Minu muusika 2008

Oli väga rikkalik muusika-aasta. Lemmikud said alfabeetilisse järjekorda. Osa asju ilmus juba 2007, aga minu jaoks on oluline enda jaoks avastamise aeg.
Eks kuulasin ka vanemat musa - olgu siinkohal ära märgitud kolm Dave'i - Dave Edmunds, Dave Lindholm ja David Lindley.

Albumid:

Kirtana Rasa - Põhjataeva tuled
Miks peaks Eesti muusikat esindama Kirtana Rasa? Aga miks ka mitte? 2008 ei nautinud ma ühtegi teist Eesti artisti nii palju. Ehk näen kunagi laval ära ka.
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=123890272

The New Pornographers - Challengers
See võrratu Kanada bändi album ilmus tegelikult 2007, aga jõudis minuni alles lõppeval aastal. Bändis on neli erinevat lauljat ja kaks-kolm laulukirjutajat.
http://www.myspace.com/thenewpornographers

Psapp - The Camel's Back
See sakslase ja inglanna kooslus on tuntud selle poolest, et nad teevad oma elektroonilist muusikat mänguinstrumentidega. Toytronicaks nimetatakse. Olgu, aga neetult head laulud on neil ka.
http://www.myspace.com/psapp

Sam Roberts Band - Love At The End of The World
Taas üks näide mu Kanada-armastusest. Ütleksin, et aasta rockalbum. Aus, kvaliteetne musa. Kui Uued Pornograafid on pärit Vancouverist, siis Sam Robertsi punt Montrealist.
Elagu Kanada!
http://www.myspace.com/samrobertsband

Teddy Thompson - A Piece Of What You Need
Teddy on vana lemmiku Richard Thompsoni poeg, aga see tuleks kohe unustada. Ta kirjutab võrratuid laule. Loodaks ühel päeval teda Eestis esinemas näha. Oh, neid unistusi.
http://www.myspace.com/teddythompsonmusic

Thea Gilmore - Liejacker
Thea hääl paneb ikka mu südame põksuma. 12 uut meistriteost selle võrratu inglanna sulest.
http://www.myspace.com/theagilmore

Laulud:

Architecture In Helsinki - That Beep
Melbourne'ist, Austraaliast pärit indiebändil pole Soomega mingit pistmist. Aga see nende väike poppärl hakkas mind just nüüd aasta lõpul kummitama. Rohkem bändist miskit ei teagi.
http://www.youtube.com/watch?v=hmieVoMeqZM

Bellowhead - Fakenham Fair
See meeleolukas armastuslaul on üks mu suuri lemmikuid. Bellowhead teeb omapäraseid, puhkpillistet versioone vanadest Inglise traditsionaalidest. Fakenhami igakuised põllumajanduslaadad on muuseas päris kuulsad.
http://www.myspace.com/thisisbellowhead

The Black Crowes - Locust Street
90-te lemmiku ootamatu naasmine. Seda laulu kuulates rändad aga hoopis 70-te päikeselisse Californiasse. Näen vaimusilmas lintmakki, ookeanile avanevat verandat ja imekaunist tütarlast tugitoolis naeratamas.
http://www.myspace.com/theblackcrowes

Bo Kaspers Orkester - Dom tar dig ifraan mig
Imeilus armastuslaul Rootsi bändilt, mida olen juba üle 10 aasta armastanud.
http://www.bokaspers.com/bokaspersorkester

Calexico - Two Silver Trees
Olen kuulnud, et Calexico otsib inspiratsiooni igast maailma nurgast. Mehhikost Saksamaani ja vist otsaga Jaapanini välja. Selles imetoredas laulus on midagi orientaalset. Aga kõlbab hästi ka bändi koduosariigi Arizona kõrbemaastikul.
http://www.youtube.com/watch?v=sCA0_bNXAao

Death Cab For Cutie - I Will Possess Your Heart
Seda võiks vist lausa progeks pidada. Meenutab milleski paari aasta eest avastatud võrratut Secret Machinesi. Õppetund, kuidas ühte muusikateost ehitama peab. Videos paraku kärbitud lühiversioon.
http://www.youtube.com/watch?v=JmS0Kjxs2v4

Duffy - Mercy
Ei saa üle ega ümber. Geniaalne poplaul vägagi korralikult albumilt. Noor daam tuli, nägi ja võitis. Jätab pikkadeks tundideks kaasa ümisema.
http://www.youtube.com/watch?v=1d4G-BVHpJ8

Elbow - Grounds For Divorce
Elbow ehk küünarnukk pole suurem asi nimi rock-bändile. Aga see raskest abielulahutusest pajatav paljukäijatud lugu on kahtlaselt kaasahaarav.
http://www.youtube.com/watch?v=dJgc3oTdFZA

The Feeling - Without You
Siirup mis siirup, aga kui autos mängima paned, siis lausa ootad kuni jõuab ülejäänu plaadi jälle temani kedrata. Lihtne meeldivus on ju poplaulu oluline komponent.
http://www.myspace.com/thefeeling

Fleet Foxes - Mykonos
Kui peaksin valima vaid ühe laulu aastast 2008, siis oleks see Mykonos. Ei leidu kriitikute paljukiidetud debüütplaadil, aga mulle avaldas suuremat muljet kui nende album. Meenub Zombies, Mamas and Papas, aa kuuekümnendad. Samas ikkagi ajakajaline.
http://www.myspace.com/fleetfoxes

Florence and the Machine - Kiss With The Fist
A kick in the teeth is good for some, a kiss with a fist is better than none. Ega rohkem ei peagi kommenteerima.
http://www.youtube.com/watch?v=tpsDegqioVA

The Fratellis - A Heady Tale
Korralikku rock'n'rolli kohtab tänapäeval vähe. Glasgow'st üks vähestest allesjäänud eksemplaridest.
http://www.youtube.com/watch?v=bvkLZTGRe0E

Gary Louris - Vagabonds
Gary on Jayhawksi seljataha jätnud. Uus plaat on intiimsem, aga kuratlikult armas nagu Minneapolise geeniuse laulud ikka. 2009 toob taasühinemise Mark Olsoniga. Tasub oodata.
http://www.youtube.com/watch?v=a0TCcXP8Wvo&feature=channel

Hayes Carll - Girl Downtown
No üks kantrilaul peab ikka ka valikusse mahtuma. Katie ja Billy kohtuvad ja no arvake aga, mis edasi saab. Just.
http://www.myspace.com/hayescarll

Herman Dune - Baby Baby You're My Baby
Lühike, täiuslik. Kõlbab kasvõi iga päev kümme korda kuulamiseks. Parema tuju nimel.
http://www.myspace.com/therealhermandune

Ian Hunter - Brainwashed
No mida põrgut vanamees, mis sa pungid! Aga vau kus Ian alles pungib! Peaks minema lähimasse ostukeskusesse mõnel kenal laupäeval ja selle laulu sõnu seal täiest kõrist kisama.
http://www.ianhunter.com/

Jenny Lewis - Carpetbaggers
Silvet ütleb, et carpetbagger tähendab poliitilist seiklejat või saamameest. Oh yeah. Milline rõõm on seda Elvis Costelloga kahasse lauldud lugu kuulata.
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=33871577

The Killers - Spaceman
Häbi on niigi ülipoppi bändi promoda. Aga tore laul on. Mis siis, et pisikest naapoleoni mängiv solist näeb erakordselt naeruväärne välja. Ülejäänud mehed vähemalt soliidselt karvased.
http://www.youtube.com/watch?v=kkfY58pWyOs

Les Amazones De Guinee - Wamato
Guinea naissõdurid avaldasid oma teise albumi. 40 aastat pärast esimest. Ehtsaid Aafrika rütme ja väga suurepärast pillimängu. Retour en force des Amazones!
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=399471425

Lindsey Buckingham - Love Runs Deeper
No eks ma olen muuhulgas ka Fleetwood Maci kuulates üles kasvanud. Ja Lindsay on vana hea Maci laulukirjutaja. Ega tema sooloplaadi saund teistsugune ole. 20-30 aastat tagasi oleks Love Runs Deeper olnud tohutu tohutu raadiohitt.
http://www.myspace.com/lindseybuckingham

Lucinda Williams - Real Love
Lucinda on fantastiline daam. Täiusliku albumi avaldas ta küll juba kümmekond aastat tagasi, aga uus Real Love rokib ka täiega. Ootamatult õnnelikuks saanud inimese laul.
http://www.myspace.com/lucindawilliams

The Raconteurs - These Stones Will Shout
Jack White'i ja Brendan Bensoni ühisbänd sai mulle alles sel aastal tuttavaks. These Stones Will Shout paneb ennast korduvalt kuulama.
http://www.myspace.com/theraconteurs

Rodney Crowell - The Rise And Fall Of Intelligent Design
Vana hea Rodney unistab sellest, et saaks olla USA esimene naispresident. Mehe uusima albumi esimene pool on tervikuna pea täiuslik - teisest poolest aga kahju.
www.rodneycrowell.com

Snow Patrol - Take Back The City
Sai seda millalgi siin blogis aasta lauluna tutvustatud. Korralikul pop-laulul on vaja anda kuulajale võimalikult hea esmaemotsioon. Selles on Take Back The City meister.
http://www.youtube.com/watch?v=ZSPxUjdoAjo

Supergrass - Rebel In You
21. sajandi üks mõnusamalt kõlavaid bände. Hands down, you're beautiful.
http://www.youtube.com/watch?v=i3O7_Fw8Vmg

Tift Merritt - Broken
Tift Merrit kirjutab rahulikke meistriteoseid. Selliseid, mis poevad hinge ja uuristavad sinus vaikselt pesa. Broken on võrratu näide.
http://www.myspace.com/tiftmerritt

Vampire Weekend - A-Punk
Lihtsalt üks väike võrratu reggae-punk.
http://www.myspace.com/vampireweekend

We Are Scientists - After Hours
Veel üks tore automakis kuulamise lugu. Juba esimene lause paneb kuulama: this door is always open, no one has the guts to shut us out.
http://www.myspace.com/wearescientists

The Zutons - Always Right Behind You
Zutons teeb sellist mõnusalt vanaaegse kõlaga musa. Ja laulud on pagana head.
http://www.myspace.com/thezutons

Punane peet pole rauaallikas - elagu kaerahelbed!

Vähemalt tõesiseltvõetav. Ma olen viimasel ajal sattunud inimestega vaidlema, et punane peet pole tegelt kõige olulisem toit, kui hemoglobiin madal. Ja kuna ma veebist ei leidnud sellist edetabelit, kus oleks kenasti raua sisaldus milligrammides 100 g toote kohta välja toodud, siis ampser.ee abiga tegin sellise ise. Siin ta on:

maks, toores 31 mg
päevalilleseemned 6,8 mg
kaerahelbed 5,5 mg
mandlid 5,2 mg
sojauba, keedetud 5,14 mg
nõges 4,4 mg
maksavorst 3,9 mg
uba, kuivatatud, keedetud 3,32 mg
sarapuupähkel 3,6 mg
uba keedetud kuivatatud 3,32 mg
rukkileib 3,2 mg
petersell 2,9 mg
maapähkel 2,9 mg
kanamunad 2,5 mg
rosinad 2,4 mg
hernes 2 mg
seesamiseemned 14,6 mg
vasikaliha 1,8 mg
küüslauk 1,5 mg
spinat 1,3 mg
kanaliha kuumtöödeldud 1,26mg
kuivatatud virsik 1,2 mg
punane peet 0,89 mg
sampinjon, konserv 0,84 mg
punane vein 0,82 mg
sealihast suitsusink 0,7 mg
kartul 0,67 mg
maasikad 0,5 mg
porgand 0,48 mg
lõhe soolatud 0,41 mg
seller leht 0,4 mg
kapsas 0,38 mg
tomatid 0,29 mg
õun 0,22 mg
greip 0,14 mg
piim 2,5% 0,04mg

PS: Tegelt sai see postitus inspireeritud kahest asjast. Kõigepealt mälestusest, et ma jätsin seltskonnas ühele järjekordsele peediülistusele reageerimata. Ja et sinul, armas H., hemoglobiin madal on :)

Blogiaasta tipphetked

Päriselt 2008. aastat blogis kokku võtta ei saa. Palju jäi siia kirjutamata, olulisel hulgal sai kirja pandud mõttetusi. Aga väikesed viited mõnele lõppeva aasta ilusale sündmusele ikkagi. Paremusjärjestust pole.
1. Olümpiamängud.
Kaks teleka ja arvuti taga igavikku saadetud nauditavat nädalat.
2. Pagana hea film.
P.T. Anderson mõistab hukka mõlemad sambad, millel Ühendriigid seisavad: edasipüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse.
3. Lanzarotel sai Eestist lõpuks puhata.
Märtsiks oli mul kõigest viimseni kõrini. Laavaväljad tõid kergendust.
4. Palanga taasavastamine.
Lapsepõlvemälestused kohinal tagasi: 19 aastat hiljem.
5. Tema Bobilikkus Tallinnas.
Isiklik elamus sai mitmel põhjusel rikutud, aga lihtsalt see fakt, et ta siia üldse tuli.
6. Obama võit.
Ma vist ikka päriselt ei uskunud, et nii imeline sündmus teoks võiks saada.
7. Kortslehe viimne tants.
Midagi sai minu ja roheliste vahel pöördumatult läbi.

Aga tegelikult?

Kaks huvitavat vaatepunkti Iisraeli jõulisele ja aina hoogu koguvale hävitustööle Gazas:
Palestiinlased on Iisraeli kolonialismi õnnetud ohvrid.
Vägivald ei peatu enne kui palestiinlased sellele ise lõpu teevad.

Uuematest ulmekatest ja reisikirjadest

Rothfussi Tuule nimi oli täitsa mõnus lugemiselamus. Põnev maailm on konstrueeritud. Võibolla oli minu jaoks tore seetõttu, et ma Potteri lugusid ühtegi lugenud pole.

Igatahes olin mina täna hommikul täis hakkamist leida endale ka kohe teine osa. Et äkki kuskilt veebist annab tõmmata. Aga vat see mis alles kirjaniku peas on, see on kättesaamatu :) Järg tulevat alles 2009 sügisel. Ja kesse teab, millal eesti keelde tõlgitakse. Peab siis kuskilt inglisekeelse hankima. Ei aita alati veebiavarused.

Kunnase Gort Ashryn oli veel parem lugemine. Isegi kogu selle sõjataktikalise vahejutu juures oli see naisterahvale huvitav. Mulle on muidugi alati meeldinud kauges tulevikus toimuvad kosmosesaagad. Mida suurem tellis, seda parem. Pidevat tabasin end mõtlemast, et mida küll Ohpuu sellest raamatust arvaks - seda oleks huvitav lugeda. Ja isale peaks ka viima, talle kindlasti meeldiks.
Eriti huvitav oli idee sellest, et kuidas kolme täiesti erineva rassi (kes vajasid elamised absoluutselt erinevaid tingimusi) impeeriumid võiksid asuda ühes ja samas ruumiosas. Suurepärane näide sellest, mis vahe on kompromissil ja tegelikul win-win lahendusel.


Ja siis veel üks reisikiri - Minu Alaska. Esiteks oli mul huvi juba ainult selle pärast, et see on Petrone kirjastuselt. Teiseks oli maanurk huvitav - ega ma tea Alaskast midagi. Ja kui ma ta kätte võtsin, siis ma sain aru, et millise uue dimensiooni annab ikkagi juurde see, et tegemist ongi eesti keeles kirjutatud raamatuga, mitte tõlketeosega. Sõnamängud, viited kodulinna nurgakestele, nüansid - väga mõnus. Mitte, et see raamat oleks nüüd erilise sõnameistri kirjutatud aga ta pani mind sellest mõtlema.
Ja hea raamat oli. Ostke!

Pühad-sünnipäevad läbi

Enne pühade perioodi algust tundus, et seda vaba aega on nii mõnusalt palju tulemas ja see saab olema tore. Tegelt oli lihtsalt tore. Aga vähe.
Parasjagu sai vaba aega nautida. Kingitud raamatuid poole 4ni öösel loetud ja unereziim sassi aetud (katusega z ma ei julge enam kasutada, see sindrima blogger kustutab kogu postituse selle klahvikombinatsiooni peale). Aga siis pühademeenutusi eestpoolt tahapoole.

Kõigepealt just tulime kinost, nagu Hajameelnegi siin juba muljetab. The Day the Earth Stood Still oli minu jaoks üle ootuste film. Ju mu ootuste latt oli siis madalal. Ilusad "Noa laevad" olid - need kerad, mis üle maailma kõikjale ilmusid. Ja see Klaatult kuuli välja opereerimise osa oli ka täitsa hea. Aga kogu suhete osa oli väga skemaatiline. Kindlasti oleks parema lapsnäitleja leidnud sellesse ossa (või oli tal väga kehv juhendaja...). Kõige jaburam oli muidugi ökoteema sisse toomine - kogu lause selle kohta oli, et inimene hävitab Maa. Ei midagi spetsiifilisemat - oleks ju võinud mingi selleteemaline arutelu olla. Aga jah, nagu me pärast omakeskis arutasime, kogu selleteemaline info ju võib aeguda. Ja ruttu. Helbi siis seda suppi paari aasta pärast. Mida üldisem, seda turvalisem. Aga igavam.

Enne seda käisime maal ja saime vahelduseks Tallinna pea mustale maale ka lumes sumbata ja oma kuuse ise metsast ära tuua. Ja mitte lihtsalt kuuse vaid sellise, mille puudumisest suurt lugu pole. Kasvas teine suurte puude all ja viimase aasta kasv oli ka vaid kolmandik või isegi neljandik teistega võrreldes. Varsti oleks kängu jäänud ja ehk äragi kuivanud. Nii ta meile koju jõudis - üks külg on nagunii vastu seina ja nii pole ka ühest poolpaljast küljest suuremat lugu. Diivani pealt tundub kõik täiuslik!
Koduteel oli nii mõnus siin-seal peatusi teha ja sõbrad üle vaadata. Viskasime nalja, et nii võikski Eestit läbida - iga 50km tagant kuskil tuttava juures pooletunnise peatuse teha.
Aga paljukest me ise seda külakosti viisime - ise saime hoopis huvitavamat igatahes vastu. Kõigepealt leivajuuretise (jätkan oma eelmise aasta katsetusi, vt leivateo muljeid) ja veel imehead rulaadi koos kopsupasteediga. Üle pika aja tuli leib enam-vähem, tüüpiline viga kiusamas - liiga vähe soola.

Ja enne seda oli sünnipäev. Peaaegu juubel (mina neid ei usu, kes ütlevad, et enne kui 50 kukkunud pole, ei tohi juubeli sõna kasutada). Ise ei saa midagi aru, et nüüd on siis vanus hoopis 3-ga algav number.
Oktoobris mõtlesin, et kui head mõtet ei tule, mida peol teha, siis ei hakka üldse pidama. Aga tuli enda arvates mõte - noh selline enam-vähem. Et teeks paar giidiga tuuri vanalinnas. Nii alustasimegi sünnipäevakambaga Ingeri bastionitest Anne-Malle Halliku eestvedamisel. Mulle tegi alguses nalja, et üle poole meile ettenähtud tunnist kulutas ta maa peal ära (et siis maa all nagu pole midagi rääkida). Pärast selgus, et ta arvas, et tal on poolteist tundi aega... Tjah, aitäh telefonineiu, kelle kaudu ma seda ekskursiooni broneerisin. Ühel hetkel oli kell seal maal, et tormasime ummisjalu Toompealt kuuse alla Jüri Kuuskemaaga kohtuma - kes oli meid vist jällegi ära unustanud.
Ja kui Kuuskemaa oli 20 min meiega lihtsalt Raekoja ees seisnud ja loengut pidanud, siis kirusin juba mõttes, et oleks teadnud, oleks auditooriumi hankinud. Linna talle taustaks vaja polegi. Aga natuke ikka linna peal ka ringi liikusime. Hea boheemlane on ta ka. Umbes veerand tundi enne meie aja lõppu meenub talle minu palve, et võiks Balthasar Russowist rääkida. Parem hilja kui mitte kunagi olen minagi alati arvanud!
Väga peenetundelised meie linna giidid just pole. Üks räägib neegritest kohati jumal teab mida ning teine sutsuke irooniliselt (või lihtsalt provotseerivas stiilis?) Kristusest. Saaks ju naatuke teisiti - kus sa tead, et kes sul seltskonnas on. Heakene küll, mustanahalisi ju polnud ja seda oli ka näha, aga kristlast ju kaugelt ei tunne. Või krišnaiiti, kes ka oma portsu jutu sees kätte said.
Kokkuvõttes oli mul huvitav - tõeliselt. Ma tavaliselt ei viitsi nii pikalt ühe koha peal seista, ikka tahaks ühel hetkel tagumiku maha toetada. Aga nüüd oli nii huvitav, et ei tulnud meelde jalgade väsimusele mõeldagi. Rahvast tuli seinast seina tagasisidet :) Osaline muljetab siin.

Igatahes - mul on kindel plaan järgmise aasta alguses mingi uus ekskursioon korraldada ja seekord siis juba kõik kulud ekskursantide vahel ära jagada (andke märku, kui potentsiaalseid huvilisi on). Paneks mingi segaseltskonna kokku.

Controvento jätkas üllatuste rida - nimelt hoolimata sellest, et ma olin rääkinud neile, et ma sünnipäeva pean, oli meile kenasti 2 eraldi lauda kaetud. Täiseti absurdne minu jaoks. Ma ei tea, et kas mina olen lihtsalt pea viimased 30 aastat olnud igasugu ürituste ja peolaudade orgunni sees, aga selline asi oli ikka totaalselt jahmatav minu jaoks. Õnneks said nad lõpuks aru ja veerand tunniga saime ikka kõik ühe laua taha.
Ma sain tegelikult paar päeva hiljem aru, et see tore laupäev oli. Seal sees olla oli ikkagi väsitav.

Kingitused on vägevad olnud. Kõigepealt kokku 1300.- eest kinkekaarte – jehuu Apollo, siit ma tulen! Ma saan aru küll, et ega nüüd hirmus palju selle eest ei saa, aga tavaliselt ma selliseid summasid raamatupoes ei kuluta (erinevalt Hajameelsest, keda on tõeliselt jahmatav raamatupoes möllamas näha :). Kuigi tahaksin ja olen vist isegi paar korda endale lubanud, et vat kui järgmise tulemuspalga kätte saan, siis kulutan sealt miski korraliku osa raamatupoes. Aga ikka on mingi reis silme ees, kuhu seda tundub mõistlikum olevat paigutada.
Ja siis veel imehea L’Occitane kreem (vist see, ei viitsi teise tuppa täpsustama minna), mesi, lauamänge 2 tk, Nepaali kott (sobib hästi meie Nepaali jakkidega kokku!), ammuotsitud köögitaburetid (jee – see vana jurakas lendas poolteist aastat hiljem kui planeeritud minu köögiust välja), kaelakee, juturaamat ja kokaraamat, küpsetusvormid.
Ei mingeid münte. Siiani. Aga ma veel loodan :)

Rondellus ja Doro vat

Kaks huvitavat elamust tänasel Jutiku päris sünnipäeva õhtul.
Kõigepealt käisime Nigulistes Rondelluse keskaegse jõulumuusika kontserdil. Veider paik see Niguliste, polnud sinna aastaid sattunud. Astudes keldris asuvasse garderoobi, unustad hetkeks, et tegemist on kirikuga. Sisustus on puhas 70-te lõpu N. Eesti a la Linnahall. Trepist üles kõndides astud kirikusse siiski ja sisened vastavalt pühalikku õhkkonda. Lugude vahel ei plaksutata, tulesid ei kustutata, iga väiksemgi köhatus ja nihelus on tohutult hästi kuulda. Siin ennast vabaks lasta ei saa.
Aga ei sest hullu, sest Rondelluse muusika on imeilus. Naishääled kõlavad imelises akustikas ingellikult, vanad pillid avitavad kaasa. Suled silmad ja oled keskaegsel pidusöögil või hoopistükkis kloostri paksude müüride vahel. Loost olenevalt. Vahel on ju laul sügavalt pühalik, vahel jälle kuuleme omaaegset tantsumuusikat.
Veidi häirib, et muusikud publikuga ei suhtle. Suurepäraselt sobiks väike tutvustus sellest muusikast, mida nad mängivad. Mõni sõnagi. Aga küllap peavad laulud enda eest kõnelema. Lõpus kõlab pärast pikka pinevat vaikust ka vabastav aplaus. Ja isegi lühike lisalugu!
Ja siis külma tuult trotsides koššerrestorani Moses, mis teatavasti asub Karu tänava sünagoogi allkorrusel. Omamoodi pühalik on õhkkond sealgi. Valvuri valvsa pilguga all tuleb läbida metallidetektor. Palju inimesi siin täna õhtust ei söö. Silma hakkab Eino Baskin vene keelt kõneleva daamiga. Menüüst ei oska muidugi midagi valida. Aga lõpuks tundub üks roog huvitav - Doro vat (täidetud kana - Etioopia juutide toit) teravamaitselise kastme ja keedetud kartuliga. Tasub proovimist?
Jõuame kõnelda kaua Pariisist, jälgida kuidas kõrvallauda tuuakse üks toidukäik teise järel, juua palju õlut, vett, mahla, kuulata Iisraeli estraadi. Kuni pea tunnise ootamise järel toit lõpuks saabub. Ja oo - oli teine ootamist väärt! Taldrikul kõrgub lausa väike küngas. Kõige all kiht küpsist, siis sibul, seller, vapustavalt hea tomatikaste, muna, kartul ja lõpuks suus sulav kanaliha. Minu jaoks hoopis uus maitseelamus ja parim õhtusöök üle hulga hulga aja. Mmmm... Kõht lööb veel praegugi nurru.
Ma ei ole mingi eriline gurmaan, aga Moses paistab väärt restoranina. Kunagi tahaksin sinna tagasi.

See aeg aastast vol 5

Sexy X-mas aa jee


Aa aga, mis need "koogijalutuskäigud" üleüldse on?

See aeg aastast vol 4

Jõuluvana kirjutas Guardianile kolumni. Ääretult lõbus lugemine, kommentaarid seejuures kaasa arvatud.

Oli ilus päev

Kuigi akna taga on järjekordne nukkerhall päev (kui mitmes järjest juba?), pole tujul sel esmaspäeval hädagi. Klappidest kostab Bob Harrise suurepärane jõululauludele keskendunud erisaade - kuulata saab siit, eile jooksis Robbie Keane Arsenali kaitsjate jalakesed rakku ning laupäevast Jutiku sünnipäeva on takkajärgi mõnus meenutada.
Üks minu jaoks tundmatuks jäänud proua vedas meid mööda niiskeid Tallinna bastione ja siis Jüri Kuuskemaa ise manas silme ette pildi kaua kadunud linnast. Kuuskemaa on võrratu giid. Kogub grupi raekoja sammaste alla kokku ja lihtsalt asub kõnelema. Haarates juba paari minuti kuulaja rännakule kaasa. Keskaegsest tarbijakaitsest, Suure Gildi pidusöökidest, Balthasar Russowi päevist Pühavaimu kiriku õuel.
No muidugi küsib ta oma teenete eest kena kopika. Aga küllap on elamus seda väärt. Pidusöök Controventos samamoodi. Sünnipäevalapsele oli kõigi olulisem, et külalistel oleks põnev ja hea olla. Paistis, et eesmärk õnnestus. Keset kõige hallimat ja pimedamat aega pole just lihtne inimesi kaasa haarata. Aga kui väga tahta, saab hakkama.
Igatahes suur tänu teile kõigile, et mu armsale Jutikule rõõmsa päeva pakkusite.

See aeg aastast vol 3

Eile õhtul tegin ajaviiteks olemasolevatest lauludest omale tänavuse jõuluplaadi. Teile seda kahjuks kinkida ei saa (ehkki väga tahaksin), aga lugude nimekiri sai järgmine:
1. B.B. King - Back Door Santa
2. Dave Edmunds - Run Run Rudolph
3. Leon Redbone/Zooey Deschanel - Baby It's Cold Outside
4. Barenaked Ladies - Christmastime (Oh Yeah)
5. Bright Eyes - Blue Christmas
6. John Lee Hooker - Blues For Christmas
7. Leon Redbone - Christmas Island
8. The Pogues/Kirsty McCall - Christmas In New York
9. Rogue Wave - Christmas
10.Rosie Thomas - Why Can't It Be Christmastime All Year
11.Leon Redbone - Let It Snow
12.Sex Pistols - Punk Rock Christmas
13.Zee Avi - No Christmas For Me
14.Leon Redbone/Dr. John - Frosty The Snowman
15.Loreena McKennitt - A Winter Garden
16.They Might Be Giants - Santa Claus
17.Leon Redbone - Sittin' By The Fire
18.Glasvegas - A Snowflake Fell (And It Felt Like A Kiss)
19.Bruce Springsteen - Santa Claus Is Coming To Town
20.Thea Gilmore - December In New York
21.Leon Redbone - Winter Wonderland
Ütlemata toredad laulud kõik. Kui mõni ette juhtub, kuulake kindlasti. Paari-kolme neist vast mängivad ka Eesti raadiojaamad.
Ja siis, juba hilja hilja õhtul juhtusin aga Soome 1 kanali pealt nägema ühte päris armsat jõulufilmi. Märksa vähem siirupist kui tavaliselt. Sellist suurte märgade silmade filmi. Nimeks "Noel".

Kas looduskaitse lõpp on roheliste lootus?

Täna ei pööranud massimeedia vähimatki tähelepanu Riigikogus toimunud hääletusele, mille tulemusel kaotatakse maamunalt keskkonnateenistused ning Riiklik Looduskaitsekeskus ning luuakse keskkonnaamet. Tavatarbijat vähehuvitav uuendus on ometi vastukarva sadadele looduskaitse valdkonnas töötavatele inimestele. Mehed ja naised metsast on praeguse valitsuse suhtes tõeliselt vihale aetud. Ja ka kallid opositsionäärid Keskerakonnast olid sedapuhku kolmikvõimu usinalt toetamas.
Vastu sõdisid sellele uuendusele vaid kaks pisikest erakonda: allakäigutrepil olev Rahvaliit ja rohelised. Rohelised ütlevad, et tänane oli looduskaitse lõpp. Aga võib-olla oli see meie jaoks hoopis mingite ähmaste uute lootuste algus? Sest kusagilt peab erakond uut jõudu ja toetust leidma. Ehk tuleb see siis sügavalt laanest. Eks sealgi möirgab karudena haritud, aga vaeseid inimesi üksjagu. Ja on kuulda, et just tark, aga vaene võib kõige tõenäolisemalt rohelisi valida.

See aeg aastast vol 2

Hajameelne küsib, kust tulid jõuluvanad? No eks ikka korstnast. Pange muuseas tähele kui toredasti aastal 1898 toas pimedaks läks.

Kaunis tubli giganditapmine

Vaatasin ajaviiteks Inglise jalgpallikarika mängu. Duke Robillardi bluusi taustaks kuulates täiesti talutav vaatepilt. Ja olin väikest viisi giganditapmise tunnistajaks. Kauge Kirde-Inglismaa rannikulinna meeskond Blyth Spartans alistas Liiga 2 tiimi Bournemouthi. Viimast ootab ees ääretult pikk ja õudne kodutee Edela-Inglismaa rannikule - riigi teise otsa.
Mäng oli igavavõitu, kuni 60. minutil Bournemouthi äsja sisse vahetatud ründaja Brett Pittman vastasele selja tagant sisse sõitis. Punane kaart ja ei miskit seletamist. Blyth võttis kontrolli enda kätte ja nagu ilusas muinasjutus lõi Ged Dalton 89. minutil võiduvärava. Õieti oli see koduklubi ainus väravavõimalus kogu mängus. Nüüd ootab Blythi ees unelmate kohtumine Blackburniga Inglise vuti kõrgemast liigast, Premierist. Blyth mängib viis liigataset madalamal.
Tore oleks siia kirja panna üks lugu, mis otsapidi Blythi klubiga seotud. 1996. aastal sai mees, kelle nime mina suu sisse ei võta (põhjus: mu lemmikklubi Liverpooli põhjaviimine aastatel 1993-1994), huvitava telefonikõne. Helistas tollane suur vutitäht George Weah ja pakkus Southamptonile suurepärast Senegali koondise mängijat nimega Ali Dia. Meest sõnast, härga sarvist. Mängijaga tutvumata tegi Southampton Diaga kohe lepingu. Saabus siis Ali Dia lõunarannikule ja astus kohe Premieris Leedsi vastu areenile. Mehe debüüt ja ühtlasi viimane esinemine kõrgliigas kestis 22 minutit. Kõik vaatasid ammulisui, mis toimub. Ali Diad peetakse kõige kehvemaks mängijaks, kes kunagi Premieris platsil käinud.
Southamptoni naljanumbrist managerile ei olnud helistanud muidugi George Weah (Ali Dia agent tegi natuke nalja), Ali Dia polnud Senegali koondisest undki näinud, selle asemel oli ta mänginud kauges Kirde-Inglismaa klubis nimega... Blyth Spartans. Tõsi, sealgi vaid mõne üksiku mängu.
Ja kui nüüd peaks juhtuma selline naljakas lugu, et Blackburni asub juhendama seesama "tipptreener" ja karika 3. ringis astub vastu vana tuttav Blyth. Heh, paremat stsenaariumi on raske välja mõelda. Loodetavasti on hiljem ärijuhtimise alal ülikooli lõpetanud Ali Dia publiku hulgas.

Kingaviskamise päev

GW Bush sai Bagdadis kingasadu tunda. Soovitan kindlasti vaadata juuresolevat videoklippi ning lugeda kommentaare. Araabia maades on kingaga viskamine tõsine solvang.

Meelehea pakkumine

Kuratlikult hea väljend, hakkas mulle meeldima. Kõlab sobivalt perversselt. Meelehääga seoses on tore lugeda Päevalehest pikka artiklit, mis põhineb vaid ühel faktil: Ain Seppik käib tihti Narvas. Meie uuriv ajakirjandus ikka oskab.

Hercule Poirot istus publiku hulgas

Vahetevahel satub ette lugu, mis nagu ootaks siia blogisse kandmist. Guardian teatab võikast juhtumist Austrias. Näitleja lõikas laval omaenda kõri läbi. Kellegi kuri käsi oli nimelt lavastuses kasutatava mängunoa asendanud päris terariistaga. On täiesti selge, et Hercule Poirot pidi sellisel õhtul kohal viibima.
Enesetapp või jõhker mõrv või hoopis õudne õnnetus jäi siiski õnneks sündimata, sest nuga ei tabanud veeniarterit.

Kingiärevus

Käes. Nagu igal aastal. Mul väga piiratud lähema suhtlusringkonna tõttu kingitusi küll palju osta ei tule, aga seda hullem. Siis tahaks ju midagi erilist. Midagi, mis kohe päriselt rõõmu teeks. Ja nõnda siis need tühikäigud poodidesse ja pidev kaalumine. Ükski asi justkui ei sobiks.
Nii leian siis tänagi end mingist Viru tänava lõhnakauplusest. Jasmiin, roos, lavendel - kümneid potsikuid, igaüks mitusada krooni väärt. Müügitöös vilunud näitsikud hüppevalmis iga kord kui veidi pikemaks uuringuks peatun. Aga eks ma sama targalt kõnnin välja kui sisse tulin. Ei tunne seda värviliste potsikute maailma.

Tore PÖFF oli sel aastal!

Oli tõesti. Isegi kirjutama ei jõund selle sagimise ajal. Naljaasi siis ole 13 filmi festivali ajal ära vaadata! Aga igast filmist siis paar sõna ka, et endal meeles seisaks. Ei mäletagi, et kas kunagi on saanud selline ports filme ära vaadata - 10 on küll varemgi täis saanud, aga enam...?

***

Hirmõnnelik, Taani
Esimene pöffi film ja ka esimene Tasku ning Cinnamoni külastus. Kuna film ise suht lahjaks jäi, siis olekski tahtmine hoopis selleast majast rääkida... aga ega sest ka midagi rääkida pole.
Filmi kuskil pärapõrgus toimuv tegevus jätab väheusutava mulje - ühestükkis lõpuga. Ükski näitlejatöö ka silma ei jäänud. Kohustuslik masendav (pöffilik) taust - hallikas ja päikeseta sügisene loodus.
Võib-olla ei meeldi mulle ka sellepärast see film, et mulle ei meeldi vaadata-kuulata stroorisid, kus tegelaskuju ennast järjest põhjalikumalt sisse mässib. Kohati kogemata ja kohati varem tehtut parandada püüdes - mis muidugist kasuks ei tule.
Kui peaks meie kinodesse tulema - ei soovita.

Vicky Christina Barcelona, USA, Hispaania
Särtsakas. Lääneliku ja seega tuttavliku filmikeelega. Veelkord sain aru, mulle täitsa meeldivad need Woody Alleni filmid, kus ta ise ei mängi. Kuigi Christinat närviliselt lennukis seletamas ja kätega vehkides nähes tuleb silmade ette see kõhetu kuju - täpselt tema žestid!
Näitlejad on tõesti head - lugu on enam-vähem.
Ei ole miski kauaks meelde jääv film, kuid tasub piletiraha igatahes ära.

Lõvipoeg, Austraalia, Pakistan
Selle amatööridega tehtud filmi põhiväärtus peaks vist siis olema koht, kus seda filmiti. Salaja. Võimud oleks tõenäoliselt pahaks pannud. Mulle täitsa meeldis see poiss, kes peaosa mängis. Palju asi jäi minu jaoks ähmaseks just kultuurierinevuste tõttu - nii palju oli pinna all liikuvat infot, millest ei saanud aru või mille olemasolugi (tõenäoliselt) kohati ei osanud aimata - sest lihtsalt ei tunne seda kultuuri. Päris mitu korda tekkis filmi jooksul küsimus, et miks ta nüüd siis nii tegi...
Kui see tuleks meie kinodesse jooksma - soovitan kõhklusega. Selle filmi väärtus on mõnevõrra antropoloogiline (kuigi see pole dokumentaalfilm).

Valgete ööde pulmad, Island
Tõenäoliselt saab pöffi ajal just seetõttu vägeva filmielamuse, et sa ei tea midagi sellest filmist, mida vaatama lähed. Ja seega pole ka eriti ootusi.
Selleks Islandi filmiks olid mul kahjuks jõudnud ootused tekkida ja seetõttu tagantjärele - pisuke pettumus. Ei mingeid lubatud kauneid Islandi vaateid (taas pöffilikult kohustuslik hall sügisene ilm). Natuke ergastas see, et ajalõng oli sassi aetud - läbisegi jooksis olevik ja minevik. Ja päris veider paaripanemine - sügavas vees, kirikuõpetaja meeste õlgadelt iga hetk merre plartsatamas. Miski sügavus jäi minu jaoks puudu.

Gulabi kuulujutud, India
Sutsuke valesti tõlgitud. Talkies pole siin kuulujutud vaid hoopis helifilm. Vaadati seebikaid, rohkelt. Ja Gulabi hütis käis enamik tegevust. Moslemist ämmaemandat mängis väga sümpaatne ja hea miimikaga näitleja. See oli täitsa tore film! Pikavõitu ehk, jõudsime mitu satsi tukkuda...

Humboldti maa, USA
Juttu oli hoopistükkis Humbolti maakonnast, kus nähtavasti on levinud kanepikasvatus. Kusjuures päris osav - metsas muu taimestiku hulka sinna-tänna mõni põõsas susata. Ignorantne möödakäija, kes juhuslikult sinna sattuda võiks, ei saa midagi aru.
Loodus tekitas soovi selliseid võimsaid metsi oma silmaga näha! Selles mõttes pöffilik lugu, et näidatakse mingit subkultuuri, mis võõras. Aga mittepöffilik, sest suht helge. Ja tuttavas filmikeeles.

Suvetunnid, Prantsusmaa
Ma olen eluaeg prantsuse filmidesse pika hambaga suhtunud. Enamasti nad lihtsalt ei sobi minuga kokku. See oli aga täitsa enam-vähem. Väga südamlik perekonnalugu. Mina samastasin end vist enam raskeid valikuid tegevatest lastest vanima pojaga, kes oleks eelistanud, et ema maja koos selle sees oleva ajalooliste esemete jms oleks tervikuna säilinud ja pere kätte jäänud. Aga raha on vaja. Ja nii see kõik laiali kantakse.
Äkki see film meeldis mulle seetõttu, et siin oli ebaprantslaslikult vähe emotsioone?

Lumi, Bosnia-Hertsegoviina, Saksamaa, Prantsusmaa, Iraan
Arvatavasti minu lemmikfilm sellelt pöffilt. Tänu peategelasele - kangele noorele naisterahvale, kellele kogu küla toetus. Mis sest, et ta oli nagu teisedki just leseks jäänud ja elas ämma armust tema majas. Tänu sellele filmile sain ma ka targemaks selle maanurga ajaloo alal.
Väga mõjuv. Nii lootus kui meeleheide.

Jumaldamine, Kanada
Kanada filmid on mulle enamasti meeldinud (võta siis kinni - olen ma sattunud siis sealsete mitteprantslaste toodangut tarbima?). Nii ka see. Lugu veereb ja veereb vaatajat eksitades vasakule ja paremale, võta siis kinni, kes õiget juttu räägib.

Absurdistan, Saksamaa, Aserbaidžaan
Meeletu külaelusaaga. Ratsionaalsele õhtumaakultuurist pärit inimeseloomale võib ajudele hakata. Aga kokkuvõttes tore muinasjutt, kus jutustajal on suur roll. Peategelased väljendavad end kas üksikute sõnade, lausete või harvaesinevate monoloogide abil. Dialoogi eriti pole.
Algus ja kõpp olid kõige ootamatumad ja muigelekiskuvamad.

Eeden, Iirimaa
Iirimaa abielupaari lugu, mis oli ehk kõige mainstreamilikuma teemaarendusega. Kuigi kõhedusttekitav - kuidas inimesed sedasi üksteisest lahku kasvavad? Nad ise ei saa arugi, et miks see juhtus.

Rachel abiellub, USA
Kõige emotsionaalsem nähtud filmidest. Ja teemad, millest räägitakse, on karmid. Noorema venna õnnetu surm ja süüdlase otsimine, sõltuvus, armukadedus, igavene mure oma lapse hakkamasaamise pärast. Ja selle kõige taustal pulmade korraldamine ja ka pulmad ise - jumal teab mis stiilis. Igatahes väga rõõmsas ja südamlikus. Ekraanilt jookseb läbi suur hulk inimesi, kuid ikkagi jätab see lugu intiimse mulje. Võib-olla oleks tahtnud peigmehest natuke enam teada - see tegelaskuju jäi skemaatiliseks.

Happy-Go-Lucky, Suurbritannia
Paljukiidetud ja varemräägitud pöffi avafilm. Meil oli ta hoopis lõpufilm. Toreda idee ümber oli see lugu ehitatud - ületamatult optimistlik peategelane ja maailmamuutja.
Aga kuna jälle minu ootused olid üleval, siis lootsin enamat... Aga tasus ära näha küll.

Õnnelik 13

Mike Leigh' "Happy-Go-Lucky" oli minu 2008. aasta Pöffi viimane film. Murelikus maailmas muretult elada pole kaugeltki kerge. Sest inimesel ju peavad olema probleemid. Peab olema maailmavalu.
Selle filmi peategelane püüab teisiti. Alati naerda kui targem oleks vait olla. Naerda isegi siis kui targem oleks vihastada. Filmi meeldejäävaimad stseenid on tegelikult rõõmu ja viha kahevõitlus peategelase ning tema sõiduõpetaja vahel. See on armutu heitlus. Mis jääb lõpuks vist ikkagi viiki. Sest tundugu vihkamine kui naeruväärne tahes, inimese südamest seda kergesti välja ei juuri. Kui on põhjused. Alati ju on... põhjused.
Leigh film ei ole kaugeltki üdini optimistlik, aga Sally Hawkinsi mängitud rõõmurulli hakkad tahtmatult armastama. Sest ta ei ole ullike, tema eluviis on teadlik valik. Halbade emotsioonide ignoreerimine on aeg-ajalt vägagi tervislik.
Kokkuvõtteks võib küll öelda, et oli õnnelik 13. Mitte ainsatki halba filmi ma ei näinud. Igaühes oli midagi peidus. Muidugi ei vaadanud ma ühtegi auhinnatud linalugu. See on juba traditsioon, et neid ma välja valida ei oska või siis ei tahagi. Aga ehk nii ongi parem. Näitab lihtsalt seda, et Pöffi üldtase oli sel aastal kuratlikult kõva.
Oma paremusjärjestuse panen teie ette ikka ka. Ütleme nii, et 10 palli skaalas alla 5ei annaks neist ühelegi. Täit kümmet muidugi ka mitte. Esimesed 7 saaksid ülitublid hinded 8 või 9. Filmidest lähemalt saate mu viimase nädala postitustest lugeda.
1. Lumi.
2. Rachel abiellub.
3. Valgete ööde pulmad.
4. Jumaldamine.
5. Vahepealsed päevad.
6. Humboldti maa.
7. Happy-Go-Lucky.
8. Lõvipoeg.
9. Vicky Cristina Barcelona.
10. Suvetunnid.
11. Absurdistan.
12. Gulabi Talkies.
13. Eeden.

Selliseid pulmi sooviks isegi

Üks mustas nahkjopes härrasmees ütles enne filmi linastumist saalile, et Jonathan Demme'i "Rachel abiellub" on esimene Obama-ajastu film USA-s. Ja seda ta tõesõna on: erinevat nahavärvi inimesed pidutsevad seal üheskoos võimatult erineva muusika saatel. Täies rõõmus ja üksmeeles, ennastunustava innuga. Sest Rachel abiellub Sidney'ga.
Filmi peategelane on tegelikult hoopis Racheli õde. Väga noorelt oma elu kihva keeranud uimastisõltlane, kes põhjustas aastaid tagasi pilves olles oma väikevenna surma. Aga perekond armastab ja hoolib ikkagi. Vaatamata tülidele ja pea andestamatuna tunduvale teole. Rachel ei kannata oma õde silmaotsaski, kuid armastab teda veendunult ja kompromissitult. Ja pulmapidu tähendab üleüldist õnnehetke. Pulma kujutataksegi selles filmis kui kõigi osaliste, nii rohkem kui vähem tähtsate, vapustavat rõõmupidu. Nali ja naer. Sügavad tunded ja rumalad naljad. Kõik peavad ennast hästi tundma. Ja tunnevadki. Kasvõi see maagiline minut kui Sidney abiellumisrituaali täites esitab mahedal häälel esimese salmi Neil Youngi laulust "Unknown Legend".
Räägitakse, et Anne Hathaway olevat Kymi rolli eest üks naispeaosa Oscari kandidaate. Miks ka mitte. Kuigi selles filmis mängib hästi kogu ansambel. Anne meenutab mulle siin veidi noort Winona Ryderit. Kuigi Winona oli muidugi minu põlvkonna tüdruk ja seepärast mulle palju kallim.
"Rachel abiellub" peaks olema õppematerjaliks igale multikultuurilise ühiskonna arvustajale. Ja inimvihkajale ka. Me oleme toredad, mõnusad, mõtlevad olendid. Võimelised armastama. Piiritult. Kui vaid tahame.

Iirlaste raskest elust

Euroopa Liidu toel jalule tõusnud, aga Lissaboni lepingu põhja lasknud riigis pole just lihtne elada. Vähemasti Tullamore'i väikelinnas küll - kui sul on igav töö ja üksluine elu kahe lapse ja väheinnustava abikaasaga. Iirlaste "Eeden" jutustab loo keskmise abielupaari alla keskmise elust. Mehe vaba aega sisustavad pubijoomingud, naine käib ajaviiteks kaalu jälgimas. Ning püüab igat pidi mehele veel huvipakkuv olla. Mis sugugi ei õnnestu, sest mehe silma alla on sattunud hoopis noorem ja ihaldusväärsm plika. Ning unistused ulatuvad ikka kaugelt üle silmapiiri.
Õudseks teeb tänapäeva elu muidugi totaalne alkoholisõltuvus. Ilma joomata ei suuda lõõgastuda. Võtab mees, võtab naine, võtavad mõlema sõbrad. Samas ei puudu selles filmis positiivne. Näeme kui palju võib abi olla sõpradest. Näeme, et perekond on inimese jaoks siiski kõige tähtsam. Kui vaid jaksaks igapäevast koormat vedada.

Muinasjutueastern

Enne järjekordset külastust ülerahvastatud Kinomajja sõime õhtust türgi kebabiurkas kunagises Teaduste Akadeemia majas otse Estonia nurga taga.
Taolise koha võib leida ükskõik millise suurlinna metroojaamast. Mõned kohalikud türklased kõvahäälselt vestlemas, taustaks hirmus, aga atmosfääriga täiuslikult sobiv Türgi tümps. Pisikese sööginurgakese sisustus kah muusikaga võrreldav. Plastmasskardinad, plastmasslagi, plastmasspalmid nurgas kössitamas. Pakutav kebab on päris maitsev, aga külm. Eesti inimesed pole veel harjunud oma õhtuid sellistes kohtades veetma. Aga küllap õpime.
Aserbaidzhaan pole kuulus filmiriik. Ka "Absurdistan" on tehtud sakslaste ja grusiinide külluslikul kaasabil, aga ikkagi minu esimene kogemus aseri kinost. Päris võluv muinaslugu väikesest unustatud mägikülast, kus katkine veetoru virgad naised ja laisklevad mehed omavahel põhjalikult tülli ajab. Tekib vesternilaadne vastasseis, millele lahendust üritab leida vaid üks noormees. Ühtlasi näeme klassikalist tüdruku ja poisi lugu. Läbi metsikute katsumuste muinasjutulise õnne suunas. No teate küll. Mees peab ju näitama, et on naise armastust väärt.
Millegipärast räägitakse kinolinal vene keelt. Võib-olla turunduslikel eesmärkidel. Aga ei sest miskit, peaosa mänginud neiu paistab vähemalt nime järgi hoopis tshehhi päritolu. Nii et eks see ole eurofilm niikuinii. Ja vene keel on ometi ju suur Euroopa keel.
Aga miks Absurdistan? Augustis 1990 kutsus New York Times niimoodi Nõukogude Liitu.

Meistri mõistujutt

Kanadalane Atom Egoyan on vana pöffilemmik ja tema uut teost "Jumaldamine" läksin suure huviga vaatama. Egoyan vaatleb oma filmides tavaliselt ühel või teisel põhjusel erakordsesse olukorda sattunud inimesi. Seekord on peaosas oma vanemad autoõnnetuses kaotanud poiss, kes koolis kuuldud loo põhjal asub endale hoopis teistsugust minevikku konstrueerima. Poisi ema oli imekena viiulikunstnik, kes armus Liibanonist pärit mehesse. Nende orvuks jäänud poja fantaasias sai isast vastutustundetu terrorist, kes saatis oma raseda naise koos pommiga Tel Avivi lennukile. Pomm õhus ei plahvatanud ja jättis seega loote ema kõhus ellu.
Oma õpetaja õhutusel räägib poiss loo klassikaaslastele, jättes ütlemata, et see on väljamõeldis. Ja riputab internetti ka veel. Ning jälgib seejärel pentsiku huviga sõprade ja nende vanemate seas tekkivaid vestlusi.
Hoomamatu elegantsiga harutab Egoyan poisi mineviku lahti. Saavad selgeks täiesti ootamatud sidemed poisi enda, tema eeskostjaks oleva onu ning salapärase kooliõpetaja vahel. Meie ette joonistatakse inimlik tragöödia, mis jätab poisile vaid kibedad mälestused. Kes on selles loos õieti kangelane, kes kurjategija?

Unustusse vajuv Bosnia

Vaikselt hakkavad unustusse vajuma igaõhtused rindeteated Sarajevo piiramisest, mis aastaid meie kodudesse paiskusid. Vajas minugi mälu täiendamist, kuidas see kõik seal täpselt oli ja mis sellest lõhkikistud riigist tänaseks on saanud.
Bosnia film "Lumi" pakkus mulle senise Pöffi suurima elamuse. Selles väikese mägiküla sõjajärgset traagikat kujutav loos pole iseenesest midagi erakordset. Aga ta leiab otsetee südamesse.
1997, kaks aastat pärast sõja lõppu Ida-Bosnias. Küla mehed ja poisid on serblaste poolt tapetud, alles on vaid naised ning üks vana mees ning üks imekombel pääsenud kõnevõimetu poisike. Kobarkinos kohal viibinud näitleja Zana Marjanovici sõnul suuresti tõestisündinud lugu. Naised pole siiski loobunud elamast. Kasvatavad marju ja juurvilja, valmistavad moose. Mitte, et seda kaupa keegi ostma ruttaks. Aga päevad saavad kuidagiviisi sisustatud. Kuni tekib korraga koguni kaks pääseteed. Maanteel kohatud veoautojuht lubab kogu naiste toodangu ära osta. Ja samal päeval külasse saabunud serblane pakub võimalust maa võileivahinna eest suurkorporatsioonile maha müüa. Keeruliste, pealesunnitud valikute aeg. Igaüks peab otsustama.
Filmi naistüübid on kõik erinevad ja nende käitumist ning omavahelisi suhteid on väga põnev jälgida. Lisaks õhkub kinolinalt mingit veidrat rahu ja elus olemise paratamatust. Sa pead kõigest hoolimata jätkama.

Asjadest ja inimestest

Eile õhtuks olime valitud paar filmi sellest kõige tähtsamast programmist, millele asjapulgad Postimeheski tärnikesi jagavad. Prantslaste "Suvetunnid" mulle päris meeldis - ehkki see ülimalt rahulikult voolav lugu rääkis pigem asjadest kui inimestest. Peategelaseks maamaja, kus kunagi oli elanud kuulus kunstnik ning kõikidest kallitest esemetest seal sees. Karakterid polnud selle loo tugevaim külg ja pärast lootustandvat algust ei jaksanud seda vanematest järgi jäänud vara müügiprotsessi endise innuga jälgida.
Ema surma järel pidid nimelt kolm last otsustama, mis teha edasi onust jäänud antiikmööbli, kunstiesemete, lauanõude ja seda kõike ümbritseva laguneva majaga. Ilma üleliigsete tülideta otsustati see lihtsalt maha müüa. Selgus, et igasuvise perepuhkuse veetmise koht oli vaid ühele neist kolmest oluline. Ja tallegi mitte piisavalt. Pole vist eriline üllatus, et hoopis järgmine põlvkond ning majas teenijaametit pidanud vana naine jäid minevikku palju rohkem taga igatsema.
See film kõneles nii mõnegi sõna tänapäeva inimeste ükskõiksusest ja hooletusest. Ning sellest globaliseerumisest muidugi ka, mis paiskab vennad-õed üle maailma laiali ega jäta enam aega vanade peretavade jaoks. Veidi värvitu, veidi igav - aga siiski meeldiv ajaviide.

Sekvoiade maa

Pärast kahte tundi eksootilist Indiat veel veidi marihuaanasuitsust läbiimbunud Californiat. Kõht täis söödud ja taas pilgeni täituvas Kinomajas koht sisse võetud, oli "Humboldti maa" mõnus viis järjekordne pöffiõhtu lõpetada. Kuulsa osariigi põhjatipus asuv maakond ise just ülemäära mainekas ei ole. Küll aga on tegemist võrratu kanepikasvatamise kohaga. Tõenäoliselt elab ju seal päris hulgaliselt vanu San Francisco hipisid ja nende järeltulijaid, kes suhtelises rahus meelemürke kasutavad. Ja muidugi ka enda tarbeks tohutute ürgmetsade varjus kasvatavad.
Nagu filmistki näha on aga FBI alati valvel ja kui keegi kanepiga rikastuda püüab, siis otsekohe ka turjal. "Humblodti maa" räägib mökuvõitu meditsiinitudengist, kes juhusliku naistuttava kaudu enneolematutesse seiklustesse satub. Los Angelesest viiakse ta ühel ööl hoopis teistsugusesse maailma. Vanad tuttavad reeglid, kombed ja argitegevused seal Humboldti metsas enam ei kehti. Ning esialgu on see ütlemata hirmus.
Vaene poiss on aastaid isa vaimset terrorit talunud. Hoopis teises õhustikus, veidrate võõraste inimeste keskel ärkab ta vaikselt ellu. Jäikus ja armetu suhtlemisoskus kaovad esimese sissehingatud kanepimahviga. Seda muutust on rõõm jälgida. Nagu ka Humboldti kogukonna hullumeelset filosoofiat ja ülejäänud maailma arvamusele sülitavat elukorraldust.
Filmi tõeline leid on aga fantastilised sekvoiametsad, mis muudavad kinolinal nähtava kauniks ja valguseküllaseks. Lisaks on see linateos päris mõjuv perekonnadraama - taas üks väike märgike sellest, et tõelist vabadust pole olemas. Kui ta paganas just sinu hinges ei pesitse.

Teistsugune India

Vigaselt tõlgitud pealkirjaga "Gulabi kuulujutud" oli selle festivali kõige väsitavam kogemus. Mis ei tähenda seda, et ma poleks teda arvestataval määral nautinud. Sõna "talkies" filmi pealkirjas ei tähenda siis mitte kuulujutte, vaid helifilme.
Filmi keskne tegelane on väikesel Indiale kuuluval troopilisel saarel elav moslemi usku ämmaemand, kes on täielik kinohull. Kinokülastus kuulub naise igapäevaellu sama kindlalt nagu söögitegemine. Kuni ta saab ühel päeval kingiks tohutu satelliiditaldriku koos teleriga. Algavad lõbusad seebiooperipäevad, mida peategelasele lisaks naudivad saare teisedki naised. Eranditult hindud kõik. Mehed teenivad samal ajal ränka elatist kalapüügiga.
Pika linateose keskel muutuvad asjalood märgatavalt süngemaks. Väikesaare idülli asub hävitama globaliseerumine. Kõigepealt võetakse kinni ämmaemandast lahus elanud abikaasa. Teler, see imeriist, tõi need kaks ometi vahepeal uuesti kokku. Ja peagi hakkavad hindud aina kõvema häälega ning kurjemalt rääkima "teistest", pidades silmas moslemeid. Lahkhelid saavad lõpuks saatuslikuks ka ämmaemandale, kes ometi aastaid hindudest naabrilapsi elule aidanud. Need samad noored mehed, kes naise abiga siia maailma tulnud, ta lõpuks paradiisisaarelt küüditavad.
Film on väga lihtsakoeline, aga südamlik. Eriti peatagelase soe ja aval naeratus, mis tal nii parematel kui halvematel aegadel varrukast võtta. Häirivalt mõjub veider helitaust. Ilmselt on lugu algselt vändatud tummana, kogu heli on lisatud hiljem stuudios. Mis muidugi mõjub tänapäeval pentsikult.
Nappide vahenditega tehtud ülipikk lugu, mis aga oskas mulle jälle maailma ühest uuest vaatenurgast näidata.

Saarehullud

Eile nähtud Islandi film "Valgete ööde pulmad" meelitas Kinomajja uskumatul hulgal kauneid noori inimesi. Tõeline lust vanaätil nende seltsis istuda.
Filmielamus sai ka suurepärane - kui välja jätta Kinomaja kohutav tehnika. Pidevad katkestused, moonutatud heli, pilti kuidagi fookusesse ei saa. Nii vanalt tunnustatud festivalilt enam sellist nigelat kvaliteeti ei ootaks. Ehkki teisalt muidugi meenuvad ammused Kinomaja külastamise aastad ja katkiste alternatiivfilmide vaatamise mõnu.
Linateos rääkis mehest, kes valmistus abielluma endast paarkümmend aastat noorema neiuga. Iseenesest siis tänapäeva maailmas üpris tavapärane lugu. Mehe vana naine oli meelitanud ta ülikoolis õpetamisest loobuma ning kolima pisikesele saarele. Too endine naine oli seejuures vaimselt ebastabiilne ning mehel polnud seal saare peal õieti midagi peale hakata. Peale ühe veidrikuga golfiäri ajamise, mis muidugi suurejooneliselt läbi kukkus.
Nutikalt koostatud film omapäraste karakteritega, palju nalja ja samal ajal pea samal määral kurbust. Ma ei imesta, et islandlased selle looga võõrkeelse filmi Oscarit taotlevad. Muidugi on lihtsam sellised filmid suletud keskkonda paigutada. Nagu see väike saar. Kõik tunnevad kõiki ja inimeste vahel tekivad omavahelised uskumatult veidrad suhted, mis aja möödudes aina süvenevad. Kõike seda on lust filmilinal kujutada. Ja kui on varnast võtta veel nii suur hulk fantastilisi komöödianäitlejaid, on pidu täielik.
Totaalset ekstaasi see film siiski ei põhjustanud. Võib-olla oli tema täiuslik toime liigagi kenasti välja arvestatud? Tea seda asja. Aga kunagi vaataks uuesti ja naeraks jälle südamest.

Seal kus relvad kõnelevad

Eile nähtud "Lõvipoeg" on Austraalia režissööri Pakistanis tehtud film. Omapäraseks teeb asja see, et selles Pakistani Afganistaniga piirnevas piirkonnas pole kunagi varem mängufilmi vändatud. Ja nüüdki tehti seda kohalike võimude teadmata, poolillegaalselt.
See on relvaga täristamise maa. Püstol, püss või automaat on iga mehe suurim varandus, alati igal sammul kaasas. Kui tuleb tuju, lastakse üks salvetäis keset tänavat taeva poole teele. Tagajärgedele mõtlemata.
Film jälgib 11-aastaseses harimatus poisis tekkivat soovi lugema ja kirjutama õppida. Kunagi Afganistanis venelastega sõda pidanud karmi olemisega isa tahtmistest hoolimata. Vanamehe soov on poissi enda kõrval relvi valmistamas näha. See on kohalike seas auväärne amet. Palju auväärsem kui raamatukoi oma. Vabad hetked veedab isa pojaga kõnnumaal omatehtud paugutajaid testides. Mis mees sa oled kui automaadist lastud ei saa?
See on pisut kohmakas (profinäitlejaid ju pole ja olud ka filmimiseks rasked), aga kaunilt kulgev rahulik film. Vahepeal näidatakse lõbusaid meestevahelisi poliitilisi vestlusi. Meelde jäi üks repliik: "nad seal läänes peavad meid kõiki terroristideks, aga tegelikult oleme ju enamikus toredad rahumeelsed inimesed."
Pöff võimaldab heita pilku väga erinevatele kultuuridele. Igal aastal leiad sealt vähemalt ühe uue viisi maailma vaadata.

Mühklik Pöff

Loomulikult on ka sel aastal liiga vähe aega, et Pöffi südamest nautida. Selle blogi vanadele lugejatele tuleb see kaebus muidugi tuttav ette.
Suur osa nädalavahetusest möödus tee peal ja nõnda on seni õnnestunud näha vaid kahte filmi. Üks neist ilmselge publikuhitt, teine kõike muud kui seda.
Veidi viimasest. Lola Randli ja Kölni sõltumatute "Vahepealsed päevad" linastus Kinomajas 10-15 inimese ees. Jube kahju, sest režissöör ise oli isegi vaevunud kohale tulema. Päris mõnus väike film naisest, keda kooselu raamatukoist mehe ja teismeikka jõudva tütrega vaikselt ära on tüüdanud. Saanud oma õelt ajutiselt võtmed päris võõrasse korterisse, asub naine seal elama õige ootamatut salaelu. Süveneb kõigepealt asjade ja telefoniteadete kaudu korteris elanud abielupaari tegemistesse. Ja lõpuks tutvub äsja leseks jäänud mehega, kes ühel ilusal päeval uksest sisse astub. Tutvumine toimub pealegi sõnatu seksi käigus. Kuni küsimusi ei esitata, on kõik ilus.
Naine kihutab nagu hull kodu, töö ja tolle müstilise korteri vahel. Saamata öösiti und ja võimetuna oma veidra situatsiooniga midagi ette võtta.
Eks see olegi film muutuste vajalikkusest elust, sellest kui raske on midagi ette võtta ja lõpuks ka sellest, on siis teistmoodi ülepea tarvis? Sama tõenäoline, et jõuad läbi pikkade otsingute ikkagi koju.
Huvitaval kombel käsitleb ele õhtul pungil täis Vene teatris nähtud Woody Alleni "Vicky Cristina Barcelona" sisuliselt sama teemat.
Kaks veetlevat neidist saabuvad arusaamatutel põhjustel kaheks kuuks Barcelonasse. Tumedapäine justkui teeb magistritööd Kataloonia kultuurist, aga see on Alleni väike nali. Ei oska too jänki ju kohalikku keeltki ning tema teadmised Katalooniast piirduvad Miro' ja Gaudiga. Tol tumedamal on samas Ameerikas jobuvõitu kihlatu ootamas. Ning edasine elu kenasti välja joonistatud.
Heledapäine eksemplar on aga seikluste otsija. Samas rumal ja naiivne.
Loomulikult kohtab see paar Barcelonas võrgutajast ilueedit, kes oma imekauni abikaasaga tülli läinud. Järgneb vastastikuste afääride virvarr, mis lõpeb tõdemusega, et kõige parem oleks neil neljal inimesel lihtsalt koos olla. Või siis vähemalt kolmel neist. Aga muidugi pole elu nii lihtne.
Sisukirjeldus tundub labane, aga film ise on vaadatav ja isegi nauditav. Head näitlejad ja Barcelona ning Oviedo ilu. Lisaks Woody Alleni põletav sarkasm vanal tuntud teemal Ameerika turistid Euroopas. Lõpp oma nukruses sarnaneb äravahetamiseni algusega. Barcelonast lahkumise hetkeks pole kummagi neiu elus midagi muutunud.
Loo moraal võiks ju olla näiteks see, et otsingud viivad harva sihile. Ja kui viivad, siis võiks saavutatust kümne küünega kinni hoida. Selge see, et inimene ei ole kunagi olemasolevaga rahul. Ometi on alternatiivid tihtipeale kordi hullemad.

See aeg aastast

Jõuluaeg on vältimatult kätte jõudmas. Tahame või ei taha. Mina päris ootan neid paari vaikset ja rahulikku päeva. BBC eksperdid on valinud parimad kesktalvised muusikapalad. Või kuidas seda mõistet christmas carol õieti maakeelde tõlkida? Jõulukoraal?
Kaks kaunist versiooni parimatest. Corrinne May "In The Bleak Midwinter" kiirteeäärses California kohvikus ning Mike Oldfieldi "In Dulci Jubilo".

Käremaruvahva

Psapp on mängupille ja mänguelektroonikat muusikariistadena kasutav tohutult vahva Inglise-Saksa bänd. Nende uusim The Camel's Back on olnud mu viimase nädala playlistis olulisel kohal.



Las Vegase The Killers on hoopis teist tüüpi elukas. Popedetabelite tippu pürgiv karvane sats, mida isegi Eesti raadiojaamad mängivad ning Postimehe Arteri sarnane kollane jubedik "arvustab." Sellest kõigest hoolimata on Spaceman kangesti kaasakiskuv lugu.

Raua kiituseks

Mihkel Raua noorpõlvemälestused "Musta pori näkku" on sügise müügihitt. Nagu ilmselt paljud, otsustasin minagi Ekspressis ilmunud katkendite põhjal, et seda raamatut peaks lugema. Muidugi pole esikteoste autoritel reeglina sellist esmatutvustuse auditooriumi kusagilt võtta. Ses mõttes on Raud õnneseen.
Tuntud on ta inimesena, kes ütleb välja kõik, mis mõtleb. Ja eks tema raamatki ole samasugune. 275 lehekülge lõputust viinajoomisest tundub pisut palju, aga ega ta ainult sellest ka kirjuta. Raua raamat on dokumenteerib ammukadunud ajastut ning minusugusele kaasaegsele on ta ka isiklike meenutuste allikas. Olin ju minagi 1988. aasta kuulsal Rock Summeril sealsamas lava taga ning imetlesin ammulisui Koffi kaanivaid võõramaalasi karvaseid ja sulelisi.
Erinevalt Rauast polnud ma muidugi tegelikult osaline ega ole selleks kunagi saanudki. Aga mõndagi tuttavat on neis tekstides ikkagi. Sest rockmuusika maailm on mulle lapsepõlvest saadik huvitav tundunud. Muusikaentsüklopeediad olid aastaid lemmiklugemismaterjal. Ka see jõledus, mida Raud igal leheküljel nii mahlakalt kirjeldab, on mulle alati pagana põnev tundunud. Alkohol, seks, narkootikumid, enesetapud, mässumeelsus.
Nõukaaja lõpu hingust tabab Raud samuti hästi. Osavalt kirjeldab seda irreaalset maailma, kus toona elasime.
Ainus asi, mille üle imestan: kuidas Raud kõiki neid juhtumisi nii hästi mäletab? Totaalne joodik nagu ta enda sõnutsi neil aastatel oli. Mina pole suurem asi alkoholipruukija kunagi olnud, aga selliseid detailseid noorpõlvemälestusi küll eales kirja panna ei suudaks. Nimed ja näod on suuremas osas tundmatusse kadunud.
Igatahes on Raua raamatus minu jaoks hoopis teine tera kui näituseks Jaan Krossi "Kalliste kaasteeliste" teises osas. Krossi pikad targutused ammustest välisreisidest ja maakoduotsingutest ajavad lihtsalt haigutama. Mitte üksnes, et tekstiga puudub isiklik side. Midagi on sellest raamatust puudu. Jutik kahtlustas põhjusena seda, et Krossil endal jäi see tekst korralikult toimetamata. Võib olla küll. Nii või teisiti - kaasteelised jäävad mul vist pooleli. Raud aga haaras hingest ja ehk loen seda kunagi veel. Või siis mitte. Aga ühepäevakirjandust on ka tarvis.

Pimedus ja lumi

Narva kindlus jäi küll laupäeval uuesti külastamata kuid Rakvere linnuse ümber saime ikkagi luusida. Sisse ilma eeltellimuseta ei lasta talvehooajal - aga õnneks juhtus seal mingi üritus olema, nii et andis üle värava siiski piiluda, et milline see siseõu ka välja näeb.
Kõik oli ilus - nii kivine kui lumine!

Veel üks kasutu nurin

Olen loll ja nõme inimene. Liigun iga päev Tallinna kesklinnas jalgsi. Praeguste ilmadega muudab see mind lõplikult madalama klassi kodanikuks. Tõllad kihutavad asfaldil, mina libastun aga jääkoorikul ning ukerdan lumesupis. Homme või hiljemalt ülehomme on vesi üle jala. Mitte kedagi ei huvita. Kunagi pole huvitanud. Tõesti - 15 aastat tagasi libisesid peegelsiledal jääl ja oli ehk veelgi hullem. Aga siis oli vähemalt lubatud kõnniteid liivatada. Nüüd ei tohi enam sedagi.
Veider loogika, et sõiduteed on omavalitsuse ja riigi hooldada ja neid hoitakse nagu sitta pilpa peal, kõnnitee eest peab aga kinnistu omanik hoolitsema. Omavalitsust, riiki jalakäija ei huvita. Tulemus on, et jalakäija peab vähegi koledama ilmaga päev päeva järel suurt vaeva kannatama, sõidukijuhtide mured murtakse aga kiiresti. Just siin kesklinnas paistab see autode eelistamine eriti võikalt silma.
Jalakäijate parteid meil pole. Ja isegi kui oleks - suurem osa valijaid ei liigu isegi kesklinnas enam jala. Nii et süljelärakas autorataste alt riietele ja ukerdame aina edasi.

Eile siin päike ei paistnud

Peaks vist heroilisest tööletulekust pajatama, aga seda teevad kõik niigi. Niipalju ütleks küll, et hommikul võis taas näha eestlaste tohutut kohusetundlikkust. Targem olnuks täna tõesti koju jääda, aga rahvas pressis end ikkagi läbi hangede bussidesse. Samal ajal kui tühjad maasturid mööda vurasid. Nagu see meil käib. Vastik on see, et meil ikka nii kaugele pole jõutud, et veidigi kõnniteid puhtana hoida. Umbes iga neljas majaomanik oli Taga-Pääskülas selle nimel midagi ette võtnud. Ja seda on veidi vähevõitu.
Aga eilset poeskäiku meenutan siiani hardumusega. Kui tuul oli tagant ja prillid polnud parajasti täis tuisanud, oli keset seda maru nii mõnus vaadata. Soojad riided seljas ja kott täis maitsvat toidukraami.

Külm ja kibe tegelikkus

Eilsel mustendavalt külmal õhtul Lilleküla staadionil ei tekkinud mul erilist optimismi Eesti vuti tuleviku suhtes. Isegi kui vastased Moldovast meist veel pisut hädisemad tundusid. Kaootiline, igav puterdamine. Ja isegi harukordne võit ei maitsnud eriti magus pärast sellist kehva pusimist. Ihuliikmed külmast kanged viskasin järjekordse koduse jalgpalliaasta lõpul viimase pilgu hetkega publikust tühjenenud staadionile. Jalgpalli areng on meil kusagile toppama jäänud. Ja sama jama jätkub aastast aastasse. Aga eks tärkav kevad ikka uue optimismi kaasa toob. Nagu ikka.

Eilseid noppeid

Üks suurepärane uus laul kummitas mind terve päeva. Fleet Foxesi "Mykonos" jõudis vist esimest korda mu kõrvu kunagi kevadel, aga alles nüüd seda uuesti kuuldes sain aru kui ajatu, klassikalise teosega on tegemist. Miski hing on tas sees. Voolab sinust läbi, mõjub nagu värske vesi keset otsatut kuivust ning paneb sama elamust uuesti ihaldama.
Mykonos meenutab mulle veidi Zombiesi unustamatut lugu "Time of the Season". Fleet Foxesi meistriteost saab kuulata siit. Kvaliteetset videot paraku ei leidnud.

***

Pärast sai va mügerikus uut Bondi vaadatud. Ja ma jäin kuidagi endalegi ootamatult rahule. Konkreetne film on. Ei midagi üleliigset, ei mingit mõttetut venitamist. Dialoogi on täpselt vajalikul määral ning selliseid filme tavapäraselt rikkuvat vesistamist või moraalilugemist - ei kumbagi. Ülesehitus klassikaline: pahad on pahad, plikad on modelli välimusega, võitlusstseenid täiesti olemas nii maal, õhus kui vees. Väsitavalt pikaks venitatud vist ainult üks neist. Daniel Craig ja Judi Dench on üpris võrratud - ülejäänud näitlejate seltskond arvatavalt teisejärguline ja kahvatu. Aga see justkui ei häirigi nii väga. Inglise keeles on üks hea väljend seda filmi minu jaoks kokku võtma - no nonsense approach. Mis päris imponeerib mõnikord.
Saal näe ka rahvast täis veel nädal peale esilinastust. Tõmmet vanal Bondil jätkub.

***

Lõpetasime õhtu Wii konsooliga golfi, pesapalli ja tennist mängides. Selline sügavalt väikekodanlik ajaviide, aga ülimalt lõbus. Hasart tekib ka ajapikku. No ei ole võimalik, et see golfipall ikka ja jälle sinna veetakistusse upub. Ja miks ometi pesapallis see punktide saamine nii ütlemata keeruliseks tehtud? Tennis sujub see-eest juba päris kenasti.
Päris kahju, et selle aparaadi peagi laenajale tagasi peab andma. Aga ega nüüd ostma ka ei hakka teist.

Rõõm väsinud jalgadest

Eilsel hilisel tunnil esines Von Krahlis Nigeri nomaadide kollektiiv Etran Finatawa. Baar oli rahvast triiki täis, aga õnneks ei seganud see eriti kõrbebluusi nautimist. Selle omapärase muusika monotoonsus vajab omajagu harjumist, rütmist põhjustet transilaadne nauding ei saabu kohe esimeste lugudega. Aga kesköö lähenedes sain mina veidi hõredamaks jäänud Krahlis oma kaifi igatahes kätte. Etran Finatawa liikmed olid värvikalt riietunud, näomaalingute ja sulgedega ehitud. Mängisid igavesti vahvaid pille - üks löökriistadest paistis näiteks olema veeanumasse kastetud oranž poolkera.
Omapärane vaheldus pimedasse novembrimasendusse. Kuigi jalad lõid pärast kontserti tuld ja täna on ärkvel püsimisega suuri raskusi. Tore, et Talinna (nagu bänd seda linna maispeisis kutsub) ikka väärt musa mängima tullakse. Nomaadibluus on lahe.
Juutuubis on bänd enam-vähem samas riietuses ja samade pillide taga nagu eile õhtulgi.

Pilguheit meie oma maailma

Lootusetult hall novembripühapäev. Mõned sajad meetrid Tallinna piirist tunglevad sajad autod plastikangaaride rägastikus. Ühe angaari uksel seisab valvsa pilguga ringi vaatav kapp. Inimesed saalivad tast lõppematu reana mööda, sisse ja välja.

Sees toimub midagi müstilist. Paksult rahvast täis kõledalt jahedas hallis seisavad kümned ja kümned pikkades sabades. Teised tuhlavad alles näotute kastide juures, pildudes esemeid siia ja sinna. Halli põrandal lendlevad ringi kiled. Keset saali koorivad inimesed end paljaks, et kastist leiduvaid hilpe selga proovida. Ruum on hingeõhust udune. Perekond on võtnud suure klaasist laua enda vahele ning liigub sellega kindlameelselt väljapääsu poole. Üks naine on korjanud ostukärusse terve karpide mäe. Kõik teavad, mida nad tahavad. Keegi pole siin esimest korda, et juhatust peaks küsima. 

Sa oled sattunud õigesse kohta. Eestlased ja venelased veedavad külg külje kõrval oma kaunist puhkepäeva just siin. Odavmüügil keset kilet ja karpe. Rabades. Rabades. Rabades.  

Kass lakub ennast muruplatsil, teda ei paista maagiline plastikangaar huvitavat. Kus maailmas tema ometi elab?

USA valimised - enne ja pärast

Tark mees taskus.
Michael Tomasky videolood on head: kergesti mõistetavad ja informatiivsed.

Sürreaalne õhtu

Ma ei talu pimedust enam üldse. Nooremana see justkui nii hull ei olnud, aga nüüd... Novembrimasendus on väga kiire tulema. Istud kogu lühikese valge aja kontoris arvuti taga ja siis lähed välja justkui otse öhe. Vastik.
Kesklinnas tundub öine tipptund lausa kentsakas. Sajad inimesed ja autod trügivad kitsastel tänavatel. Igaühel paistab olevat kindel eesmärk. Elu nagu automaadis. Eile üritasin läbi selle pimeda hulluse Kumusse minna. Pärnu maantee oli nii umbes, et tramm ei mahtunud läbi. Mõtlesin siis, et ei lähegi. Minuga on mõnikord nii, et eesmärk tuhmub. Kindel plaan puruneb peas kildudeks ja tekib soov see üldse katki jätta.
Eile sundisin end ikka kindlameelseks ja murdsin suure jooksu ja mõningase hilinemisega Kumusse. Seal on äsja avatud sürrealistlik fotonäitus ja sellega seoses lubati eile õhtul loengut ja filmi. Paberil tundus põnev. Tegelikkus kujunes mõnevõrra teistsuguseks. Esiteks ei haakunud rutiinse kunstiajaloolise ülevaatena tundunud loeng (Raivo Kelomees) ja Luis Bunueli film "Kuldajastu" omavahel kuidagi. Kelomees ei osanud oma teemat kuidagi huvitavaks teha - luges enamasti teksti otse slaididelt maha. Oh õudust. Ajas kohutava une peale. Filmi algusosa magasingi seetõttu pooleldi maha. Kuulus stseen kivikuju varvast imevast naisest õnnestus ära näha. Päris põnev oli vaadata, kuidas sisuliselt palja miimika abil ja riideid seljast heitmata on võimalik seksuaalset kirge näidata. Tehnilised probleemid filmi näitamisel (pilt, heli ja subtiitrid ei tahtnud kuidagi kokku sobida) suutsid Bunueli loo pealegi veel sürrealistlikumaks teha.
Kumu dokumentaal pole mulle varem pettumust valmistanudki. Seekord küll. Näituse vaataks siiski kunagi ära.
Kodutee tundus õudselt pikk ja pime. Kui lõpuks kiisu juurde jõudsin, oli tunne, et päike peaks juba tõusma hakkama. Kell näitas 21.15.

Võit

Öö oli rahutu. Poole nelja paiku mõtlesin, kas tõusen üles ja lähen vaatan seisu, aga sundisin end edasi magama. 6.02 telekat avades vaatas kohe loodetu vastu: Barack Obama elected president. Huh! Lõpuks ometi.
Tunnike hiljem Obama kõnet kuulates tulid pisarad silma. Mitte, et ma poliitikute kõnedest suuremat peaksin. Tänapäeva infotulvas surfates muutud paratamatult küüniliseks selle mesimagusa sõnumi suhtes. Eriti kui oled saanud poliitikuid ja poliitikat siin Eestis veidi kõrvalt jälgida kah. Ainus eesmärk on meeldida. Isegi kui inimeses endas midagi meeldivat pole. Tihtipeale polegi.
Aga ikkagi - täna ei saa ma hetke ajaloolisusest üle ega ümber. Obama võit on sümboolne nii mitmes mõttes. Noorte pärast, kes nii metsiku ülekaaluga just teda valisid. Afroameeriklaste pärast, kes temasarnast olid nii kaua oodanud. Maailma pärast, mis ootas USA-le teistsugust juhti. Minu jaoks isiklikult ka selle planeedi kui meie kõigi elukeskkonna pärast. Ta poleks uut Bushi enam välja suutnud kannatada, vaeseke.
Obama võit on erakordne ka demokraatidele. Viimase 60 aasta jooksul on demokraadid nii võimsa mandaadi saanud USA-s vaid üheainsa korra. Nad paistavad võitvat isegi mõnes tulipunases osariigis.
Ühtlasi annab tänane päev viimase hävitava hinnangu GW Bushi valitsusajale. Bush suutis sajandivahetuse vabariiklaste hiilgava esiletõusu totaalselt maha mängida. Täpselt nagu üks teine president kolmkümmend aastat tagasi hävitas oma partei lootused.
Obamaga seoses lähevadki minu mõtted kõigepealt Jimmy Carterile. Just Carter, mitte Clinton või Kennedy, omas ainsa demokraadina pärast Teist Maailmasõda samasugust laiapõhjalist toetust nagu Obama praegu. Ja mängis oma võimalused Valges Majas nii põhjalikult maha, et liberaalne Ameerika toibus Reagani antud vastulöögist tänase päevani.
Kahtlemata: Obamaga võib samamoodi minna. Ta pannakse proovile. Tedagi ootavad teadmata lõpuga lahingud märksa konservatiivsemate senaatoritega tema enda erakonnast. Rääkimata parempoolsetest, kes nüüd koonduvad tugevamini kui kunagi varem. Maailmale peab Obama kõigepealt oma tõelist palet näitama. Jah.
Aga ikkagi - lubage võtan hetke, et tänast päeva nautida.

Väike lennutiir

McCain läbib väidetavalt tänase päeva jooksul järgmise teekonna: Florida-Tennessee-Pennsylvania-Indiana-New Mexico-Nevada-Arizona. Kaardi pealt vaadates tundub see hullumeelsusena.
Keegi võiks välja arvutada kui palju sellise tagasihoidliku lennureisuga atmosfääri õnnestub saastada. Äkki on see 24 tunni lõikes maailmarekord?

Teater, mis ei valmista pettumusi

Ronisime ühel pimedal õhtul jälle Linnateatri Taevalava äärde. Kohe otse nina vastu lava, esimesse ritta. Presnjakovite "Ohvrit mängides" oli vist küll viimane praegu repertuaaris tükk, mis selles majas veel vaatamata.
Ma kipun sellest põlvkonnast olema, kes Vene päritoluga asjadesse ikka teatud eelarvamusega suhtub. Pole minus tekkinud nostalgiast lapsepõlve nõukaaegade vastu ega millegipärast ka sügavamat huvi praeguse Vene kultuuri suhtes. Võib-olla seetõttu see näidend mõjuski üpris värske ja uudsena.
Vene mõjutustest hoolimata on see vist pigem lääne teatritraditsioonide alusel kirjutatud tükk. Miilitsad, maffia ja ühiskonnast võõrandumine on tõsi küll teemad, mida Vene dramaturgiast ootakski. Aga vist mitte päris nii tänapäevases vormis. Venelaste side globalisseruva maailmaga on ju täpselt sama valulik kui meilgi.
Igatahes on mõnus vaadata hästi kirjutatud näidendit selge tegevusliini, alguse, keskpaiga ja lõpuga. Ja pagan küll, laval toimuva usutavus oli käegakatsutav.
Linnaka näitlejate taset me ju teame. Noormets, Ojari, Ermel, Orro, Simmul, Raag, Eespäev oma tuntud headuses. Metsur, Järvis ja Vannari on selles teatris töötanud terve igaviku. Uustulnukad Võigemast ja A. Eelma sobivad hästiõlitatud ansamblisse nagu valatult. Mart Toome miilits on lihtsalt vaimustav naljanumber. Indrek Ojari ja Andero Ermeli kurjategijad vähemalt sama head. Ning Võigemasti traagiliselt sõltumatu üksik hunt väga tänapäevane tegelane.
Kultuuri kirjeldamise õudus ehk kiituse üleküllastumine on kätte jõudnud. Linnateatris kõlbab kõike vaadata, aga "Ohvrit mängides" paistis mulle isegi asisem tükk kui mõnedki teised mängukavas püsivad lavastused - "Nõks", "Päike soojem, taevas sinisem", Nii see on (kui teile nii näib)" või "Murdlainetus".
Kolm uut lavastust on seal majas kohe valmimas. Eks näe, millal pileteid saada õnnestub.

All the ducks are swimming in the water

Ja seda vett on täna hommikul Schnelli tiigi äärsetel radadel tõesti palju. Partide pläterdamise pidu! Päris mõnus on neist mööda jalutades jälgida, kuidas viimased lehed puudelt langevad.
Ainult sellest ei saa ma sugugi aru, miks enne poolt üheksat Tallinna jõudev elektrirong kolme vaguniga olema peab. Rahvast jätkuks lahedasti nelja või viitegi. Nii ei jõuagi ajalehe ja vihmavarju ja kitsa seisukohaga maadeldes uudiseid eriti põhjalikult silmata. Mis omas suhtes hea. Paistab järjekordse virila päevana. Kes meil partide õnnest hooliks.

Reelin' and Rockin'

18. oktoobril sai Chuck Berry 82-aastaseks. Jah, nii vana on juba rock'n'roll. Mõnulen siin nende igavikuliste rütmide seltsis. Klassikaline Reelin' and Rockin' oli kunagi viiekümnendatel süütu õhtuse tantsupeo kirjeldus. 1972 nõretas ta lausa seksist. See on vastupandamatu esitus, daamid ja härrad. Rokkimist õpi meistritelt.
Ah jaa - aastal 2008 tuuritas Chuck Euroopas ja ta esineb regulaarselt oma koduse St Louis' baarides.
Allolevad on imelised tükikesed muusikaajalugu. Inglise muusikud vaatavad Chucki suud lahti nagu mingit imelooma. Ja noored tüdrukud ei tea, kuidas reageerida. Uhh oleksin ma ometi seal saanud olla sel õhtul.
Chuck Berry Inglismaal 1972.
Ja veel...
Ja veel...
Reelin' rockin' and rollin'

Kalevipoja jälgedes

Ilmunud on väga huvitav lugemismaterjal: WWF Living Planet Report 2008 Õige põnev statistika on Eestit puudutav - tabel leheküljel 14 tundub lausa jahmatav. Eestlase ökoloogilise jalajälje indeksiks aastal 2005 on arvutatud 6,4 ja see on Euroopas lausa kolmas tulemus! Oleme paremad inglastest, soomlastest, rootslastest, brittidest - lätlased ja leedulased unustame üldse ära, nende jäljekesed on meie Kalevipoja sammude kõrval lapsemäng. Taanlane ja norralane on veel meist eespool, aga kauaks nemadki.
Meie kallite valitsejate eesmärk Euroopa 5 rikkama sekka jõuda ei näi vist õnnestuvat, aga oma elukeskkonda oskame tõesti maailmatasemel saastada.

Tagatud sõltumatus

Veendunud naishääl raadioreklaamis: "Sõltumatuse heitlikest sügisilmadest tagab teile Balteco mööbel."
Jutiku hommikune kommentaar: "Nojah, poed laua alla ja ei saa arugi, et katus läbi laseb."

Kultuur ja rumal inimene

Ütlen igaks juhuks juba alguses ära, et nagu tavaliselt ei jõua ma oma pika jutuga õigupoolest mitte kusagile. Nii et parem ära üldse vaevu. Aga ajalookroonika mõttes panen peas liikuva kirja.

Uurisin Hajameelse tähelepanekuid kultuurist ja meenus paari päeva eest loetud kultuurpoliitiline vestlusring ühes Päevalehe vahelehes. Nimi oli tal Tsoon. Paraku netist mul seda leida ei õnnestu. Jutlesid seal Peeter Jalakas, Priit Raud ja keegi sakslane Stefan Schmidtke. Jalakas näiteks arvab, et kultuuripoliitika ja seda koordineeriv ministeerium on mõttetud. Raha laiali jagamiseks piisaks ühest arvutiprogrammist ning edasi tegutseks juba rahandusministeerium. Teised päris nii radikaalsed ei ole. Härra Schmidtke näiteks kõneleb tunnustavalt Saksa ja Austria kogemusest, mille kohaselt on hea kui raha jagavad kultuurile hoopis kohalikud omavalitsused.

Mina tean kultuurist üpris vähe. Õigupoolest ma tean üpris täpselt ainult seda, mis mulle ei meeldi. Ja oskan seda arvamust ka veidi põhjendada. Tunnustust on alati raskem anda kui maapõhja kiruda. No mis ma ikka ütlen, et oli vaimustav ja hingematvalt ilus ja tore? Lääge jutt, muud midagi. Peaks siis korraliku detailse kriitika tegema. Aga alati ei viitsi seda isegi muidu suurepärane Peter Bradshaw Guardian'ist. Kui peab näiteks järjekordsest jänkide jurast kirjutama. Nõnda see on, et vaid oma halba maitset on hea põhjendada.

Aga tõesti, kellele siis peab raha andma ja kellele mitte? Mina pole küll kindel, et meie kultuuriministeerium sellest päris hästi aru saab. Jalaka vestlusring kahtlustab, et antakse enamasti sellele, mis ammu olemas, teada ja tuttav. Ja eriti hea kui kuulub riigile. Laulupeole ja Estonia teatrile. Kuigi tõesti - mind isiklikult ei kõneta kumbki. Minule meeldiks kui kultuuriraha antaks millelegi muule. Näiteks Thea Gilmore'i Eesti kontsert oleks selline väärt kultuuriüritus. Aga ma vast ei hakka seda ministeeriumile välja pakkuma. Sest nende kultuurinõunikud ei tea Theast midagi. Ega tahagi teada.

Selle vastu, et kultuuriraha hoopis omavalitsuste kaukast läheks, pole mul tegelikult midagi. Eeldusel, et see raha ei läheks siis vaid valla ametlikule käsitööringile, laulukoorile ja koduloomuuseumile. Kuigi tõenäoliselt just lähekski. 

Ja lõpetuseks meenub mulle üks roheliste kultuuritoimkonna koosolek, millest oli kunagi au osa võtta. Kohal oli ka üks parajasti erakonnas mõjuvõimu omanud härrasmees, kes katkestas kõik meie lennukad ideed ja mõtted hüüdega: ei ole vaja unistada! Unistustest pole mõtet üldse rääkida, paneme kirja ainult selle, mida reaalselt ellu suudame ja tahame viia. Ja nn elitaristlikust kultuurist polnud selle mehe juuresolekul üldse mõtet rääkida. Talle see teps ei istunud. 

Pole vist vaja lisada, et tundidepikkuse arutelu tulemus oli umbes täpselt null. Ja enam me kokku pole saanud ka. Sest millest oleks rääkida?

Kokkuvõtteks saab ainult tõdeda, et kultuur on ka minu jaoks liiga keeruline teema.

Ahistavad

Sooline, et mitte öelda rahvuslik diskrimineerimine Linnalehe kuulutuses:
Võtame naisi tööle osalise või täistööajaga. Perspektiivikas projekt. (Suhtlemine vene keeles).

Colin Powell eelistab Obamat

Vabariiklasest kindral ja läbikukkunud poliitik Colin Powell teatas neil päevil, et toetab presidendiks Barack Obamat. Powelli karjääri küsitav tipphetk välisministrina oli mehe esinemine ÜRO Julgeolekunõukogus, kus ta valetas Iraagi ohu tegelikust märksa suuremaks. Suuresti tänu sellele kõnele said Bush ja Blair mandaadi Iraaki tungida. Ehk nagu Wikipedia kirjeldab:
To this end, Powell addressed a plenary session of the United Nations Security Council on February 5, 2003 to argue in favor of military action. Citing "numerous" anonymous Iraqi defectors, Powell asserted that "there can be no doubt that Saddam Hussein has biological weapons and the capability to rapidly produce more, many more." Powell also stated that there was "no doubt in my mind" that Saddam was working to obtain key components to produce nuclear weapons.
Osa ajalehti arvavad, et Powelli McCainile seljapööramine olla otsustava tähtsusega hoop. Minule tundub hoopis, et see võib Obamale karuteene osutada. Niigi depressiivne on jälgida, et arvamusküsitlustes roomab vanamees vaikselt lähemale. Oleneb muidugi, nagu alati, kes küsib.

Muuseas - kumb on rohelisem?

Nn toetajakuulsuste nimekirjad:

Obama
Oprah Winfrey
Bruce Springsteen
JK Rowling
Christopher Buckley (kirjanik)
George Clooney
Caroline Kennedy (John F Kennedy tütar)
Susan Eisenhower (Vabariiklasest president Eisenhoweri lapselaps)

McCain
Sylvester Stallone
Clint Eastwood
Robert Duvall
Jon Voight (näitleja)

Revolutsioonist rääkides

No muidugi ma "Detsembrikuumusest" suuremat ei lootnud. Pole need EV aastapäevaks tehtud asjad suuremat pakkunud. See paljukõneldud telesari näiteks tundus eile oma amatöörlikkuses ja puisuses lausa hea.

Aga film on hea. Eestis tehtu kohta küll. Ei jää venima, ei toppa dialoog, tundub usutav ning algusest lõpuni läbimõeldud. Vana head Tallinna on rõõm vaadata. Imelugu, et nii õnnestunud võttenurki on veel leitud. Halleluuja! 

Näitlejate valik on viimseni õnnestunud. Juhan Ulfsakist või Indrek Tarandist oma episoodilistes rollides kuni lausa vaimustava Tõnu Kargi ja võluvalt printsipiaalse Mait Malmstenini. Esipaar Sergo Vares ja Liisi Koikson ka. Liisi on ehtne, andekas, armas tüdruk. Tahaks kohe mõnda tema plaati kuulata. Filmis võiks ta ka veel mängida. Ja Sergo paistab väga lootustandev näitlejahakatis. 

Kriitilisemaks läheksin sisule mõeldes. Põhiliselt seetõttu, et päris nii suursuguse ja epohhiloovana seda väikest mässukatset vist ikkagi pidada ei saa. See innukas Zinovjev ja tuhanded punasõdurid piiri taga ootamas on vist pehmelt öeldes kunstiline liialdus. Aga olgu, filmi aitab põnevamaks teha. Ning muidugi on kergem kujutada vaenlastena väliseid jõude kui oma riigi teisitimõtlejaid.

Kuigi - kartsin, et Anveldi kampa näidatakse veel palju hullemana. Õnneks säilitasid filmitegijad siiski teatud mõõdukuse - au neile selle eest! 

Kõige vähem saan aru 1924. aasta septembri ja 2007. aasta aprilli kõrvutamisest. Me ei suuda tajuda seda ühiskonda, milles 84 aastat tagasi elati. Lugu on selles, et tollal ei olnud mitte üksnes põhimõttelised kommunistid reaalselt olemas. Kohe päris Eesti kommunistid. Neil oli ka arvestatava osa tööliste toetus ja mõnes mõttes asja eest. Eesti oli vaene, tohutute klassivahedega riik, kus tõepoolest kõigil ei olnud hea elada. Selge see, et maailmarevolutsioon oli paljudele rohkem kui üksnes ahvatlev mõte. 

Tänapäeva üdini tarbimisele suunatud ühiskonnas on meil tollast Eestit raske ette kujutada. Ei mõista me töölise elu ega vabrikandi dilemmasid. Nüüd tahavad ühtemoodi kõik. Probleem on nende vähestega, kes ei taha. Aga nemad relvaga riiki kukutama ei hakka. 

On omamoodi paradoks, et 24. aasta Riigikogus olid poliitilised jõud vasakult paremale palju paremini esindatud kui nad on seda praegu. Tänast Eestit iseloomustab pigem ühetaolisus, poliitilises mõttes igavus.   1924. aastal mässasid ideelised kommunistid, 2007-l seiklusi otsivad, sügavama ideeta noored märatsejad. Mina nende sündmuste vahel paralleele ei leia. Ka Venemaa ei taotle täna kommunismi kehtestamist ega toeta siin Eestis sisuliselt mitte ühtegi poliitilist ideed. Nendegi tegevuse mõte väljendub peamiselt rahas. Ja vähemal määral kurvas nostalgias. 

Ah jaa... rohelistest lootsin ma ju väikest viisi revolutsionääre. Mitte relvastatud mässulisi, aga ikkagi teistsuguse elukorralduse veendunud kuulutajaid. Esialgu pole me ülesandega hakkama saanud. Liiga lihtne on sulanduda, liiga raske eristuda. Aga lootus pole veel lõplikult kadunud.

Ah... filmist pidin ju kirjutama. Pagan mind küll. Hea film on. Kärtsu ja mürtsu ja fantastilisi näitlejaid ja imearmsaid naeratusi. Soovitan. Mõtlemisainet annab ka. Vähe teistsugust kui tegijad mõtlesid, aga see on mu meelest ka super.     

Lootus keset sügavat kurbust

Love her in the ways you want to be loved
Love her in the ways you want to be loved
Sometimes it ain't enough
Sometimes it ain't enough
But don't give up on love

Adams/Powersock/Cashdollar/Pemberton/Popper, "Mockingbird"

Oli imetore päev

Näe oli tõesti - vahelduseks. Pärast pool päeva kestnud kodusida toimetamisi mõtlesime, et võiks ju kusagile välja sööma minna. Ja kui Nõmme keskusest hiina toidu kaasa ostmine mulle kohe sugugi ei istunud... siis leidsimegi end täiesti ootamatult teelt Haapsallu. Päikeses säravad värvilised metsad lendasid mööda. Müüriääre kohviku pirukas ja kodujuustukook peagi kõhu täitnud. Nüüd oli aeg väike ring teha. Õhtune Haapsalu oktoobris on jalutuskäiku väärt.

Uus hullus - mündid

Ühe täiesti juhusliku külastuse tulemusena sai minust numismaatikahuviline. Ja nüüd ma muudkui räägin tuttavatele sellest ja lunin varasematest reisidest üle jäänud münte :) Ja neid on inimestel üllatavalt palju!

Esimesed suht huupi ostetud peotäied osta.ee-st on ka käes. Ja need sattusid minu esialgu kõhnakese mündikogu jaoks vägagi huvitavad olema. Olgugi, et mündihunniku fotodest ju suuremat enne aru ei saanud, mis seal on. Eks siis näe, kuidas järgmised on, kui need kohale jõuavad.

Aga igatahes on mul teine album ka juba alustatud, sest ühte enam ära ei mahu.

Nagu ma eelmisel nädalavahetusel aru sain - meeliülendav oli teada saada, et su tuttaval on sama hobi! Potentsiaalne vahetuspartner ju!

Minu praegu unistus on mõnele sellisele kuskil küüned taha saada.

Kui detektoristide foorumi seda nurka lugeda, kus viimastest leidudest räägitakse, siis tundub, et neid leitakse päris rohkelt. Miks nad siis nii kallid ainult on...

Seenehullus seks aastaks läbi

Eks eelmistel aastatel oli ju ka ometi soov metsa seenele minna aga see aasta ma leidsin ka midagi. Kusjuures - käisin peaaegu samades kohtades.

See raamat oli väga hea 400 eesti seent - väärt ost. Aga ka eelmistest aastatest riiulis olnud Tunne seeni pole ju paha. Ega nad ei kattu ka 100%. Aga järgmise sügise unistuseks jäi Põhjala seeneraamat. Seal tundus olevat palju ka mittesöödavaid kuid põneva väljanägemisega seeni. Tahaks ju teada, et kui puugipask ette jääb, et mis ta ikkagi on. (Ega ma ei tea, et kas see viimane just selles raamatus on, kuid palju sarnast omanäolist oli küll.)


Ma mõtlesin, et panen siia kirja, milliseid uusi seeni ma see sügis korjama õppisin. Et siis on koht, kust aasta pärast meelde tuletada.


Lehter-kukeseen

Neid oli suvalises kohas Hiiumaa metsas pea pool ämbrit. Kahjuks oli mul seal aega vaid veerand tundi jalgu sirutada - praamile oli vaja jõuda. Väga maitsva kastme sai neist!

Liivtatik

Vana tuttav ju küll aga ikkagi ka uus avastatus maitsva kastmeseenena. Paljukest ma ikka valgusküllastes männikutes seenel käinud olen. Ikka rohkem kuusikutest ja segametsades.

Timpnarmik

Ka kole rikkaliku saagiga seen. Neid jäi mul ühe matkaraja äärde ka pool ämbrit maha. Maitselt tagasihoidlikum kuid siiski mõnus.

Kitsemampel

Veel üks väga head saaki andev seen, mida asjatundjate sõnutsi vähe tuntakse ja ka vähe korjatakse. Ometi konkreetsete määramistunnustega seen. Ja Loksa kandi metsades, kuhu ma see sügis siis mitu korda sõitsin, sagedane.

Tippseenekohaks jäi see Lõuna-Eesti soosaartega põlismets. Kus seal olid kukeseened, kuuseriisikad, puravikud ja võiseened läbisegi! Aga nagu ma suure jutuka kohale meelitanud sõbrannadele ütlema pidin - õige aeg on ka oluline. 3 nädala pärast polnud seal mitte kui midagi enam leida.

Pildid on osaliselt pärit Loodusmuuseumi kodulehelt.