Väljasõit rohelusse

Peale lõunat asume taas teele. Dagö kontserdile Haapsalus. Alles kevadel sai neid nähtud. Tea, kas kordusesitust on ikka nii ruttu tarvis. Kahtlus virvendab õhus.
Tee peal proovime avastada Marimetsa looduskaitsealal asuvat matkarada. Lubatakse 5 kilomeetrit laudteed kaunil rabamaastikul ja paar vaatetorni. Keerame Ristist Virtsu suunas. Vaatan kaardilt, et kohe Rõuma bussipeatuse juurest peaks vajalik tee paremale keerama. Tee keerab, aga koos telliskivi ja punases kirjas sildiga "Eramaa".
Mis seal siis ikka. Sõidame veidi edasi. Ja veel veidi. Lõpuks juhatataksegi paremale keerama, seal see matkarada olevat. Pärast mõningast ekslemist ja vestlust kohalikega leiame ennast kõrgepingeliini alt tühermaalt. Teadmisega, et sinised lindid juhatavad matkarajale. No mis seal siis ikka. Tühermaa. Kõnnime. Kivine metsaalune tuhandete parmude, vaskussi ja lehmaga kõrval koplis. Kõnnime. Pikk lõik risti üle heinamaa nõgeste ja hapuoblikatega. Kõnnime. Äsja ehitatud palkidest sild üle oja ja siis veel teinegi. Kõnnime. Kõrge okaspuumets vetruva pinnasega. Kas on tõepoolest lootust? Kõnnime. Läheb lagedamaks, kõrval suliseb vesi, sinised lindid on lõputud. Kõnnime.
Ja ennäe imet: matkaraja algus! Viiekilomeetrine rada pea sama pika sissejuhatusega. Vantsime siis korra üpris lagunenud olekus laudteeni, otsime üles esimese vaatetorni, avastame, et peaks redelist üles ronima. Oih. Loobume. Vaja sama tee tagasi ka kõmpida, aeg on hiline, jalad väsinud. Jutik leiab oma rõõmuks kolm eri liiki käpalisi.
Nukker lugu selle Marimetsaga. Talumees on ilmselt parima juurdepääsutee sulgenud ja nüüd tuleb matkajal kohalejõudmiseks kurja vaeva näha. Mis ei tähenda muidugi seda, et kõndijaid ei leiduks. Võiks lihtsalt ka selle pika eelrajaga veidi tööd teha. Panna infostendid, niita kõrge rohi, teha väike parkla praeguse elektriliinialuse mudaaugu asemele.


Ah jaa - Dagöst Haapsalus ka. Kõigepealt: Müüriäärne kohvik ei kannata kriitikat. Mitte ühtegi magustoitu ei ole, salati ja pirukaga läheb 45 minutit. Milleks pole kaugeltki aega. Kaunis interjöör ei päästa. Läheme sealt tagurpidi uuesti välja.
Kontserdil pole linnuses samas häda. Jah, Dagö vennad võiksid veidi rohkem oma klassikalisi kahe esimese plaadi lugusid esitada. Uuematel pole ka häda, aga vanad kuidagi südamelähedasemad. Ning see tohutute võltsripsmetega plika võinuks olemata olla. Mis iganes ta nimi ka polnud. Aga Chalice oli lõbus ja tema lauludes ei puudu sisu. Lenna Kuurmaal on omajagu häält. Ja show polnud kokkuvõttes üldse halb. Eriti põnev oli videoekraanilt jälgida Peeter Rebase ja Raul Vaigla näppude liikumist kitarridel. Pisike kaamera oli muusikariista külge kinnitatud. Oh seda tänapäeva tehnikat.
Keskööks tagasi kodus, kiisu söödetud. Vaja peavalu välja magada.

Turuhommik

Pühapäeva alustasin pannkoogitaignaga. Nagu ikka, on midagi vajalikku puudu. Seekord ei leia kapist piima. Ütlen siis Jutikule, et käime ruttu lähimas poes. Ainult, et kiiresti ei saa. Suur paks raamat on vaja enne lõpetada. Kui lõpuks teele saame asuda, selgub, et tegemist hoopis uurimisretkega Nõmme turule. Iseenesestmõista, sest oma lohutamatult räämas olekust hoolimata on ta hetkel tõeline magnet. Vapustavat kraami on müügil. Imeilusaid vaarikaid, magusaid punaseid ploome, kirsse, mureleid, punaseid sõstraid. Sülg hakkab jooksma ja sajalised kaovad märkamatult kaubitsejate taskutesse.
Oleme seal Jutikuga viimastel nädalatel korduvalt käinud ja meil on tekkinud isegi lemmikmüüja. Muhe mees, kellel pakkuda eriti suur valik erinevaid tooteid. Ühel õhtul enne kella kuut oli ta veel ainus turumüüja, kes polnud oma kaupa kokku pakkinud. Saime siis tema käest igasugu kraami ja olime kole tänulikud. Ja lõpuks andis ta veel päeva viimastele ostjatele päris tasuta kukeseeni! Mis küll praetuna imemaitsvad tundusid.
Aga eile. Pannkoogid vaarika toormoosi ja mahekohupiimaga - kus need alles maitsesid! Ja isegi piima oli meeles osta. Meeletu nauding. Milline algus päevale!

Mida teha pilviste päevadega?

Töönädalad hakkavad jälle vaikselt lõppema. Varsti nädalake habemekasvatamist taas. Õhtuti loeb Jutik suurt paksu raamatut ja mina kuulan uuemat indirokki. Või siis pesen nõusid. Või jalutame kahekesi ringi oma metsaäärses uuselamurajoonis ja imetleme rikkurite elukombeid.
Laupäeval nägime otse oma akna all metskitse. Lebas vist rahulikult seal puude varjus ja kui me parajasti rõdul pesu kloppisime, ehmatas, kargas üles ja kõndis minema. Ei pistnud jooksu ega midagi. Ju paistis üsna turvaline koht. Õhtuhämaruses luusivad aga vaiksetel tänavatel rebased. Imelik kant see Veskimöldre.
Kui suurema osa laupäevast mossitades ja mittemidagitehes ära olime veetnud, võtsime kätte ja sõitsime Noarootsi. Nõva maastikukaitseala esines meile imeilusa jalutamiskohana. Polnud sinna kunagi varem sattunud. Mõnel veidi paremal suvel saab seal ideaalselt telkida, päikest võtta ja meres supelda. Ainult turistid on selle kruusateede taguse kandi juba vaikselt avastanud. Maasturid aina vuravad mööda metsateid ja telkimisplatsil tümpsub muusika. Esialgu veel leidub ka vaiksemaid nurgataguseid, aga vist mitte kauaks. Harju-Ristist Nõva poole minevat teed paistab, et tehakse laiemaks ja ilmselt pannakse sinna ka asfalt maha.
Linnas aga koperda sel suvel ühelt kaeveplatsilt teisele. Minu töökohast siit Tõnismäelt saab nüüd ehitustandrit läbimata vanalinna veel ainult üle Toompea kõndides. Häirib mind see Vabaduse platsi ümbruses toimuv. Oma tülgastust samba üle olen juba varem väljendanud. Hapukurgi päevil on kogu piirkond muutunud igasugu kollase ajakirjanduse lemmikkohaks. Kui sealt läbi kõnnid, asub ikka mõni telejaam filmima ja arvamust küsima. Mina ei arva muud kui et kaduge kus kurat siit oma koppadega ja jätke meie linn rahule.
Tänasest pandi kinni ka suur lõik meie koduteed Pärnu maanteed Pääskülas. Samas see augurägastik seal tõepoolest nõuab parandamist. Vihmastel päevadel auto lausa ujub Hiiu ja Laagri vahel. Jalakäijast või jalgratturist rääkimata.
Oleksin sellesse postitusse hulga linke pannud, aga Blogger ei tööta selle veebibrauseriga normaalselt. Nagu mitmed teisedki Google'i leheküljed. Tehku mis ma teen, ikka "error on page". Muidu blogiks kohe rõõmuga. Olgu nii öeldud selle sihitu pajatuse lõpetuseks.

Koomiks

Steve Bell Iraani kallale minekust.

Boikott Made in China toodetele

http://siinpoolsilmapiiri.blogspot.com/2008/05/hiinat-boikoteerida-on-raske-kuid.html

Hästi halb film

Guuglile ei meeldi minu tööarvuti IE versioon ja seepärast tema kõikvõimalikud funktsioonid tihtipeale normaalselt ei tööta. Sealhulgas paraku ka Blogger.
Aga ma ei saa jätmata märkimata, et Peter Bradshaw on avastanud perfektse viisi, kuidas alustada vihkavat filmiarvustust. Lingi teen kunagi hiljem korda, aga saastfilmi Mamma Mia! arvustus ise asub siin:
Ja alustada tuleb järgmiselt:
I've been cheated by films since I don't know whe-e-n,
Ta-da-da-da-da; ta-da-da-da-da.
This one's got one good point: it must come to an end.
Ta-da-da-da-da; ta-da-da-da-da.

PS: Täna nägin selle Mamma Mia! reklaamipostreid juba Tallinnas. Õudusvärinad.

Keset suve

Ilmad on sellised kontoris istumist soosivad. Ja siin ma ju istungi. Nõudliku hääletooniga preili kõrvaltoast just käis tüütamas. Usun, et tema perekonnas on kord majas. Parimas võimalikus mõttes.
Möödas on ka sellesuvine Pärnu nädalavahetus. Nauditav rahulik lõõgastus, nagu tavaliselt. Kui söögid lõpuks valmis vaaritatud, istud seal aias ja justkui vajud teise reaalsusesse. Sellisesse, milles inimesed elust rõõmu tunnevad.
Seekord sõitsime Pärnust Nigula rabadesse päris Läti piiri lähedale. Seal on üks tõeliselt vaimustav seitsmekilomeetrine laudtee. Natuke kipub mõnest kohast juba vette vajuma, aga mis sellest. Mõnus on kõndida kilomeetreid kuuma päikese käes ning silmitseda seda värvidest säravat ümbrust. Ning siis vahepeal jaheda metsa vahel ja uuesti tagasi päikesesse. Laupäeval olid isegi vihmahood justkui tellitult täpselt õigetel hetkedel. Siis kui nad parajasti kedagi ei seganud.
Eilne päev polnud nädalavahetuse mõõtu. Hommikul jooksis tööarvuti korduvalt kinni, pannes mind vihaselt vanduma. Päeval lõunal käies unustasin teatripiletite tellimuse tööle maha ja toidupoes jätsin salatid nõmedatesse plastikkottidesse pakkimata. Tulemuseks rikutud sisustusega kott ning mis kõige kurvem - kleepuv kallihinnaline raamat.
Pärast kihutasime Käsmu poole ja äkki avastasime, et bensiin kipub otsa saama. Minnes polnud sest lugu, aga tagasi tulles lugesime küll kilomeetreid kõrvuti kahanevate bensuliitritega. Mufti oli siiski ütlemata tubli ja tossutas kenasti Mustakivi Nesteni välja.
Käsmus mängivad lavaka teise kursuse lõpetanud noored parajasti tükki nimega "Ahoi". Selline külalugu, päris vaimukalt kokku pandud teine. Nagu kursuseetendustega ikka kipub olema, ei pääse ükski seistmeteistkümnest näitlejahakatisest ülemäära esile. Seepärast ei oska küll paugupealt öelda, kes sellest kambast Eesti teatrimaailma tähtede hulka saab kuuluma. Hendrik Toompere juunioril on ju igati asjalik teatrinimi, aga tükis ta millegagi silma ei jäänud. Võib-olla hoopis suuremat kasvu habemik Lauri Kaldoja paistis silma. Aga vahest temagi vaid välimuse poolest. Tüdrukutest meeldis Kohtla-Järvelt pärit Jekaterina Nikolajeva. Selline särtsakas ja veidi teistmoodi.
Käsmust kui vanast kaptenite külast ikka ülevaate sai. Merehõngu selles umbses vanas rahvamajas küll paraku polnud. Vabas õhus mõjunuks see lugu ehk pareminigi.
Ja täna? Täna tuli teade, et Kortsleht pole välismaa fondi armulikkust tunda saanud. Jätkame rahatult, pooleldi varjusurma surutult. Või surume me teda sinna hoopis ise? Laiskusest ja tüdimusest.
Kunagi on veel puhkust ootamas...

Gari

Olin tänaseks suhiõhtuks asju ostes üsna nõutu. Tahtsin harjumustpärast roosat värvi ingverit kuid müüdi vaid valkjas-kollakat varianti. Mõtlesin, et mis vahe seal on siis... Ja komistasin sellise seletuse otsa:

GariGari is a type of tsukemono (pickled vegetables). It is sweet, thinly sliced young ginger that has been marinated inside a solution of sugar and vinegar. Gari is often served and eaten after sushi, and is sometimes called sushi ginger. Although many brands of commercially produced gari are artificially colored pink (in some cases by either E124 and/or beet juice) to promote sales, the natural product typically has a pale yellow to slightly pink hue from the pickling process.

Näed siis.

Riiga?

Kui ma loen siit Riia reisimuljeid siis mul tekib ka hirrmus tahtmine Riiga sõita suvel. See kõik kõlab ju nii kenasti. Auto saaks jätta näiteks Valka, või hoopis paluda isal end sinna ära vista ja paari päeva pärast vastu tulla... Mõte juba liigub!

Märgid, vol. 2

Veidrad olukorrad tabavad mind ridamisi.
Eelmisel laupäeval sain tunnikese Politseis istuda. Olles lihtsalt sõbrale toeks. Arvasin, et kuulen sealt suht ebameeldival toonil suhtlemist. Mis sa ikka ütled selle peale, et keegi napsutas võõrastega kõrtsis ja peale põie tühjendamist pold ei uusi sõpru ega läpakakotti koos selle sisuga? Uriseks midagi oma rumalusest? Aga tegelikult oldi suht osavõtlikud ja üritati isegi natuke lohutada. Mul jäi hea mulje - üle ootuste nö. Mis sest, et loomulikult pole uurija endast vist märku andnud. Ja kas hakatakse üldse mingi läpaka pärast mingeid ponnistusi tegema?

Täna kohtusin ma kiirabiga. Kuulsin esimest korda kõrvalt, kuidas 112 helistati ja abipalve edastati. Ise pole olnud vaja sinna siiani helistada. Ja pärast läksin veel saabuvat kiirabi abivajajani juhatama. Sel korral ma üllatusin natsa ebameeldivalt. No ainult natuke tegelt. Oleks arvanud, et vat siin autos on osavõtlikud inimesed. Aga nende suhtlemisstiil oli kalgivõitu. Ma ju võin aru ka saada, et kaua sa jaksad osavõtlik olla. Aga ikkagi.

Mida need märgid siis tähendada võiks?

Eile, kui ma esimest korda üritasin rattaga tööle minna ja tulla, juhtus mul igasugu äpardusi. Hommikul sain õigeaegselt minema. Minu plaan mööda Nõmme kõrvaltänavaid tööle jõuda realiseerus poolikult. Kaks korda sunniti mind Sihi tänavalt lahkuma - teeremont!
Lifti astudes vajutasin harjumuspäraselt 3. korruse nuppu, kuigi rattahoidla on hoopis teisel. Ja siis veel kogemata nr 2 nupust mööda 4.-le. Seega käisin ma rattaga kõigepealt 3. ja siis 4. korrusel - siis alles õigel. Ratas ära pandud - ruttu dushi alla! Aga oh häda - meie akendeta pesemisruumis pole valgust, pirn läbi! Hea, et oli varuvariant mitte nii mõnusa pesuruumi näol 2. korrusel. Kõigepealt valisin ma muidugi katkise dushi ja siis korraliku. Napilt pääsesin pesemisvahendite mahaunustamisest.
Ma saan aru küll, et uus teekond ja seetõttu uued olukorrad - aga ikkagi! Palju asju, mis sundisid mu esialgset plaani muutma.
Tähendus?

Karvakera

Mul on praegugi veel tunne, et hoian teda peos. Selline pehme ja karvane peotäis.
Juba kolmandat korda (kui ma nüüd tagasi mõtlen viimasele poolele aastale)kui näen Pilliroo tänava keskpaigas kiisupoegi teepeenral. Seekord küll lausa teel. Mina polnud ainuke, kes nähes teda teel tuterdamas, kinni pidas. Aga ma olin ainuke, kes tee peenrale tõmbas ja teda vaatama läks põhjalikumalt. Teised, kelle teepoolele ta õigupoolest jooksis, tulid autost välja ja tõstsid ta teepeenrale. Ning lahkusid. Läksin siis juurde talle lootusega, et kohtumine džiibiga ei toimunud ja ta ei saanud viga.
Võtsin ta pihku, kusjuures ta isegi tuli viimased sammud mulle vastu. Ja ehmusin, kui teda üritasin näkku vaadata - esimene mõte oli, et ta on pime. Silmad ajasid koledal kombel rähma ja lima. Ei uskunud, et ta sealt üldse midagi näeb. Seetõttu ehk toimetaski teel? Pärast selgus, et midagi ta näeb - vastu seina just ei jookse.
Nii - kust ta siis tuli? See suht korrastamata aia ja hoonega krunt, mille ees ma seisin, ei kutsunud küsimusi esitama. Küsisin naaberkrundil toimetavate ehitusmeeste käest, et kas nad teavad kellelgi naabruses kassipoegi olevat - ja mind suunati esialgse krundi poole tagasi. Seal olevat terve kassikasvandus. Muukisin siis värava lahti ja kloppisin uksele. Varsti tuli üks vunts minuga suhtlema.
"Kas see on teie kassipoeg? Ta jooksis autoteele."
"Ei ole, ei ole. Ma kolisin siia, siis nad juba jooksid siin ringi. No mina neid siit ära ka ei aja ja kividega ei pillu. Koera ka pole - nii nad ongi siin minu krundil liikunud. Ja minul pole südant nendega midagi teha ka...! Laske ta siia lahti lihtsalt, küll täiskasvanud emased ta ära toidavad."
Ja selles stiilis jutt. Kuigi kassipoeg oli kahtlaselt onu ligi. Justkui see oleks väga tuttav ja suhtleks temaga tihti.
Püüdsin siis selgeks teha talle aga niimoodi ju pole mõtet. Niimoodi loomi ei peeta. Ta on ju täiesti haige. Köhib, tatistab, hingeldab. Kutsuge siis kassi-koerapüüdjad, kes nad inimlikult magama panvad. Ta lubas uurida seda numbrit vähemalt. Eks siis näeb - et kas näeb seal jälle kasse liikumas.
Rohkemaks mul tõesti jaksu pole. Üks tänavakiisu meil ju juba on. See on ka meie pere lagi.
Tagasi mõeldes - ema võib tal tõesti olla, sest karv tundus puhas ja kõht hästi punnis. Aga kaua läheb aega, et ta jälle autoteele jookseb - seal ei sõideta ju aeglaselt...

Oli tore e-emm

Ja nõnda lippas Fernando Torres nagu tuul, lükkas Philipp Lahmi kõrvale, jõudis enne Lehmanni pallini ja tõstis selle pehmelt üle väravavahi. Ja siis hoidsime sekundi hinge kinni, kas see ikka veereb väravanurka. Just! Ilus lõpp kaunile turniirile. Hispaania nelja Liverpooli mängijaga (Torres, Alonso, Arbeloa, Reina) Euroopa meister!
Aga neid meelde jäänud mängijaid oli sel turniiril palju. Tegin minagi siis ühe suvalise loetelu nendest, kes mulle silma hakkasid.
Shveits -
Valon Behrami: nobe ja nutikas äär.
Tshehhi -
Peter Cech: üks saatuslik viga, aga mitu päästmist.
Marek Jankulovski: meeskonna mootor, tegi mis suutis.
Libor Sionko: veel üks nobe ja nutikas äär.
Austria -
Andreas Ivanschitz: ainus tulevikulootus.
Poola -
Roger Guerreiro: poolakate läbikukkumise ainus meeldejääja on brasiillane.
Rumeenia -
Bogdan Lobont: prantslased ja itaallased temast läbi ei murdnud.
Prantsusmaa -
Karim Benzema: nägin kurja vaeva, et ühtegi leida, keda välja tuua. Benzema ja Nasri on Prantsusmaa tulevik, neid tahaks edaspidi rohkem platsil näha.
Kreeka -
Tunnistan ausalt, et mitte keegi ei jäänud seekord silma.
Rootsi -
Fredrik Ljungberg: keskväljalt ainus, kes suutis ründesse panustada.
Zlatan Ibrahimovic: imeilus värav Kreekale, rootslaste lootuste keskpunkt veel aastaid.
Holland -
Edwin van der Sar: minu meelest hetkel Euroopa parim väravavaht.
Giovanni van Bronckhorst: nobe ja nutikas äär, EM-i parima värava algataja. Häbilugu, et see loetud sekunditega 100 meetri paari-kolme sööduga läbimine ühtegi väravate-best-offi ei mahtunud.
Wesley Sneidjer: arenenud metsiku kiirusega tõeliseks tippmängijaks.
Itaalia -
Andrea Pirlo: fantastilise väljakunägemisega, aidanuks ehk Itaalia poolfinaali kui oleks mängida saanud.
Mauro Camoranesi: mina hindan seda kompromissitut võitlejat.
Horvaatia -
Luka Modric: parimaid noori eurooplasi, fantast tulevik ootab.
Ivan Rakitic: vähem tuntud, aga kiire ja tehniline.
Portugal -
Jose Bosingwa: äge ja tehniline. Premieris peagi tegija.
Joao Moutinho: mulle varem päris tundmatu, aga sobis Portugali kuulsuste keskele ja mängis neist isegi paremini.
Türgi -
Hamit Altintop: alati seal, kus toimub.
Colin Kazim-Richards: suvaline divarimees osutub tegijaks. See mulle meeldib.
Semih Sentürk: veel üks nobe ja nutikas äär.
Venemaa -
Juri Zhirkov: kõva mängumees. Lisaks andis suurepäraseid karistuslööke.
Andrei Arshavin: isegi vaid kahe õnnestunud mängu põhjal absoluutne tippklass.
Roman Pavlyushenko: mees, kes lööb oma võimalused ära, on alati kuldaväärt.
Saksamaa -
Bastian Schweinsteiger: ropp energia, aga ka tehniline ja hea silm.
Philipp Lahm: tegi mitu viga, aga paistis korduvalt positiivselt silma.
Michael Ballack: ma ei julgeks öelda Saksamaa kohta keskpärane, ütleme parem, et Ballack on meeskonna (kahjuks juba üle kolmekümnene) teemant.
Hispaania -
sisuliselt kogu esi-11 pluss Fabregas: ei tahaks kedagi mainimata jätta. Eriliselt meeldisid mulle kõik viis põhikeskpoolikut Senna, Iniesta, Fabregas, Xavi ja Silva.

Kes ei usu looduslikku valikut?

Observer kirjutab täna pikalt-pikalt Charles Darwinist. Saab ju 150 aastat tema loodusliku valiku teooria ilmumisest ning peagi ka 200 aastat suurmehe sünnist. On päris palju neidki, kes usulistel põhjustel tänagi Darwini teooriasse ei usu. Eriti naljakas kui sellised inimesed ülikoolis õpivad ja teadlaseks soovivad saada.
'Twenty years ago, this was not a problem,' says Steve Jones, a professor of genetics at University College London. 'Today, I get dozens of students who ask to be excused lectures on evolution because of their religious beliefs. They even accuse me of telling lies when I say natural selection is backed by the facts. So I ask if they believe in Mendel's laws of genetics? They say yes, of course. And the existence of DNA? Again, yes. And genetic mutations? Yes. The spread of insecticide resistance? Yes. The divergence of isolated populations on islands? Yes. And do you accept that 98 per cent of DNA is shared by humans and chimps? Again yes. So what is wrong with natural selection? It's all lies, they say. It beats me, frankly.'

Tallinn on merelinn

Aastaid tagasi kolasin Stockholmis ringi ja imetlesin kui kaunilt see linn on merele avatud. See linn lõhnab mere järgi. Tallinnas sa siis peaaegu ei pääsenudki vee äärde. Russalka juures alles ja ida pool ainult Linnahalli katusel. Aga see oli ka kõik.
Ega ma ainus selline unistaja polnud. Räägitud on sel teemal juba aastaid. Ja nüüd ongi juba pisut teisiti. Linnahallist Pirita poole leiad sadamate ja kaubanduskeskuste võrgustik, millest lausa õhkab kommertsi. Aga teisele poole, Patarei suunas, asub kõigile avatud tühermaa. Seal tehti mõnel juuniõhtul teatrit ja mängiti ajaloolisi etüüde. Kalarand aastal 1343, taanlaste Dannebrogi legend aastast 1219, Johan Pitka Eesti iseseisvuse lävel ja lõpuks Patarei vanglas Tallinn 1912 Vene keisriperekonna külaskäigu aegu.
Kokku kogunenud hullust rahvamassist hoolimata oli see väga meeleolukas jalutuskäik ja ka ajalooloeng keset tänast Kalaranda. Kolme aasta pärast maalilise merepromenaadina kujutletav ala on praegu võsa, pragunenud asfalt ning ehitusprügi jäänused. Ning imeilus merevaade, mis aastakümneid meie eest varjul olnud.
Merelinn Tallinn on avanemas.

Sünnipäev

Eile kutsuti sünnipäevale. Mul pole ammu nii huvitav olnud. Istuda ja kuulata. Tahaksin lihtsalt öelda: aitäh!

Laupäevast, värvidega

Mitu päeva olen tahtnud veidi roheliste üldkogust kirjutada. Nüüd kumab klappidest Fleet Foxesi "Mykonos" ja teen proovi.
Järvelt korjasime peale hea erakonnakaaslase, füüsikaõpetaja Eero. Aitas oma huvitavate juttudega selle laupäevahommikuse unise tunni veeta, mille jooksul Rakverre vurasime. Ükski roheline pole igav või hall. See on selle asja ajamise juures kõige toredam.
Üldkogu toimus spordihoones. Ega ma sellistes ehitistes tihti ei käi, aga Rakvere oma kuulub ilmselt tavaliste isendite sekka. Palju uksi ja koridore. Üsna uus ja puhas. Suur saal on riidega kaheks tehtud. Rohelised mahuvad ühele poole ära küll - ega meid nii palju ka pole. Küllap mängib siin igapäevaselt mõni Tarvase nimeline meeskond või naiskond. Käsipalli, võrkpalli, korvpalli. Midagi sellist.
Ei olnud seal üldse halb üks laupäevane päev veeta. Palju noori ja ilusaid inimesi oli registreerima ja korraldama meelitatud. Keegi ei mossitanud esialgu. Isegi Kortsleht ei vajanud nurga taha peitmist.
Mis on pika päeva jooksul kõige olulisem? Et süüa saaks muidugi. Järjekorrad olid pikad ja toit ilmselt tavapärane spordihoonete lobi. Selline kõhu suhtes õhulisema iseloomuga. Aga ei sest hullu.
Olime seekord oma rolliks võtnud erakonna pealiinile veidi vastu astuda. Ja selliselt arvavat rahvast oli kogunenud päris palju. Tallinnast, Tartust, Viljandi- ja Võrumaalt, Peipsi äärestki. Meil ei olnud Mareki ja teiste riigikogulaste poliitika vastu üldse tahtmist sõdida. Kaugeltki mitte. Erakonna sees lihtsalt mõned asjad korraldamata ja mõni rõhuasetus paigast ära.
Vahepeal läks ütlemine teravaks. Paratamatult. Mõni meeldiv, tore inimene solvus ja pettus. Praegu ütleb üks ja teine, et oleksime pidanud hoopis vait olema. Et rikkusime erakonna mainet. Mina nii ei arva. Eriarvamused ja erinevad lähenemisteed ei hävita mainet. Hoopis "lõuad pidada ja edasi teenida" mõtteviis võib seda teha. Ma ei arva, et avalikkust roheliste sisemised tegemised eriti huvitavad. Meie uus ja teistsugune poliitiline sõnum elab ikka edasi. Seda peame toetama ja täiendama.
Rakvere oli lihtsalt vaidlemise koht. Mõne lahenduse leidsime ka. Arvan, et nüüd on veidi kergem edasi minna kui enne. Ikka üheskoos. Head tahet nendes toredates inimestes jätkub.
Klappides Joan As Police Woman "To Be Lonely". Paras aeg lõpetada.

Jahmatus

Andy Baddely võitis Oslo Kuldse Miili! Seda jooksu pole britid kuldsetest kaheksakümnendatest ehk Coe ja Crami aegadest võita suutnud. Tänaseni mäletan neid ammuseid juuniõhtuid teleka ees. Ja nüüd jälle Briti jooksja kõigist aafriklastest ees. Vaimustav.

Palanga monoloog

Palangas on hea olla.
Enne sõitu mõtlesin pikalt, et kui see armas väike linnake on paarikümne aastaga muutunud kommertspõrguks (tõenäoline ju), hakkan lahinal nutma. Aga ei olnud ta sugugi. J. Brasanaviciuse tänav välja arvatud. Kunagi suurte puudega ääristatud varjuline puiestee lõõmab nüüd päikeses ja pakub turistile kümneid söögikohti ja muud hulluksajavat kulda ja karda. Või õieti Palanga puhul merevaiku. Palju merevaiku - ehtsat ja võltsi.
Vana aja mäletajale on ainult vihjed. Mahapõlenud tondiloss Vytautase nurgal, kus poisikesena mänguautomaate klõbistasin. Kunagise lemmiksöökla punastest tellistest seinad, mille vastu nüüd toetub must kastikino. Linna kallima restorani mahajäetud ahervare. Ja terassikohvik, kus ikka veel istuda saab. Ainult nüüd kuulub see pitsaketile, all on disko ning tümps lukustab kõrvad.
Aga kui jõuad Brasanaviciuse lõppu, muutub kõik. Seal on vana tuttav purskkaev ning väljakult algava igiammuse laudtee otsas pikk muul. Betoonist ja mitte puust nagu vanasti, aga mis siis. Ikka kalamehi täis. Lõputud düünid ja nende vahel looklevad laudteed. Ning ikka veel kõrgete puude varju jääv rannatee, mis on säilinud pea muutumatult. Isegi tänavakivid on endised. Rohkem lagunenud, muud midagi.
Rannateel jalutades tundsin reede lõunal äkki, et Palanga õhkkond on endine. Rahulik ja armas, täpselt nagu lapsepõlves.
Mõisapark koos vürst Tiškeviciuse merevaigulossiga pole ka põrmugi muutunud. Ikka kõnnid seal ja imetled neid tuhandeid erinevaid rohelisi toone.
Ah - võiksin jäädagi muljetama, aga kes ikka pikalt lugeda viitsib. Olid erilised päevad. Eriti kuna sain veeta nad ema ja isa seltsis - sealsamas, kus veetsin suure osa oma lapsepõlve suvedest.
Palangas suvitamist soovitan soojalt. Meeldiv õhkkond, odavam kui Eestis, leiab nii vana kui uut, linna mõned osad on väga stiilselt ajast maha jäänud. Lapsega suvenädala veetmiseks tõeline paradiis.
Siin ja siin mõni sõna ajaloost.

J.Basanavicius gatve vaiksel reede hommikul. Mõne tunni pärast oli siin juba rahvarohke.

Legendaarne Palanga muul

Palanga liivadüünidel on kilomeetreid laudteid.

Tiškeviciuse lossipargi luigetiik.

Tiškeviciuse loss

Merevaik koos mõne ämbliku ja sipelgaga.

Tagasiteel. Riias kümmekond aastat tagasi nullist üles ehitatud Mustpeade Vennaskonna hoone.

Vanalinnapäevadest 21. sajandil

Olen mitmel päeval vanalinnast läbi kõndinud. Peatunud või naeratades plaksutanud pole, nii et vanalinnapäevadest osavõtjaks mind siiski nimetada ei saa.
Eks midagi olene ka laiskusest, aga turistide laiutamine vanalinnas häirib. Välikohvikud, müügiletid on neid täis. Vanasti Vene ajal, Vanalinnapäevade kõrgajal, turiste muidugi eriti polnud ega saanudki olla. Ja siis oli see suvealguse nädal justkui linnaelanike päralt. Meile mõeldud. Nüüd justkui ei ole.
Jah, väga võimalik, et õhtutunnil kusagil kangialuses või hoovis tõesti toimub midagi huvitavat. Isegi sellist, mida minusugune snoob nautida võiks. Aga ei oska otsida. Lapsepõlvest meenuvad rahvast täis linnatänavad, igal tänavanurgal midagi toimumas. Ja ei küsitud iga vaatepildi eest piletiraha.
Sai siin mõeldud, et ehk pühapäeval teeks linnas väikese ringi - kiikaks raekotta, käiks raudselt rahvarohkel ekskursioonil kaasas. Aga tea kas tuleb tuju. Sest nagu vist enamik linlasi, nii tundub mullegi aasta aastalt aina enam: vanalinn pole mitte minu vaid välisturisti jaoks.

Nii hea, kui sulle öeldakse - sõber!

... ja selles sisu ka on. Inimest, kellega paar korda ehk oled kokku saanud, ja kes sind seejärel sõbraks nimetab, ei saa ma tõsiselt võtta. Ja sõbranna pole raudselt lihtsast sõber, kes on naissoost. Sõbranna on... midagi kerglasemat. Vähem sügavat ja olulist.

Mõttearendus sai alguse ühest tänasest kõnest, kus mulle armas inimene teatas, et ma kuulun tema 3 parima sõbra sekka. Ja tema armas abikaas oli selle lambist ära arvanud. Olgugi, et meie viimase 4 aasta suhtlemissagedus on olnud ehk 1 kõne kvartalis ja 1 näost-näkku kohtumine aastas. See, mis tema juures praktiliselt elades tekkis, on püsima jäänud! Ja üksteise kursa- ja lõputöid kirjutades. Oh olid ajad... :)
Kõikidest asjadest ei jää killud järgi.



5. jaanuaril 2004 katsetasime CD vastupidavust, sinu juures.

Törts tööjuttu

Praegu siin laua peal lahti kaubamärgitaotlus "TEMUSI", mis kõlab nagu TEE MUSI! Tuletab mulle meelde võrratu Jeevesi & Woosteri seda osa, kus Bertie kommide abil väikelast õigel ajal "Kiss Tuppy!" ütlema meelitab. Igati õnnestunult, peab mainima.

His Bobness arrived

Rocca al Mare kõle platsikhall pole muidugi miski koht Bob Dylanit kuulata. Kükitad seal sporditribüünil ja üritad ebamugaval toolil end kuidagi sisse seada. Lava on kusagil kaugel, selja taga ajavad mingid idioodid juttu. "When The Deal Goes Downi" ajal! Lollikari.
Lõpuks ei jäänud muud üle kui alla põrandale õõtsuma kobida. Aga sinnagi oli keegi tarkpea toolide read toppinud. Turvad ei lubanud vabalt ridade vahel liikuda ja nautida. Täielik korralduslik õudus, ütleks.
Muusika oli samas vaimustav. Dylani taustabänd on täiesti fenomenaalne. Sellist ühiskõla ja metsikut gruuvi, mille nad suutsid õige mitmes laulus tekitada, iga päev ei kuule. See peab olema pikkade treeningute tulemus. Bob ise ei võtnud kitarri üldse kätte, püsis visalt elektrioreli taga ja üpris harva lasi kuuldavale mõne oma suursugustest suupillisoolodest.
Dylan oma bändiga show'd ei tee. Mehed sarnastes ülikondades, kaabud peas. Tulevad lavale ja hakkavad laulma ning mängima. Tuled ei vilgu, tossumasin ei tööta, muusikud ei hüple ringi, tibid ei tantsi. Muusika on kuulamiseks. Samas ei keela keegi publikul tantsida. Kui vaid neid pagana plastiktoole ees ei oleks.
Mind suutsid Bobi laulud võluda. Kuuekümnendate legendaarsed lood nagu "Stuck Inside of Mobile with the Memphis Blues Again" või "Blowin' In the Wind" oli ta pea tundmatuseni muutnud, nii et laulu tundsid ära vaid refräänist. Suurhalli akustika on pealegi täielik saast ning laulusõnad läksid päriselt kaotsi. Kujutan ette, millise fiilingu oleks veel saanud lava ees ja parema heli korral.
Aga ikkagi - Bob ise käis siin ja laulis meile. Uskumatu.

Linnaruum muutub kaunimaks

Ansipi valitsus püstitab omale mälestuseks Vabaduse platsile hiiglaslikku risti. Et oleks kus vaest kadunukest leinata. Ja oi kuidas me leiname. Samamoodi nagu Balti jaama ees Stalinit 1953. aastal - eks ju.
Samal ajal sealsamas kõrval on me kallis linnavalitsus uue toreda parkimisplatsi avanud. Seal, kus vanasti tennist mängiti. Nüüd on siis selle maa-alaga järgmiseks paarikümneks aastaks ka kõik korras - ei tule enam mingid idioodid avalikku ruumi või rohelust nõudma. Autod platsis ja asi vask.
Mõni päev tagasi Raekoja platsi ületades avastasin rõõmuga, et seegi oli autosid triiki täis pargitud. Ometi võetakse ka viimane tühi koht kasumlikult kasutusse.
Linn areneb, kodanik rõõmustab.

Mees, kes tundis Robert Johnsonit

Honeyboy on viimane, kes mäletab kadunud ajastut, 30-te aastate legendaarset bluusimaailma. 93-aastane vanahärra tuuritab hetkel Inglismaal ning kõneleb Robert Johnsoni surmast nagu see oleks juhtunud eile.
“Now, when he died, August 16, 1938, that was on a Tuesday, I come over there an’ I was around 23 years old. Robert was 27 then. He got poisoned out there, a little place called Three Forks. He had been playin’ out there for pretty close to a year. They had a roadhouse out there called Juke House - white whiskey, gamblin’. Robert started goin’ with the man’s wife, an’ she a good-lookin’ woman. An’ the man got him.”
Pika elu jooksul muutus nii mõndagi. Honeyboy hoidis kolmekümnendatel Georgiast eemale, sest valged armastasid seal musti mehi istandustesse tööle sundida. 70 aastat hiljem loodab ta näha mustanahalist presidenti Valges Majas.
“I go back to Shaw, Mississippi, where I grew up, an’ now it got a black mayor, black people runnin’ nice hotels an’ businesses. White folk own the businesses, but it’s better. I gets treated good there now. Things change.”
They certainly do; just look at Barack Obama. “Yeah, we could get a black president,” he replies.
Does Honeyboy know if Barack likes the blues? He pretty frisky,” says the last bluesman, his gold teeth glinting, “so he probably do like the blues.”

Suvi kõditab, reis ootab

Jälle üks üksildane maihommik siin kontoris. Aga õhtul läheb põnevaks. Põrutame nimelt Leedu suunas teele.
Palangas käisime ema, isa, poolõe ja poolvennaga esimest korda 1979. aasta suvel. Ma polnud veel kuuenegi. Sõime sardelle, jõime tänava nurgal kalja või joogiaparaadist magusat vett ja tegime toredas mänguautos pilti. Mul olid lühikesed püksid jalas.
Meeldis nii väga, et jäimegi käima. Igal suvel, niipea kui vanemad puhkusele jäid, sõitsime Punase Elevandiga Palangasse. Mõnel suvel isegi kaks korda. Vahest oli seal jube külm, mõnel teisel korral päike kõrvetas mehemoodi. Aga tõeline puhkus alati. Päev ei alanud kunagi enne keskpäeva ja lõppes pea alati mõnusa kaardimängusessiooniga aiamajakeses, mis enamasti oli paar nädalat meie koduks.
1989. aasta suvisest Palangast mäletan ärevaid uudiseid Moskvast rahvasaadikute kongressilt. Ajad hakkasid vaikselt muutuma. Ei arvanud tookord, et me siia enam tagasi ei tule. Aga nii see läks. Järgmisel suvel polnud enam raha ega bensiini. Ja siis sai vana aeg hoopis otsa.
Täna, 19 aastat hiljem, lähen lõpuks tagasi. Isa ja ema tulevad ka. See on tegelikult uskumatu lugu. Eks ole ikka unistatud sest reisist, aga alles nüüd avanes võimalus. Jube põnevil olen. Milline see Palanga täna on? Kas tunnen veel mõne tänava, mõne kohviku ära?
A trip down the memory lane.

Play the Man

Ma olen viimastel päevadel vahetpidamata seda venda kuulanud. Täiesti ületamatu on David Lindley kontsertplaat aastast 1994, taustaks Hani Naser löökriistadel. Juutuubist seda paraku ei leia.

14619 sammu

Nii näitab hetkel sammulugeja. Ja seda kõike tänu kolmetunnisele jalutuskäigule Harku mõisa juurde ja tagasi. Kukuu-kukuu-kukuu saatis mind kogu tee. Sealt Harku kandist avastasin muuseas imeilusa liivase männimetsa, kus uidates pidin peaaegu ära eksima. Aga mändide all kasvanu jaoks vist ilusamat paika ei saagi olla. Sinna lähen peagi tagasi.
Samme loen mingisuguse vastava võistluse raames. Võita ma ei taha ega suuda, mõne kilo turjal olevast hirmsast koormast maha saada küll. Ja täna oli küll tõsiselt mõnus kõndida. Vahepeal kuulad klappidest The Waifsi, vahepeal linnulaulu. Ning kolme tunni jooksul jõuab sombune ja jahe ilm imeväel päikeseliseks ümber kehastuda.

Hea tuju garanteeritud

Tõesti on, kui vaatate kõigepealt seda imetabaseid hääli tegevat lindu ja seejäral imetabast tantsu harjutavat teist lindu.

Linnulauluhommik

Täna Nõmmel olnud linnulaulukuulamine oli hoolimata vihmasabinast väga tore. Kuulsime ja kuulasime selliseid linnukesi:

Metsvint
Rohevint
Musträstas
Hallrästas
Laulurästas
Salu-lehelind
Mets-lehelind
Väike-lehelind
Väike-põõsalind
Pöialpoiss
Rasvatihane
Põhjatihane
Hallvares
Linavästrik

Tiit Vohla oli suurepärane juhendaja. Homme saab teda ja linnukesi kuulata Kadriorus. Kogunemine 6.30 Luigetiigi juures.
Pildil pöialpoiss, autor Arne Ader.

Minu oma siis ka

Palun tutvuge minu daemoniga! :)

Kevad paneb liikuma...?

* Mul on ujulas 10 korra kaart. Ainuke asi, mida on tõesti mõnus varahommikul teha - ujuda! Võrreldes näiteks hommikusöögi või mis iganes kodus asjatamisega. Supsti riidesse, kotid üle õla ja padavai ujulasse - nii näeb välja minu ideaalhommik :)
* Üleeile ma ostsin jalgratta. Odava küll, 3 poolese. Väga mõnus oli 7 kilti siit koju sõita. Saaks nüüd korvi külge ja sadula ära vahetatud. Tagumik on siiani valus. Plaan on nädalas üks kuni paar korda hommikul tööle (7km) ja pärast tagasi koju (7km) vändata. Samas paljudele päevadele see ei sobi - kui on kohe peale tööd vaja linna minna, siis peab autoga tulema, sest kesklinna ma ei usalda küll jalgratturina minna. Esialgu piisab mulle Nõmme kõrvaltänavatest.
* Eile õhtul sai registreeritud end sellisele võistlusele nagu Käi jala! Küll on ikka hea, kui töökaaslastel on toredaid mõtteid! Alguses oli meil vajaliku 5-liikmelise tiimi kokkupanemisega probleeme, kuid kokkuvõttes regasime hoopis 6-liikmelise ära! Ja peaaegu kõik minu kõige kallimad on selles tiimis koos. Nii tore! Ja nüüd ma ootan siis SUURE põnevusega, millal saaks seda sammulugejat juba käes hoida :)

Kolepalju on neid asju äkki tulnud...

Sõja lõppemise aastapäeval

Heleroheliste juustega neiu mängis Harju tänava haljasala lõõskavas päikeses kitarri. Keegi oli tema taustale imekaunid oranžid tulbid õitsema pannud.
Pagan võtku - fotokas jäi jälle koju.

Pseudosäästust

Vaja välja trükkida 7 lk dokument. Esimene mõte kohe, et kas on ikka vaja - ehk saab ekraanilt lugeda? Mkm. Mul seda lähinädalatel võib-olla vaja korduvalt kasutada, kaasas kanda, ka koosolekutel, kommentaare servale kirjutada jne.

Seega vaja ikkagi välja printida. 2 lk äkki ühele - ei, liiga väike tuleb tekst, ei taha. Tihtipeale on ok, aga vat praegu ei taha. Nii, et aga äkki on sellel meie rondil ka kahepoolne trükkimise režiim? Kassanäe, ongi! Asi käib sedasi, et kõiksepealt trükib ta paaris lk välja ja siis asub õpetama. Et võta pakk ja aseta just sedapidi sinna paberisahtlisse - kõik on kenasti arusaadav. Aru ei saa ma ainult sellest, et kui mul õnnestub õiges järjekorras nuppudele vajutada (kõigepealt ekraanil continue ja siis printeri oma) - miks ta sinder prindib SAMALE poolele paaritu lk teksti kui kuhu paariski??? Kontrollin 3 korda üle printeri juhistest, kas sain õigesti aru - no ei ole võimalik kaheti mõista. Alustan otsast.

Kõigepealt prindin jälle välja paarisarvulised lk-d. Siis, näpus eelmised ebaõnnestunud lk tundub, et tuleb lihtsalt olemaolevad paberisahtlisse tekst üleval pool torgata (mitte allpool, nagu eelmisel korral). Nii - continue ja printeri nupp. Tuleb.

P...SSE! Nüüd on mul õige huvitav komplekt seda seitsmeleheküljelist dokumenti-juhendit. Nimelt on esimese lk pöördel 6, 5. pöördel 2 ja 3 pöördel 4 (hea seegi). Pöördel oleva teksti lugemiseks tuleb ka paberit veel 180 kraadi pöörata.
Tjah. Vat ei hoidnud ma miskit kokku. Paberit kulus sama palju, tulemus on segane ja osaliselt kasutuskõlbmatu. Proovi siis ka pisikeste asja juures keskkonnasäästlikult mõelda.


PS: Aastal 2002, eelmises töökohas õpetas lahkuv ja mulle tööd üle andev töötaja (hea sõber) ühe võimaliku paberite kasutusviisi, mis hakkas külge. Nimelt kui ühelt poolt on paber tühi aga leht kasutu, siis lõika see 6-ks ja kasuta väikeste märkmepaberite asemel. Minul näeb see sedasi välja.

Mida me ära tegime?

Eile õhtul oli meil hiiglama mõnus vihmajärgne jalutuskäik. Oli mida hingata, keda kuulata, mida vaadata ja isegi suhu pista. Jänesekapsaid. Nämm.
Kuni avastasime, et kodulähedasest mestatukast avastatud ja teavitatud prügihunnikud on endiselt koristamata. See avastus tegi jõuetuks. Pähe hiilis mõte, et laupäeval rassisime tegelikult selleks, et prügikoguseid veidi vähendada. Eestimaad puhtaks me kaugeltki ei saanud. Ei saaks ka teise või kolmanda kampaaniaga. Lootusetuid eesmärke pole mõtet seada.
Rohelised vabatahtlikud saavad teha mõndagi, aga probleemi lahendada nad ei suuda. Probleem asub inimese peas ja see pea on kõva nagu kivi ja sinna sisse ei pääse ka suurima puuriga. Isiklik mugavus ja enesekeskne ükskõiksus saavad võidu iga hea idee ja algatuse üle. Või?

Loid, aga närviline

Kastanid on akna taga lehte läinud. Ega peale roheliste lehtede ja sinise taeva midagi ei paistagi. Juba sellepärast pole tuju kontoris istuda. Lisaks saja muu asja pärast ka veel.
Samas pole siit ka kusagile mujale minna. Närvid on pingul ja kohustused seisavad ees musta müürina. Unistan muretust suvest nagu lapsepõlves. Tõenäosus selleks on väiksem kui null.
Tunnen, et olen meilisõltlaseks muutumas. Meilboks on kogu aeg lahti, iga natukese aja tagant käin klõpsamas ega uut kirja pole tulnud. Täielik hullus, millest ainult välismaal olles lahti saan.
Hajameelne kirjutab enese sundimisest. Mina tunnen end sel alal meistrina. Ilma ennast tagant sundimata ei saaks enam midagi tehtud.

Linnulaul

Viimastel päevadel on mind tabanud nagu mingi kinnisidee - linnulaul. Arvutis, mobiilis (nii helinana kui salvestatud lugude kaustas), jutus, mõtetes...

Tegelt algas see vist paari nädala eest, kui ma avastasin Donna-Padise pesaelu jälgiva veebikaamera. Ja siis väike-konnakotkaste oma. Isegi kui seal parasjagu suurt huvitavat ei toimunud jätsin tööl pildiakna taustaks lahti. Linnulaulu tuli ju ometi! Kusjuures kotkaste pesaümbruses on linnulaulu enam... Ei tea mis loogika selles on.

Lisaks muidugi veel Jüssi ammu väljaantud CD linnulauludega - väga tore asi! Asendamatu kevadisele linnulaulu meeldetuletajale. Ja see uus on kindlasti ka väga tore! Pole küll saanud lehitseda teist.

Aga punkti pani i-le Kuku saade Loodusajakiri. Sattusime seda neljapäeval botaanikaaiast tagasi sõites autoraadiost kuulama. Ja see lõppes linnulauluviktoriiniga! Kujutate ette, eksju, kuidas selline asi mulle meeldis!
Veebist on 1.mai saade kuulatav siit. Linnulaulu osa hakkas u 12ndalt minutilt.
Ja siis hakkas suur otsimistöö!

Ma tegelikult ei tunne eriti linde nende laulu järgi. 7 ettemängitud helilõigust u 3 kohta oli mul mingi idee, ülejäänud tuli huupi välja otsida. Kust ma abi sain?

Loodusheli.ee - siit kõige enam ehk. Lisaks veel siinne vaimustav võimalus kõik helijupid ka oma arvutisse salvestada, kust käepärasem kuulata. Ja lisaks võimalus need veel mobiili laadida... :):):) Nüüd on mul mobiilis kaasaskantav linnulauluentsüklopeedia - iga hetk (näiteks looduses) saan üle kontrollida, et kas kõlanud lind ikkagi on see, mida ma ta arvasin olevat. Oi ma olen rahul! :D

Eesti lindude süstemaatiline nimestik - helifaile küll väga palju pole, aga andis nii mõneligi korral idee, et mida võiks veebiavarustelt üles otsida.

Maailma lindude nimetused - siit sai tõlkimisel abi.

World Bird Guide - kui inglisekeelne/ladinakeelne nimi teada, siis sai siit üle kuulata, kuidas linnukese laul kõlab. Kõikide Eesti lindude laule ma meite lehekülgedelt salvestusena üles ei leidnud - seega oli see suureks abiks.

British Garden Birds - ka siit sain paaril korral abi.

Igatahes - mul on kokkuvõtteks oma arvamus, kes need 7 olla võiksid. Neljapäeval 12.30 saan teada. Kahel õhtul sain otsida, kuulata ja oletada, enne kui see nimekiri kokku sai. Tjah, ega minuga sel ajal kerge suhelda polnud...
Kui teid peaks huvitama, et mis tulemuseni ma jõudsin, siis jätke sellesisuline kommentaar siia.

PS: Uskumatu!! Mul oli 5 vastust õigesti pandud viktoriinil ja ma võitsin raamatu Lehed ja tähed! Aitäh!

Lanzarote reisikiri, märtsi algusest

Milliste sõnadega teda iseloomustada? Must laavakivi, lumivalged majad, rohekassinine ookean, tuul ja päike, Cesar Manrique.
Elasime mõnusa suvise nädala turismikeskuse Puerto del Carmeni nurgakeses nimega Matagorda.

Oma väikeses bungalos palmide vahel, kiviviske kaugusel merest. Pensionäride ülirahulikus piirkonnas. Hädapärased poed, igati korralikud söögikohad ning korralik autorent vaid mõne sammu kaugusel. Ning muidugi tohutute mõõtmetega, aga sel aastaajal tühjavõitu liivarand. Liiv pärinevat Sahara kõrbest.
Puerto del Carmeni keskus asub meie bungalost tõeliselt kaugel. Annab mööda rannateed vantsida. Teeme päris mitmel õhtul proovi, aga ei jõua eriti kusagile. Lõpuks näemegi Puerto del Carmeni kesklinna vaid bussiaknast. Ei paista väga suur kaotus olevat.

Paar reisi tegime koos soome turistidega. Teguise linnas, endises Lanzarote pealinnas, on pühapäeviti laadapäev. See tähendab, et sinna koonduvad absoluutselt kõik väikesel saarel olemasolevad turismibussid. Ning kenad valged inimesed muudkui voorivad tänavaid ja platse mööda. Ning ostavad ilmselgelt liiga kallilt ilmselgelt mõttetut träni. Linnakese vaatamisväärsused on sel päeval ettenägelikult suletud. Kuigi üht-teist seal vaadata oleks küll.
Kui turistid on raha kiirmarsil ära kulutanud, viivad bussid nad näitleja Omar Sharifi endist suvilat vaatama.

Koos Lagomariga tuleb esimest korda mängu skulptor ja visionäär Cesar Manrique, kes paistab olema kõige olulise autor, mis saarele viimasel mõnekümnel aastal kerkinud. Muidugi disainis ta ka selle omapärase mäekülje sisse ehitatud suvila. Küll on seal palju treppe ja käike ja uuristusi. Lähemaks uurimiseks pole muidugi ei aega ega ruumi. Ringkäigu teinud, puhkame basseini kõrval jalgu ja jälgima kohaliku prominendi, kolmejalgse koera, tegemisi.
Omar Sharif suvilas enam ei ela. Teda olla aastaid tagasi ühes bridžimängus õnn jätnud ning koos õnnega läks uuele omanikule see tore elukoht. Nüüd peetakse seal tavalist turismiasutust ja rahvas muudkui voorib läbi.

Teine grupireis toimus kõrvalasuvale Fuerteventura saarele. Päev, millest lootsime reisi kõrghetke, valmistas korraliku pettumuse. Laeval tegid giidid neljas keeles korraliku näitemängu, mille peamiseks sisuks oli lõputu kordamine, millistest poodidest just täpselt allahindlust saab.
Carralejo linnas saime aru, miks. Seal peale poodide ja söögikohtade muud polnudki. Võiksime küll väita, et selles linnas veedetud tundidest on selle reisi puhul kõige rohkem kahju. Sest need olid tühjad tunnid.


Korraks viis buss meid siiski läheduses asuvatele liivadüünidele, mis oli tõepoolest mõjus vaatepilt. Vähemalt inimesele, kes tõelises kõrbes käinud ei ole. Aga düünidel anti pool tundi ja siis kiiresti bussi ja sööma. Tõeline elamus jäi saamata.
Fuerteventura reisi tipphetkeks kujunes hoopis tagasisõit. Ookean otsustas veidi oma jõudu näidata ning tekitas õige tubli laine, mis laeva üles-alla kõikuma pani. Võiks ehk öelda, et vähemalt pooltel turistidel hakkas selle pooleteise tunni ajal halb. Meie istusime vähemalt hea koha peal. Märjaks ei saanud, ustest tuli õhku ja oksehais meieni ei ulatanud. Pidasime vapralt vastu. Ja kui lõpuks tasuta sangriat pakuti, olime esimesed, kes sellest osa said. (Teised lihtsalt ei jaksanud end letini võidelda üle tugevalt kõikuva katamaraani vahekäikude.) Imehea tundus.
Pärast õhtul ostsime kohalikust Sparist suure sangriapudeli hinnaga 1.70 ja tegime talle neljakesi tuule alla. Nämm.

Ühe päeva sisustasime käiguga kohalikus loomaatraktsioonis nimega Rancho Texas Park.

Metsikute jõupingutustega on keset Puerto del Carmeni ümbruse musta kõrbe tekitatud tore roheline oaas, kus peredel mõnus päeva veeta. Kõikvõimalikud loomad alates kitsedest ja lõpetades valge tiigriga elavad seal päris hästi. Ruumi paistab neil seal olevat.
Peale juba Tenerifel nähtud atraktsioonide nagu matemaatikutest papagoid ja tantsivad merelõvid näidatakse Lanzarotel kotkaste ja kullide etendust.

Pannakse sind istuma ja lastakse suurtel lendavatel kiskjatel üle su pea lennata. Nii lähedalt, et võiksid lausa puudutada. Mida küll ei soovita. Isegi püstitõusmine võib lõppeda... kui mitte linnu rünnakuga, siis vähemalt publiku hulgast eemaldamisega küll.

Autoks sai meil kolmeks päevaks tore Volvo, mille numbrimärgi FCH järgi Fuksiaks ristisime. Tegelikult poleks me nii kallist automaatkäigukastiga mudelit omale lubada saanud, aga rendifirmal polnud parajasti muud pakkuda. Nii saime veel tublisti allahindlust ka, korralikule masinale lisaks.
Kolme päevaga jõuab Lanzarote küllalt põhjalikult läbi uurida.

Timanfaya rahvuspark on ehk kõige mõjusam elamus, nii et sellest tasub alustada. Eriti vapustav on esmamulje. Keerad kiirteelt ära ja sinu ees on peenike asfaldiriba, mõlemal pool kõrval aga lõputult musta laavakivi. Justkui väga halvasti küntud kivipõld ja seda kilomeetrite ulatuses. Seda, millises valguses see laavakivi päikese käes sillerdab, on võimatu kirjeldada. Taamal tõusevad mõlemal pool sinise taeva poole vulkaanikraatrid.

Vulkaanide vahele pääseb ainult bussiga. Ümberlaadimispunktis demonstreeritakse seda kui kuum on siin isegi maapinna vahetus läheduses. Põletavalt kuum.
Edasi saadeti meid bussiga laavakiviväljade vahele. Imekitsas asfalttee on sinna süsimusta reaalsusse sisse uuristatud ja kõrgemale tõustes on otse bussiakna all kuristik. Aeg-ajalt tehakse pildistamispausi, kuid bussiaknast sa hetkeemotsiooni ei taba. See emotsioon – kui teda nüüd tagantjärele kirjeldada püüda, oli umbes selline: veidi õõva, veidi lootusetust, veidi üllatust, veidi hämmeldust selle uskumatu valguse üle, mis päikesesäras mustal maapinnal sädeles.

Pärast käis Jutik veel kaameliga sõitmas. Kaamelid on Lanzarotel juba ammusest ajast olulist rolli mänginud. Täna sõidutavad nad vaid turiste, kuid veel mõnekümne aasta eest kasutati neid rasketel maatöödel üpris edukalt.


Massiturism tegi sellele täieliku lõpu. Nüüd roostetavad põllumajandusriistad muuseumis ja keegi isegi ei mäleta enam, kuidas neid vaid üks inimpõlv tagasi kasutati.
Kindlasti tasub Timanfayast lõunapoole sõita. Esimest ja vist ainsat korda terve saarel oleku ajal eksisime ühte küla läbides seal ära. Aga lõpuks jõudsime ikka oma sihtpunkti. Kõrgel mäejalamil asuvasse Femesi külla, kust avaneb vapustav vaade alla orgu. Ja nagu ikka Lanzarote vaadetega: taamal on alati paistmas ookean. Seal terrassirestoranis sõime nende päevade kõige kallima eine. Eine, mille eest ma alles aprillis krediitkaardiga maksma pean.
Arvet me ei saanud maksmisel, nii et naised pidid seda veel auto juurest tagasi küsima minema – kuidas me muidu arve oleksime ära jaotanud omavahel? Arvet uurides tuli aga välja, et meile oli üks magustoit sinna lisatud – selle eest nõudsime raha tagasi! Võidukalt.

Läänerannik on eriti mõjus. Autotee läheb otse ookeani äärt pidi ja sellelt avaneb vapustav vaatepilt kaljudele, mida vesi halastamatult peksab ja voolib. See on endiselt laavakivimaa. Midagi seal ei kasva ja kui loojuv päike viskab oma kiired sinisele merele ning süsimustale maale, siis seda tasub vaatama minna. Unustamatud hetked.

Tee lõpeb El Golfo nimelise küla juures. Meri on uuristanud seal kaljusse suurema augu. Jätnud endast järgi imekauni musta liivaga ranna ning vetikate poolt sügavroheliseks värvitud veega lombikese.

Sellel nurgakesel on omaette aura. Käisime seal koguni kaks korda ja eriti viimasel õhtul jäi ta erilisena meelde. Tekkis tunne, et elada ja midagi sellist näha on ikkagi väärtus omaette. Ja hallil argipäeval kaduma kippuv elujõud tuli hetkeks tagasi.
Pikale mustale mererannale oli laine heitnud igasugu erinevaid karpe. Enamasti küll vaid tükikesi, mille järgi võis vaid aimata, milline see siis oli kui seal keegi veel sees elas.

Põhja-Lanzarote väärib samuti nägemist. Seal pole maa nii must, kasvatatakse viinamarju, kaktuseid, mere ääres on tohutud alad täis roheliste põõsaste puhmaid. La Verde koopad on omaette vaatamisväärsus. Ega mina pole ju sellistes suurtes koobastes kunagi käinud. Sellepärast oli ka nii uus ja fantastiline. Seal maa all on mitu suurt ruumi, kuhu korralik turismigrupp rahulikult ära mahub. Peetakse 50 meetri sügavuses maa all isegi kontserte.

Spämm võtab veebilehe üle

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium poleks vist küll iial aimanud, et nende süütule küsimusele Milline peaks olema Euroopa patendipoliitika? tuleb kahe aasta jooksul sedavõrd palju asjalikke kommentaare.

Tädid ja onud Nukuteatris

Õieti vist Nukuteatri kaetud õue peal. Dagö esitles eile seal oma plaati (pole aimugi, miks maispeiss hispaaniakeelne sedapuhku). Bändi paarist vahepealsest üllitisest ma suuremat ei hoolinud ja neid uusi laule kuulsin esimest korda, aga meeldis. Autentsem, vähem produtseeritum kõla kui plaadil. Head mehed on noh. Poleks vaja nii hirmsasti neid lugusid raadio jaoks üles timmida, mängige stuudios ka nagu laivis. Tuleb parem.
Raul Vaigla, kes vist igas Eesti bändis bassi mängib, ja Petteri Hasa trummidel olid vaimustav paar. Keskendun kontserditel päris tihti just rütmisektsiooni jälgimisele. Rütmimaniakk nagu olen. Ai, magusaid hetki oli. Saatpalu hääl kõlas ka eile vägevalt, laulusõnad kenasti kuulda vägagi tubli tausta kohal.
Suur rahvamass jahedat ruumi kuumaks ei suutnud kütta. Vist oli endast liiga heal arvamusel publik. Ja ega neid uusi laule veel ei tunta ka. Vanad hitid panid ikka rohkem kaasa elama. Aga mina ei kurda. Kontserdile pääseb liiga harva.

11 süüdi, aga 3 ülejäänut?

Kreeka tõstekoondise 14 liikmest 11 jäid hiljuti dopingupruukimisega vahele. Kreeka TV spordipealikult küsiti rahvusvahelisel seminaril, mis imekombel ülejäänud kolm negatiivse tulemuse said. "Ei saanudki", kõlas lakooniline vastus. "Ülejäänud kolme ei suudetud kusagilt leida". Saal rõkkas naerda.

Ja tänane sõnum...

...pärineb ühelt Inglismaa geeniuselt, kes täna vist rohkem California päikese all peesitab. Aeg-ajalt võtab kitarri veel tänagi kätte ja viib meid ikka ja jälle oma võrratu fantaasia meelevalda. Kolmkümmendviis aastat noorem Richard Thompson kirjutas kord nii:
A man, he's like a rusty wheel
On a rusty cart
He sings his song as he rattles along
And then he falls apart

A man, he's like a briar*
He covers himself with thorns
He laughs like a clown when he's fortune's down
And his clothes are ragged and thorn

A man, he's like a three string fiddle
Hanging upon the wall
He plays when somebody scrapes on the bow
Or he can't play at all

A man, he's like his father
Wishes he was never born
He longs for the time when the clock will chime
And he's dead for evermore

Ja nüüd kõik koos:
And we'll sing hallelujah
At the turning of the year
And we work all day in the old fashioned way
'Till the shing star appears

*Briar ehk brier on muuseas kibuvits.

Laulu "We Sing Hallelujah" leiate Richard ja Linda Thomsponi ühiselt meistriteoselt "I Want To See The Bright Lights Tonight", mis ilmus nukral majanduskriisis vaevleval Inglismaal AD1974.

Märjalt

Jalutasin ägenevas vihmas, kuulasin kõrvulukustavat linnulaulu ja mõtlesin, kas olen tõesti viimased poolteist aastat mõttetult raisanud. Küpses eas poliitikasse sukeldudes lootsin näha nende ideaalide edenemist, mis mulle olulised. Naiivne ja rumal, ütlesid mõned. Iga päevaga paistab aina enam, et ütlejatel oli õigus.

Maraton on lihtne. Lõvisid pole.

Mõned masai hõimu vahvad mehed jooksevad homme Londoni maratonil, et koguda raha koduküla kaevu ehitamiseks. Meeste Inglismaa muljeid.

Paljas naine, tulnukas või õnge heitev käsi?

Uskumatud lood juhtuvad vahetevahel. Lugu USA asepresident Dick Cheney kalalkäigult. Mis naeratava vanahärra päikeseprillidelt nüüd peegeldubki?

Raamatumäng vol 2

Nooh... minu kord.

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Mina võtsin riiulist pimesi.

Sealt, kus vangid lebasid, seda näha ei olnud. Nad teadsid ainult, et põrand nende all kõikus ning kostis kõiksugu lärmi, millest suurem osa oli ebameeldiv.
Weems kahmas Gancial käsivarrest kinni.

Fantastiline valgus. Autorit teate.

Raamatumäng

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Nii, mul oli küll lähemal raamatuid kuid nagu tõmbas viimatiloetu juurde.

...Panen sellele koostööle suuri lootusi. Samas pole ma sugugi kindel, kuidas tema minu ettepanekusse suhtub. Te ju mõistate, et niisugustel asjaoludel ei saa ma tal oodata lasta.

Liiga anonüümsed laused ära arvamiseks. Jonathan Strange & Härra Norrell. 3. osa.
Edasi ei mõista saata :)

Südaöised karjed

Süda taob, üle keha märg. Mõttetegevus soikunud. Veel üks Anfieldi klassik. Milline jumalik võit. You'll never walk alone.

Arsenalil kintsust kinni. Ja veidi lümpjalainel kah

Liverpool muudkui mängib Arsenaliga. Täna siis jälle. Üldiselt pole sel hooajal sotte selgeks saanud - juba kolm korda on omavahel mängitud 1:1. Ja ilmselt midagi sellist on oodata ka täna õhtul. Aga särk tuleb kapist välja ning pöidlad tarduvad pihku. Kodune eurokaotus sellele seltskonnale, keda ma silma otsaski ei talu, oleks röögatult õudne.

Spordist rääkides. Eile hakkas silma, et Prantsuse rohelised olid eesliinil võitluses Pekingi olümpiatõrvikuga Pariisis. Vaat mulle meeldib kui rohelised ei karda oma ideede eest sõtta minna. Isegi puna-Hiinaga mitte. Eestis hakkame ju kogu täiega pildilt kaduma. Pole nähtavust, pole eriti midagi öelda. Eelkõige pole raha neile maksta, kes võiksid midagi öelda. Kui erakond lähiajal uut hingamist ei leia, oleme omadega kenakesti puntras.
See olümpiatulega sõdimine... no see on muidugi ütlemata vastik tegevus, aga hiinlased on ilmselgelt praegu maailmas toimuvas ise süüdi. Ning olümpiasümbolid on Rahvusvaheline Olümpiakomitee ise äri nimel maha müünud, nii et pole imestada, et keegi neid enam ei austa. ROK oma kogemustest, et olümpiat pole tark korraldada mittedemokraatlikus riigis, sugugi õppust pole võtnud. Ehkki muidugi ROK-i silme ees on pigem tohutu Hiina turg ja sealt kukrusse kukkuv kenake kopikas.
Muidugi: olümpiamängud on minu jaoks mitmeski mõttes püha üritus. Lapsepõlve olümpiavõistlusi ja seda õhinat, mis nende kahe nädala jooksul 24 tundi ööpäevas valdas, ei ole võimalik unustada. Pekingi boikott poleks õudne hoop ainult Eesti sportlastele, mulle isiklikult samuti. Mis siis sellest, et see olümpia vaevalt ülevat tunnet tekitab. Tugitoolisportlasele täielikku lõõgastust ikkagi.
Aga vaat hiinlaste veripunasele avatseremooniale ei peaks Eesti minema. Ei sportlased ega poliitikud. Seda propagandat kaasa teha oleks kurjast.

Valgel kevadpäeval

Tänasel rahuliku liikumise päeval nägin tavapärasest rohkem naeratavaid inimesi. Kas pole tore, mida äkilised hanged suudavad korda saata? Palju rõõmsaid noori ja vanemaid võis kohata Kadriorus "Tiibet vabaks" meeleavaldusel, kust paar olupildikest.

Paha tuju, paha

Kas Reinsalu on mulle vastanud? Ei ole. Tänases EPL-is vastab talle Raivo Kotov. Mitte, et see Reinsalut huvitaks muidugi.
Pühad läksid nii kiiresti, et arugi ei saanud. Üks päev läks roheliste üritusel üksteisele närviliselt otsa vaadates. Et mida ta minust mõtleb ja ega ta ometi minu suhtes vaenulikult pole meelestatud? Ja mis siis, kui ongi?
Äsja lugesin: Tallinna linna raskete ilmastikutingimuste tagajärgede likvideerimise töögrupi liikmed on kõrgendatud valmisolekus. Kardan, et maailma lõpp on lähemal kui eile.

Sunnitud kiri

Tänase postkasti sisu sundis mind järgmist kirja kirjutama:

Hea Urmas Reinsalu,

Miks Te poetate inimeste postkastidesse tekste, mida me tellinud ei ole ja lugeda ei soovi? Sellise tegevusega ei saa ei Teie isiklikult ega Teie erakond juurde ühtegi toetajat. Minu seisukoht vabadussamba küsimuses on Teie omale risti vastupidine. Sellest hoolimata ei tule ma Teie postkasti sambavastast reklaami toppima.
Austan teiste inimeste privaatsust ja palun sama ka Teilt.

Olgu lisatud, et IRL-i tegevus tundub siin Tallinna ääres täiesti süüdimatu olevat. See pole sugugi esimene nende reklaamleheke.

Tuulikutemüsteeriumist ja vabaduse puudumisest Vabaduse väljakul

Jõudsin lõpuks vaatama Kunstihoones avatud ülevaatenäitust "Vabaduse väljak". Ja koduteel mõtlesin ilusasti läbi, mida ja kuidas sellest siin kirjutan. Aga enne otsin veel veidi infot selle toreda rohelise maailmavaatega teose kohta, mille nimi oli Seitse samuraid I-III ja kus oli kujutatud mehi tohutuid tuulikuid püstitamas.
Tore küll, aga näe jännis olen omadega. Töö autor, vähemalt sellisel nimekujul nagu ta mul näituselt meeles on, paistab olevat internetile tundmatu. Pilt ise muidugi ka - ei kõnele temast ükski näitusest rääkiv arvustus, mida leida suutsin.
Aga mis seal siis ikka. Olgu kevade alustuseks selline väike müsteerium. Tuulegeneraatorite pildi juures olnud kirjeldus on mul meeles küll. Et kujutatakse tohutute tuulikute püstitamist väljale. Ja et vabadussamba küsimus on teravalt päevakorral, siis võiks just tohutu tuulegeneraator sobida vabaduse sümboliks. Vastukaaluna välismaisele tuumajaamale kasutame omaenda olemasolevat ressurssi.
Aga võib-olla sellist tööd näitusel polnudki ja kõik see on vaid minu ikka veel nii neetult rohelise kujutlusvõime vili? Ma ei teagi, kas tahan minna seda järgi uurima.
Näitus ise kõnetas mind päris mitmel momendil. Näiteks Ilmar Kruusimäe tohutu Tõnis Mäe portree, mis justkui haarab endasse.
Või kasvõi need erinevad Vabaduse väljaku kujutamise viisid. Seda idüllilist linnaväljakut, mida Adamson-Eric 1936. aastal oma Kunstihoone ateljee aknast kujutas, pole mina kunagi näinud. Vabaduse väljak on alati olnud närviline, kiirustav, tormlev. Tavaliselt liikuvaid või seisvaid autosid otsast otsani täis. Või siis räiget kommenrtsnänni. Näitusel võib vaadata videot mingitest tudengipäevadest aastal 2002. Kasiino sildi all Estonian Business Schooli plagu, kõrvulukustav raadiomöla taustal röökimas. Või teist videot, mis tehtud Kunstihoone aknast aprillis-mais 2007. Aprillis ajab politsei veekahuriga vene noorte jõuke laiali, mais on sellesama sõjatandri vallutanud rändlõbustuspark. Justkui kaks täiesti erinevat ajastut, erinevat maailma. Tegelikult kuratlikult sarnased.
Unistan sellest päevast, mil Vabaduse plats taas tavalisele linnainimesele kuulub. Nagu 1936. aastal. Või sel lühikesel viivul kümnekonna aasta eest kui Ivi Eenmaa linnavalitsus autod väljakult minema kupatas ja lilled maha joonistas. Aga autoparkla on visam igast esteedist.
Vabadust peame veel kaua oma hingest otsima, sest temanimeliselt väljakult me seda ei leia. Ka Kunstihoones ei pesitse väga palju vabu hingi. Pigem ikka kostab kirumist vabaduse piiratuse üle. Täpselt nagu kümme aastat tagasi, "Valiku vabaduse" aegu.

Palju kutsasid ja üks kiisu

See kohe teeb hea tuju!


Fun Dog - The funniest bloopers are right here

Allkirjadest rääkides

Olen hiljaaegu kaks allkirja andnud. Tuumajaama ja vabadussamba vastu. Mõlemal juhul üpris veendunult. Kuigi vaidlemiseks on alati ruumi.
Vabadussamba osas küll väga vähe. Tegelikult on nii, et ma üldse mingit monumenti ega mälestusmärki sinna Vabaduse platsi kanti ei taha. Pean seda isegi iga päevaga piseneva avaliku ruumi jätkuvaks piiramiseks. Mina eelistaksin seda, et autod sealt Vabaduse platsilt kiiremas korras ära korjataks (tulgu inimesed trammi ja bussiga tööle!) ning kogu ala koos Harju mäe ja tenniseväljakutega inimestele vabaks liikumiseks ja olelemiseks avataks. Linnas pole niikuinii kusagil enam olla. Olgu ükski ühine koht, mille ühest otsast teise jalutamine veidi aega võtab. Monument jäägu aga olemata hoopis. Vaba ruum ja puhas õhk on parimad vabaduse sambad, mida lastelastele pärandada.
Tuumajaama osas on minu arvamus rohkem tunnetuslik, vähem faktidel või reaalsusel põhinev.
Hajameelne avaldas hiljaaegu ladusalt ja sisutihedalt oma seisukoha ja eks ma mitmeski mõttes olen tema öelduga nõus. Aga teisalt. Praeguse tuumatehnoloogia vastu olemine on üks õige ja roheline asi. See on põhimõtteline vastuseis elukeskkonna prügistamisele ja seepärast minu jaoks oluline. Ega ma teema keerukusest hoolimata hetkegi ei kahelnud.
Üldiselt mulle see allkirjade kogumine sobib. Saagu see moevooluks, mis siis sellest. Ega ju valimistevahelisel ajal hääletuks tehtud indiviidil palju võimalusi toimuvat mõjutada pole. Ses mõttes on säärased kampaaniad igati omal kohal.
Muidugi - teema tuleb enda jaoks õige valida. Riigikoguliikmete palkade vastu ma küll mingi hinna eest astuma ei hakkaks. Esiteks on teise inimese rahakotis sobramine mulle väga vastumeelne ja teiseks ei tunne üldse, et asi on oluline. Igatahes mitte olulisem kui see, palju teenib mu naaber või kõrvaltoa kolleeg. Oma väiklast kadedust ja labast uudishimu ei maksa küll uhkelt voorusena eksponeerida.

Iganend kuvand

Neil päevil suure käraga eestikeelse Ühispanga nime prügikasti visanud SEB üllatab tänase Päevalehe esikaanel ajast ja arust reklaamisõnumiga. Öises pimedas kontoris on ainult üks boks valgustatud ja seal istub innuka näoga noor daam, kohvitass käes ja paberid ees. Alt võime lugeda, et SEB olla olnud 2007. aasta parim pank Eestis ja nüüd nad tahavad meile selle pildiga öelda, et pingutavad ikka veel ja veel ja veel...
Vaat ei sobi see kuvand enam 21. sajandi esimese kümnendi lõpuaastatesse. Pole sel naisel vähimatki põhjust öösel üksipäini kontoris passida. Tööd saab kodus lähedaste seltsis ka teha - kui just hirmsasti tarvis. Kõik võimalused selleks tänapäeval olemas - pangapreilna palgataseme juures veel eriti. Ja veel parem oleks õhtul puhata ja hommikul selge peaga tööle tulla. Vaat siis võivad tulemused paremad olla. SEB reklaamib iganenud väärtusi, mis tegelikult polegi enam kellegi silmis väärtused.
Mis aga SEB-i nimeuuendusse puutub, siis minusuguse pikaajalise kliendi jaoks jääb ta veel pikaks ajaks ühispangaks. Olgu too koos vana Eesti ajaga kadunud ühistulisele pangakultuurile viitav nimi oma olemuselt kui valelik tahes. Ikka kõlab suupärasemalt kui miski kolmetäheline lühend.

Ainult lihtne soldat

Prints Harry on teeninud kaks kuud Afganistani kurikuulsas Helmandi provintsis.
Eesliinil. Diana oleks oma poisi üle uhke.

Kaltsudes impeerium

Paistab, et ma kuulan neil päevil pidevalt The New Pornographersi albumit "Challengers". Armusin sellesse Vancouveri bändi mõned aastad tagasi kui "Sing The Spanish Techno" BBC kanalitel ringe tegi.
Uutel pornograafide ridades on kaks laulukirjutajat ja koguni neli solisti, mis annab bändi lugudele mitmekülgsust ja värskust. Ja muidugi Kanada muusikutele omane teistsugune vaade Ameerikale, mida vägagi kõrgelt hindan.
Mõned juutuubid nautimiseks:
Võrratu Sing Me Spanish Techno.



Challengers, lauljaks Neko Case.
Danny Bejari kirjutatud New Yorgi ülistus "Myriad Harbour".
Lettermani show's bändi liidri A.C. Newmani juhtimisel.

Oh sa armas aeg

Täna on eriti vastik päev. Peamiselt selletõttu, et olen miskipärast üleni kange. Selg ja jalg ei taha sugugi kiiremaid liigutusi ette võtta. Pealegi pean tööl täna ebameeldivate asjadega tegelema.
Aga juba paari päeva pärast võtame Jutikuga ette kohaliku keskklassi lemmikajaviite -reisime siinsest nn talvest soojale maale. Nädal Lanzarote saarel, kuhu ilmavanad pakuvad umbes 25 kraadi ümbrusse jäävat suvesooja. Huh, see kõlab peaaegu hirmuäratavalt ning muidugi harjumatult.
No tore on. Reisida on mulle ikka meeldinud. Mis mind sootuks vähem innustab, on kaks korda kuus tundi lennukis. Selle kuramuse kange põlvega. Ja näen muidugi juba vaimusilmas lennujaamades looklevaid turvakontrolli järjekordi. Aga eks mu suur kere ole varemgi vastu pidanud. Peab seegi kord.
Võib-olla on seda reisi siiski väga vaja. Tunnen ennast siin kuidagi ahistatuna. Iseenda peas omale peale surutud kohustusi olen püüdnud küll järkjärgult vähendada, aga neid on veel enam kui küll. Seal kaugel ei pea neile eriti mõtlema. Või mõelda muidugi võib, aga ette võtta pole õnneks midagi.
Äkki õnnestub see peas lõputult tiksuv kell mõneks päevaks peatada? Või vähemalt pisut vaiksemaks sundida.

Uhke filmiaasta Oscarid

Mis ma ikka meistriga konkureerin, Peter Bradshaw ütleb kõik, mis oluline.
Coenite võidufilm on pealegi mul veel nägemata. Day-Lewis sai selle, mis talle kuulub, prantslanna Cotillardi pisarad olid õhtu tipphetk ning Tilda Swintoni auhind tegi mulle samuti suurt rõõmu.
Seda peab küll ütlema, et tseremoonia ise ei pakkunud sedapuhku eriti kütkestavat elamust. Oleksin lootnud, et äsja oma pika streigi õnnestunud lõpetanud lugudekirjutajad on paremaks võimelised.

Naftast vereks

"There will be blood" ehk "Veri hakkab voolama" on tõesti väga hea film. Minus tekitas ta ehk veidi pentsikuid mõtteid, mida teiega siinsamas jagada püüan.
Kõigepealt muidugi asjaolu, et P.T. Anderson mõistab hukka mõlemad sambad, millel Ühendriigid seisavad: edasipüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse. Nii taltumatu iha saada kaaslastest rohkem mammonat kui lõputu vajaduse õpetada teistele, kuidas nad elama peavad.
Daniel Plainview ei ole läbinisti halb. Ta tõsi, vihkab inimesi. Aga selles suhtes pole vähemalt minul keeruline temaga samastuda. Inimesed on ülemäära keerulised. Kuid teatud hetkeni on Danielis inimlikkust küllalt tallel. Lapsendatud poiss on talle oluline. Tõsi, mitte nii oluline kui nafta. Aga tähtis siiski. Perekond tundub Danielile müstilisel moel eluliselt vajalik.
Kuni reetmisteni. Poiss reedab Danieli vigastada saamisega, venna ähmane vari kaob kiiremini kui ta kummitama saabus. Ja siis hakkab veri tõeliselt voolama.
Kogukonna jutlustaja Eli on Danieli jaoks vaid tühine putukas. Putukas, kelle lömastab kergesti mammona ning Danielil pole vaja muud kui anda suure mõnuga viimane hoop. Maksta kätte silmakirjalikkuse reetmise eest.
Sügavalt õnnetu inimene on Daniel muidugi. Kuid mitte õnnetum kui teda ümbritsev maailm. Daniel ja maailm saavad omavahel väga hästi läbi. Egoism on siinkandis jumal.
Daniel Day-Lewisele palun Oscar. Vaimustav.

Ilmaelu

Eile tormise mere ääres jalutades olin tõeliselt rabatud, et on veebruar ja iseseisvuspäeva nädalavahetus. Päike täies taevas, männivarjud nagu südasuvel ning viis kraadi sooja.
Ei mäleta sellist veebruari. See kuu on pea alati külm olnud. Kunagi ülikoolis logelemise aegadel üheksakümnendate esimesel poolel mäletan küll ühte mõnusalt sooja päikesega hetke. Päev või paar enne iseseisvuspäeva. Laia tänava keldrikohvikus veedetud tunni järel õueminek tundus õnnistusena. Kevadet oli õhus ja ma olin noor. Mis siis, et maa läbini jääs ja lumi helkis. See oli toona ainult hetk, külmad naasesid juba järgmisel päeval.
Sel aastal on kõik teisiti. Talv on meid justkui maha jätnud.

King Kongi jälgedel

Aina harvemini tuleb minuga ette, et mõni telerist tulev lugu suudab endasse haarata. Kõike on juba justkui kuuldud ja nähtud, olen vähehaaval muutunud sellel lõputu info ajastul tuimaks nagu puutüvi. Innutuks informatsiooni suurkulutajaks.
Aeg-ajalt tuleb ette erandeid. Näiteks täna Animal Planetist nähtud BBC loodusfilm mõjus pea jumalikult. Kaameramees Gavin Thurston rändas koos kaaslastega kaks aastat Kongo vihmametsades, püüdes filmile tabada suure ja kurja tasandikugorilla eluviisi. King Kongi eeskuju oma. Ta avastas inimesele seni tundmatuks jäänud maailma, mis on kõike muud kui jõhker või kuri. Leidis Kongo puutumatutest vihmametsadest loomade oaasid, kus loodus veel inimkäte ulatusest väljas harmooniliselt toimib. Kas pole imeline, et sellel lootusetult rikutud maamunal veel midagi sellist eksisteerib?
Kes teab, mis on Kongos muutunud pärast selle filmi valmimist aastal 2002. Aga BBC loodusdokumentaalid pakuvad aeg-ajalt maagilise tunni. Mäletan seda juba lapsepõlve Soome TV laupäevaõhtutest. Ja täna avastasin taas.
Tasandikugorilladest veidi lähemalt.

Üldjoontes tasapisi

Ei jah, kultuurilist meelelahutust on omajagu olnud. Sõbrapäeva õhtul maabusime näiteks üpris veidras hotellirestoranis Endla tänaval. Pole seda sorti koht, kuhu mina üldjuhul satuksin, aga boonuseks oli Bonzo suupillil ja kitarril. Suur mees, kes laulab südamega ja südamest. Tal endal vast ka seal rootsikeelse jutuvada vahele just mugav laulda polnud, aga tegi seda siiski kõigi oma oskuste vääriliselt. Isegi kaverid Joni Mitchellilt või Tom Waitsilt olid perfektselt valitud ning asjaolu, et üks Rootsi turist arvas heaks salvrätiku küünlast põlema panna, ei heidutanud kõrvarõngastatud trubaduuri sugugi.
Laupäeva õhtu oli Linnateatri päralt. Millegipärast arvasin, et "Nii see on (kui teile nii näib)" on sisukam tükk, aga ei lasknud eliitteatri näitlejad sest kerglasest salongikomöödiast sugugi häirida. Nemad tegid ikka omamoodi vahvalt. Lavastuse staar on tegelikult akrobaadioskustega "lavastuse juht" Elisabet Tamm. Jutik ei saanudki grimmi alt sotti, kellega tegemist. No mina olin muidugi kavalehelt ära vaadanud. Südamest meeldisid ka veidi vanema generatsiooni daamid Eespäev, Reemann ja Lamp, rääkimata alati vaimustavast Kalju Orro. Andke nüüd ometi Kaljule üks peaosa ka, tõesti huviga vaataksin!
Üks kaaslastest sai Indrek Sammuli pildi ja täiusliku elamuse, teisest tegi härra Orro endast polaroidi. Tasub ikka esimesse ritta piletid võtta, seal juba igav ei hakka.
Eile põrutasime sadu kilomeetreid edasi-tagasi. Hommikul Otepää taha ja hilisõhtul Tallinna tagasi. Ning kuulasime viimaseid musaoste. Vana lemmik Subdudes hiilgab uusimal Street Symphony albumil hinge tungiva souli, cajuni, folgi ja rocki seguga. Tshekkige ometi New Orleansile pühendatud Poor Man's Paradise'i! Now that's the spirit:
Ain't got nothin' in my pocket
I got holes in both of my shoes
Ain't got nothing in my pocket
But if I did, i'd give half to you
Ja siis laulab k.d. lang just nagu alati oma kauneid lugusid ja The New Pornographers näitab, miks Kanada on hea uue muusika süda ning siis veel Steve Earle ja Waterboys ja Nada Surf. Oli meeleolukas reis.

Kirtana Rasa

Ka tänavu andis fonogrammitootjate igavesti kehtiv andmebaas võimaluse Eesti Muusikaauhind 2008 hääletuses osaleda. Hästi tore, sest avastasin nüüdsama hiiglama vahva Eesti bändi, millest varem kuulnudki polnud: Kirtana Rasa. Mõlemad MySpace'i lehel olevad laulud meeldivad sedavõrd, et tuleb ka bändi läinud sügisel ilmunud esikplaat hankida.
2007. aasta Eesti muusikast mul muidu rohkem märksõnu polegi kui Kreatiivmootor ja Bonzo. Paar Liisi Koiksoni lugu tundusid ka päris armsad ja vanast mälestusest üks Smilersi uuem hitt. Nüüd vast saite aimu, kelle poolt muusikaauhinnal hääled andsin.

Tänane...

...muusikaelamus. Video on tore animatsioon sündmustest, mis aset leiavad kui surnuaias piknikku pidama hakkad.
Samas närib mind kahtlus, et see Morcheeba "Enjoy The Ride" refrään on kahtlaselt sarnane ühe teise laulu omaga, mille katke mul isegi peas keerlemas. ...take me home... Aga ei suuda autorit tuvastada.

Guru lahkumine

BBC teatab, et Indias on surnud kuulus guru Maharishi Mahesh Yogi. Joogalendajatel ja loodusseaduste austajatel oli kunagi toetajaid Eestiski. Osalesid nad ju lausa valimistel. Tõsi, viimasel ajal pole neist enam midagi kuulda.
Mulle seostub Maharishi muidugi biitlitega. Biitlite lugu korduvalt ja põhjalikult tudeerijale on neliku 1967. aasta India seiklused hästi teada. Kuigi gurus pettusid nad õige kiiresti. Teised peale armsa George Harrisoni. Aga George ongi alati olnud mu lemmikbiitel.
Maharishi, kes väidetavalt pea 100-aastaseks elas, oli muidugi ka osav ärimees ning lõikas oma õpetustest rohkesti kasu. Igatahes väärib ühe kuuekümnendate ikooni lahkumine tähelepanu. Laseme toredal karvasel George'il Maharishi auks laulda.

Rahulolevad ülikonnad, na na, na na

Hommikul olid ülikonnad CNN-is otsekui arust ära. Sülge pritsides vahutati superteisipäevast, mis pidid selgeks tegema USA presidendikandidaadid. Ei teinud ta selgeks midagi.
Demokraatide seas võitis Barack Obama suurema hulga osariike, nende seas ka sellised hirmsad paigad nagu Utah ja Kansas, kus demokraatide toetajaid pisikene vähemus. Aga võimsad ja rohkete delegaatidega New York, New Jersey ja nähtavasti ka California lähevad proua Clintoni kaukasse. Ja nii on Hillaryl delegaate rohkemgi kui meedialemmikuks tõusnud Barackil. Kõik on aga endiselt lahtine.
CNN-i ülikonnad on demokraatide valimisvõitlusest lausa vaimustuses. Nad ei vihka teineteist! Ei mingeid mahategevaid telereklaame! Räägitakse olulistel teemadel!
Vabariiklaste seas usk edusse muidugi ei kao, sest vastane riskib metsikult, jättes valge keskealise mehe monopoli punastele. Keskele kiskuvate vaadetega John McCain on pärast eilset selge liider. Mis on muidugi ülejäänud maailma jaoks suur kergendus. Fundamentalistide rohke häälesaagi pärast kemplevad Huckabee ja Romney peavad nüüd ülikondade arvates otsustama, kumb jätkab ja kumb tagasi tõmbub. Sest muidu see neetud "liberaal" võib tõesti vabariiklaste koha endale näpata.
Ülikonnad jätkavad rõõmsa näoga vahutamist veel kaua, sest kampaania on tõesti huvipakkuv tänavu.

Mida me tegelikult tähistame?

Kui Von Krahli "Harmoonia" kohta muud öelda pole, siis ühes suunas viis ta mu mõtted küll. Sellele Eesti 90. juubelile, millest sel kuul kellelgi pääsu pole. Kui niiviisi austame oma riigi loojaid, siis on see aus ja õige tegu. Aga omaenda saavutuste korduv taevani kiitmine on asi, mida ma enam sugugi heaks ei kiida. Sest meie riigis, lääne ühiskonnas laiemalt on selleks liiga palju valesti. Aeg oleks ükskord silmad avada ja tõelisusele näkku vaadata.
Selles mõttes on "Harmoonia" meeldetuletus omal kohal. Teine asi see, et näidend ise koledasti ebatasane. Vägivallastseenid ei suuda filmidega üles kasvanut jahmatada ja pikk Soome prostituudi monoloog kuuluks nagu hoopis kusagile mujale. Vahepeal loetakse lausa moraali. Samas küünlavalges intiimses õhkkonnas ette loetavad utoopiad mulle meeldisid.
Von Krahli trupp on nagu ikka oma tuntud headuses. Aga jah, tõsiselt läbi raputada ning ihukarvu püsti jahmatada tundub aina raskem. Ehk peaks valima mõne teise lähenemisviisi? Praegu tundub, et kalli Von Krahli tipphetked jäävad vägisi mõne hea aasta taha.
Aga - Eesti 90. juubeli tähistamiseks kärab paar tundi seljavalu kannatada küll.

Plaadiveidrik

Just äsja keerles mul siin vinüülimängijas Bobby Kingi ja Terry Evansi "suur must" Live & Let Live, mis originaalis välja antud kunagi kaheksakümnendate lõpul. Minu vinüülkoopia on 1991. aastal välja andnud Venemaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku rock'n'rolli kaupade tootmise keskus. Ausõna! Juures veel tore logo kirjaga consummari in unum, St. Petersburg.
Mis oli Venemaa luterlastel pistmist härrade Kingi ja Evansiga? Need kaks vägeva lauluhäälega kutti olid nimelt elava legendi Ry Cooderi taustalauljad. Kõne all olev album ongi välja antud Cooderi abiga: suure meistri maagilised kitarrihelid saadavad iga laulu. Ja kuigi mõnes laulus on tõepoolest viiteid jumalale, siis tegemist on täiesti ilmaliku muusikaga, mis mitte mingil juhul pole gospel.
Ja see pole ainus selline plaat, mida Venemaa Luterlik Kirik 90-te algul avaldas. Mäletan ka näiteks Louisiana muusiku Bobby Charlesi albumit. Igal juhul võite ette kujutada minu hämmastust kui neil aastatel ühes kahest Tallinna toonasest plaadipoest neid plaate riiulis nägin. Kingi ja Evansi albumi puhul on tegemist tõepoolest suurepärase muusikaelamusega. Vinged rulluvad laulud, lauljaduo rämedad hääled ning muidugi fenomenaalsed taustamuusikud. Teadjale ütlevad lisaks Ry Cooderile üpris palju ka sellised nimed nagu Jim Keltner või Spooner Oldham. Aastal 1991 oli peale Soome raadiost lindistamise mõeldamatu sellist musa Eestist mingil teisel moel kätte saada. Nii et sügav kummardus Venemaa luterlaste rock'n'rolli osakonnale.
Aga ikkagi jääb mind vaevama - miks?

Asjalik ajaviide

Michael Clayton on vaadatav põnevik, mis näitab meile George Clooney't veidi ootamatus valguses. Keskealine võlgades siplev luuser ei peaks ilueedist Clooney roll olema. Aga loomulikult on ta fantastiline, süngelt usutav. Lugu ise ehk nii usutav pole, aga haarab kaasa nagu niuhti.
Peategelane Clayton töötab probleemide lahendajana tohutus õigusbüroos. Kahjuks ei suuda ta kuidagi korda seada oma elu. Tüüpiline olukord muidugi. Büroo bossi kehastav Sydney Pollack on muuseas rõõm silmale nagu alati. Aga põhimõtteliselt on see ühe mehe film. Nukker Clooney veedab kõik kaks tundi mustas ülikonnas ja on algusest lõpuni liikvel.
Filmis on ka pisuke roheline viide. Claytoni ja co kliendiks on suur pestitsiide valmistav firma, mille kapis peitub väga õudne luukere. Luukere avalikkuse ette toomine pole esialgu Claytoni eesmärgiks. Hoopis vastupidi. Kui vaid kallis klient juriste ennast kimbutama ei hakkaks.
Uskumatu mõelda, et juba ligemale 15 aastat on möödunud sellest kui meie kinodesse hakkasid jõudma värsked Hollywoodi filmid. Üks esimesi oli võrratu põnevik Firma Tom Cruise'iga peaosas, mida toona südamest nautisin. Paralleel Firma ja Michael Claytoni vahel tuli minu mõtetesse eile õhtul kinost lahkudes. Teema ju veidi sarnane ja intensiivset, järelejätmatut pinget on mõlemas õhus esimestest kaadritest viimasteni.
Ma ei ole eriti kursis, on's Michael Clayton Oscari kandidaatide seas favoriit või mitte. Ühe kujukese võiks filmile küll anda. Filmilindi kokkulõikaja vääriks ehk seda kõige rohkem. Kummardan. Michael Clayton on asjalik ajaviide.

Keskpäeval ristteel

Meie asutuse valvelauas seisab suur paks kaustik. Iga päev kannavad usinad töötajad nendele lehekülgedele oma tuleku ja mineku.
Kujutlen steriilset arhiiviruumi, kus neid väärtuslikke ürikuid hoitakse. Kaustik kaustiku peal, riiul riiuli järel, kõik kenasti kronoloogilises järjekorras. Täis kümnete inimeste päevi, kuid, aastaid.
Ma pole sinna valvelaua kaustikusse aastaid silpigi kirjutanud. Ja mitte keegi ei hooli sellest, mitte keegi ei kontrolli. Ometi on kaustik alati seal laual avatud ning usinaid kirjatöö tegijaid rohkem kui küll. Sajad tuhanded allkirjad, mis müüvad ära päevad, tunnid, minutid. Kuradile.

To communicate without talking

Täna tundub kõik aeglane. Isegi mõtted venivad peas nagu vana magnetofonilint.
Kuulan Robbie Robertsoni ja unistan paigast, kus on võimalik suhelda sõnadeta. Kõrvalisest tantsuurkast, mis moondab mehe naiseks ja naise meheks. Seal pole kuulda muud heli peale pulsseeriva rütmi ning valitseb kehakeel.
Ma ei tahaks seal üldse tantsida. Tahaksin nähtamatuna kohal viibida ja inimesi jälgida. Tundmatu vaatleja keset kirede ja tunnete möllu. Ise muusikat kuulmata, vaikse varjuna pimeduses.

Tehnika abiks hajameelsetele

Vaatasin täna imestusega ülemuse ust (kes haigena kodus), kuhu oli meie IT-inimene jätnud kollasel märkmepaberil soovi, et temaga ühendust võetaks. Ju ta siis teadis, et ülemus siiski täna korraks oma toast läbi lubas tulla.

Ma saaks aru, et kui see oleks olnud mõni meie pealt 40-t töötaja. Aga tehnika võiks ju elu kergemaks teha - see paberilipik võis ju sealt ära kaduda. S

ellelt töötajalt oleks ma oodanud pigem taolise teate sms-imist. Oleks justkui kindlam tundunud - saadetud ja kohal inimese käes. Vähemasti mulle. Aga maailm on kirju.

***

Ammugi olen tahtnud kiita Google kalendrit. See on kole käepärane igasugu asjade meenutamiseks. Näiteks sünnipäevad ja igakuine veenäidu teatamine korteriühistule. Ja kõige mõnusam osa on see, et peale kalendrisse sündmuse kirjapanemist (piisab vaid paari välja täitmisest, kõike ei pea ju alati) saab tellida endale SMS-teavituse. Ja nii tulevadki kõik olulised meeldetuletused supsti taskusse! Ja õigel ajal.

Ja teine asi, mida ma olen ammugu kiita tahtnud, on Papagoi kõnememo. Etsi perekonnas on teisigi põnevaid tegelasi, kuid seda olen ise kõige enam kasutanud. Situatsioonis, kus meenub oluline asi ja pliiatsit pole või ei viitsi otsida - telefon on kohe käepäraselt. Helistad ja loed mõtte "linti". Nii ongi tunnikese või paar pärast arvuti taga maandudes oma jutt mp3-na postkastis ootamas ja ennast meenutamas.

Janet, tema hõõguvad juuksed ja päris oma planeet

Janet Jackson laulis kunagi nii intrigeerivalt laulus "Nasty Boys":
Im not a prude, I just want some respect
So close the door if you want me to respond
Cause privacy is my middle name
My last name is control
No, my first name aint baby,
Its janet... ms. jackson if youre nasty

Ajad on teised ja üle neljakümnesena laulab see daam üksnes seksist. Ei mingit privaatsust ega khm "kontrolli". Kaugelt rängema ja minu kõrva jaoks sobimatuma biidi taustal kui varem. Guardianist võib lugeda Ms. Jacksoni uusima video Deadline metsikult lõbusat semiootilist analüüsi.
Tea, mida Sigurd Einarsson või Einar Sigurdsson oleksid Janetist arvanud. Milline haruldaselt hea uurimismaterjal, kulla semiootikud!