leida see, mis sulle sobib ja vajalik. Ning jäädagi vaid sellele truuks.
Umbes sama lugu, et pean küll ennast muusikafänniks, aga pole kordagi teadlikult kuulanud Kanye Westi või Lady Gagat. Elan lihtsalt omas kookonis ja arvan, et vast ongi mulle nii hea.

Gort Ashryn ja Leo Kunnas kui poliitik

Jõudsin Leo Kunnase kosmoseodüsseiaga nüüd lõpule. Peamiselt andeka sõjastrateegiaga alustanud, lõpetab ta konservatiivse ühistegeliku humanistina. Öeldes, et inimeste mood oma liigikaaslasi tappa asetab meid tsivilisatsioonide seas õige madalale pulgale. Põhjusena, miks nn hallinäolised tulnukad inimkonda hävitada püüdsid, toob ta seejuures abordi. Tulnukad olla nimelt arvanud, et nii metsikud tegelased, kes looteid tapavad, pole edasi eksisteerimist väärt. Ja individualismi Gort Ashryn ülemäära ei väärtusta - pigem kogukondlikku range distsipliiniga ühiskonnakorraldust. Demokraatia kärab ka, kuid targal eliidil põhinev monarhism pole paha.
Ühtib Gort Ashryni käsitlus ka Riigikokku kandideeriva poliitiku Leo Kunnase arusaamadega? Mõneti vist jah nagu tema 17 otsustavast tegurist välja võib lugeda. Mina muidugi ei mõista, kuidas ühitada kodanikuühiskonda põhiseaduspatriotismiga. Aga eks säärast platvormi, mis üritab olla ühtaegu marurahvuslik, roheline, sotsiaalne, majanduslikku edu ja kõva kätt väärtustav, populismiks nimetataksegi. Konservatiivset humanisti hindaksin valimistel kõrgemalt kui meest, kes lubab ühtaegu kaitsetahet kasvatada ning tööpuudust vähendada.

Armastusest rääkides

Graafikatriennaalil on mul ikka kombeks käia. Käisin juba siis kui graafika tähendas Mare Vinti, Jüri Arrakut ja Leonhard Lapinit. Raul Meelt võib-olla juba ka. Aga igatahes vaid raskesti seletatavaid pilte Kunstihoone seinal kummaliste pealkirjadega. Graafika mulle meeldis. Nõudis nuputamist, visuaalset taju, värvidest ja kujunditest hoolimist.

Mida kõike tänavune Kumus näidatav graafika ei sisalda? Vanu häid graafilisi lehti peaaegu enam üldse mitte. Plakateid, videofilme, koomikseid, raamatukujulisi teoseid. Mida iganes. Rahast ja armastusest peamiselt. Raha enamasti naeruvääristades, talle absurdseid väärtusi kandes. Armastust enamasti ihaks pidades. Loomalikke instinkte näidates ja neid igal võimalikul viisil varjavat ühiskonda mõnitades.

Päris ängistav on see vaatepilt. Isegi hipilikud loosungid mõjuvad selles keskkonnas masendavalt. Muidugi on erandeid. Aeg-ajalt jääd seisma ja imetled. Enamasti asuvad paremad asjad kusagil nurga taga. Aga nagu ikka tohutul näitusel ei jaksa nii kuigi kaua. Infot on liiga palju. Väsimus jalgades ja tühi pea.

Minu meelest upuvad tänapäeva näitused informatsiooni. Iga taiese kõrval on eraldi infoleht. Ei piisa enam kunstniku nimest ja teose pealkirjast. Keegi taibukas kriitik on võtnud vaevaks nähtav üksipulgi lahti kirjutada. Panna teos laiemasse konteksti, õpetada sind õiget asja tabama. Minu jaoks on see masendav praktika. Tahaksin ise otsustada, mida ma näen. Miks ma peaksin näitust mingi profi silme läbi vaatama?

Infolehed on paljude teoste kõrvalt minema kõndinud. Just nende huvitavamate. Ei saa kunstniku nimegi teada kui eraldi otsima ei lähe. Asi on korraldajatel läbi mõtlemata.

Nõnda ma ei saagi triennaalilt soovitud elamust. Üksnes segi aetud pea ja vajaduse millalgi tagasi minna. Tea kas tegelikult viitsin.

Fotojaht. Põhh

Osaleme ka korra ebaametlikult. Osalise eeskujul.

Punane

Põrand & paberivabrik
Pikk Pärnu päike
Puhas propaganda
Pikkade puude päev Pääskülas

Hüvasti, roheline erakond

Rohelise erakonna algatusgrupp & Erakond Eestimaa Rohelised: 11.09.2006 - 20.01.2011.

Pikalt planeeritud ja peas kümneid kordi läbi mängitud lahkumine läks päriselt sekunditega. Ei mingeid dokumente, ainult paar klõpsu äriregistris ja lahkumiskiri erakonna listidesse. Kõik.

Tahaksin õige lihtsate sõnadega kirja panna, mis ikkagi valesti läks. Miks ma nii hullusti pettusin? Peamiselt olid muidugi mul endal valed ootused. Arvasin, et saabki teistmoodi. Kuidas võib inimene eksida.

Sest alguses oli unenägu. Unistus uut moodi poliitilisest erakonnast, kus igaüks saab kaasa lüüa, arutleda ja otsustada. Mitte ainult parteijuhtide jutu peale noogutada ja tänaval portreid imetleda. Mõtlesin, et aitan programmi teha ja üritusi läbi viia, kandideerin ja arendan erakonnasisest otsedemokraatiat, mis põhikirjas nii kaunilt kirja oli pandud.

Enne 2007. aasta valimisi sai mitut moodi panustatud. Meeles on üks töine pühapäevaõhtu armsaks saanud Rävala puiestee ajutises büroos. Milline ühistegemise tunne seal sel päeval oli! Ja kui hea meel, et valimisnimekiri korralik sai. Ja veidi hiljem muidugi Riigikokku pääsemise eufooria. Võimalus roheliseks poliitikaks.

Viltu hakkas kiskuma õige ruttu. Sisedemokraatia ikkagi ei tahtnud tööle hakata. Keegi polnud temast huvitatud, Toompeale pääsenud erakordsed inimesed kõige vähem. Idee sumbus kiiresti liigsesse bürokraatiasse, formaalsetesse nägelustesse. Programmi tehti esialgu õhinaga, aga varsti saadi aru, et ega temaga palju peale hakata pole. Opositsioonierakond ei saa oma ideid just suuremat ellu viia. Ja siis muidugi jamad valimisrahadega. Tuuleärimeeste rahastatud kampaania tekitas algusest peale küsimusi. Vastuseid ei tahtnud Strandberg kaaslastega anda. Liiga kiiresti hakkas selgeks saama, mis inimestega tegu. Öeldi pahasti, tunti ennast halvasti.

Leisi oli veel viimane rõõmus üldkogu. Isegi loen imestusega praegu kui palju seda päeva nautisin. Sest just seal valitud juhatusest hakkasid tõsisemad vastuolud pihta. Algas erakonna raudse rusika moodustamine uue Toompea kontori ümber. Meie sukeldusime ajalehte. Nägime meeletult vaeva, et erakonnakaaslasi tegutsema innustada. Tahtsime, et info liiguks. Tegime kõike ilma rahata, üksnes entusiasmi toel. Mõned võtsid öötunde abiks. Erakonna kontorile meie tegevus ei sobinud. Püüti takistada. Kui ei õnnestunud, hakati halvustama.

Rakveres olime juba avalikult sõjas. Ajalehetegijad olid selleks ajaks väsinud. Liiga palju tasuta tööd. Kuid ei mingit kiitust, üksnes viha ja süüdistused. Esimesed meist olid juba lahkuma sunnitud, teised hakkasid aina vihasemalt vastu. Mul endal polnud veel lootus kadunud. Arvasin, et värskelt loodud volikogu paneb erakonna tööle. Ning kohalikud piirkonnad viivad meid uhkelt kohalikele valimistele vastu.

Tegelikult kujunes Rakvere järgne aeg õige lootusetuks. Erakonna üritused tekitasid üksnes metsikuid peavalusid. Listide taplus lõi hetkeks adrenaliini üles, aga peagi tekkis tohutu tüdimus ja ükskõiksus. Piirkonnad loodi üksnes paberil. Kohalikud valimised olid häving. Eurosaadik Tarandi roheliseks hakkamine tundus tore üllatus, aga see polnud erakonna võit.

Siis tuli Rapla. Kirjutasin toona, et kui saaksime uue juhatusega vastuoludest üle, oleks veel võimalik roheline erakond päästa. Ei teadnud kahjuks, et kolm Toompea vahvat meest olid juba samal üldkogu õhtul otsustanud meile noa selga lüüa. Jätta nemad erakonnas võimust ilma! Ennekuulmatu. Ja nad otsustasid teha oma hävitustööd nii osavalt, et vastupanu lõplikult lämmatataks. Ei teadnud erakonna juhatus nende õõnestustööst esialgu suuremat. Loodeti taasluua vanadele ideaalidele vastav erakond. Kuid progress oli aeglane.

Ja läinud aprillis see siis juhtuski. Toompea koondas jõud ja asus kuule lennutama. Viskas mu vahvad kaaslased lihtsalt erakonnast välja. Ei tajunud me sel hetkel vastupanu mõttetust. Kirjutasime põnevil valimisprogrammi, lennutasime nooli kohtu ja äriregistri suunas, saatsime laiali pressiteateid. Teadsime, et õigus on meie ja arvasime, et erakond arvab samuti. Alles turvameeste üldkogul sai selgeks, et aparaadiga ei võidelda. Mõne napi nädalaga olid erakonna uuesti ülesehitajad muudetud osava propaganda abil lõhestajateks. Inimesed ei näinud labastest süüdistustest kaugemale. See oli otsustav kaotus.

Ja tegelikult ka lõpp. Oleksin pidanud juba siis lahkuma. Või vähemalt pärast augustis Rootsis tehtud otsust. Edasine pool aastat agooniat ja tulutuid pisilahinguid jäänuks olemata. Ei õnnestunud andestada ega unustada. Ootasin ja lootsin ometi viimseni. Kuni täiesti võõrast nägu ja tegu valimisnimekiri sundis vältimatult lahkuma.

Mida ma nende aastatega võitsin? Hulga imetoredaid sõpru, mõne kindla peale pikkadeks aastateks. Kogemuse kui julmalt poliitikat tehakse. Seda ka. Teadmise, et minust võib vahetevahel isegi kasu olla.

Mida ma nende aastatega õppisin? Et tagasihoidlik inimene on koosolekul kõlbmatu. Ja seda ka, et oma peaga mõtlemine on erakonnas mõeldav vaid teatud piirides. Minusugune jääb igaveseks opositsionääriks. Ei rahuldu ma sisimas labaste kompromissidega. Ning osutun mõnikord lihtsalt koostöövõimetuks.

Aga sellega on kõik. Minu erakonda ei ole enam.

Taas killud kui pikemalt ei jaksa

Mõni hetkeelamus tahaks hirmsasti välja, lasen siis neil tulla:
* laupäeval, just enne käte külmumist, imemõnus latte Tartu Suudlevates tudengites Kunnase järjekordse tellise saatel.
* läbi tuisuvaalude Mäo Statoili poole. Küll sinna on keeruline maanteelt pääseda. Üksik teenindaja ja ei ainsatki hingelist rohkem. Veel on talv.
* pühapäeva hilisõhtul pärast Mäod algav jäitevihm. Väljas 5 kraadi miinust ja autoaken kattub hetkega paksu jääkihiga. Kui libe võib veel olla märg maantee? Ei taha isegi mõelda. Hetkeks väga tõsine hirm, aga kõige hullemaks ei lähegi.
* eile uduvihmas üle jääväljade von Krahlist No-teatrisse. Iga aastaga käib kõnniteede eest hoolitsemine siin linnas alla. Raekoja platsi pole võimalik normaalselt ületada - täpselt nagu pimedatel üheksakümnendatel.
* No99-s No74, nimeta. Risto Kübara fantastiline kehaline sooritus, vaatamata näidendi kaootilisusele, kõigele sellele ammuilma nähtud ja tehtud modernismile. Vilkuvad tuled, roppused, seksiimitatsioonid, kõrvulukustav müra, suits. Kõik nähtud, kõik aut. Aga kui näitleja oma võimete piire kompab, tundub ikkagi huvitav.
* roheliste surmaheitlus, liiga ahvatlev, et temast vabatahtlikult loobuda. Üks näpuliigutus veel teha - see kõige raskem.

Ootamatu küberelamus

Mõtlesime peale pikka töönädalat, et läheks üle hulga aja kinno. Sai seda kava siis Vapiano bolognesede kõrvale üht- ja teistpidi uuritud, aga ei olnud sobival ajal midagi pilkupüüdvat. Läksin siis täiesti ootusteta vaatama suvalist 3D filmi nimega Tron:Pärand. Ja sain ootamatult positiivse elamuse.

Tegemist on mingisuguse jätkuosaga arvutimängufilmile aastast 1982, mida ma muidugi kunagi näinud pole. Aga ei sest midagi. Jeff Bridges on alati vaatamist väärt, pole ka ülemäärast verd ega taplust. Aeg-ajalt mõned võitluslikud arvutiprogrammid vaid purunevad kildudeks ning peetakse päris vaimukalt välja mõeldud disketivõitlusi.

3D on tegelikult üpris üleliigne, palju need prillid juurde ei anna. Seda päris toredat arvutigraafikat vaataks rahulikult kahetasandilisenagi. Filmis läheb poeg kübermaailma kauakadunud isa otsima. Ning osutub muidugi hetkega superkangelase mõõtu võitlejaks. Ei puudu vaatamisväärt neiu täiusliku arvutiprogrammina ega kurja sepitsevad vihavaenlased.

Üldpilt siiski hämmastavalt vaadatav. Kes mõne küberulmeka kunagi läbi lugenud, võiks isegi soovitada.

Demokraatiasõdur

Oma tavapärasel aeglasel viisil närisin läbi Kaarel Robert Pusta mälestuste, mis hiljaaegu EPL tänuväärses sarjas ilmusid. Pusta oli EW elukutseline diplomaat - hmm võib-olla peaks EW sealt eest isegi ära võtma. Ta oli elupõline diplomaat juba enne vabariiki, ajal, mis Eesti riigi juhtkond talle selja pööras, ja jätkas seda elu ka pärast Eesti okupeerimist.
Pusta kohta võiks öelda, et ta võitles läbi oma karjääri kahekümnendatel aastatel üürikeseks maksvusele pääsenud demokraatiaideaalide nimel. Ei talunud ta despootlikke isevalitsejaid ega vaid suurte õigustele põhinevat rahvusvahelist suhtlemist. Pariisis ja Genfis, Tallinnas ja Brüsselis ajas ta praeguses mõttes Euroopa asja, riikidevahelise demokraatliku koostöö nimel. Oli Läänemeremaade liidu idee autoreid. See liit, mis oleks parimal juhul haaranud riike Rootsist Poolani, võinuks olla tubli jõud Venemaa ja Saksamaa vahel. Mitte nii kergesti rünnatav ja tükeldatav. Pan-Euroopa liikumine ja Rahvasteliit olid samuti Pusta diplomaatilise tegevuse keskmes.
Aga kõige sellega läks teatavasti kurvalt. Natsionalism ja isevalitsuste kultus tõstsid pead terves Euroopas. Ei saanud asja läänemeremaade ühisrindest, Leedu ja Poola konflikti ning Rootsi sõltumatu poliitika tõttu. Muutus mõttetuks Rahvasteliit, kelle sõnumeid kolmekümnendatel enam keegi ei kuulanud.
Pusta ise sattus vapside valitsusnimekirja, sellest ise midagi teadmata. Istus seepärast vangis, käis kohtu ees, mõisteti õigeks, kuid ei saanud Pätsi rezhiimi ajal enam endist staatust tagasi. Kolmekümnendate lõpul nimetab ta Eestit juba nende riikide hulgas, kus demokraatiat enam pole. Läheb siit minema, uurib isegi Luksemburgis vapside juhi Artur Sirgi salapärast enesetappu.
Ning tuleb veel korra, 40. aasta kevadel, Eestisse tagasi. Kohtub raugastunud Pätsi ja Tõnissoniga, kes mõlemad lootuse kaotanud ja ootavad oma hetke venelaste võimuletuleku hirmus. Ja sõidab taas diplomaatilise ülesandega Euroopasse - nagu juba korra 1917. aastal. Aga seekord sandis meeleolus ning kaasas Jaan Tõnissoni sõnad Tartu raudteejaamas: vaevalt, me enam näeme. Ja ei näegi. Sest Pusta sureb Madriidis 1964, diktatuuririigis. Pätsi ega Tõnissoni pole siis enam ammu.
Kas võiks Pusta praegu uhke olla, nähes Eestit Euroopa Liidus? Või oleks ta hoopis pettunud, et me seal sugugi piisava innuga kaasa ei löö. Vaid hoopis küüned enda poole rabame, mis rabada annab. Ikka rahvuslike huvide nimel - täpselt nagu kolmekümnendatel.

Poll

Poolteist aastat tagasi rändasime ühel nädalavahetusel kambakesi Pärnumaal. Muuhulgas käisime ka filmi võtteplatsi imetlemas. Veidrat vette ehitatud räämas mõisa mererannal.

Nüüd on peamiselt sakslaste Eestis vändatud "Polli päevikud" kinos ja eile käisime teda üheskoos vaatamas. Huvi oli kasvõi näha, kuidas nad seda vette ehitatud mõisa kujutanud olid. Tookord suvel mõtlesin, et võib-olla kasutatakse vaid detaile ja jääb mulje nagu oleks tegemist tavalise maamõisaga. Aga sugugi mitte. "Polli päevikute" merre ehitatud maja paistab filmilinal just sellisena nagu ta tookord suvel paistab.

Filmi taustaks olev tõsieluline lugu on väga põnev ja EPL-i artikkel tutvustab seda märksa paremini kui mina oskaksin. Mina lihtsalt märgiks paar asja üles. Kõigepealt selle, et baltisaksa ammusurnud kultuurist oli ammu filmi tarvis. Mõned mälestusraamatud on juba ilmunud, ühest sellisest tegin aegu tagasi isegi juttu. Baltisakslased valitsesid seda maad aastasadu, kuid on tänaseks kadunud mitte üksnes füüsiliselt vaid ka eestlaste teadvusest. Neid justkui poleks siin kunagi olnud. Ometi on eestlaste tänane mõttemaailm üdini saksalik, töökusele ja majanduslikule edule orienteeritud. Pole raske mõista, kellelt päritud.

Ja teiseks on "Polli päevikud" filmina igati õnnestunud. Parajas annuses armastust, tragöödiat ja nalja. Suurepärased näitlejad eesotsas noore Paula Beeriga ning tõetruu pilt 1914. aasta ängistusest. Venemaa sõda Saksamaa vastu oli baltisakslaste jaoks lõpu algus.

Viimased

Taskus on veel 45 paberkrooni, mis kulutamist ootavad. Siis on sellega kõik. Või peaaegu vähemalt. On ju meie arusaamatu kogumiskire tõttu kodus olemas ka kõik paberkroonid. Peale ühekroonise, mida enam ringluses pole ja tohutu raha eest ostma ka ei hakka.
Eesti euromüntide täiskomplekt tuli aga vähimagi vaevata viie päevaga kokku. Polnud stardikomplekti vajagi.

Uus on nagu vana

Uue aasta esimese postituse olen viimastel aastatel teinud Viini uusaastakontserdi saatel, kassi ja kuuse kõrvalt. Seekord läks teisiti. Polnud 1. jaanuaril suuremat öelda ja ei ole ka praegu.
Esimene euromakse Eestis möödus Vapianos emotsioonivabalt. Üheeurosed riigi kontuuriga särasid uhkelt, aga raha on lihtsalt tükk metalli ja kadus taskusse muu pahna sekka.
Uus aasta tuli Lehtmetsa mail Albu vallas. Sõprade, lauamängude ja kvaliteetveini seltsis. Ilutulestik ning linnarahva pidu jäid sealt vaadates paksude metsade taha peitu. Ja oligi parem. Oleksin rõõmuga mõneks päevaks sinna jäänudki. Energiat pole ja suurlinna tuled ei kutsu.
Nüüd vaja aasta kõige aeglasem kuu - jaanuar - üle elada. Alustan siin tööl teda vähemalt hea uue muusika saatel. Ja lund loomulikult sajab.

Minu muusika aastal 2010

2010 oli taas üks väärt aasta. Ses osas mis minu tüüpi muusikat puudutab. Püüan nüüd siis need kõige armsamad siia kokkuvõtvasse postitusse koguda.
Tavapäraseks hakkab muutuma probleem albumitega. Rasked ajad ja aina kehvemaks muutuv keskendumisvõime ei luba enam anduda ühele plaadile nädalateks. Nooruses kuulasin mõnda kauamängivat kümme korda järjest ja ta sai osakeseks mind ennast. Enam ei õnnestu kuidagi. Jäänud on hetkelised ahhaa-elamused, mis enamasti seotud üksikute lauludega.
Ja ikkagi mõne kauamängiva ma lõppenud aastast soovitada julgen. Sellise päris erilise.
Kuna pea kõik laulud netis üleval, panen igale loole või albumile ühe lingi ka juurde. Et kes kohe süveneda viitsib...
Ainus miinus on see, et muusika pärineb ainuüksi inglisekeelsest maailmast. Ammu oleks aeg geograafiat laiendada. Miks ma ometi niikaugele ei jõua?

Albumid:

The New Pornographers - Together
Kanada uued pornograafid on mu lemmikbänd juba hea mitu aastat. Tekkinud selline raskesti seletatav kiindumus nende mitmehäälsesse ja mitmekülgsesse muusikasse. Uus Together pettumust ei valmista, laulud on tublid ja tugevad, meloodiad lähevad hinge ja mõni moment paneb rõõmust hüppama.
http://www.youtube.com/watch?v=_KZANuDcRO4

Blue Rodeo - The Things We Left Behind
Jep, Kanada bänd jälle. Kodumaal hiiglased, mujal maailmas lilliputid. Olin juba üpris veendunud, et nende meeste paremad asjad on üheksakümnendatel ära tehtud. Aga The Things... on taas absoluutselt tippklassi Sinine Roodeo. Võin neisse lauludesse uppuda ja iga kord uue elamuse saada.
http://www.youtube.com/watch?v=zWdEMOzW3k0

Arcade Fire - The Suburbs
No mis see siis nüüd tähendab. Jälle Kanada! Arcade Fire'it armastab muidugi terve maailm ja igati põhjusega. Eks sellist staadionile tikkuvat rokki mängivaid bände on päris palju, kuid harva leiab nende seast sellist klassi. Ühtlasi see asjaolu ka veel, et inimeste loodud muusika suudab mõnel üksikul juhul endiselt miljoneid müüa.
http://www.youtube.com/watch?v=iP2HbiTfJ8k

Manic Street Preachers - Postcards From A Young Man
Walesi veteranid on mõndagi näinud ning kogenud ja nende uue albumi kergekaalulisus päris meeldib mulle. Eks see lihtsus ole veidi näiline ka, sest see "one last shot at mass communication" kõnetab tegelikult päris mitme erineva nurga pealt.
http://www.youtube.com/watch?v=czvUR6-5xHw

Idlewild - Post Electric Blues
Idlewild on grupp Shoti habemikke, kes pole veel suure maailma teadvusse jõudnud. Aga nad võivad seda vabalt teha, sest tegelikult juba 2009. sügisel ilmunud Post Electric Blues valmistab suurteks vallutusteks ette. Ütlemata mõnusad lood, aga nendesse peab aega leidma süvenemiseks.
http://www.youtube.com/watch?v=miD85_PdZ4w

Laulud:

The Swell Season - Low Rising
See kaunis laul oli aasta enam-vähem esimene elamus keset jaanuari alguse jõhkraid lumemägesid. Pärast nägin Swell Seasoni iirlast ja tshehhitari nukras armastusfilmis Once, mida ETV2 ühel sügisõhtul näitas.
http://www.youtube.com/watch?v=b5KV1Lf2NkY

Midlake - Rulers, Ruling All Things
Vaatasin neil päevil 12. sajandi Inglismaad kujutavat sarja The Pillars Of The Earth ja mõtlen kui kenasti Midlake sinna mängima sobiks. Päriselt tulevad nad hoopis Teksasest, armastavad Jethro Tulli ning Radioheadi ja on indiringkondades vägagi armastatud. See imearmas lugu näitab, miks.
http://www.youtube.com/watch?v=_wlFzNAyGuQ

Yeasayer - I Remember
Popmuusika tundus mulle külm ja kalk sel aastal. Ainsaks erandiks New Yorgi Yeasayer, kelle päris mitu lugu mind naeratama panid. I Remember on ses mõttes ohtlik, et võib päris pikaks ajaks pähe keerlema jääda.
http://www.youtube.com/watch?v=NUdy1xVXak0

Dave Rawlings Machine - Ruby
Kunagi ma vaatasin laupäevaõhtuti vesterneid. See laul pani mind neid aegu igatsema. Dave Rawlings mängib tavaliselt Gillian Welchi taustal, sel aastal nad vahetasid kohad. Ruby on kantri nagu kantri peab olema, südantlõhestav ja autentne. Raadiost seda ei kuule.
http://www.youtube.com/watch?v=x668-BgXDMM

Turin Brakes - Sea Change
See on miski Londoni bänd. Päris popp vist. Nende viimane Outbursts mulle päris meeldis ja Sea Change hüppab sealsete laulude seast kohe esile.
http://www.youtube.com/watch?v=OfzdLUwWZg8

Nada Surf - Electrocution
Aasta Byrdsi moment. Ah te noored ei tea The Byrdsi? Olete palju kaotanud. Roger McQuinn oleks selle laulu üle uhke, aga tegelikult on tema autoriks hoopis minu jaoks tundmatu kaheksakümnendate artist Bill Fox. Jingle-jangle taevas.
http://www.youtube.com/watch?v=hdzUi4IeMXw

The Mynabirds - Numbers Don't Lie
Ameerika tüdruk Laura Burhenn, kellest suuremat ei tea. Laul on igatahes vahva ja video ka ja aasta lõpul tulid nad välja ka mõnusa ostlemise vastase jõululauluga.
http://www.youtube.com/watch?v=VvPBXE2Ikjs

Laura Marling - Goodbye England (Covered In Snow)
Laura on Inglismaal väga armastet noor lauljatar, kes kriitikute arvates ühe aasta albumiga hakkama sai. Mulle meeldis sealt kõige rohkem nukker talvine lahkumislaul, mis ühtlasi vaimustav ood Inglismaale.
http://www.youtube.com/watch?v=ppSCEaT6SIA

Natalie Merchant - Bleezer's Ice Cream
Nataliel on erakordne hääl, mida mäletan juba kaheksakümnendate bändist 10000 Maniacs. Vahepeal üksi kuulsaks saanud naine vaikis kaua ja tegi nüüd väga oodatud kambäki plaadiga, kus ta on kohandanud lauludeks 19. ja 20. sajandi Ameerika poeesiat. Lasteluulet kirjutav Jack Prelutsky on selle toreda jäätiseloo autor.
http://www.youtube.com/watch?v=l7b0UqwuF84

Camera Obscura - Honey In The Sun
2009. aasta lugu, mis minu teadvusse jõudis lõppeva aasta kuumal suvel. Taas tõeline inimeste loodud muusika: puhkpillid, viiulid, kitarrid. Lisaks veider keldrisaund. Viieminutine meistriteos, rohkem romaani kui novelli mõõtu.
http://www.youtube.com/watch?v=ZfDg7Vz8Ow4

Mary Chapin Carpenter - The Way I Feel
Pr. Carpenter meeldis mulle hirmsasti umbes viisteist aastat tagasi. See uus The Way I Feel on lihtsalt üks ütlemata vahva kantrilugu. Autoraadio saatel murede eest minema kihutamine. Klassika.
http://www.youtube.com/watch?v=YViSFPzTk1I

Paul Weller - Wake Up The Nation
Weller teeb oma asja hoolimata trendidest ja sellest, kas keegi veel hoolib või mitte. Ja on ennast sel moel omalaadseks institutsiooniks muutnud. Iga muusikaajakiri tunneb uhkust kui Pauli jälle esikaanele saab panna. Mehe viimane plaat on täidetud lühikeste etüüdidega - mõni päris vahva, mõni pea kuulamatult kole. Nimilugu tahtis kevadel veidi ühiskonda raputada. Ja valitsus vahetuski.
http://www.youtube.com/watch?v=HykV37M67MI

Villagers - Becoming A Jackal
Noore Iiri mehe maailmavalu. Stiilselt ja tõetruult esitatud. Mercury kandidaat ning rohelise saare suur tulevikulootus. Loodetavasti ei muutu (nagu laulus) unistaja aastatega šaakaliks.
http://www.youtube.com/watch?v=hg0UsO5SFb8

Maps & Atlases - Israeli Caves
On olemas selline muusikastiil nagu matemaatiline rokk. Tark rahvas kirjutab midagi krutskitega meloodiatest ja arütmikast. Mapid ja atlased vast seda stiili esindavad - veidi popilikus vormis. Iisraeli koobastesse minnakse igatahes vaimustava rütmiga.
http://www.youtube.com/watch?v=SNCj9lp7ifE

Kathryn Calder - If You Only Knew/Follow Me Into Hills
Kathryn kuulub New Pornographersi ridadesse ja on juba seetõttu mulle armas. Neiu esimese sooloplaadi kaks lugu olid vist sel aastal laulud, mida kõige enam kordi kuulasin. Vaimustavad mõlemad - ei oska ühele teist eelistada ja seepärast olgu nad siin mõlemad mainitud. Netist leidsin kahjuks vaid esimese.
http://www.youtube.com/watch?v=DduayqzcLto

Gold Motel - We're On The Run
Jälle üks ringikihutamise laul. The only thing i know is in the rear view mirror. Gold Motel on muidu värske Chicago punt noorukese Greta Morganiga eesotsas.
http://www.youtube.com/watch?v=ts-bT5y3QBg

The Indelicates - Ill
Your sex is your sickness. You're too clever to be mentally ill. Sussexi duo The Indelicates hiilgab selliste huvitavate fraasidega. Väga äge poplaul tegelikult, suurepärane intro ja muu taoline täiesti olemas. Plaadi andsid välja oma kulu ja kirjadega.
http://www.youtube.com/watch?v=00-bzBW_Qvs

Josh Ritter - Lantern
Josh on oma suure Põhja-Ameerika fännklubi jaoks supertäht. Euroopas meest suuremalt ei tunta. Iirimaal vahest vaid. 2010. aastaks on suured plaadifirmad ta maha jätnud, kuid Facebookis käib oskuslik reklaamikampaania. Joshi muusika on Ameerika folk-rock tema parimate traditsioonide vaimus. Aeg-ajalt mõjub kosutavalt.
http://www.youtube.com/watch?v=cPOhe04tuxk

The Burns Unit - Majesty of Decay
See on minu valiku ainus laul, mida mitte mingis versioonis netist ei leidnud. Hämmastavalt tore sellegipoolest - kui peaksin üheainsa lemmiku aastast 2010 valima, siis äkki oleks see just Majesty of Decay. Burns Unit on muidu Šoti-Kanada muusikutest koostatud ilmselt kooslus. Tuntuim osaleja folklauljatar Karine Polwart Banknocki külakesest Falkirki lähedal.
http://www.theburnsunitband.com/music/

Belle & Sebastian - The Ghost Of Rockschool
Minu tänavustes muusikaeelistustes kipuvad korduma Kanada ja Šotimaa. See võrratu bänd pärineb Glasgow'st ja on juba 15 aastat avaldanud täiesti omalaadset hella ja pehmet muusikat. Uus album on neil tervikuna vaimustav, soovitan soojalt.
http://www.youtube.com/watch?v=p9-fTBTgfT4

JP, Chrissie & The Fairground Boys - Australia
Chrissie Hynde, The Pretendersi pikaajaline lauljatar, oli üks mu lapsepõlve suuri naishääli. Ja teda laulmas kuulda on tänagi fantastiline. Kahjuks juutuubist on leitav vaid kehvapoolne kontsertesitus sellest toredast Austraalia loost.
http://www.youtube.com/watch?v=Nlpf2Cs-cLY

Eric Clapton - That's No Way To Get Along
Ericu ees tahan mütsi maha võtta sellel puhul, et ta lõpuks ometi pärast aastatepikkust siirupivalmistamist on võtnud kätte elektrikitarri. See pikk rulluv bluus näitab Claptonit sellisena nagu teda alati kuulama peaks. Ilma ülearuse popi ja paatoseta.
http://www.youtube.com/watch?v=ki5VZzMlrWY

Joel Plaskett - Through & Through & Through
Nova Scotiast pärit Joeli lugu on hämmastavalt kaasahaarav rokk. Optimistlikult päikeseline. Vahtralehemaa lihtsalt on hea musa kodu.
http://www.youtube.com/watch?v=y3IP35ib9Q0

The Gaslight Anthem - The Spirit Of Jazz
Kontsertvideost vaatavad vastu igast otsast tätoveeritud punkarid. Muusika ei ole sugugi selline. Pigem raadiosõbralik kitarrirokk.
http://www.youtube.com/watch?v=T2GcSYZOh2k

Caitlin Rose - Own Side Now
Tõusuteel noor Nashville'i lauljatar, kes ma südamest loodan ei muutu osaks kantri meinstriimi. Debüütplaat on armas, laulud värsked ning ausad.
http://www.youtube.com/watch?v=a-WvS-qvtmQ

Jukebox The Ghost - Empire
Meisterlikult komponeeritud poplugu Washingtoni triolt. Mis teha, naudin selliseid.
http://www.youtube.com/watch?v=8PPGjpGvbxA

The Guggenheim Grotto - Wisdom
Ja lõpetuseks veelkord Iirimaale. Põhimõtteliselt vaata eelmist - taas suurepärane taskueepos popi parimate traditsioonide kohaselt. Vürtsiks veidi viiulit ja tšellot.
http://www.youtube.com/watch?v=F2ocnkxhuJ0

Kuidas rõõmsalt surra ja veel rõõmsamalt elada

Linnateatris mängitava lavakaetenduse "Jumala narride vennaskond" peamine väärtus on minu jaoks noorte näitlejate säravates silmades. Just nooruslik energia on tudengitükkide juures alati kõige vahvam. Ja see üürike ühistegemise lust, mis professionaalses teatris paratamatult kaob.
Ehkki Nüganeni lavastatud ja Peter Barnesi kirjutatud tükk on tegelikult ka tähelepanuväärne. Keskaegsest mässumeelsusest ajalootunnis just palju ei räägitud. Et mida need ametliku kiriku poolt ketseriteks kuulutatud ja armutult hävitatud inimesed tegelikult taotlesid. Kättesaadava informatsiooni hulk ja maailmapilt olid ju üdini piiratud. Ei rännatud siis ringi mööda mandreid ega loetud pakse raamatuid. Kes lugeda oskas, luges ühte. Teadagi millist. Enamik mitte sedagi. Aga ega vabaks saamise tahe ja huvi maailmas toimuvast aru saada seepärast väiksemad olnud.
Barnes on käsitlenud kolme omapärast vastuhaku viisi, millest vähemalt üks - enesepiitsutajate oma - ka päriselt eksisteerinud. Riigi, kiriku ja abielu kolmikahelatele hakatakse vastu kaose, naeru ja valuga. Kuni must katk rändab, on igaüks neist aktsepteeritav. Kuid varsti tuleb kord taastada.
Kui ma senikirjutatu üle loen, jääb mulje, et tegemist on ühe jubeda tragöödiaga, mida kindlasti vältima peaks. Tegelikult muidugi mitte. Nelja teatritundi mahub hoopis lõputult pisikesi rõõmuhetki. Sellest, kuidas teatritudengid saali end kuulama suudavad panna. Ning kuidas vahetevahel mõne profi lavaletulek tükki elavamaks ja tõsiseltvõetavamaks suudab muuta. Et minu meelest lausa elamus ja ehk ka väikestviisi teatriajalugu.
Ja kes neist noortest siis tulevane teatritäht võiks olla? Maiken Schmidt äkki. Või Pääru Oja.

Kiired päevad

Tuli umbes 36 tundi ilma Jutikuta veeta sel nädalavahel. Kuidagi kiiresti läks see aeg. Laupäeval ootasin jalgpalli, aga Inglismaa tuisuilma tõttu jäi suurem asi mänge ära. Olin sunnitud vaatama Blackburni ja West Hami kohtumist, mis oli taseme poolest ilmselt üks hooaja kehvimaid. Ja ikka ei saanud arugi kui õhtu oli läbi ja uni tikkus silma.
Pühapäeval oleksin võinud lihtsalt istuda ja raamatut lugeda, aga pole minust ühe koha peal kükitajat. Üritasin siis jalutada, aga külm tuuleiil võttis näonaha tundetuks. Kuigi mõnus üle hulga aja päikesega tõtt vaadata. Kodus hakkasin siis hoopis koristama. Kui meil kassi ei oleks, ei peaks vast seda niigi tihti tegema. Lisaks panin pesu pesema ja tegin endale süüa. Ja äkki oligi väljas pime.
Täna pidin lõuna ajal olude sunnil Kristiine keskuses käima. Bussis hakkasin mõtlema peatuse nimele Taksopark, mis on kadunud aegade mälestis. Taksopark oli praeguse Kristiine Keskuse asemel seal veel 15 aastat tagasi. Ühesõnaga nooremale rahvale ei ütle see nimi midagi. Mulle aga toob ta meelde rongisõidud Kivimäe ja Balti jaama vahel. Rongist heitsin alati põnevil pilgu tohutu taksode parkimisplatsi poole, mis siis praeguse hiigelkaubamaja asemel laius. Peaaegu kõik Volgad olid ju siis mustad või äärmisel juhul valged. Aga peaaegu alati seisis kusagil parklas ka üks punast värvi masin. Seda siis pilguga otsisingi. Sõita selle punase taksoga kunagi ei õnnestunud.
Aga Kristiine keset argipäeva tekitab minus tavapärast tüdimust. Pensionärid aeglaselt vantsimas mööda imekitsast teerada. Miks ei kasuta krundiomanikud tühist osa oma miljonilistest rendituludest lumekoristusele ja selle äravedamisele? Ei, linnas pole praegu meeldiv liikuda.

Rohelus pole minus veel surnud

Facebookis on üks uus tore lehekülg, millele võiksite "meeldib" klikata. Kui rohelist asja enda jaoks ka vähe oluliseks peate, muidugi.

Mõned vaatavad õhtuti telekat

Eriskummaline, aga mitte erakordne õhtu eile.
Kell 5 Järve Selveri parklas autot soojendamas.
Kell 6 maanteel 65km tunnis liikuva veoki taga vaevlamas.
Kell 7 Pärnu üliaeglasel ringteel vurrina pöörlemas.
Kell 8 Papiniidu tänava lumekuhjade vahel teed otsimas.
Kell 9 Supelsakstes enne lokaali sulgemist kiirustades kuuma pastat luristamas.
Kell 10 Villa Wessetis cappucino't ja meeldivat keskustelu nautimas.
Kell 12 end Pääskülas omas voodis välja sirutamas.

Andesta ja unusta

Nagu paljud inglisekeelsed väljendid, nii ka forgive and forget kõlab eestindatuna kuidagi lamedalt. Aga selline käsk mulle täna anti. Rohelise erakonna üldkogul, tuntava häälteenamusega. Ma ei oska päris sobivate sõnadega kirjeldada organisatsiooni, milles sind surutakse teerulliga leppima. Leppima tegudega, mis inimeste õiglustunnet rängalt riivanud. Leppima ilma, et keegi oma tegude pärast isegi vabandust paluks. On ju häbi sellisesse organisatsiooni kuuluda?

Aga see ei hämmastanud mind tegelikult mitte üks põrm. Tõsiselt jäin mõtlema hoopis Strandbergi väite peale, et parteilased ongi üks lambakari ja tõeliselt vabu ning andekaid inimesi peab otsima kusagilt mujalt. Ega nemad taha parteivärgiga mingit pistmist teha. Jah, tõesti, see kuulus parteilane tegi oma kaaskannatajaid jõhkralt maha. Ütles, et teie siin pole midagi väärt, kuulute rumalukesed erakonda. Te ei sobi oluliste asjade üle otsustama. No näiteks, kes teie partei Riigikogu kandidaatide nimekirja tipus olema peaksid.

Peab tunnistama, et saalis nähtu veenis, et veidral moel on mehel õigus. Ükski argument ei päde kui koosoleku ees jõupositsioonilt jõhkralt survestatakse ning inimlikkus nurka visatakse. Siis võtame rivvi ja järgime juhti. Pärast tunneme enda üle uhkust. Isegi kui meilt viimanegi otsustusõigus ära on võetud. Aga öeldi ju, et nii on parem.

8. detsember

Ilus on praegu aknast välja vaadata. Sinine taevas, lume alla mattunud puud. Tore oleks näiteks kelgutada. Kuigi ilmselt liiga külm. Eile õhtul kui lörtsi krae vahele tilkus, vaat siis oli mõnusalt soe jalutada.
Hommikul jõllitas mind EPL-i avalehel Strandbergi irve. Artiklis endas on tsiteeritud igati mõistlikku juttu rääkivat Toomas Trapidot, aga kes see ikka lugeda viitsib. Rohelise erakonna põhiolemuse võtab see esileht kenasti kokku. Jälk ja jube.
Ja siis tuli meelde, et täna ju möödub 30 aastat Lennoni mõrvast. Ning silme ette kerkis pilt ühest ammusest talvest uue raadiomaja 7. korrusel. Siis kui raadiomaja akna taga kõrgus veel hiiglaslik telemast, mis mulle esimestes klassides ema juurde teetähiseks oli. Ja kuidas ema oma toakaaslastega jahmunult ja kurvalt John Lennoni surmast kõneles. Küllap 9. detsembril tegelikult. Kas tõesti oli see kõik kolmkümmend aastat tagasi? Püha müristus.
Ning tähelepanuväärne on tänase päeva juures veel see, et interneti jalgpallimängus Hattrick jõuab minu jaoks kätte oluline verstapost. Nimelt saadan täna pensionile oma klubi elava legendi, 40-aastase Vladimir Lybini. Volodja tuli mu meeskonda märtsis 2004 ja kuna Hattricki jalgpallihooaeg kestab neli kuud, pidas vastu üle kahekümne hooaja. Oli klubi kapten, parim mängija ja lõpuks veel ka treener. Täna saab tema aeg läbi.

Pöffindus: kokkuvõte

11 päeva ja 16 filmi. Ei ühtegi totaalset pettumust, aga vist ka see suur ahhaa-elamus jäi seekord olemata. Aga väärt Pöff sellegipoolest. See filmide pingeritta seadmine nagu eelmistel aastatel, on siiski liiga totter ja seda ma kordama ei hakka. Vaadata soovitan võimaluse korral kõiki nähtud filme, välja arvatud ehk minu meelest asjatult üles haibitud "127 tundi" ning see väsitav India komöödia, mida vaadates magama jäin. Parima mälestuse jätsid seevastu "Biutiful" ja "Taksofon".

Pöffindus 15 & 16: Idamaadest läänemaiselt

Minu plaani Pöffi viimastest filmidest kiiresti kirjutada luhtas eilne Hiiumaa-sõit. Ei leidnud lihtsalt aega. Mis Hiiumaasse puutub, siis üsna üllatuslikult on ta pime ja lumine. Kella neljast alates vähemalt.
Aga pühapäeval vaatasin kahte idamaist filmi, mis mõjusid küllaltki läänelikult. Kõigepealt Hiina vestern "Naine, püss ja nuudlisöökla". Kusagil väga uhkelt mõjuva punakaskollase mägise maastiku vahel peab veider kamp nuudlisöögikohta. Millalgi sajanditagustel keisripäevil kui liiguti hobustega ja püssirohi paistis haruldusena. Omajagu veider muidugi, et esimene püss ja kahur välismaalastelt ostetakse. Püssirohi ju puhas Hiina leiutis.
Film on sisuliselt lõputu kassi-hiire mäng nuudlirahva ja kinnimakstud riigiametniku vahel. Kõik püüavad kõiki tappa ja varandust endale saada. Visuaalselt on see Hiina kummardus spagetivesternitele väga kaunis. Öine valgusemäng kuu ja pilvedega näiteks.
Muuseas - filmikoopia põles linastuse keskel ära. Midagi sellist pole Pöffil aastaid näinud.
Pöffi lõpetas minu jaoks Jaapani film "Tualett", mis oli ka kõigi vaatajate seekordne lemmik. Ise talle muidugi häält anda ei jõudnud. Kui Hiina filmi puhul ootasin pigem kaasaega, siis see peamiselt jaapanlaste poolt tehtud lugu toimub tervikuna USA-s. Ja pigem ongi tegemist ameerika indie-filmiga.
Kolm äsja oma Jaapani päritolu ema kaotanud veidrikku elavad koos jaapanlannast vanaemaga, kes väidetavalt inglise keelt sugugi ei mõista. Kõik lapsed on omamoodi imelikud. Üks mänguroboteid harrastav nohik, teine ebakindel kolledžiplika ning kolmas närvivapustuse läbi teinud tüüp, kes hiljem osutub briljantseks klaverikunstnikuks. Terve kolmik on stiilipuhtad ameeriklased ning nende suhe müstiliselt vaikiva jaapanlannast vanaemaga ongi filmi keskne teema. Esitatud armsalt ja delikaatselt. Vihjates, et keelebarjäär ja kultuuride kokkusobimatus on igati ületatavad. Piisava valmisoleku korral kompromissideks, muidugi.
Ja kass Sensei (tegelikult Dalton) oli imetore.

Pöffindus 14: Võidukas kummitus

Kui eile lennukinost loobuda otsustasime, ei osanud aimata, et asenduseks valitud Roman Polanski "Ghost Writer" ehk "Variautor" samal õhtul Euroopa aasta parimaks filmiks valitakse. Mitte üksnes seda, koguni kuue auhinna vääriliseks hinnatakse. Ja vaid loetud meetrid Solarise kino suurest saalist eemal, kus meie sel hetkel istusime.

Lennukinost loobusime, sest algselt välja pakutud "Illusionistid" asendati dokumentaalikaga soome saunast. Mis jätab kuidagi külmaks. Aga see Polanski varjukirjaniku lugu osutus igati korralikuks poliitiliseks põnevikuks.

Ewan McGregor mängib endise Briti peaministri varikirjanikku. Meest, kes poliitiku eest tema memuaarid valmis kirjutab. Juba olemasoleva mustandi alusel, mille valmistanud mees veidral moel oma otsa leidnud. Vaevu on peategelane kusagil USA idarannikul asuvasse nukralt vihmasele saarele jõudnud kui lahvatab skandaal. Endist peaministrist süüdistatab Haagi rahvusvaheline kohus sõjakuritegudes. Tüüp on alati teinud kõik, mida ameeriklased soovisid. Nii nii Tony Blair eks ole.

Polanski on hankinud oma filmi tohutult tuttavaid nägusid. Peaministrit kehastab näiteks keigar Pierce Brosnan isiklikult. Mees, kellel on selline ilme, et tema poliitilisi veendumusi on ääretult keeruline tõsiselt võtta. Aga ehk just seepärast ta sellesse rolli sobibki. Eriti filmi lõpplahendust arvestades, mis kuulsa poliitiku lihtsalt võimsamate jõudude mänguasjaks tunnistab.

Nojah - ma pole piisavalt filmifriik, et öelda, kas Variautor nüüd tõesti parimatest parim on siin Euroopas. Või olid need auhinnad järjekordne näpuviibutus USA-le ja samas kaabukergitus pehmelt öeldes vastuolulise minevikuga kinolegendile. Nii või teisiti: filmi kannatab vaadata küll.

Pöffindus 12 & 13: Raske reede

Reede õhtud kipuvad minu vanuses juba unised olema. Kui sa oled viis päeva järjest umbkaudu poole seitsme paiku üles tõusnud, saab väsimus lõpuks võitu. Nõnda polegi väga imestada, et ma osa India filmist "Parem või vasak?" maha magasin. Osalt vist ka seetõttu, et tegemist on ääretult tüütu komöödiaga. Kaks tundi jaburdamist kusagil mägedes mingi punase auto ja mitte midagi mõistlikku tegevate inimeste ümber. Ilmselt hulk Bollywoodi tuntud nägusid. Keegi tütarlaps mu kõrval kõkutas pidevalt naerda, nii et küllap selles loos siis mõne jaoks midagi oli. Minuga ei haakunud ta paraku üldse.
Õhtu teine film "Taksofon" sai ära vaadatud samas saalis, kuid on hoopis teisest puust. Shveitslastest armastajapaar üritab veoautoga kõrbe läbida, aga muidugi jätab sõiduk nad keset kõrbe. Nii tuleb veeta järgmised nädalad Alzheeria kõrbeoaasis, kus pole mobiililevi ega ka paljusid teisi läänemaailma mugavusi. Mehe katsed veoauto korda saata tunduvad lootusetud ja naine sukeldub aina enam kohalikku ellu.
Oaasi keskseks kohtumispaigaks kipub olema kohalik telefonikeskus, mida peab müstiliselt rahulik tumedasilmne noormees. Beduiinipealiku pojapoeg, nagu ta hiljem shveitslannale selgitab. Muidugi tekib neil kahel seal midagi armuromaani taolist - ehkki väga täpselt seda filmis ei näidata.
Loomulikult on kõigil vaja kusagile helistada, aga kõrbes see iga päev võimalik pole. Ja ajal polegi tegelikult suuremat tähendust. Mida sümboliseerib "New Yorgi aega" näitav kell telefonijaama seinal, mis näitab alati 8.30.
Oaasirahvas on rahumeelne ja sõbralik ning shveitslanna leiabki sealt lõpuks maailma, mida ta oma rännakutel otsis. Tema meestuttav aga mitte. Kaua näeb ta vaeva oma näruse veoautoga ja ei märkagi, kuidas kaasa temast paratamatult ja lõplikult eemaldub.

Pöffindus 11: Naiselik hävitustöö

Kena keskealine paar peab kusagil Inglismaa kolkas mahekirjandustalu. Naine hoiab majapidamist, mees kirjutab poppe kriminaalromaane. Teisedki kirjanikud käivad nende pool rahulikku elu nautimas ja raamatuid treimas. Ropu suuga lesbi ja eluvõõras jänkist kirjandusteadlane. Kõik on harmooniline, valitud kõrvalehüpped sealhulgas.
Kuni oma sünnipaika naaseb filmi nimikangelanna "Tamara Drewe." Ja lööb senise elukorralduse totaalselt segamini. Loomulikult on kirjanikul temaga oma minevik, nägusal aednikupoisil samuti. Kõmuajakirjanik Tamara veab peagi kohale kuulsa rokktrummari, kohalike teismeliste tüdrukute suue iidoli. Ehk on see trummari vahva välisilme noore Prince'i pealt maha viksitud? Või ehk hoopis mõne poistebändi staari jäljendus? Igatahes väga vahva tüüp sportauto, suure metsiku koera ja täieliku ignorantsusega.
Möllu, suhteid ja veidraid olukordi kui palju. Mõnus vaadata vahelduseks sellist vähempöffilikku meelelahutust. Igati nutikas Briti komöödia. Võib-olla üks viimaseid omasuguste seas kui sealne koalitsioonivalitsus oma plaani Briti Filminõukogu maa pealt pühkida teoks teeb. Millest oleks muuseas väga kahju.

Pöffindus 10: Araablane ehk itaallane

Täiesti märkamatult jõudsin üleeile kümnenda filmini. Umbes sinna, kus arvasin olevat nädala lõpuks või nii. Aga Pöffil on tõeliselt raske piiri pidada.

"Itaallane" on selline veidi tüüpiline Euroopa lugu, milliseid ikka aeg-ajalt vändatakse. Omamoodi lõbus ja kergemeelne, aga siiski tõsisema alltekstiga. Justkui väike sallivusõpetus meelelahutuse kaudu.

Film räägib automüüjast, kes olles tegelikult alzheerlane, mängib tööl ja eraelus karjääri nimel itaallast. Pole kuigi lootustandev algseis. Aga peategelane on oma palja pealae, läikiva Maserati ja mureliku ilmega pagana vahva tüüp. Ja muidugi omamoodi lõbus jälgida, kui oskuslikult ta tööl ja tüdruksõbra juuresolekul oma tõelist identiteeti varjab. Ja kuidas pere seltsis end taas araablaseks muundab.

Asjad lähevad kihva siis kui haigeks jäänud isa pojal enda eest ramadaani kombeid jälgida palub. Kuu aega söömist ja joomist vaid päikeseloojangu ja -tõusu vahel. Ei mingit abieluvälist seksi. Palvetamine kindlal kellaajal.

See kõik ei sobi kuidagi itaallasest automüüjale. Kuidas pääseda ärilõunatest, kuidas jätta sõbranna puudutamata, kuidas tema vanemate juures koogist ära öelda. Ja kõige tähtsam: mil viisil lõpuks tervet elu koos hoidnud pettusest loobuda. Film väidab, et loobuda on võimalik ja pärast saab parem. Küllap see on filmi kohus.

Pöffindus 9: Väikelinnaidüll

Ameeriklaste "3 tagahoovi" tundub tänapäeva filmihuvilisele ilmselt tempota ja kohati isegi igav. Mind tabas aga seda vaadates mingi veider seitsmekümnendate fiiling. Kuuekümnendate-seitsmekümnendate vahetusel tehti mõnikord filme, kus kaamera fokusseeris päikesele, lilledele, puudele, väikestele loomadele ja lindudele. Tempo tõmmati tahtlikult maha ja anti vaatajale tegevusliinide vahel hetk aega mõelda ja puhata. Nojah ja siis veel see, et seitsmekümnendad ju minu varajase lapsepõlve kümnend, mida alati suure ja päikeselisena ette kujutan. Väike, kaitstud ja õnnelik mina.
Tempo kaotatakse tahtlikult ka kolmes tagahoovis, mille sündmused puudutavad ühte päeva ja kolme perekonda. Või õieti vaid kolme inimest: väikest koolitüdrukut, kes hommikul bussist maha jääb. Ärimeest, kelle lend ootamatult tühistatakse. Ja koduperenaist, kes suure põnevusega võtab endale ülesande lähedale kolinud filmistaar praamile sõidutada.
Kolm paralleelselt kulgevat lugu, mis järveäärse rohelusse uppuva elamurajooni igapäevaelu korraks segi paiskab. Olemata samas muidugi pikemaajalise mõju või tagajärgedeta. Või siiski?

Miks WikiLeaks ja mitte ajakirjandus?

Jagan sinuga New Yorgi ülikooli ajakirjandusprofessori Jay Roseni videoloengut sellest, miks salajaste dokumentide levitajad eelistavad netilehte WikiLeaks ja mitte traditsioonilist ajakirjandust. Väga põnev värk.
Igapäevaseid paljastusi ja vastukajasid jälgin Guardianist.

Jay Rosen on Wikileaks: "The watchdog press died; we have this instead." from Jay Rosen on Vimeo.

Pöffindus 8: Ebamugav New York

Põhja-Ameerika indifilmide programm on mulle igal aastal meeldinud ja seekordki saab sealt hulgaliselt lugusid vaadatud. "Imperialistid on ikka veel elus!" kujutab veidrat kampa New Yorgis elavaid võõramaalasi. Seekord pole tegemist vaeste eluheidikutega, pigem jõukama rahvaga, kes aga end kõigi võimaluste maal siiski koduselt ei tunne. Peategelane on igati sümpaatne näguss noor daam, sündinud Pariisis, aga Palestiina, Liibanoni, Bosnia ja Jordaania päritolu. Seega peamiselt araablane. Teeb fotosid relvadega Araabia naistest. Stuudios ja võltspüssidega mõistagi. Ehk siis kontseptuaalne kunst.
Film on väga vaimukas pilt võõramaalase ellu 9/11 järgses Ameerikas. Pidevad kahtlustused, et keegi jälgib. Hirm kriisikolletes elavate sugulaste pärast. Igati noorele inimesele omane tutvus kaunilt karvase Mehhiko juuraüliõpilasega, kes hiilgab hingetusega. Ning tühjust täis retked ühest justkui eksklusiivbaarist või kunstinäituselt teisele. Ja tegelaste pidev ülim ebamugavus, mis tohutult koomiline. Just need pisikesed naljakad detailid äratavad selle filmi ellu ja jätavad meelde. Vanatädi eksklusiivpeol. Hiinlasest kuulsustegruupi. Pidevad põrkumised teiste araablaste ja mehhiklastega. Kõike kahtlustav perekond.
Aa ja need imperialistid? Hõngu on tunda, aga varjugi ei näe.

Detsembriheietus

Eile muidugi jälle pöffifilm ka, aga sellest pajatan hiljem. Praegu lihtsalt heietaks tühja-tähja.
Hommikul otsisin netist mõnda asjakohast Jaan Anveldi tsitaati 1. detsembri tähistamiseks, aga näe ei leidnud. Vanad tublid kommunistid ei ole moes.
See, et detsember lõpuks kätte jõudis, on igatahes tore. Käed on talvest krobelised ja sügelevad, väljas liikuda ei taha ja ometi on väidetavalt sügis. Veel nädalaid. Aprilli pole keegi silmapiiril näinud. Eile mõtlesin, kas lumehanged ikka vahepeal ära sulasid. Aga samas mäletan hirmsat palavust. Nii et vist oli suvi.
Peale Pöffi praegu palju elumõnusid pole. Wikileaksi uudiseid on küll tore jälgida. Sellist tõsielulist poliitilist seepi on väga vaja. Raputab ja jahmatab. Ausalt öeldes poleks mina küll osanud oodata, et ühel päeval uhkete ja tähtsate räpased saladused sel viisil lekivad. Aga eks see kümme aastat tagasi olekski veel võimatu olnud. Vaba info on tihtilugu ropp ja jube, aga eluliselt oluline. Ilma selleta elaksid kõik samas neetud suletud maailmas, oma kookonis, kus enamik kaaskodanikest ennast nii tohutult hästi tunnevad. Oma kuradima tarbimismängude ja superstaaridega. Assange, sa oled mu iidol.
Muidu on vastik. Liverpool kaotab. Roheliste listid tapavad emotsionaalselt iga jumala päev. Uuel aastal ehk saan neist lõpuks lahti. Ja muidugi iga liigutus nõuab raha.